Monday, November 20, 2017

Richard Carlson "Don't Sweat the Small Stuff... and It's All Small Stuff"

Olen üldiselt seda meelt, et mis puudutab lihtsa inimese elus ette tulevaid probleeme, siis ilukirjanduses on kõik need juba lahendatud ning seepärast pole põhjust eneseabiraamatuid lugeda. Millegipärast ma vahel väga harva siiski teen seda. Seekord oli asi selles, et ma olin kole väsinud, aga puhkuseni oli veel paar pikka nädalat, ja see väsimus väljendus tavapärasest veel hullemas muretsemises. Iga kord, kui midagi valesti läks või mu plaanidest hälbis, viis see mind jaburalt pikaks ajaks täiesti endast välja. Siis meenuski raamat "Don't Sweat the Small Stuff... and It's All Small Stuff" ja üsna kiitvate arvustuste tõttu otsustasin sellega õnne proovida.

Raamat koosneb sajast soovitusest, mida leheküljel või paaril pikemalt lahti seletatakse. Enamik on minu meelest täiesti ratsionaalsed ettepanekud, mida iga kainemõistuslik inimene isegi teab, aga see ei tähenda, et kõigil neid muidugi alati järgida õnnestuks (tegelikult paljude nõuannete teene oligi üldse tähelepanu juhtida mingitele nõmedatele nähtustele ja käitumismallidele). Üks soovitus oli kuidagi jumalaga seotud ja mõne nõuandega ma ei nõustuks, aga üldiselt pole minu meelest midagi kobiseda. Võib-olla võinuks rohkem olla juttu käitumise muutmisest ja vähem mõtete muutmisest, sest ma usun, et tegude üle on inimestel rohkem kontrolli kui mõtete üle, aga võib-olla autor arvab teisiti.

Kujutan ette, et on ka inimesi, kelle meelest see raamat pehmosust ja amööblust kultiveerib, ja võib-olla kisub siin meelelaad tõesti vahel natuke liiga leplikuks (mis seal salata, paar korda tuli mulgi lugedes "Vahitorn" silme ette). Ma aga probleemi ei näe, sest vaevalt keegi kõigi nende nõuannete järgi käituda tahab või suudab. Küll aga meenus lugedes nii mõnigi tuttav, kellel võiks selle lugemisest hulk tulu tõusta... Aga kuidagi taktitundetu tundub seda kellelegi kinkida. Igatahes jagan teiega mõnda nõuannet, mis mind kõnetas.
  • Kõik on lihtsam ja pingevabam, kui loobud tühiasjades oma õiguse tagaajamisest.
  • Tee head, aga ära kaaguta sellest - ei midagi uut, aga mulle meeldis autori märkus selle kohta, et heateost teistele rääkides lahjendad oma rõõmu, kui jätad selle aga enda teada, on rõõmu, milles püherdada, rohkem. Mõtlesin, et nii vist on tõesti.
  • Suhtu inimestesse antropoloogilise huviga, muutumata seejuures üleolevaks.
  • Pole mõtet hellitada lootust, et kunagi kõik asjad tehtud saavad. Ei saa ja õigupoolest pole enamikku asju nagunii vaja teha. Kuna mul on viimastel aastatel olnud nii palju kohustusi, mis mind justkui takistavad näiteks sõpradega rohkem suhtlemast, siis kulus ära selle peale mõtlemine.
  • Hooplemise asemel kuula teist inimest. Lugesin ja jäin mõtlema, et tõesti, nii tihti näeb elus selliseid vestlusi, kus keegi räägib mingist oma kogemusest, mispeale kasutavad teised võimalust ja asuvad järjepanu seda mingi oma kogemusega üle trumpama. Kuidagi nii nõme ja labane.
  • Ära kultiveeri endas kõrget stressitaluvust, sest mida kõrgem see on, seda rohkem stressi sa endale kaela kutsud.
  • Choose your battles wisely. Mõtle hästi järele, mille pärast on mõtet närvi minna või tõmblema hakata. Neid asju pole palju.
  • Teadvusta oma meeleolusid, nii häid kui ka halbu, ja nende mõju sulle ja su otsustele.
  • Kui sa ei mäleta, kelle kord on prügi välja viia, vii ise prügi välja.
  • Ära otsi inimestes vigu, mida nad sinu meelest parandada võiksid.
  • Ära veena end oma puudujääkides ("don't argue for your limitations"). Näiteks mulle tundub, et ma olen küll olnud suur muretseja oma elus, aga võib-olla ma ei peaks kõigi probleemidega silmitsi seistes endale kinnitama, et ma muretseja olen. Äkki on sellest saanud self-fulfilling prophecy? Äkki ma muretsen harjumusest?
  • Loe raamatuid, mis väljendavad seisukohti, millega sa ei nõustu. Õpi sellest midagi.
  • Lepi sellega, et plaanid muutuvad.
  • Mind your own business.
  • Remember, one hundred years from now, all new people.
Ma ei saanud teada, kuidas vähem muretseda, aga sain vihjeid, kuidas tühiasjade pärast mitte närvi minna ning kuidas teiste inimeste käitumismotiive paremini mõista. Kulub ära seegi.

