Margit Härma "Köögiviljarikkad road ehk kuidas küpsetada Trooja hobust"

Kokaraamatutega on selline imelik lugu, et mida suurejoonelisem teos, seda vähem kasu mul sellest on, aga kasu on ainus põhjus, miks ma neid üldse loen – mitte ilusad pildid või oma kokaoskuste parendamine. Näiteks on üks mu lemmikuid Nigel Slateri "Real Cooking", kus on sellised retseptid nagu "Kartulipuder" või "Ahjukana". Kas tõesti peab selleks raamatu ostma, et teada saada, et kana tasub enne ahjupanemist paksult võiga kokku määrida või et kui ahjukana on sööjate vahel ära jaotatud, siis kõlbab üle jäänud kontidest puljongit keeta? Tegelikult küll, vähemalt minu meelest. Nagunii ükski pikk retsept meelde ei jää ja sageli ei raatsi ka kõiki komponente soetada, kui neist vaid törtsu või raasu vaja on. Nii et eelistan ammutada ideid, mitte retsepte. (Millegipärast meenus praegu söögiga seotud nipp Harper's Bazaaris ilmunud Diana Vreelandi nõuanderubriigist "Why don't you?": "Rinse your blond child’s hair in dead champagne to keep its gold as they do in France?")

Selles valguses on Margit Härma köögiviljarohkete toitude retseptiraamat päris tore leid. Raamatu sihtrühma kuuluvad inimesed, kes vabatahtlikult köögivilju ei söö. Mina nende hulka ei kuulu, aga sel pole muidugi mingit tähtsust. Ma tahtsin lihtsalt uusi toiduideid, sest viimasel ajal on kodune menüü kuidagi üksluiseks kiskunud. Härma raamat tuletas mulle meelde, et suvikõrvits on toorelt väga maitsev (mm, kuue küüslauguküünega suvikõrvitsatzatziki pani kogu korteri lõhnama, kui külmkapi ukse avasin). Pakkus salatiretsepti, milles kalkun oli hakkliha kujul (oli päris maitsev). Soovitas pikkpoisi peale panna peekonit (miks ma seda enne pole teinud!?) ja sisse riivida suvikõrvitsat (tõesti, miks mitte). Nii et praktiliselt pool nädalat sõin Margit Härma retseptide järgi tehtud roogi ja olin rahul. Kindlasti tahaks veel proovida kõrvitsakooki ja Jamaika-teemalist hernesuppi.

Kuigi raamat koosneb idee poolest kolmest osast (road, kus köögiviljad on peidetud olekus; road, kus köögivilju on palju ja neid ei peideta; köögiviljaroad, mis on autori pere lemmikud), siis lugedes ei teinud ma neil õieti mingit vahet. Ei saanud nagu aru, millises raamatu osas ma parasjagu olin.  Retseptide vahele on pikitud paarisleheküljed eri köögiviljadest koos Tervise Arengu Instituudi kommentaariga. Too õhtu, kui raamatu omandasin, mõtlesime raamatust inspireerituna koos tavaliste köögiviljade ja lihaga ahju lükata ka ühe bataadi. Mulle hüüti köögist: "Vaata, mis seal raamatus bataadi kohta kirjutatud on. Kaua see ahjus peab olema?" Bataadi kohta olid eraldi leheküljed küll olemas, aga sealt sai teada naljakaid fakte ajaloost ja muud säärast, praktilist nõu mitte eriti, kuigi ma oleks tahtnud (aga ju siis autor tahtis teisiti). Peale selle eeldasin, et nende paarislehtede kandis on selle käsitletud köögivilja teemalised retseptid, aga ei olnudki. Üks kriitikanool veel: retseptide juhendite osa jättis kohati läbimõtlemata mulje. Ei saanud hästi aru, mis täpselt mõeldud oli (nt lõppes mingi supiteo kirjeldus nii, et tuli lisada kana, kontrollida maitsestust ja voilà, aga ma ei saanud aru, kas see kana saab nii ruttu valmis või tuleb see kuumtöödelduna supile lisada). Samas on need retseptid valdavalt nii lihtsad, et kui enne natuke süüa oled teinud, piisab koostisainete lugemisest, et aru saada, mida nendega peale hakata.

Positiivsel noodil lõpetamiseks (sest see raamat väärib seda) soovin veel esile tõsta raamatu ilu. Fotode autor on Hele-Mai Alamaa, kujundaja ja illustraator Lilli-Krõõt Repnau. Sellist raamatut sirvides jääb täiesti arusaamatuks, miks keegi peaks tahtma köögivilju mitte süüa.

Postita kommentaar

1 Kommentaarid