Tuesday, July 18, 2017

Al Sweigart "Automate the Boring Stuff with Python"

Eks ta natuke kurb ole - rühkida poolküpses eas kaks aastat kõrgkoolis IT süsteemide arendajaks õppida, et siis aru saada, et professionaalsel tasemel programmeerimine oleks mulle pigem karistus kui kutsumus. Kui mind üldse miski kutsub, siis on see sellisel tasemel programmeerimine, nagu Al Sweigert oma imetoredas teoses "Automate the Boring Stuff with Python" (jep, netis ka täiesti tasuta loetav!) õpetab. Raamat teeb täpselt seda, mida pealkiri lubab: õpetab nõmedaid ja rutiinseid tegevusi Pythoni programmeerimiskeeles automatiseerima.

Tõenäoliselt on enamikul arvutikasutajatest ette tulnud mingit nüri klõpsimist: failide ümberorganiseerimist, tabelitega jändamist, massilist kopeerimist ja kleepimist jne. Kui mingit sellist ühelaadset tegevust juba korda kümme tegema pead, võiks selle arutu toksimise asemel valmis kirjutada väikse programmikese, mis selle töö sinu eest ära teeb. Muidugi, kui on vaja pilte töödelda, pole vaja ise Photoshopi valmis programmeerida, juttu on sellistest tegevustest, mis on hästi suvalised ja liiga spetsiifilised, et nende jaoks mingi programm kohe kusagilt alla laadida. Näiteks kirjutasin ma programmi, mis võtab sisendiks Klassikaraadio "Fantaasia" saatejuhi nime, kammib läbi saate kodulehe eri vaated ja väljastab lõpuks loendi kõigist selle saatejuhi mängitud lugudest. Seda oli mul vaja selleks, et nendest lugudest omakorda Spotify playlist teha. Tihti kasutan Pythonit ka Exceli tabelitega opereerimiseks, sest Exceli enda võimalustega olen ma halvasti kursis ja pole kuidagi soovi sellega tegelda ka. Hiljuti kirjutasin veel programmi, millele söödan sisse loetelu huvipakkuvatest, kuid reeglina välja laenutatud teostest Tallinna keskraamatukogus, ja programm käib siis mõne tunni tagant vaatamas, kas miskit on ehk tagastatud. Kui on, saadab mulle meili. (Selle kirjutasin ma valmis enne, kui teada sain, et tänapäeval saab keskraamatukogus end ka järjekorda panna...) Oli ka plaan kirjutada väike klots, mis mind Maanteeameti e-teeninduses sisselogituna hoiaks ja teavituse saadaks, kui sõidueksamil mingi varasem aeg vabaneb, aga see tundus natuke lubamatu olevat.

Kas eelneva ärategemiseks peab raamatut lugema? Ilmselt mitte, võib ka lihtsalt guugeldada "python scrape html library", aga ma kahtlustan, et kui programmeerida ei oska, ei tule selle fraasigi peale, olgugi, et valmisprogramm on pärast võib-olla ainult 15 rida pikk. Võib ka lihtsalt Pythoni dokumentatsiooni lugeda, aga seegi pole minu meelest eriti põnev väljavaade, kui eesmärk on lihtsalt kiiresti mingi väike käkk valmis kirjutada, et oma eluga siis edasi minna. "Automate the Boring Stuff with Python" sisaldab suhteliselt vähe juttu programmeerimise kui sellise ja Pythoni eripärade kohta - ometi siiski piisavalt, et enam-vähem aimu saada, mis värk on. Samuti pole väga juttu best practice'itest, optimaalsetest viisidest asjade ärategemiseks või koodi ilust. Rõhk on peatükkidel, millest igaüks õpetab samm-sammu haaval, kuidas lahendada mingit elulist probleemi programmeerimisega, olgu selleks siis Exceli tabelite või Wordi failidega möllamine, kaustade ümbernimetamine, piltide muutmine vmt. Üks asi on nende koodijuppide kirjutamine, teine asi aga see, et kui midagi sellist pole enne teinud, ei pruugi üldse aimatagi, kuidas ja kui lihtsalt oma elukest kergemaks saaks programmeerida. Lisaks on see kõik eriti imelihtne just Pythonis. Ma olen kõige rohkem Javat õppinud, aga ma ei oskaks küll kuskilt otsast pihta hakata, kui ma nüüd Javaga tahaks Klassikaraadio kodulehte scrape'ida või oma Exceli tabelitega hullata.

