Sunday, October 22, 2017

Jānis Joņevs "Jelgava 94"

Pubekana muusika kaudu oma identiteeti otsida - see on vist midagi universaalset, vähemalt läänemaailmas. Võib-olla seepärast ei mõjunud Jānis Joņevsi  "Jelgava 94" kuidagi spetsiifiliselt lätilikult - 90ndate läti teismelised vaimustusid grungest ja metalist üsna samamoodi kui tollased eestlased või vististi ükskõik mis muu maalased. Selles mõttes peaksin ma seda raamatut õnnestunult üldistusjõuliseks: asenda aga 90ndad mingi muu ajastuga ja metal mingi muu parasjagu aktuaalse žanriga ning teose pädevus säilib. 

Muusikaskeene sõbralik-humoristlik kirjeldus ongi selle raamatu trump, ülejäänu valmistas mulle aga vaat et muljetavaldava pettumuse. Praktiliselt kõik tüübid peale minategelase Jānise olid minu meelest ülipealiskaudsed nagu mingid kriipsujukud. Nimesid käis läbi kümnete kaupa, aga enamikul tegelastel oli väga raske vahet teha, sest neil ei olnud justkui mingit iseloomu, nad ei tekitanud minus endi kohta mingisugust arvamust, nad jätsid mind lihtsalt täiesti külmaks. Kuna ma alles lugesin Jan Guillou psühholoogiliselt väga pinevat "Kurjust", mille tegelased olid umbes sama vanad, oli kontrast kohe eriti suur. Ma saan aru, et selle raamatu põhitähelepanu oli muusikal, selle ühendaval jõul, selle sees täiskasvanumaks kasvamisel, yada-yada-yada, aga kui enamiku tegelaste kohta sain ma teada põhimõtteliselt ainult nime, ta lemmikbändi ja juuste pikkuse, siis sellest jäi mulle kuidagi väheks. Võib-olla kui iga tsiteeritud laul mulle nooruspõlvest mõne mälestuse meelde oleks toonud, arvaksin ma teisiti ja võib-olla saanuks ma neist tegelastestki siis rohkem aimu, ei tea. Nii aga polnud ja minu jaoks oli tulemuseks suhteliselt tore, aga tõenäoliselt kergesti meelest ja veel kiiremini südamest minev lugemiselamus.