Tuesday, January 19, 2016

Reportaaž voodiveerelt #1

Et meie konservatiivne blogi välja ei sureks, tulin mõttele jagada teiega oma öökapilugemist. Mu voodi kõrval taburetil on harilikult paras virn raamatuid, millest vaid osa kunagi ka lõpuni loen ja millest veel väiksemast osast siin kirjutan. Aga miks mitte tutvustada teile neidki raamatuid, mis pooleli jäämise tõttu siia muidu ei satuks!? Või kui keegi teab mõnda head vastuargumenti, antagu kommentaarides teada.


Aasta on 2016, aga ma olen vist läbi lugenud ainult pooled 2014. aasta jõuludeks saadud raamatud. Praegu on neist käsil Tove Janssoni elust pajatav "Tove Jansson. Tee tööd ja armasta" (autor Tuula Karjalainen) ja Marek Tamme "Hiiglaste õlgadel". Tove Janssoni raamat on üks ütlemata ilus teos, aga ma pole kindel, kas selle sõnaline sisu mind nii väga paelubki kui see pildiline pool. Tegelikult võiks lausa öelda, et raamat on taktiilset naudingut pakkuv, sest kasutatud on kena paksu matti paberit. Elame-loeme-näeme, võib-olla raamatu edenedes hakkab ka sisu mulle mõju avaldama.

Marek Tamme raamat on kena kogumik järelsõnadest. Mulle järelsõnad meeldivad, neid lugedes saab targemaks ja need on harilikult kirjutatud kaasahaaravamas ja üldarusaadavamas toonis kui mingi puhtkirjandusteaduslik tekst, mistõttu ei mõju nende lugemine mitte ülesande, vaid populaarteadusliku meelelahutusena.

Krisztina Tóthi "Hazaviszlek, jó?" on lühijuttude kogumik, mille Keiu mulle 2014. aasta augustis sünnipäevaks kinkis. Lugemine on läinud vaevaliselt, kui välja arvata üks erandlik nädal eelmise aasta septembris. Nimelt viibisin siis Itaalias ja itaalia keelest ei tea ma mitte midagi. Kuna mu ümber räägiti keelt, millest ma midagi aru ei saanud, tundsin, et ungari keelt jagan ma ikka päris hästi. Selles kontrastses olukorras läks ungari keeles lugemine suisa ludinal. Aga niipea kui Eestisse tagasi jõudsin, raugesid nii hoog kui ka taip. Kas tõesti sellepärast, et olin tagasi keelekeskkonnas, kus domineeris keel, millega võrreldes ma ungari keelt väga kehvasti valdan? Püüdlused raamat lõpuni lugeda jätkuvad ja tegelikult nii palju, kui ma seda lugenud olen, on olnud päris muhe lugemine.

Guy Debordi "Vaatemänguühiskonna" ostsin ma kunagi vist sellepärast, et pealiskaudsel hindamisel tundus huvitav ja peale selle tõotas raamat käekotti ära mahtuda. Praegu kasutan seda siis, kui und ei tule, sest kui muu ei aita, ajab see alati une peale.

George (György) Pólya "Kuidas seda lahendada?" jõudis mu vaatevälja sellepärast, et see esines mitmes "100 teost, mida tarkvaraarendaja peaks lugema"-sorti nimekirjas. Kuna ma unistan tarkvaraarendajaks saamisest ja ka õpin usinasti selle nimel, tundus, et sedasorti raamatu lugemine tuleks kasuks. Raamat on sellest, mida pealkiri lubab: kuidas lahendada erinevaid ülesandeid. Ülesanded võivad, aga ei pruugi olla matemaatilised. Autor, tuntud matemaatik, annab nõu ja pakub küsimusi, millele tuleks vastus leida, et lahenduse suunas liikuda. Sain teada, et sellisel lahendamisteadusel on nimi: heuristika. Jälle targem! Lisaks, pange tähele, on see matemaatik ungarlane! Hakka või varsti arvama, et mul on mingi värk ungari matemaatikutega!

Jordan Ellenberg "How Not To Be Wrong" on mu järjekordne üritus arendada kainet mõistust ja loogilist mõtlemist. Kui suvel "Matemaatika õhtuõpikut" lugesin, mõtlesin, et kindlasti on kusagil keegi kirjutanud midagi sarnast, aga paremat. "How Not To Be Wrong" pole küll mataõpik, aga see on matemaatikast ja seda on üsna palju kiidetud. Kuigi pean tõdema, et fakt, et raamat ilmus 2014. aastal, teeb mind ettevaatlikuks - populaarteaduslike raamatute puhul on minu meelest parem eelistada teoseid, mis on teatavale ajaproovile vastu pidanud. Esimese 50 lk põhjal (ja ma ostsin selle raamatu alles eile!) tundub teos aga päris tore. Annab tunda, et autoril on kunagi ka kirjanduslikud ambitsioonid olnud, sest mõnus pole mitte ainult sisu, vaid ka vorm. Igatahes jõudsin ma täna plaanitust pool tundi hiljem tööle, sest pidasin vajalikuks hommikukohvi kõrvale seda raamatut lugeda. Kohv oli ammu otsas, kui lugemise lõpetasin.