Ühesõnaga tehke endale teene: lugege paar tundi seda raamatut ja ärge raisake edaspidi väärtuslikku eluaega nürile arvutitoksimisele. Selleks ei pea programmeerijaks hakkama, piisab täiesti natukese kurssiviimisega. Isegi kui alguses läheb koodi kirjutamisele hulk aega, on programmeerides veedetud aeg palju põnevamalt ja arendavamalt veedetud kui sama pikad tunnid täis ajuvaba kopeerimist-kleepimist.

Monday, July 17, 2017

Margaret Atwood "Orüks ja Ruik"

Atwoodi düstoopia "Orüks ja Ruik" tuletas kogetud elamuse poolest millegipärast meelde Andy Weiri "Marslast". Kui "Marslases" käis pidev füüsikaülesannete lahendamine, siis "Orüksis ja Ruigas" oli selle vasteks geenitehnoloogiaga seotu. Kuna ma kummastki valdkonnast midagi ei tea, lasin loetul end kaasa viia ja uskusin pimesi keerulisi termineid, meetodeid, tehnoloogiaid ja teooriaid, mida autorid mulle ette söötsid. Sellega nende raamatute ühisosa, tõsi küll, piirduski. "Marslane" oli ju mäletatavasti optimistlik ja energiline, "Orüks ja Ruik" aga masendav, sest kujutatud lähitulevik mõjus häirivalt võimalikuna. Lugesin EPL-ist mingit vana arvustust, mille autor kirjutas: "Kurjusest ja maailmahukust rääkiv “Orüks ja Ruik” on viieline raamat, miinuse saab see vaid kurjuse puudumise pärast. Raamatus on seda kurjust nii et tapab, ülemääragi, aga see ei lähe südamesse ega tekita meelelahutuskirjanduseks nimetatavale kirjanduslaadile omaselt masendust." No ma ei tea. Kas ei ole masendav, et kui ikka maailm omadega pekki läheb, on selle taga tõenäoliselt inimesed ja nende teod ja otsused, mitte mingi väline pauk, suur õnnetu juhus või miski muu säärane, mille peale võiks vaid mühatada ja käsi laiutada?

Niisiis, düstoopiline lähitulevik. Toimunud on mingisugune biokatastroof ja peategelane Lumemees näib olevat üks vähestest ellujäänud ehtsatest inimestest (kui mitte ainus). Elab puu otsas, sest seal on ta kaitstud agressiivsete värdloomade poolt. Nimelt asusid inimesed mingi aeg agaralt geene tuunima, tulemuseks kõikvõimalikud kasulikud loomakesed roti ja mao ristandist noka ja silmadeta kobarkanani. Inimestegi geene tuuniti, kuidas aga parasjagu vaja oli. Need teadussaavutused tulid muidugi teatava hinnaga: korporatsioonide megavõim, looduskatastroofid, aina elamiskõlbmatumaks muutuv elukeskkond, ühiskondlik kihistumine ja sellega kaasnev käärimine (eks igasugu uudseid hüvesid saa ju alati ainult vähesed valitud nautida). Peale selle panid lõputud võimalused kurje geeniuseid käsi hõõruma ja jumala mängimist ratsionaliseerima. Arvata võib, et head nahka sellest ei tule.

Kuigi raamatu peategelane on justkui Lumemees, on võrdselt olulised ka Orüks ja Ruik, kellele teose pealkirigi viitab. Pean ütlema, et kui ma selle raamatu kohta veel rohkemat kui pealkirja ei teadnud, ei saanud ma üldse aru, mida see tähendab, eriti kuna pealkiri oli eestikeelsel väljaandel suurtähtedes. Igatahes on orüks loom ja ruik lind ning Orüks ja Ruik on kahe teose võtmetegelase nimed. Nagu kahe viimase Atwoodi teose puhul, mida ma hiljuti lugesin ("Teenijanna lugu" ja "Maitsev naine"), on ka "Orüksi ja Ruiga" tegelased mu meelest silmatorkavalt... ükskõikseks jätvad? Ei tekita nad minust erilist hea- ega pahatahtlikkust ja kas ma neile õieti kaasagi elasin? Pigem on tunne, et elasin kaasa raamatus kujutatud inimkonnale, mitte neile mõnele üksikule esile tõstetud tegelasele. Igatahes plaanin ma kiiremas korras raamatukokku minna, et triloogia teine osa, "Uputuse aasta", koju tuua. On kuidagi tahtmine oma mõtetel lasta sel masendavas maailmas edasi aeleda.

