Saturday, April 02, 2016

Anti Saar "Juturaamat"

Anti Saare kirjutatud ja Jüri Mildebergi illustreeritud "Juturaamat" on kahtlemata üks ütlemata lahe lasteraamat, alustuseks kas või sellepärast, et see ei näe välja nagu lasteraamat. Ma olen üsna kindel, et kui ma seda bussis või koolis lugesin, ei osanud keegi mind lapsikutes lugemisharjumustes kahtlustada. Kaaned on tõsise olemisega ja olgugi et raamatus on hulgaliselt illustratsioone, on need kuidagi ebalasteraamatulikult pruunikashallid. Jällegi, oleks huvitav teada, mida lapsed neist arvavad, aga ma ei tunne vist ühtegi last, kellelt küsida.

"Juturaamatu" jutustamisviis on üsna sarnane autori üle-eelmise lasteraamatu "Kuidas meil asjad käivad" omaga: pidevalt pöördutakse lugeja poole, autor sekkub ise sündmustesse või kommenteerib neid jne. Kui selle asjade-käimise raamatu puhul mulle sarnane meetod täitsa meeldis, siis seekord ma enam nii võlutud polnud. Muutus kuidagi tüütuks ja ma tundsin, et minu jaoks on see end ammendanud. (Millegipärast ei meenu praegu üldse, mismoodi oli kirjutatud vahepeal ilmunud "Kojamees Urmas", mis mulle mäletamist mööda jällegi väga meeldis.) Kuidagi ammendunult mõjus ka lugude liialdatus. Lood algasid päris mõõdukalt, aga üsna ruttu pandi veerema liialdusepall, mis mitmel korral minu maitse jaoks liialt suureks paisus. Samas tundus, et sellist teksti võis olla päris tore kirjutada ja vaatamata mu irinale ma siiski imetlen autorit, sest ma ei oskaks elus millegi sellise peale tullagi. 

Mu lemmikud olid palad Norras töötava Allani unenägudest, Hillarist, kes kõige tegemiseks koledal kombel hoogu pidi võtma (meenusid kõik need korrad, kui eksamiks õppimise eeldus näis raudkindlalt olevat kohvi keetimine, korteri koristamine, nõude pesemine jne) ja lugu vendadest Askost ja Eskost (mida Loteriiski välja toodi), keda kasvatati maksimalistlikus vaimus, kuid kellest üks hakkas täiskasvanuna keskpärasust ja teine erilisust taotlema. Mainitud Allani unenägude jutt oli jälle üks selline lastele mõeldud lugu, mille puhul ma täiskasvanuna eriti ei mõista, kas või miks see lastele meeldima peaks - labiilse närvikavaga lapsena oleksin ma seda lugedes tõenäoliselt hingelise trauma saanud. 

Lõpetuseks pean mainima, et on õnn ja luksus töötada Lastekirjanduse keskusest teisel pool tänavat. Käisin märtsi algupoolel raamatuid tagastamas ja tundsin huvi, kas "Juturaamat" ka juba saadaval on. Teadsin küll, et see alles ilmus, kuid kuna see neil kuu raamatu tiitliga juba pärjatud oli, lootsin seda sellegipoolest juba laenutada. Paraku seda laenutuses veel ei olnud, aga nad lubasid mulle otsemaid teada anda, kui see saadavale tuleb. Ühel heal päeval saingi neilt meili ja ei rohkem ega vähem kui nelja minuti pärast olin neil ukse taga kraapimas. Minust sai selle raamatu esimene laenutaja. Mul paluti lugedes vältida punapeedi söömist ja kokakoola joomist ja ma pidasin oma lubadust. Ainult et kahjuks jäin teaviku tagastamisega hiljaks, sest olin puhkusel ega viitsinud vanalinna loivata. Südametunnistus aga kriipis, nii et kui ma päev pärast laenutamistähtaja möödumist kohalikus toidupoes eemalt üht nende raamatukoguhoidjat nägin, tundsin tungi ta varrukast haarata ja lubada, et ma ausõna järgmisel päeval raamatu tagastan. See oleks muidugi kohatu ja imelik olnud. Õnneks suutsin end talitseda ja raamat on nüüdseks (peedi- ja kokakoolaplekkideta) tagastatud.

0 kommentaari:

Post a Comment