Sunday, July 31, 2016

Kalev Kesküla "Elu sumedusest" - teist korda

"Vanad raamatud nagu vanad riidedki on inimesed mõõt. Võtad kätte viisteist aastat tagasi loetud raamatu või ajad selga vana palitu ja vaatad, kas oled neist välja kasvanud või on need sulle suureks jäänud. Kas nad kõnelevad veel sinuga, kas sa oled neis sina ise. Neile, kelle elu läheb mühinal edasi, on mõlemad võõraks jäänud."

...ehk mõõtsin end Kesküla miniatuurikogumikuga "Elu sumedusest". Ükskord ma juba lugesin seda, kuid see oli üle viie aasta tagasi. Pole just teab mis pikk aeg, aga natuke ikka. Nüüd juhtus nii, et tahtsin lähedasele tundeparanduslikel eesmärkidel kirjandust soovitada ja pidasin vajalikuks soovitatu kindluse mõttes üle lugeda, et selle kohasuses veenduda. Lugedes hakkasingi oma soovituses kahtlema. Mäletasin, et esimesel lugemiskorral valdas mind üsna rõõmus meeleolu, seekord jäid millegipärast peale nukramad noodid. Sume oli ikka, aga traumat oli rohkem kui rõõmu. "Rõõm ja trauma", muide, oligi seekord vist kõige rohkem kõnetavam kõigist paladest (... "Mõnede asjade jaoks on juba hilja, aga mõned on veel võimalikud." ...), kuigi mõtteainet pakkus muugi. (Lõpuks ma siiski ei taandanud oma soovitust, kuid andsin kaasa hoiatuse.)

Kui palju on tegelikult neid raamatuid, mida võiks mingi aja tagant üle lugeda. Ikka õpid ju vahepeal midagi ja koged asju, mis enne olid tundmata. Nii võiks iga järgmine lugemine olla elamusrikkam kui eelmine. Sel konkreetsel raamatul on aga lühiduse eelis, mistõttu selle teist, kolmandat või neljandat korda lugemine ei nõua ei aega ega enda kokkuvõtmist. "Vendade Karamazovitega" juba nii lihtsalt ei läheks, et suts enne magamaminekut ja natuke hommikukohvi kõrvale ja ongi valmis. Millegipärast on nii raske üle saada sellest kvantiteediihalusest, et käsi ei tõuse kuigi tihti sama raamatut üle ühe korra lugema.
"Kooselu pole muud kui väike rida kergelt loetavaid kolumne, mõned intervjuud, pühapäeviti följetonid ja ristsõnad. Ükski tõeline naine ei kannata välja, kui joone all hakkab ilmuma "Omadusteta mees"." 
Kui keegi tahaks oma eksemplari mulle müüa, ostaksin suurima heameelega.

Thursday, July 28, 2016

Juubelipostitus

Mõni juubelifakt

Täna täitus 10 aastat esimesest postitusest siia blogisse. 28.07.2006 kirjutas Janika siia Don de Lillo raamatust "White Noise". Siinkohal oleks paslik jagada mingisugust statistikat, aga kuna me sellele kunagi erilist tähelepanu pole pööranud, pole ka eriti midagi jagada. Kokku on ilmunud 191 postitust: 39 Janikalt ja 152 minult. Enim kajastamist on leidnud Arthur C. Clarke, Iris Murdoch ja Tõnu Õnnepalu looming, igaühe oma neljal korral.

Kaheksa õnnestunud postitust

Kümme aastat on päris pikk aeg, eriti kui selle aja jooksul jõuad 20-aastasest 30-aastaseks saada ja mõnisada raamatut läbi lugeda. Seetõttu pole vast imestada, et nii mõnigi algusajal kirjutatud postitus mulle praegu häbipuna palgeile võib tuua. Ometi on ka postitusi, mille pärast ma piinlikkust ei tunne ja millele praegugi mõeldes meenub, kui tore neid kirjutada oli või kui mõnus neid raamatuid lugeda oli. Siin on kaheksa sellist.
  1. Raamatukogud minu elus
  2. Paul Hoffman "The Man Who Loved Only Numbers"
  3. Johannes Aavik "Päevaraamat" 
  4. Vadja keele sõnaraamatu saamisloost
  5. George Orwell "Pariisi ja Londoni heidikud"  
  6. Paul Ariste "Mälestusi" 
  7. Evelyn Waugh "Peotäis põrmu"
  8. Boris Vian "Päevade vaht"
Neli suvalist seika