Monday, July 10, 2017

Jean-Pierre Minaudier "Grammatika ülistus"

Ajaloolase ja eesti kirjanduse tõlkija Jean-Pierre Minaudier' esseelikul teosel "Grammatika ülistus" õnnestus üks õige kummaline asi: kahtluse alla seada mu keeltearmastus. Ma tõesti armastan keeli, mida kummalisemaid ja haruldasemaid seda enam, aga see raamat oli nii igav lugeda, et hakkasin tõesti mõtlema – äkki mu tunded evidentsiaalsuse ilmingute vastu udmurdi keeles ei olnudki siirad!? Äkki mulle ei meeldinudki lugeda nganassaanikeelseid tekste, mille iga lause rääkis põhjapõtradest!? Kas ma olen viisteist aastat vales elanud?!

Minaudier on ühte pikka teksti pannud kokku kõik põnevad faktid, mis tal kõigi keelte kohta jagada on. Faktidele ja nende valikule pole mul midagi ette heita, aga mulle hakkas vastu kirjapaneku stiil. Laused olid kohati valusalt pikad (ma räägin siin lausetest, mis olid vähemalt lehekülje pikkused) ja tundus, nagu raamatul poleks ei otsa ega äärt, ei algust ega lõppu. Alustati suvalisest kohast ja lõpetati sama suvaliselt. Teos on kirjutatud natuke humoorikas ja üsna värvikas võtmes, sellises, millest kumab läbi autori pea hüsteeriliselt suur grammatikavaimustus (kusjuures minu meelest kumab läbi ka midagi indrekkoffilikku ja mis siin imestada, sest tema oli tõlkija). Üldiselt on see minu meelest nunnu, aga pika peale hakkas natuke tüütama. Erandi teen kirjastuse De Gruyter Moutoni teemalistele naljadele, need meeldisid mulle lõpuni välja.

Sirvisin nüüd kirjutamise kõrvale uuesti raamatut ja mulle hakkas tunduma, et ehk olen ma ülekohtune olnud. Niiviisi tükk siit ja tükk sealt lugedes on raamat kuidagi palju sümpaatsem kui algusest lõpuni ühe ropsuga lugedes. Võib-olla siis õppigegi minu vigadest ja ärge ahnitsege: jätkub kauemaks ja on maitsvamgi!
Tõnu Õnnepalu romaan "Piiririik", millest ei selgugi, kas inimene, kellega peategelane Pariisis koos elab, on mees või naine, osutus prantsuse tõlkijale tõeliseks katsumuseks: kuna eesti keeles grammatilist sugu ei ole, on üsna lihtne ka tegelase soo küsimus lahtiseks jätta; tõlkija Antoine Chalvin aga pidi prantsuskeelses tekstis vältima näiteks kõiki omadussõnu, mille nais- ja meessoovorm on erinevad - ja neid on tõesti väga palju.

Jonas Frykman ja Orvar Löfgren "Kultuurne inimene"

Tore raamat, mis kirjeldab Rootsi keskklassi kujunemist 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses. Mitte eriti üllatuslikult tuleb välja, et palju sellest, mida tänapäeval lai üldsus iseenesestmõistetavaks peab, polnud seda teps mitte sada aastat tagasi, olgu siis kõne all hügieeniharjumused või vanemate suhted oma lastega. Kõrvutades talupoegade kombeid ja eluolu keskklassi omaga, võiks ilmselt kergesti kalduda ühtede romantiseerimisse ja teiste naeruvääristamisse, sest kohati tundub, et põhjust nagu oleks, aga õnneks pole seda juhtunud. Autorid on olnud tasakaalukad ja kenasti põhjendanud kõigi ühiskonnakihtide motiive, nii et tundub igati loogiline, et oldi sellised, nagu oldi. Ühesõnaga, kui sellise mõneti diibi sarja raamatut lugema asuda, ei tea ju kunagi, kui lihtsalt tekst end kätte annab. Selle eksemplariga läks ütlemata hästi, oli huvitav, aga samas nii mõnusasti loetav, et oleks võinud poolteist korda pikemgi olla.

Sageli pean ma raamatutes viideteküllust tüütavaks ja segavaks, sellele teosele teen aga erandi. Sain hoopis mitu huvitavat lugemisideed – näiteks vedasin raamatukogust koju juba mitu Mary Douglase teost.

