Tuesday, May 09, 2017

@keitivilms "Eesti esimene säutsukogumik"

Aastaid kümme tagasi oli Tartus lühikest aega klubi nimega "Kellele ei meeldiks Johnny Depp?". Mõtlesin, et vabalt võiks olla mingi (kauem eksisteeriv) asutus "Kellele ei meeldiks Keiti Vilms?" või vähemalt "Kellele ei meeldiks Keiti Vilmsi kalambuurid?", sest tõesti - mul on raske ette kujutada eesti emakeelega inimest, kellele ta keelemängud nõmedad võiks tunduda. Leigeks jätta - ju jah, aga närvidele käia - raske uskuda. Teisalt on mul muidugi väga halb fantaasia, nii et mine tea.

Muidugi, kõik vaimukused ja vallatlused pole võrdselt vaimukad, aga kuidas nii saakski. Ma ei tea isegi ühtegi albumit, mille iga lugu oleks minu jaoks singlivääriline, ja albumitel on ju õige vähe lugusid, @keitivilmsi raamatus on aga 171 lehekülge, igaühel täpselt üks keelevigur. Kui ma ei eksi, siis on need sõnamängud kõik enne Twitteris või Facebookis ilmunud. Vähemalt mulle oli 75% loetust neilt lehilt tuttav materjal, kuigi ma autori avalikel tegemistel päris algusest peale pole silma peal hoidnud. Niiviisi ükshaaval internetti tilgutatuna mõjus iga sõnamäng mõneti efektsemalt, kuid eks ise olin ka loll, et raamatu ühe ropsuga läbi lugesin. Targem oleks ehk kord päevas raamat suvalise koha pealt lahti teha, lugeda kaks lehekülge ja seda seni, kuniks ükskord kõik loetud on.

Kõige rohkem läheb mulle korda aga see, et Keiti Vilmsil on olnud tahtmine ja oskus üldsusele teada anda ja meelde tuletada, et eesti keel on üks õige lahe ja mõnus asjandus. Et keel on midagi palju lõbusamat, vaimukamat, loomingulisemat ja suuremat kui õigekeele norm, kusjuures selleks ei pea olema kirjanik või keeleteadlane, et seda kogeda ja ise ära kasutada.

0 kommentaari:

Post a Comment