Rohkem kui mitmel korral on purjus mehed minuga lugemisblogist imetleval toonil juttu teinud. On kusagil seltskondlikul olengul välja tulnud, et ma siia kirjutan või on nad juba enne teadnud, et ma kirjutan, aga siis purjus peaga peavad vajalikuks oma tundeid selle blogi suhtes väljendada. See on päris huvitav, et lugemisblogimist nii suureks asjaks peetakse, sest minu meelest ei nõua see erilist pingutust, eriti veel, kui kirjutada amatöörlikult ja ambitsioonitult, nagu mina seda teen. Võib-olla on asi lihtsalt selles, et enamikul inimestest pole kirjutamisharjumust. Võib ka olla, et needsamad mehed tahtsid mulle lihtsalt külge lüüa ja pidasid seda jututeemat heaks taktikaks (see on küll tõenäoline maksimaalselt kolmandikul juhtudest). Nii et jah, lugemisblogi nr 1 fännid on purjus mehed.

Kevadel kirjutasin ühest Piret Raua raamatust, mis mulle väga meeldis. Kuidagi sattus seda lugema autor ise ja sedasama postitust siis ka oma Facebookis jagama. Olin väga liigutatud ja meelitatud! Meeldiv, kui sellised asjad kahepoolselt korda lähevad.

Kaks aastat tagasi olin töistel põhjustel põgusas kirjavahetuses ühe ajakirjanikuga. Tänavu kevadel sain talt kirja, mille lõpus oli joru meie kunagist kirjavahetust, aga seekord oli suhtlemispõhjus hoopis muu. Nimelt oli ta sattunud lugema mu igivana postitust Vaino Vahingu "Päevaraamatu" kohta. Mulle polnud see eriti meeldinud, mistõttu oli tal põhjust avaldada lootust, et ehk äriksin selle talle maha. Ega seda tänapäeval enam eriti kusagilt saada pole. Olin nõus. Käis mul siin töö juures järel sel veel. Ma arvan, et raamatu on nüüd paremas kodus.

Kui seda blogi pidama hakkasime, olime Janikaga mõlemad just ülikoolis esimese kursuse lõpetanud. Ma õppisin Tartus ja tema Tallinnas ning otsisime moodust, kuidas jätkata oma senist keskustelu raamatute üle. Janika oli IT süsteemide arendajaks läinud õppima ja oli seega kirjandusest kaugemale sattunud, kuid ei tahtnud seda sidet kaotada. (Või midagi sellist ma mäletaksin nagu teda rääkivat.) Nüüd, kümme aastat hiljem, olen ma jälle suvevaheajal esimese ja teise kursuse vahel ja õpin sama asja, mida Janika kümme aastat tagasi. Nii et selline ring on ka nagu täis saanud.

Wednesday, July 27, 2016

Iris Murdoch "Võrgu all"

Aastaid tagasi lugesin õige mitu Iris Murdochi teost läbi, aga sama äkki, kui see hoog algas, see ka lõppes. Koduseid riiuleid revideerides jäi hiljuti silma seesama "Võrgu all", mille ma kunagi ammu peenraha eest soetasin. (Allahinnatud raamatud on nii sageli ka alahinnatud raamatud, kas pole?) Raamatu 50. lehekülje kandis leidsin järge hoidva 2008. aasta Schillingu flaieri. Ju siis sel ajal ja selle lehekülje paiku mu Murdochi ind ka rauges. Imelik küll, miks, sest kui ma seda teost nüüd lugema hakkasin, ei saanud ma kuidagi pidama. 