Saturday, July 01, 2017

Frédéric Gros "Kõndimise filosoofia"

Kõndimine on tore, lugemine on tore, ju siis on ka kõndimisest lugemine tore. Vähemalt nii ma selle raamatu ostmist endale põhjendasin. Ja tõesti, raamat on päris tipp-topp. Gros kirjutab eri liiki kõndimisest ja milliseid mõtteid ja tundeid kõik need eri kõndimised tekitada võivad. Kõndida saab ju üksi või mitmekesi, mägedes ja linnades, võib niisama uidata või palverännakule minna - ilmselge, et kõndimiskogemused võivad seega õige erinevad olla. Suurem osa raamatust kasutab illustreerivaid näiteid kõndimislembeste suurvaimude eludest, esindatud on näiteks Nietzsche, Rimbaud, Gandhi, Rousseau, Thoreau. See oli päris kena võte, mulle need kirjeldused täitsa meeldisid, erandi pean aga tegema Thoreaule. Talle pühendatud leheküljed läksid nii loodusromantiliseks kätte ära, et mul sai sellest lüürilisest jauramisest väga kiiresti villand (mõne teise tüübi puhul oli tegelikult sama häda, aga veidi lahjemas vormis). Mulle meeldib vist lihtsalt linnas rohkem kõndida kui looduses, aga ma kahtlustan, et Gros peab looduses kõndimist ülemaks linnas kõndimisest. Igale kõndijale oma!

Margaret Atwood "Maitsev naine"

Lugesin hiljuti Atwoodi "Teenijanna lugu", sest viimasel ajal kuidagi tihti mainitakse seda millegagi seoses ja ma tahtsin teada, mis värk siis on. Kahjuks pole olnud tahtmist ega energiat sellest kirjutada. Küll aga innustas "Teenijanna loo" lõpetamine järgmisel korral raamatukogu külastades kaasa haarama autori 1969. aastal ilmunud teost "Maitsev naine". Natuke pentsik, et see kuulub Eesti Raamatu roosasse sarja "Armastavad naised". Tundub, nagu tegu võiks olla mingisuguse lihtsakoelise lemberomaaniga - mida see aga pole. Tõesti, on naisi ja on armastust, aga ma pole päris kindel, kas ükski neist naistegelastest armastav on.

Teose peategelane Marian on 20ndates eluaastates linnanaine, kes peatselt abielluma peaks. Mida lähemale pulmad jõuavad, seda vähemaid asju ta süüa suudab ja seda rohkem tal üleüldiselt katus ära sõidab. Ongi nagu kogu lugu. Huvitavaks tegid selle loo minu jaoks kaks asja. Esiteks olid praktiliselt kõik tegelased üsna ebasümpaatsed, kuid sellele vaatamata oli neile põnev kaasa elada. Lugejana polnud tunnet, nagu peaks mõnele heale tegelasele pöialt hoidma või ootama, et keegi teenitud karistuse saaks (vaevalt seda üldse tegema peaks, aga ma ikka teen). Sain justkui jääda avatuks kõigile võimalikele lõpplahendustele. Erilise ebasümpaatsusega paistis just teose alguses silma muide peategelane Marian ise, kuna tal paistis kõigi naiste kohta midagi mürgist mõelda või öelda olevat. Teine huvitavus raamatu juures oli ajastu, milles tegevus toimus. Jäigad soorollid olid veel paigas, aga muutused olid hakanud juba toimuma. Nii näemegi nii selliseid tegelasi, kes peavad oluliseks abielluda, koju jääda ja mehe sõna kuulata, kui ka neid, kes nimme vallaslapse tahavad saada. Meenus seriaal "Mad Men" oma moe, kommete, jookide ja muu igapäevasega, kuigi "Maitsva naise" tegevus toimus Kanadas ja tegelased polnud pooltki nii edukad ja ambitsioonikad.

Mõtlesin hiljuti, et pole ikka minu asi iriseda mõne teose tõlketöö üle, sest mida ma ka sellest tean jne. Aga selle raamatu puhul läksin ühel korral lausa nii kaugele, et otsisin ingliskeelse originaali välja, et kindlaks teha, miks midagi nii tõlgiti, nagu seda tehti. Näiteks eestikeelses väljaandes mainiti internetti ja punkareid. See raamat ilmus 1969. aastal! Ma ei pruugi ajaloost palju teada, aga nii palju ma ikka tean, et sel ajal vaevalt internetist ja punkaritest igapäevaselt räägiti. Õieti polnud neid mõisteidki siis veel olemas. Aga mis seal ikka pikka viha pidada. Asusin hoopis järgmist Atwoodi raamatut lugemiseks välja valima!