Friday, October 16, 2015

Péter Dóka "Lilla Kuningatütar"

Mul on üks saladus, mida mul on õnnestunud seni vist päris edukalt varjata. Nimelt jätab ungari kirjandus mind üsna külmaks. On olnud nii mõnigi okei elamus, aga pigem pole elamust olnudki, on lihtsalt okei. Sama on ungari muusikaga, kuigi sellega on tegelikult veel hullemad lood, kuna ma pole isegi eriti üritanud sealt endale midagi leida. (Huvitaval kombel on jällegi ungari filmid vahel päris mõjuvad olnud, kuigi ma üldiselt filme ei vaata.) Ma tunnen, et see on vale ja häbiväärne, sest ma olen Ungaris elanud, õppinud ungari keelt ja kirjandust, söönud palju ungari toitu ning joonud omajagu paalinkatki. Pealegi, iga kord, kui ma olen välismaal, mis pole Ungari, ja ma natuke napsu võtan, poetan pisara, sest "ma võinuks selle raha eest ju Ungarisse minna" (veits ebanormaalne, kui ma nüüd järele mõtlen). Nii et eeldused on justkui olemas. Mul on praegugi, pärast selle Dóka lasteraamatu lugemist, pooleli vähemalt kolm ungari päritolu ilukirjandusteost. Aga midagi jääb alati justkui puudu. Tore oleks nüüd jätkata rõõmsa uudisega sellest, kuidas Péter Dóka minu jaoks kõike muutis, aga... kahjuks ei muutnud.

"Lilla Kuningatütar" on petlikult roosa muinasjuturaamat, mille printsessi- ja armastuslood on küll justkui lastele mõeldud, aga mis pakuksid vähemalt sama palju mõtteainet ka täiskasvanule, kes neid oma lapsele ette loeb. Kuna enamik lugudest on vähem või rohkem õnnetud (minu arvates), pakuvad need täiskasvanutele kindlasti rohkem äratundmisrõõmu kui õnneliku alguse, keskpaiga ja lõpuga muinasjutud. Ei tea, kuidas lapsed neid vastu võtavad, ilmselt teistmoodi. Mõne loo puhul tundus, et lapse jaoks on lugu mingi tore seiklus, aga täiskasvanu võib pärast lugemist oma tuppa minna ja patja nutta, sest loetu tuletas meelde mingi lollaka õnnetu armastuse kahekümne aasta tagant või midagi muud säärast. Ausalt öeldes ei tea ma enam üldse, kuidas neisse lasteraamatutesse suhtuda, sest kuna ma pole laps ega lapsevanem, tundub mulle, et mul pole üldse õigust millegi üle kobiseda. Sama hästi võiksin koeratoitude arvustusi kirjutada (kuigi, koer ma pole kunagi olnud, laps aga küll).

Sain lugedes teada, et mind ei huvita muinasjutud absoluutselt. Lohed ja igasugused võlutegelased lihtsalt ei paku mulle pinget. Eelistan lasteraamatuid, milles toimuvad argised sündmused. Natuke imelik, et seda alles nüüd enda jaoks teadvustasin, aga kuidagi on nii läinud. Tekib küsimus, miks ma seda raamatut üldse lugeda tahtsin (peale selle, et autor on ungarlane ja mõni ungarlane meeldib mulle väga). Võib-olla mõjus kutsuvalt see, et lugejale lubati lohe, kes liialdab paalinkaga ja lohe, kellele meeldivad tüsedad printsessid. No et mingi selline krutskitega värk. Aga lugedes mõjusid need krutskitega kohad tehtult, mitte loomulikult. Oli selline tunne, et ahah, ma peaks nüüd naeru pugistama, sest tavaliselt lasteraamatute tegelased ei liialda kange alkoholiga. Haha. Oeh.

Positiivse külje pealt pean ära märkima Reet Klettenbergi tõlget. See mulle meeldis. Oli kuidagi tunda, et on kohe korralikult tehtud. Märgin ära ka Anne Pikkovi illustratsioonid, mis olid sellised heas mõttes ebamuinasjutulised. Ilus raamat, aga ei saa öelda, et see oleks mõjunud kirvena minus jäätunud mere jaoks (muidugi päris hea latikõrgus seatud ühele lasteraamatule).

Raamatu andis mulle kirjastus Varrak tingimusel, et sellest pärast blogin.

