Monday, May 22, 2017

Amos Tutuola "Palmiveinijoodik"

Amos Tutuola (1920–1997) oli joruba rahvusest nigeerlane, kes 1946. aastal kirjutas veidike katkises inglise keeles oma esimese ja kuulsaima teose "Palmiveinijoodik". Kui tavaliselt veedetakse joodikuromaanides suurem osa aega juues, siis "Palmiveinijoodiku" peategelane Jumalate-isa-kes-suudab-siinilmas-kõike-korda-saata tahaks küll nonstop palmiveini juua, aga kahjuks suri ta palmiveini tegija ära ja enam pole kedagi, kes jaksaks talle piisavas koguses veini toota. See mure käivitabki teose sündmused: tuleb minna Koolnute Linna otsima, sest seal on lootust kohata koolnud palmiveinitegijat. Tee viib läbi tihnikute ja tühermaade, Punalinna ja Varikujude saare, kohtutakse koolnutittede ja printsitapjaga, täieihulise härrasmehe ja Pimesulase ehk Võta-ja-jätaga, kaubeldakse oma surma ja hirmuga jne. Samas säilivad seosed 20. sajandi keskpaiga tavamaailmaga: mainitakse politseid, telefoni, jalgpalliväljakut ja muud säärast.

Elavad ja surnud, väljamõeldised ja pärisasjad, tänapäev ja pärimus – kõik on segamini, aga see tundub kuidagi üsna loomulik. Esmapilgul üleloomulikku loomulikustavad kirjeldused, mis lõppevad lühenditega 'jne', 'jmt', 'jms'. Mulle jäi mulje, nagu jutustada oleks nii palju, aega aga nii vähe – pole mõtet raisata seda seletustele, mis on iseenesestmõistetavad. "Aga toda teed mööda me enam rännata ei saanud, sest et neid hirmsaid koolnuimikuid olid ikka kõik kohad täis, jne." – teame ju kõik, mis saab siis, kui tee on koolnuimikuid täis, eksole! Või siis punalinnust kirjutades: "Pää oli tal üleni putukatega kaetud, nõnda et seda siin täienisti üldse raske kirjeldada on" – mis mõttes raamatus ei osata kedagi kirjeldada?! Aga ehk on tõesti punalindu võimatu kirjeldada?

Samas oli omamoodi veider selles kohati kaootilises kõik-on-võimalik-maailmas kohata täpsust aja ja koha kirjeldamisel. Näiteks mainitakse, et "... läksime veel kolmandiku miili edasi", "... pääle selle oli neid [külalisi] 60 protsenti juurde tulnud", "Püüdsime kõigest väest kotist välja pääseda, aga ei suutnud, sest et see kott oli tugevate jämedate köitega kinni tõmmatud ja selle läbimõõt oli umbes viiskümmend meetrit ja sinna sisse mahtus nelikümmend viis inimest", öösel magatakse tihnikus mingist kellajast kindla kellaajani jmt.
Nõndaks, tahan veel öelda, et enne, kui meid tolle valge puu sisemusse veeti, jõudsime me ukse pääl kellelegi oma surma maha müüa, seda hinnaga 70 inglise naela, 18 šillingit ja 6 penni, ja niisamuti laenasime oma hirmu intressi pääle välja, milleks oli 3 naela, 10 šillingit ja 0 penni kuus, nõnda et me seejärel oma surmast enam sugugi ei hoolinud ja hirmu me ka enam ei tundnud.
Kuigi raamatus on õige palju surnuid ja tapmist, mõjus  teos kuidagi elurõõmsana. Võib-olla sellepärast, et elu ja surm olid nii läbipõimunud, et väga vahet polnudki, oled sa nüüd elus või surnud. Kõik oli võimalik ja tundus, et enamik asju oli ka lubatud (terve küla mahapõletamine tundus näiteks päris okei asi, mida teha).

Veel olgu ära mainitud alapealkirjalikud suurtähtkirjas fraasid, mis muidu ühe pika loona kulgenud teksti katkestasid, aga mis sisuliselt päris pealkirjad just polnud. Neis oli sageli sellist löövust ja brutaalsust, et hea meelega näeksin neid t-särgi peale trükituna. T-särkidele trükitakse sageli hulga jaburamatki materjali, miks mitte siis juba "RASKE ÜKSTEIST TERVITADA, RASKEM ÜKSTEIST KIRJELDADA JA KÕIGE RASKEM ÜKSTEISELE PÄRALE JÕUDES OTSA VAADATA" või "ÄRA JÄLITA TUNDMATU MEHE ILU" või "HIRM JÕLEDAID KOTIELUKAID PUUDUTADA" või "PIMESULASE ARMEE" või "MAKSKE ÄRA MIS TE VÕLGU OLETE JA OKSENDAGE VÄLJA MIS TE OLETE SÖÖNUD".

Tuesday, May 09, 2017

@keitivilms "Eesti esimene säutsukogumik"

Aastaid kümme tagasi oli Tartus lühikest aega klubi nimega "Kellele ei meeldiks Johnny Depp?". Mõtlesin, et vabalt võiks olla mingi (kauem eksisteeriv) asutus "Kellele ei meeldiks Keiti Vilms?" või vähemalt "Kellele ei meeldiks Keiti Vilmsi kalambuurid?", sest tõesti - mul on raske ette kujutada eesti emakeelega inimest, kellele ta keelemängud nõmedad võiks tunduda. Leigeks jätta - ju jah, aga närvidele käia - raske uskuda. Teisalt on mul muidugi väga halb fantaasia, nii et mine tea.

Muidugi, kõik vaimukused ja vallatlused pole võrdselt vaimukad, aga kuidas nii saakski. Ma ei tea isegi ühtegi albumit, mille iga lugu oleks minu jaoks singlivääriline, ja albumitel on ju õige vähe lugusid, @keitivilmsi raamatus on aga 171 lehekülge, igaühel täpselt üks keelevigur. Kui ma ei eksi, siis on need sõnamängud kõik enne Twitteris või Facebookis ilmunud. Vähemalt mulle oli 75% loetust neilt lehilt tuttav materjal, kuigi ma autori avalikel tegemistel päris algusest peale pole silma peal hoidnud. Niiviisi ükshaaval internetti tilgutatuna mõjus iga sõnamäng mõneti efektsemalt, kuid eks ise olin ka loll, et raamatu ühe ropsuga läbi lugesin. Targem oleks ehk kord päevas raamat suvalise koha pealt lahti teha, lugeda kaks lehekülge ja seda seni, kuniks ükskord kõik loetud on.

Kõige rohkem läheb mulle korda aga see, et Keiti Vilmsil on olnud tahtmine ja oskus üldsusele teada anda ja meelde tuletada, et eesti keel on üks õige lahe ja mõnus asjandus. Et keel on midagi palju lõbusamat, vaimukamat, loomingulisemat ja suuremat kui õigekeele norm, kusjuures selleks ei pea olema kirjanik või keeleteadlane, et seda kogeda ja ise ära kasutada.