Friday, June 05, 2015

Tõnu Õnnepalu "Lõpetuse ingel" (LR 8-9/2015)

"Lõpetuse ingel" on seitsmes (kui mitte kaheksas, näedsa, lugemine läheb juba sassi) Õnnepalu proosateos, mida ma lugenud olen. Iga järgmise raamatuga olen pidanud tõdema, et ega neil suurt vahet ole ning ega neis suurt midagi toimu. Ja ikka loen ja ikka olen tavaliselt nautinud. Seekord eriti ei nautinud.

Kirjanik oleskleb 2014. aasta sügisel Lääne-Eesti saarel (vist Vilsandil), vaatab linde ja tormi, sõidab rattaga ja mõtiskleb kunsti, elu ning surma üle. (Selline klassikaline, et mitte öelda stereotüüpiline, aegruum loodusesõbrast üksiklasele, kas pole?) Mina alustasin aga lugemist, kui istusin lennukis, et peatselt maanduda mõnusas Lõuna-Euroopa suurlinnas, kus mind ootasid cava jõed ja maitsvate molluskite mäed. Ühesõnaga tundsin end päris hästi ega mõelnud eriti millestki igavikulisest. Võib-olla sellepärast see teos mind eriti ei liigutanudki. Ei olnud tüütu ega igav, aga ei pakkunud midagi uut. Oli selline "ma olen seda kõike juba lugenud" tunne.

Ma olen aru saanud, et Õnnepalu teosed on sellised, millest lugejad leiavad suure tõenäosusega mõtteid, mis nende endi peadestki on läbi käinud, kuid mida pole ehk osatud nii kenasti sõnastada. Õnnepalu oskab aga neidsamu mõtteid väljendada nii, et tulemuseks on väga suure tsiteerimispotentsiaaliga teosed. Võiks kohe iga kolmanda lause pliiatsiga ära märkida ja tallele panna, pärast hea võtta! On ainult õnn, et seni pole välja antud mingit Õnnepalu tsitaadikogumikku, sellist maitsekalt kujundatud ja kinkeraamatu formaadis. Aga ma ei imestaks üldse, kui see kunagi juhtuks.

0 kommentaari:

Post a Comment