Monday, June 29, 2015

Janar Ala "Ekraanirituaalid"

Hea on lugeda palju raamatuid. Vähemalt tundub, et üldine arvamus peab rohket lugemist vähesest lugemisest paremaks. Ometi on maailmas meeletutes kogustes halbu, keskpäraseid ja lihtsalt suvalisi raamatuid, mille suures mahus tarbimist võiks ju ehk pigem ebasoovitatavaks pidada. Eelnev pole muidugi mu enda geniaalne mõttevälgatus. 2007. aasta kevadel käisin ülikoolis saksa keele kursusel, millest võttis osa ka tulevane kirjanduskriitik (ja, ma ei häbene seda tunnistada, selles vallas mu iidol) J. Ross. Pidime seal mingil raamatutega seotud teemal arutlema ja ta tõstatas küsimuse, miks raamatute lugemist nii kiiduväärseks peetakse, kui maailmas nõnda palju halbu raamatuid olemas on. Kas see nüüd täpselt nii sõnastatud oli, ei mäleta, aga sellist mõtet olen ma alates sellest tunnist endaga kaasas kandnud (nii et parem oleks, et see mõte ikka midagi sellist oli). Eriti mõtlen sellele iga kord, kui satun lugema midagi mõttetut või suisa halba.

Näiteks mõtlesin sellest pärast Janar Ala “Ekraanirituaalide” lugemist. Loetu polnud halb, nõme ega igav, hoopis üsna vaimukas ja lüheldasi naerupugistusi esile kutsuv olmekommentaar. Ometigi… Kirjutatu esmailmus Facebookis Ala postituste näol. Oleks ma veetnud tund aega Facebookis võõra inimese postitusi lugedes ja naeru kihistades, tundunuks see pärast üsna mõttetu ja tühja ajaviitena (olgugi postitused reipalt üle Facebooki keskmise). Oli see nüüd kuidagi teistmoodi, kui ma sama juttu raamatust lugesin? Millegipärast tundub, et oli nagu okeim. Ikkagi raamat! Kusjuures, mulle on näiteks kingitud väike pildiraamat Grumpy Cati mõtteterade ja piltidega, isegi selle sirvimine on kuidagi teistsugune elamus kui samade piltide internetis passimine. Nii palju primitiivseid küsimusi, mille vastused mind eriti ei huvitagi. Igatahes tundsin pärast “Ekraanirituaalide” lugemist midagi sellist, kui avastan, et olen just tund aega reddit.com/r/funny lehekülge kerinud: “Oot millele ma just oma elust tund aega kulutasin?”. Samas oli naljakas-vaimukas ja tabavgi, nii et ehk ei olnudki mahavisatud aeg. Kuigi võibolla oleks pidanud selle asemel panni likku panema ja muu säärase raamatuski kajastatud olmega tegelema. Aga pole hullu, ühe sellise raamatu lugemine vaevalt halba teeb, ohtlikuks läheb asi siis, kui kogu lugemisvara Facebooki repostidest koosneks (kuigi eks olene seegi postitustest jne).

Friday, June 05, 2015

Tõnu Õnnepalu "Lõpetuse ingel" (LR 8-9/2015)

"Lõpetuse ingel" on seitsmes (kui mitte kaheksas, näedsa, lugemine läheb juba sassi) Õnnepalu proosateos, mida ma lugenud olen. Iga järgmise raamatuga olen pidanud tõdema, et ega neil suurt vahet ole ning ega neis suurt midagi toimu. Ja ikka loen ja ikka olen tavaliselt nautinud. Seekord eriti ei nautinud.

Kirjanik oleskleb 2014. aasta sügisel Lääne-Eesti saarel (vist Vilsandil), vaatab linde ja tormi, sõidab rattaga ja mõtiskleb kunsti, elu ning surma üle. (Selline klassikaline, et mitte öelda stereotüüpiline, aegruum loodusesõbrast üksiklasele, kas pole?) Mina alustasin aga lugemist, kui istusin lennukis, et peatselt maanduda mõnusas Lõuna-Euroopa suurlinnas, kus mind ootasid cava jõed ja maitsvate molluskite mäed. Ühesõnaga tundsin end päris hästi ega mõelnud eriti millestki igavikulisest. Võib-olla sellepärast see teos mind eriti ei liigutanudki. Ei olnud tüütu ega igav, aga ei pakkunud midagi uut. Oli selline "ma olen seda kõike juba lugenud" tunne.

Ma olen aru saanud, et Õnnepalu teosed on sellised, millest lugejad leiavad suure tõenäosusega mõtteid, mis nende endi peadestki on läbi käinud, kuid mida pole ehk osatud nii kenasti sõnastada. Õnnepalu oskab aga neidsamu mõtteid väljendada nii, et tulemuseks on väga suure tsiteerimispotentsiaaliga teosed. Võiks kohe iga kolmanda lause pliiatsiga ära märkida ja tallele panna, pärast hea võtta! On ainult õnn, et seni pole välja antud mingit Õnnepalu tsitaadikogumikku, sellist maitsekalt kujundatud ja kinkeraamatu formaadis. Aga ma ei imestaks üldse, kui see kunagi juhtuks.