Sunday, May 22, 2016

Andy Weir "Marslane"

Kena päevikuvormis seiklusjutt Marsile lõksu jäänud astronaut/botaanik/insener Mark Watneyst. Kogu lugu koosneb järjepanu tekkivatest probleemidest, mida peakangelane sama järjepidevalt ikka ja alati lahendada oskab, suudab, jaksab ja viitsib. Suur osa päeviku sissekannetest on sisuliselt füüsikaülesanded koos järgnevate lahendustega. Kuna ma lugemise asemel füüsikaeksamiks oleksin pidanud valmistuma, oli mul tunne, et tegelikult ma õpingi. Peale selle tekkis mõte, et mu valikvastustega füüsikaeksam võiks olla niiviisi koostatud, et õigete vastuste korral jutustab eksam lõpuks sellesama Mark Watney heitluste loo. Ühesõnaga, palju füüsikat, mis, muide, tundus kõik üsnagi faktitäpne ja realistlik olevat (mina seda muidugi hinnata ei oska, lihtsalt usun eriti usaldusväärseid internetiallikaid). Kui lugejat üldse ei huvita, kuidas asjad ja loodusseadused töötavad, võib lugemine päris piinarikas olla. Samas pean nentima, et minu huvi sedasorti asjade vastu on heal juhul mõõdukas, aga nautisin ometi lugemist. Kuidagi mõnus oli üle pika aja seikluse kaasaelamisele anduda.

Lugesin GoodReadsist kriitilisi arvustusi, mis heitsid teosele ette nõmedaid nalju, liigset optimismi ja ebausutavate oskustega peategelast. Naljad olid tõesti keskpärased, aga ma ei näe küll põhjust selle üle viriseda. Need sobisid Watney tegelaskujuga, meeldigu ta siis või mitte. Mis puudutab liigset optimismi, siis tõesti, mõnel hetkel jäin minagi mõtlema, kuidas üks inimene võib küll nii väsimatult viitsida eluspüsimise nimel mässata. Sel on minu meelest sama põhjus, mis Watney lõpututel keemia-, füüsika- ja botaanikaalastel teadmistel - nukrameelseid käegalööjaid ja muidu lolle lihtsalt Marsile ei saadeta. Lihtne. Ainult et natuke rohkem oleks tahtnud lugeda Marsi enda kohta, kirjelduste põhirõhk oli Marsile taritud tehnikal. Kuid lõppeks pakkus raamat sellisenagi kaasahaarava elamuse, nii et tegelikult pole põhjust viriseda.

0 kommentaari:

Post a Comment