Friday, October 16, 2015

Péter Dóka "Lilla Kuningatütar"

Mul on üks saladus, mida mul on õnnestunud seni vist päris edukalt varjata. Nimelt jätab ungari kirjandus mind üsna külmaks. On olnud nii mõnigi okei elamus, aga pigem pole elamust olnudki, on lihtsalt okei. Sama on ungari muusikaga, kuigi sellega on tegelikult veel hullemad lood, kuna ma pole isegi eriti üritanud sealt endale midagi leida. (Huvitaval kombel on jällegi ungari filmid vahel päris mõjuvad olnud, kuigi ma üldiselt filme ei vaata.) Ma tunnen, et see on vale ja häbiväärne, sest ma olen Ungaris elanud, õppinud ungari keelt ja kirjandust, söönud palju ungari toitu ning joonud omajagu paalinkatki. Pealegi, iga kord, kui ma olen välismaal, mis pole Ungari, ja ma natuke napsu võtan, poetan pisara, sest "ma võinuks selle raha eest ju Ungarisse minna" (veits ebanormaalne, kui ma nüüd järele mõtlen). Nii et eeldused on justkui olemas. Mul on praegugi, pärast selle Dóka lasteraamatu lugemist, pooleli vähemalt kolm ungari päritolu ilukirjandusteost. Aga midagi jääb alati justkui puudu. Tore oleks nüüd jätkata rõõmsa uudisega sellest, kuidas Péter Dóka minu jaoks kõike muutis, aga... kahjuks ei muutnud.

"Lilla Kuningatütar" on petlikult roosa muinasjuturaamat, mille printsessi- ja armastuslood on küll justkui lastele mõeldud, aga mis pakuksid vähemalt sama palju mõtteainet ka täiskasvanule, kes neid oma lapsele ette loeb. Kuna enamik lugudest on vähem või rohkem õnnetud (minu arvates), pakuvad need täiskasvanutele kindlasti rohkem äratundmisrõõmu kui õnneliku alguse, keskpaiga ja lõpuga muinasjutud. Ei tea, kuidas lapsed neid vastu võtavad, ilmselt teistmoodi. Mõne loo puhul tundus, et lapse jaoks on lugu mingi tore seiklus, aga täiskasvanu võib pärast lugemist oma tuppa minna ja patja nutta, sest loetu tuletas meelde mingi lollaka õnnetu armastuse kahekümne aasta tagant või midagi muud säärast. Ausalt öeldes ei tea ma enam üldse, kuidas neisse lasteraamatutesse suhtuda, sest kuna ma pole laps ega lapsevanem, tundub mulle, et mul pole üldse õigust millegi üle kobiseda. Sama hästi võiksin koeratoitude arvustusi kirjutada (kuigi, koer ma pole kunagi olnud, laps aga küll).

Sain lugedes teada, et mind ei huvita muinasjutud absoluutselt. Lohed ja igasugused võlutegelased lihtsalt ei paku mulle pinget. Eelistan lasteraamatuid, milles toimuvad argised sündmused. Natuke imelik, et seda alles nüüd enda jaoks teadvustasin, aga kuidagi on nii läinud. Tekib küsimus, miks ma seda raamatut üldse lugeda tahtsin (peale selle, et autor on ungarlane ja mõni ungarlane meeldib mulle väga). Võib-olla mõjus kutsuvalt see, et lugejale lubati lohe, kes liialdab paalinkaga ja lohe, kellele meeldivad tüsedad printsessid. No et mingi selline krutskitega värk. Aga lugedes mõjusid need krutskitega kohad tehtult, mitte loomulikult. Oli selline tunne, et ahah, ma peaks nüüd naeru pugistama, sest tavaliselt lasteraamatute tegelased ei liialda kange alkoholiga. Haha. Oeh.

Positiivse külje pealt pean ära märkima Reet Klettenbergi tõlget. See mulle meeldis. Oli kuidagi tunda, et on kohe korralikult tehtud. Märgin ära ka Anne Pikkovi illustratsioonid, mis olid sellised heas mõttes ebamuinasjutulised. Ilus raamat, aga ei saa öelda, et see oleks mõjunud kirvena minus jäätunud mere jaoks (muidugi päris hea latikõrgus seatud ühele lasteraamatule).

Raamatu andis mulle kirjastus Varrak tingimusel, et sellest pärast blogin.

5 kommentaari:

Sven Kala said...

Aitäh, Esta, "ostusoovituse" eest!
Nägin, et oli ilmunud ka e-raamatuna ja kirjelduse järgi mõtlesin, et kas võiks selle osta ja lugeda ka oma lastele... Njah... Kuigi minagi Ungarit fännan mingit hingesugulust tunnen, siis selle raamatu raha eest ostan pigem 2 pudelit ungari veini ja räägin lastele ise mõnegi loo.. :)

Esta said...

Egészségedre! :)

Anonymous said...

Mulle tundub, et tegu on pigem täiskasvanute muinasjuturaamatuga, allegooriaga armastuse ja suhete teemal.

Esta said...

Eks ta umbes nii vist oli, ma olin ise aga lugedes liiga kinni selles, mis riiulis see raamat raamatupoes on (ja et Lastekirjanduse Keskuses sellele pühendatud üritus oli) :) Nagu lasteraamatu kostüümis täiskasvanute raamat - lapsevanem saab lapsele osta ja talle ette lugeda, tegelikult on endal kasud sees :P

Gudeg Lalas said...

Banteng88 | Agen Bola | Agen Judi | Agen Sbobet
Agen Bola
Agen Judi Online
Agen SBOBET
Agen IBCBET
Agen CASINO
Poker Online
Agen Judi Terpercaya
Prediksi Bola
Bandar Judi
Bandar Bola
Judi Online
Bola Online

Post a Comment