Raamatukogud minu elus

Mulle meeldivad raamatukogud. Paar päeva tagasi, kui must sai Tallinna Tehnikaülikooli raamatukogu lugeja, jäin mõtlema, mitmes raamatukogu see mu elus on. Tuli välja, et vist suisa kaheteistkümnes, kui välja arvata põhi- ja keskkooli kooliraamatukogud ning kui haruraamatukogusid erinevate asutustena käsitleda. Panin nimed kirja ja mõtlesin, et jagan mõnda muljet teiegagi.
  • Pääsküla raamatukogu. Esimene raamatukogu minu elus. Hakkasin lugejaks tõenäoliselt 1994. aasta suvel. Tollal oli Pääsküla raamatukogu veel Rännaku puiesteel ühes kortermajas. Erilisi mälestusi mul selle raamatukoguga pole, sest ma ei olnud selles eas suurem raamatusõber. Küll aga olin ma selline laps, kes võttis suve alguses rampsist kogu suvise kohustusliku kirjanduse, luges kahe nädalaga kõik läbi ja oli 1. septembriks kõik ammu unustanud.
  • Nõmme raamatukogu. Tollal Õie tänaval asunud raamatukogu lugejaks hakkasin ma tõenäoliselt olude sunnil: ju ei olnud siis kohalikust Pääsküla raamatukogust või kooli rampsist vajalikke teoseid saada. Selle raamatukoguga meenub mul aga hoopis üks selline lugu, et umbes nii 5. või 6. klassis saime koolis ülesande teha intervjuu kellegagi mingist raamatukogust. Kes seda enam mäletab, kuidas see ülesandepüstitus täpselt kõlas, aga Janikaga me Õie tänavale intervjuud tegema läksime. Vaevalt me kumbki sellest eriti vaimustunud olime ja ega raamatukoguhoidjadki meiega eriti tegelda viitsinud. Saime paki materjale, mis raamatukogu ajaloost jutustasid ja kirjutasime nende põhjal ise intervjuu küsimused ning vastused kokku.
  • Tallinna keskraamatukogu. Tänu imelisele õpetaja Uulmale hakkas mind gümnaasiumis lõpuks kirjandus huvitama. Kuna käisime Janikaga kesklinna koolis, hakkasime nüüd kirjandushuvist sütitatuna sageli Keskraamatukogus käima. Minu mäletamist mööda käisime seal vahel mitu korda nädalas, kuigi raske öelda, miks, sest vaevalt me nädalas mitu raamatut läbi lugesime. Tollal oli seal üks veider vuntsidega turvamees, kes meiega vahel pooleldi naljatades tüli noris. Ükskord näiteks mõõtis joonlauaga mu käekoti üle, et teha kindlaks, kas selle mõõdud A4 piiridesse jäävad (jäid). Igatahes langeb keskraamatukogu lugejaks hakkamine minu jaoks ajaliselt kokku üleüldiselt lugejaks hakkamisega, mispärast on sel raamatukogul mu südames siiani eriline koht. Samuti on see raamatukogu mu esimene valik praegu, viisteist aastat hiljemgi.
  • Tallinna keskraamatukogu väliskirjanduse osakond. Raamatukogu, kust sai raamatuid, mida mujalt ei saanud. Peale selle raamatukogu, mis kunagi tee peale ei jää, mistõttu on kohutavalt tüütu sinna raamatuid tagasi viia.
  • Rahvusraamatukogu. Vaikne, tõsine, keeruline ja hirmus koht. Viimasel ajal vähem, aga keskkooli ajal tundus ikka päris õudne. Tollal olid seal ka kurjad turvamehed, iga kord oli hirm naha vahel, et äkki ma olen midagi valesti teinud või üritan kuidagi valesti raamatukokku siseneda. Külastan harva, aga vahel on möödapääsmatu ja siis ka asendamatu.
  • Tartu Ülikooli raamatukogu. Einoh, ma ei teagi, mida öelda. Sõnad on üleliigsed. Mul on TÜ rampsist rohkem helgeid mälestusi kui Zavoodist. Tore oli fonoteegis NME'd lugeda ja plaate kuulata, kuni kõrvad kõrvaklappidest valutama hakkasid, humanitaarteaduste saalis konutada, kohvikus odavat teed lürpida ja halbu friikartuleid süüa, teretuttavaid kohata ja võõraid poisse passida. Ka lugeda oli tore, aga eriti tore oli ülikooli lõpus korraga viisteist raamatut tagasi viia. Ma ei ole seal pärast lõpetamist 2009. aastal käinudki. Vahepeal on ju suur remontki olnud ja mis kõik, aga sellest ei tea ma enam midagi. Ah, teate, ma kohe heldin, ei ole midagi teha. Ikkagi selline coming of age aeg mu elus.