"Võrgu all" oli Iris Murdochi esimene romaan ja see ilmus 1954. aastal. Raamatu tegevuski toimub umbes sel ajal, võib-olla veidi varem, aga ilmselt ikka pärast II maailmasõda. Peategelane Jake on kolmekümnendates Londoni noormees, kes saadab oma päevi mööda tõlkides, kirjutades, juues ja naistega semmides. Kui ta ükskord Pariisist naastes sõbralt Finnilt teada saab, et Madge, kelle juures nad seni üüri maksmata elanud olid, nad välja viskab, käivituvad sündmused, millest jätkub sellesama raamatu lehekülgede täitmiseks. Kuna Jake pidevalt millestki valesti aru saab või endale ei tea mida ette kujutab, juhtub temaga alatasa kõikvõimalikke sekeldusi ja seiklusi. See kõlab natuke nagu Benny Hill (vähemalt hakkas mul selle tunnusmeloodia kõrvus kõlama) ja enda üllatuseks sain ma pärast lugemist teada, et see teos pidigi otse naljakas olema, aga minu meelest oleks sõna lõbus täpsem. Pealegi on teoses jandiga kõrvuti ka filosoofilisi mõtisklusi, targutusi ja vestlusi, nii et ärge seda nüüd mingiks tolaromaaniks ka pidage. Kogu see möödarääkimise ja valestimõistmise temaatika läks päris sügavaks ja tegi üsna mõtlikuks.

Teose kaasahaaravus võis tulla ehk sellest, et kuigi tegevus toimus minu mõistes ammusel ajal, olid tegelased inimestena väga usutavad ja kuidagi tänapäevasedki. Näiteks see, kuidas Jake ja ta sõbrad jõid, see tekitas mingisuguse äratundmisrõõmu, kuigi ei saa öelda, et ma tänapäeval suurem asi jooja oleksin. Murdoch tundub üldse kuidagi selline progressiivne inimene olevat olnud, ehk siis sellest ka see tänapäevasuse moment.

Tuesday, July 19, 2016

Thomas Salumets "Kujuneda sunnita: mõtestades Jaan Kaplinskit"

Kas Jaan Kaplinski on mulle kunagi väga palju huvi pakkunud? Mitte eriti, vähemalt mitte viimase kümne aasta jooksul. Kas ma pean vajalikuks temast siiski üht-teist teada? Jah. Nii et selles mõttes on Jaan Kaplinski minu jaoks nagu elekter, sest ega ma sellestki suurt ei huvitu, aga normaalse inimesena võiks ju teada, mida see endast kujutab. Selliste eeltundmustega asusin pool aastat tagasi lugema Thomas Salumetsa kaheksast peatükist koosnevat monograafiat, mis osutus nii põhjalikuks ja detailirohkeks, et juba poole lugemise peal oli selge, et olen Kaplinskiga tutvumiseks kulutanud palju rohkem aega, kui mul üldse elus plaanis oli.

Salumets on kasutanud avaldatud ja avaldamata allikaid, ilmselt pea kõike, mis kunagi kusagil Kaplinski kohta või tema käega kirjutatud on: kõik ta teosed, artiklid ajakirjanduses, kirjad, päevikud. (Kuidagi eriti jäi meelde sellise seiga äramainimine, et Kaplinski hoidis mingi naise sõnumit oma telefonis hästi kaua aega alles.) Peale selle käsitletakse kõikvõimalikke poliitilisi ja ühiskondlikke sündmusi, mille keskel ta elanud on ning mis teda või mida tema mõjutanud on. Aga see ei ole muidugi pelk elu ja loomingu kirjeldus, see on eelkõige tema elu ja loomingu mõtestamine ja tema motiivideni tungimine nende faktide abil. Tsiteerin eessõna:
"... raamat [püüab] lugejatele pakkuda Kaplinski maailmanägemise ja maailmasobitumise kõige iseloomulikumaid väljendusi, alates "lihtsusetaotlusest" kui esteetilisest mõjuvahendist ja tema loomingu aluspõhjast, kuni arusaamani sõltuvusest kui sotsiaalse küpsuse märgist ning kuni kriitikani, mis puudutab dissidentlust ja selle mõttekust reaktsioonina totalitaarsele valitsusvormile".
Lugedes hakkasin vahepeal mõtlema, kas see pole kuidagi mitte ebaaus, kui inimese igast vähem või rohkem juhuslikust sõnast või fraasist on võimalik kinni hakata ning sellest siis ei tea mida välja pigistada ja järeldada. Õieti polegi asi niivõrd millegi järeldamises, vaid pigem kõige jäädvustamises ja mitte millegi unustamises. Ei tea, mis tundega Kaplinski seda raamatut loeb või loeks, sest vaevalt tal endalgi nii põhjalikult kõik meeles on oma tegude ja mõtete kohta.