Monday, October 12, 2015

Raamatukogud minu elus

Mulle meeldivad raamatukogud. Paar päeva tagasi, kui must sai Tallinna Tehnikaülikooli raamatukogu lugeja, jäin mõtlema, mitmes raamatukogu see mu elus on. Tuli välja, et vist suisa kaheteistkümnes, kui välja arvata põhi- ja keskkooli kooliraamatukogud ning kui haruraamatukogusid erinevate asutustena käsitleda. Panin nimed kirja ja mõtlesin, et jagan mõnda muljet teiegagi.
  • Pääsküla raamatukogu. Esimene raamatukogu minu elus. Hakkasin lugejaks tõenäoliselt 1994. aasta suvel. Tollal oli Pääsküla raamatukogu veel Rännaku puiesteel ühes kortermajas. Erilisi mälestusi mul selle raamatukoguga pole, sest ma ei olnud selles eas suurem raamatusõber. Küll aga olin ma selline laps, kes võttis suve alguses rampsist kogu suvise kohustusliku kirjanduse, luges kahe nädalaga kõik läbi ja oli 1. septembriks kõik ammu unustanud.
  • Nõmme raamatukogu. Tollal Õie tänaval asunud raamatukogu lugejaks hakkasin ma tõenäoliselt olude sunnil: ju ei olnud siis kohalikust Pääsküla raamatukogust või kooli rampsist vajalikke teoseid saada. Selle raamatukoguga meenub mul aga hoopis üks selline lugu, et umbes nii 5. või 6. klassis saime koolis ülesande teha intervjuu kellegagi mingist raamatukogust. Kes seda enam mäletab, kuidas see ülesandepüstitus täpselt kõlas, aga Janikaga me Õie tänavale intervjuud tegema läksime. Vaevalt me kumbki sellest eriti vaimustunud olime ja ega raamatukoguhoidjadki meiega eriti tegelda viitsinud. Saime paki materjale, mis raamatukogu ajaloost jutustasid ja kirjutasime nende põhjal ise intervjuu küsimused ning vastused kokku.
  • Tallinna keskraamatukogu. Tänu imelisele õpetaja Uulmale hakkas mind gümnaasiumis lõpuks kirjandus huvitama. Kuna käisime Janikaga kesklinna koolis, hakkasime nüüd kirjandushuvist sütitatuna sageli Keskraamatukogus käima. Minu mäletamist mööda käisime seal vahel mitu korda nädalas, kuigi raske öelda, miks, sest vaevalt me nädalas mitu raamatut läbi lugesime. Tollal oli seal üks veider vuntsidega turvamees, kes meiega vahel pooleldi naljatades tüli noris. Ükskord näiteks mõõtis joonlauaga mu käekoti üle, et teha kindlaks, kas selle mõõdud A4 piiridesse jäävad (jäid). Igatahes langeb keskraamatukogu lugejaks hakkamine minu jaoks ajaliselt kokku üleüldiselt lugejaks hakkamisega, mispärast on sel raamatukogul mu südames siiani eriline koht. Samuti on see raamatukogu mu esimene valik praegu, viisteist aastat hiljemgi.
  • Tallinna keskraamatukogu väliskirjanduse osakond. Raamatukogu, kust sai raamatuid, mida mujalt ei saanud. Peale selle raamatukogu, mis kunagi tee peale ei jää, mistõttu on kohutavalt tüütu sinna raamatuid tagasi viia.
  • Rahvusraamatukogu. Vaikne, tõsine, keeruline ja hirmus koht. Viimasel ajal vähem, aga keskkooli ajal tundus ikka päris õudne. Tollal olid seal ka kurjad turvamehed, iga kord oli hirm naha vahel, et äkki ma olen midagi valesti teinud või üritan kuidagi valesti raamatukokku siseneda. Külastan harva, aga vahel on möödapääsmatu ja siis ka asendamatu.
  • Tartu Ülikooli raamatukogu. Einoh, ma ei teagi, mida öelda. Sõnad on üleliigsed. Mul on TÜ rampsist rohkem helgeid mälestusi kui Zavoodist. Tore oli fonoteegis NME'd lugeda ja plaate kuulata, kuni kõrvad kõrvaklappidest valutama hakkasid, humanitaarteaduste saalis konutada, kohvikus odavat teed lürpida ja halbu friikartuleid süüa, teretuttavaid kohata ja võõraid poisse passida. Ka lugeda oli tore, aga eriti tore oli ülikooli lõpus korraga viisteist raamatut tagasi viia. Ma ei ole seal pärast lõpetamist 2009. aastal käinudki. Vahepeal on ju suur remontki olnud ja mis kõik, aga sellest ei tea ma enam midagi. Ah, teate, ma kohe heldin, ei ole midagi teha. Ikkagi selline coming of age aeg mu elus.
