Tuesday, August 01, 2017

Viktor Suvorov "Akvaarium"

Jätkan teostega sarjast "Andmebaaside õppejõu P. Raspeli soovitusi ilu- ja aimekirjanduse vallast". Eelmine, minu jaoks esimene lugemiselamus sellest seeriast oli Joel F. Harringtoni "Ustav timukas", mille lugemisest kujunes mu jaoks üks viimaste aastate põnevaimaid populaarteaduslikke elamusi. Järgmisena võtsin ette Viktor Suvorovi, kodanikunimega Vladimir Rezuni biograafilis-ilukirjandusliku teose "Akvaarium".

Alustuseks pean tunnistama, et minu jaoks on väga keeruline sõjaväest kirjutada. Seda oskan ma küll pakkuda, et marssal on tähtsam kui leitnant, aga kas major on tähtsam kui polkovnik või vastupidi - sellest ei tea ma küll midagi. Sama häda on igasuguste staapide, roodude ja pataljonidega, mida ma kuidagi suuruse järjekorda seada ei suuda. Sõjaväesõnavarast on aga täna raske mööda hiilida, sest "Akvaarium" räägib Viktor Suvorovi tõusust tankipataljoni roodukomandörist NSVL-i luurepeavalitsuse (GRU) Genfi residentuuri töötajaks. Ühesõnaga lihtsa inimese keeles tankistist spiooniks.

See oli juba enne raamatu lugemist teada, et Suvorov põgenes 1978. aastal Suurbritanniasse, nii et selles mõttes mingit ootamatut lõppu raamatul pole, aga see polegi ehk kuigi oluline. Nagu raamatu tagakaaski lubas, seisneb raamatu võlu ennekõike luuresüsteemi osaliste vaheliste suhete psühholoogia kirjeldamises. Hulk inimesi töötab NSVL-ile huvipakkuva info kättesaamise nimel ja hulk teisi töötleb seda, et hulk kolmandaid selle põhjal mingeid otsuseid vastu saaksid võtta (ju see info töötlemise aspekt meie õppejõule nii meeltmööda oligi). Samal ajal käivad tagatubades igasugused võimumängud ja nii, nagu saabunud info põhjal tulevikku ennustatakse, tuleb ka oma süsteemi inimesi analüüsida ja nende motiive, eesmärke ja strateegiat ära arvata, et siis vastavalt enda tegemisi planeerida. Sekka muidugi palju viinajoomist, natuke spioonitarkust ja pedagoogilistel eesmärkidel konnadel naha üle kõrvade tõmbamist (sõna otseses mõttes).

Kuigi raamat põhineb suuresti tõestisündinud lool, on selles omajagu väljemõeldisi ja moonutusi, aga kuna igasugune luuremaailm on minu jaoks ilmselgelt täiesti tundmatu ala, on mul täiesti ükskõik, mis kirjutatust tõele vastas. Ei hakka ma ka kusagilt kontrollima, mis võis ja mis ei võinud toimuda. Võimalik, et oleksin sattunud mingisse vandenõuteooriate keerisesse. Aga üldiselt oli muidugi tore lugemine ja taas sai kinnitust tõsiasi, et aeg-ajalt on kena sukelduda teemadesse, millega harilikult igasugune kontakt puudub. Ainult et selle kirjaniku pioneerilikult uljas, kuid samas kuidagi tundlev stiil hakkas üsna varakult natuke närvidele käima. Siin teile üks näide stiilist ja kaks näidet mõtteteradest. Rohkem kohti ei jõudnudki lugedes ära märkida, ei saanud lihtsalt mahti, sest lugemine edenes väga jõudsasti.
"Palavus. Tolm. Liiv krigiseb hammaste all. Stepp laiub silmapiirist silmapiirini. Päike on hele, pimestab julmalt ja ükskõikselt silmi, justnagu uurija lamp ülekuulamisel. Haruharva on kusagil värdjalik, stepitormidest räsitud puuniru, rikkudes hirmutavat üksluisust.
Hea inimene, sülita, löö risti ette ja mine koju tagasi. Siin pole sul midagi teha. Kuid meie, patused, läheme aga edasi, sinna, kus kõrbenud stepp katkeb räpase Inguli järsul kaldal, sinna, kus väriseva terendusena on kuhjunud valvetornid."
"Ainult laisad on haiged. Kas on raske minna kord kuus metsa ja panna piir kõigile haigustele? Mina leian sellise aja alati, isegi kõige tihedamal juglestamise ajal, kui kusagilt ei paista ühtki valguskiirt. Enne ja nüüdki.
Olen kaugel mägedes. Tean, et siin pole kedagi. Ma oskan seda kontrollida. Ei, mind ei oota ees ei peidikud ega kohtumised. Sipelgad. Suured, pruunid metsasipelgad. Siin on nende kuninglik linnriik. Mändide all päikselisel välul. Ma võtan riidest lahti ja heidan sipelgapessa nagu külma vette."
"Kõige koletumaid kuritegusid on inimkonna ajaloos sooritanud need inimesed, kes ei joonud viina, ei suitsetanud, ei murdnud truudust ja kes söötsid peost oravaid."

PS Tundub, et siiski õnnestus sõjaväesõnavara vältida!

0 kommentaari:

Post a Comment