Wednesday, August 24, 2016

Marko Mäetamm "Juubeliaasta"

Pärjatud, tunnustatud ja muidu tuntud kunstnik Marko Mäetamm sai 2015. aastal 50. Sellest ajendatuna otsustas ta oma juubeliaasta tegemised kirja panna ja sametise roosa raamatuna välja anda. Väljaandja, kirjastuse :paranoia kodulehel on raamatu kohta kirjutatud: "Lugu ei jutusta enam autor, vaid seda teeb tegelane, kelle on samas loonud autor ja kes ongi autor ise. Autor muudab oma vaatenurga rakurssi asjale niivõrd palju, et muutub ise vaatlusaluseks, kuid mitte päris." Nojah. No mina ei tea. Ma lugesin seda teost lihtsalt kui Mäetamme kirjapandut ja ei hakanud oma elamusele mingeid meta-aspekte külge pookima.

Nagu kõik niigi teavad, on Mäetamme kunst sageli üsna tekstiküllane, seetõttu polegi kuigi ootamatu, et ta nüüd kätte võttis ja oma mõtted peaaegu ainult tekstina vormistas (raamatus on natuke ka pilte). Aga mul on tunne, et isegi raamatut kirjutades on ta ikkagi kunstnik, mitte kirjanik, sest kirjanduslikus plaanis polnud see teos just teab mis šedööver – aga ega seda ju taotletudki (vist). Ma ei lootnud kogeda kirjanduslikku katarsist ja ma ei pidanud pettuma, sest seda ka ei juhtunud. Jürgen Rooste kirjutas oma arvustuses minu meelest väga täpselt: ""Juubeliaasta“ on kirjutatud just nii, nagu kirjutab kultuurne inimene, kellel on vähe kirjutamiskogemust, aga teadlikkus, kuidas keele- ja kultuuriruumis hakkama saada." Mida veel tahta, kui eesmärk oli aastajagu olmet kirja panna!?

Nii et vaatamata mu ebalevale toonile pean ütlema, et teos oli mulle igati meeltmööda. Mulle meeldib käia Mäetamme näitustel ja mulle meeldib teada saada, kuidas need näitused sünnivad. Väga lihtne. 2015. aastal oli Mäetammel Kumus suur näitus ja nii sain nüüd tagantjärele teada, kuidas ta näituse jaoks mööda linna gaasipliiti ja diivanit otsis ning kõikvõimalike koostööpartnerite ja sponsoritega puid ja maid jagas. Teine suur projekt 2015. aastal oli vabariigi aastapäeva vastuvõtu kujundamine ja sellega oli kunstnikul ehk rohkemgi mässamist, sest sõnaõigust oli tal sel üritusel muidugi vähem kui oma näitust ette valmistades. Peale kunstielu leidsid raamatus kajastamist ka sellised argisemad ja maisemad teemad nagu Mäetamme naise esoteerilised huvid, üleüldine pereelu, kunstniku lemmikalkohol ja sagedasemad tervisemured jne. Tekitasid võibolla tunnet, et kunstnik on ka inimene, aga noh, see oli vist juba enne teada.

Lõpetasin raamatu tundega, et tahaks kunsti osta. Ühest küljest natuke labane või madal tulemus, teisest küljest tundub, et autor võiks küll rahul olla, kui lugeja sellise emotsiooniga raamatu sulgeb. Olin vist üllatunud, et tal pidevalt nii palju rahaprobleeme on, ise veel nii tuntud ja tunnustatud. Seni, kuni mõne monumentaalmaali soetamiseks raha kogun, võin ehk t-särgi ostmisega algust teha.