Wednesday, June 07, 2017

Andrus Kivirähk "Inimväärne elu"

Kujutage pilti! Läks pea üksteist aastat, et meie lugemisblogisse jõuaks üks Kivirähki teos! Jah, mu passiivne kaasblogija Janika ei ole kunagi varjanud oma põlgust Kivirähki teoste vastu, minu tunded ta loomingu vastu pole aga pooltki nii halvakspanevad. Pole lihtsalt väga kutsunud, aitab mulle Päevalehe kolumnikeste lugemisest ja "Rahva oma kaitse" kuulamisest küll.

"Inimväärne elu" koosneb kahest följetonist, millest esimeses kohtume peksmishimuliste maameestega ja teises irisevate maanaistega, kes omale inimväärsemat elu ihkavad. Mulle jäi veidi arusaamatuks, miks need kaks lugu mõne teise jutukogumiku osana ei võinud ilmuda. Ikka nagu tundub, et kui raamat on nõnda õhuke, siis ehk peab tekst mingi erakordne kirjanduslik pauk olema. Aga minu meelest ei ole. Lugesin Õismäe raamatukogu juhataja Svea Sõrmuse arvamust ja olen temaga igati nõus: mustvalge maailm ja üle võlli stereotüübid. Lugedes ootasin mingit puänti, midagi ootamatut, midagi, mille peale ma ise enne mõelnud ei olnud, aga tutkit. Ikka mingi sama vana äraleierdatud maaelu, ema juures elavad joomis- ja peksmishimulised jorsid, mõttetud mutid, kes tahavad, et mehed neile mõnusamat elu pakuks, võõraviha (välja arvatud kasu saamise eesmärgil) jne. Et seda kõike tervele Eestile üldistada võib, pole ka suurem asi boonus. Oleks need lood mõnes paksemas raamatus ilmunud, kõrvuti mõne kõvema tükiga, oleksin ehk leebem olnud, aga praegu jäi elamus lahjaks.

0 kommentaari:

Post a Comment