    Tartu Ülikooli raamatukogu / foto: Dezidor / Wikimedia Commons
  • Tartu Ülikooli humanitaarraamatukogu. Mul vedas, et seda raamatukogu üldse külastada sain, sest ma läksin ülikooli 2004. aastal, aga ülikooli peahoone taga kirikus asunud humanitaarraamatukogu suleti 2006. aasta alguses. Mäletan, et sealt sai raamatuid, mis pearaamatukogus alati välja olid laenatud. Millegipärast käis humanitaarraamatukogus väga vähe inimesi, aga see oli üks põhjustest, miks seal päris tore oli. Kuigi ausalt öeldes, kui ma nüüd päriselt mõtlema hakkan, pole ma kindel, kas mul on selle raamatukoguga seoses mingid erilised mälestused või mitte. Mäletan hämarust, kõrgeid lagesid (nojah, kirik ju), kollaseid laualampe ja vanaldasi arvuteid. Hea, et sai ära nähtud see asutus.
  • Tartu linnaraamatukogu. Huvitav, mis raamatud need küll olid, mida ma ülikooli rampsist ei saanud ja pidin linnaraamatukogust laenutama? Ometi ma seal aeg-ajalt ikka käisin. Ongi kogu lugu.
  • Szegedi Ülikooli raamatukogu. 2007. aastal läksin ma aastaks Lõuna-Ungarisse Szegedi ülikooli õppima. Loomulikult tuli tutvust teha ka kohaliku ülikooli raamatukoguga. Alguses käisin ma seal eriti usinasti peamiselt seetõttu, et elasin siis korteris, kus ei olnud internetti (!!!). Õppida ma seal eriti ei armastanud, kuna üldine meeleolu oli liiga usin. Kuigi raamatukogu ümber ja sees fuajeeski oli pidev möll ja sumin, olid lugemissaalid vaiksed nagu meie rahvusraamatukogus. Mulle tundus, et tudengid võtsid seal õppimist palju tõsisemalt kui Tartus, aga äkki mulle vaid tundus nii, sest võibolla ma olin ise lihtsalt eriti lebol Erasmuse režiimil. Küll aga laenutasin ma sealt esimese paari kuu jooksul meeletutes kogustes ilukirjandust, sest mul ei olnud siis veel ühtegi sõpra (ega internetti) ja nii ma siis muud ei teinudki, kui lugesin. Seoses sõprade leidmisega jäi raamatutega tegelemine natuke unarusse. 2008. aastal tulin Szegedist tagasi Tartusse, aga mul õnnestus saada üks reisistipendium, millega 2009. aastal veel korra sealsamas Szegedis raamatukogus käisin, et magistritöö jaoks mingit materjali koguda (praegu tundub küll, et jeerum, nii vähe oligi siis vaja, et tasuta reis saada). Pärast seda pole ma sinna enam sattunud, ainult korra raamatukogu vastas asuvasse baari.
Szegedi Ülikooli raamatukogu
Foto: Corven / Wikimedia Commons
    • Tallinna Ülikooli akadeemiline raamatukogu. Mugavaim Tallinna raamatukogu ingliskeelse kirjanduse laenutamiseks, kuigi mäletan, et hakkasin selle lugejaks, kuna mul oli vaja mingisugust venekeelset raamatut, mis käsitles eitusverbi udmurdi keeles ja mida mujalt ei saanud. Rohkem polegi nagu midagi öelda, võibolla osaliselt seepärast, et ma pole kunagi Tallinna Ülikooliga suhtes olnud.
    • Eesti lastekirjanduse keskuse raamatukogu. Hakkasin selle lugejaks, kui sattusin töötama lastekirjanduse keskusest teisel pool tänavat. Lastekirjanduse keskuse uudiskirjanduse riiul on tugevalt mõjutanud mu üsna uut huvi lastekirjanduse ja eesti illustraatorite loomingu vastu. Peale kõige muu on raamatukoguhoidjatel alati midagi toredat rääkida. Täna sain näiteks teada, et neist ühe lemmikohanimi on Kassisaba.
    • Tallinna Tehnikaülikooli raamatukogu. Ma ei ole sealt veel tegelikult midagi laenutanudki. Natuke liiga vaikne tundus, aga samas käisin ma seal laupäeval, nii et mine tea. Õhustik meenutas muidu Szegedi raamatukogu, sest eks ole nad mõlemad üsna uued ja moodsa olemisega, lisaks on mõlemas üsna suur välisüliõpilaste kontsentratsioon. Tehnikaülikooli raamatukogu lugeja olemine on minu jaoks väga uus ja seni tundmatu kogemus, nii et eks paista mis minust ja mu suhtest selle raamatukoguga saab.