    Tartu Ülikooli raamatukogu / foto: Dezidor / Wikimedia Commons
  • Tartu Ülikooli humanitaarraamatukogu. Mul vedas, et seda raamatukogu üldse külastada sain, sest ma läksin ülikooli 2004. aastal, aga ülikooli peahoone taga kirikus asunud humanitaarraamatukogu suleti 2006. aasta alguses. Mäletan, et sealt sai raamatuid, mis pearaamatukogus alati välja olid laenatud. Millegipärast käis humanitaarraamatukogus väga vähe inimesi, aga see oli üks põhjustest, miks seal päris tore oli. Kuigi ausalt öeldes, kui ma nüüd päriselt mõtlema hakkan, pole ma kindel, kas mul on selle raamatukoguga seoses mingid erilised mälestused või mitte. Mäletan hämarust, kõrgeid lagesid (nojah, kirik ju), kollaseid laualampe ja vanaldasi arvuteid. Hea, et sai ära nähtud see asutus.
  • Tartu linnaraamatukogu. Huvitav, mis raamatud need küll olid, mida ma ülikooli rampsist ei saanud ja pidin linnaraamatukogust laenutama? Ometi ma seal aeg-ajalt ikka käisin. Ongi kogu lugu.
  • Szegedi Ülikooli raamatukogu. 2007. aastal läksin ma aastaks Lõuna-Ungarisse Szegedi ülikooli õppima. Loomulikult tuli tutvust teha ka kohaliku ülikooli raamatukoguga. Alguses käisin ma seal eriti usinasti peamiselt seetõttu, et elasin siis korteris, kus ei olnud internetti (!!!). Õppida ma seal eriti ei armastanud, kuna üldine meeleolu oli liiga usin. Kuigi raamatukogu ümber ja sees fuajeeski oli pidev möll ja sumin, olid lugemissaalid vaiksed nagu meie rahvusraamatukogus. Mulle tundus, et tudengid võtsid seal õppimist palju tõsisemalt kui Tartus, aga äkki mulle vaid tundus nii, sest võibolla ma olin ise lihtsalt eriti lebol Erasmuse režiimil. Küll aga laenutasin ma sealt esimese paari kuu jooksul meeletutes kogustes ilukirjandust, sest mul ei olnud siis veel ühtegi sõpra (ega internetti) ja nii ma siis muud ei teinudki, kui lugesin. Seoses sõprade leidmisega jäi raamatutega tegelemine natuke unarusse. 2008. aastal tulin Szegedist tagasi Tartusse, aga mul õnnestus saada üks reisistipendium, millega 2009. aastal veel korra sealsamas Szegedis raamatukogus käisin, et magistritöö jaoks mingit materjali koguda (praegu tundub küll, et jeerum, nii vähe oligi siis vaja, et tasuta reis saada). Pärast seda pole ma sinna enam sattunud, ainult korra raamatukogu vastas asuvasse baari.
Szegedi Ülikooli raamatukogu
Foto: Corven / Wikimedia Commons
    • Tallinna Ülikooli akadeemiline raamatukogu. Mugavaim Tallinna raamatukogu ingliskeelse kirjanduse laenutamiseks, kuigi mäletan, et hakkasin selle lugejaks, kuna mul oli vaja mingisugust venekeelset raamatut, mis käsitles eitusverbi udmurdi keeles ja mida mujalt ei saanud. Rohkem polegi nagu midagi öelda, võibolla osaliselt seepärast, et ma pole kunagi Tallinna Ülikooliga suhtes olnud.
    • Eesti lastekirjanduse keskuse raamatukogu. Hakkasin selle lugejaks, kui sattusin töötama lastekirjanduse keskusest teisel pool tänavat. Lastekirjanduse keskuse uudiskirjanduse riiul on tugevalt mõjutanud mu üsna uut huvi lastekirjanduse ja eesti illustraatorite loomingu vastu. Peale kõige muu on raamatukoguhoidjatel alati midagi toredat rääkida. Täna sain näiteks teada, et neist ühe lemmikohanimi on Kassisaba.
    • Tallinna Tehnikaülikooli raamatukogu. Ma ei ole sealt veel tegelikult midagi laenutanudki. Natuke liiga vaikne tundus, aga samas käisin ma seal laupäeval, nii et mine tea. Õhustik meenutas muidu Szegedi raamatukogu, sest eks ole nad mõlemad üsna uued ja moodsa olemisega, lisaks on mõlemas üsna suur välisüliõpilaste kontsentratsioon. Tehnikaülikooli raamatukogu lugeja olemine on minu jaoks väga uus ja seni tundmatu kogemus, nii et eks paista mis minust ja mu suhtest selle raamatukoguga saab.

    Postita kommentaar

    0 Kommentaarid