Friday, January 15, 2016

Lajos Zilahy "Kaks vangi"

Lajos Zilahy 1926. aastal ilmunud "Kaks vangi" jõudis minuni võrdlemisi omapärast rada pidi. Nimelt soovitas seda mulle mu 95-aastane vanatädi Lilli, kes elab kusagil hooldekodus Ameerika Ühendriikides. Nägin teda viimati 25 aastat tagasi, telefonitsi rääkisin temaga viimati vist viie aasta eest. Tänavu kevadel käisid sugulased teda vaatamas ja salvestasid veidi ta pajatusi. Muuhulgas avaldas tädi Lilli arvamust, et ma peaksin tingimata lugema Zilahy teost "Két fogoly". Tädi Lilli on ungarlase lesk ja teab, et ma olen Ungaris elanud, sellest ka see soovitus. Keegi sugulastest muidugi ei saanud õieti arugi, mis kirjanikust ta räägib ja ega minagi Zilahyst midagi kuulnud polnud. Alguses ei saanud ma muidugi üldse arugi, mis see nimi täpselt on, pidin salvestust mitu korda kuulama ja ungari kirjanike teemalistel Wikipedia lehtedel surfama, aga lõpuks õnnestus sõnum dešifreerida ja teos kindlaks teha. Kirjelduse järgi polnud ma eriti kindel, kas ma seda raamatut ikka tahan lugeda, aga sümboolsetel põhjustel mõtlesin selle vähemalt endale muretseda. Mingitel põhjustel ma selleni ei jõudnud, kuid avastasin, et teose on 1930ndatel eesti keelde tõlkinud Felix Oinas. Otsustasin, et parem loen selle eesti keeles läbi, kui ostan ungarikeelse väljaande, mille lugemine mulle tõenäoliselt üle jõu käiks. Tahaks öelda, et mõeldud, tehtud, kuid nii libedalt kõik ei läinud, sest lugesin seda 550-leheküljelist teost maist jõuludeni. Aga ära lugesin ja pean tõdema, et mul on väga hea meel, et mu teed sellise teosega ristusid.

Teose tegevus toimub Esimese maailmasõja päevil. Miett ja Peeter on alles mõne kuu jõudnud abielus olla, kui puhkeb sõda ja Peeter rindele kutsutakse. Ei lähe kaua aega, kui Peeter satub sõjavangi ja ta toimetatakse mitmeks aastaks Siberisse. Vangid on aga nad mõlemad (nagu pealkiri ka vihjab), sest kuigi Miett on Budapestis vabaduses, on ta justkui oma abielu vangis. Ootad meest koju aasta, ootad kaks, ootad kolmandagi, aga kui juba seitsmendat aastat ootad, samal ajal kui enne sõda jõudsid mehega vaid aasta tuttavad olla, siis on tekkivad tunded omajagu komplitseeritud.

Ma polnud vist oma kümme aastat ühtegi sellist saja-aastast eepilist romaani lugenud. Päris värskendav kogemus. Samas tekitas lugemine vastakaid tundeid. Ühest küljest oli tunda teose vanust, sest Oinase tõlge mõjub praegu nii arhailiselt, et see tõmbas aeg-ajalt endale liialt tähelepanu. Teisalt mõjusid tegelased väga tänapäevaselt või kui mitte päris tänapäevaselt, siis ehk ajatult. Oli lihtne end nendega samastada, kuigi nad elasid ja tegutsesid tänapäevaga võrreldes väga erinevas maailmas. Zilahyl näis olevat oskus väga lühikeste lausetega kirjeldada mingeid üldinimlikke tundenüansse. Mitmel korral pidin peaaegu töinama hakkama, sest autor suutis kolme sõnaga panna mind tundma mingeid eriti ängistavaid tundeid. Meenub üks stseen, kus tegelane on surivoodil ja autor kirjeldab ta viimaseid mõtteid. Oioi, mind väga veenis, hakkas suisa hirmus lugedes. Tegelased mõjusid üldse usutavalt, võib-olla sellepärast, et mõlemad peategelased olid kujutatud üsna mitmeplaanilisena. Kumbki polnud üdini hea või paha, mõlemad tekitasid ajuti mõistmist ja ajuti hukkamõistu. Nagu inimesed ikka. Mõlemat peategelast iseloomustab minu meelest ka see, et mõlemad olid üsna igavad ja keskpärased isiksused. Ometi oli huvitav neile kaasa elada.

"Kaks vangi" täitis mind õõvaga, tuletades meelde, kui palju on juba maailmas häid raamatuid kirjutatud, kui vähestest neist ma teadlik olen ning kui väheseid ma elus lugeda jõuan. Ma usun, et pea igas kultuurkeeles on vähemalt mõni selline teos, mis mind liigutaks, aga me ei pruugi kunagi kohtuda.