Friday, November 03, 2017

"Pent Nurmekund – keeletark ja õpetaja" (koostanud Ott Kurs, toimetanud Tõnu Tender)

Polüglott Pent Nurmekunnast olen ma kunagi juba lugenud ning siingi kirjutanud. Lõpuks jõudsin ka kolme aasta vanuse monumentaalteoseni, millesse on kokku pandud 150 lk elulugu, 30 lk bibliograafiat ja 360 lk  mälestusi-meenutusi keeletarga lähikondsetelt ja muidu tuttavatelt. Ootused olid suured ja latt kõrgel, sest mõtlesin, et nii harukordsest inimesest saab kirjutada ainult ülipõnevalt ning kui seda veel ligi 600 leheküljel teha, siis enam palju paremaks minna ei saa.

Paraku pidin pettuma, kuigi raamatule näpuga näitamise asemel arvaks pigem, et asi oli minus ja mu ootustes. Lootsin faktide tagamaade lahkamist ja üleüldiselt midagi analüüsivamat, aga sain vastupidist – palju külmaks jätvaid fakte ja vähe analüüsi. Eriti raamatu esimeses osas, kus antakse ülevaade Nurmekunna elust. Detailsed andmed selle kohta, mis kuupäevadel kui mitu üliõpilast mingi keele loengus käis – no olgu nii, aga...  Oleks tahtnud rohkem lugeda vastuseid küsimustele miks ja kuidas, mitte kes, mis ja millal. Peab muide mainima, et raamatu esimene osa kattus suuresti omapärase teosega ""Ühe miljonäri lugu" Nurmekunna-nimelise Germanistika Sihtasutuse mälestus- ja tänuraamat", millele ma juba postituse alguses viitasin. Võib-olla on need eelteadmised süüdi mu praegustes leigetes tunnetes. Igatahes nüüd, kui olen mõlemat lugenud, tundub, et piisanuks sellest esimesestki.

Ka meenutustest lootsin leida rohkem arutlevust ja mõtiskelu, selle asemel sai igast teisest meenutesest teada, mis aastal Nurmekund Tartu Ülikoolis orientalistikakabineti asutas (1955). Peale selle tundus, et sõna said ka need meenutajad, kel tegelikult midagi väga lisada polnudki. Võib-olla on see siiski hea, kui eesmärk oli kirja panna kõik, mis vähegi võimalik, kuniks neid meenutajaid üldse on veel, aga ei saa öelda, et see iga kord kuigi huvitav oleks olnud. Olgu küll mainitud, et näiteks Anu Saluääre ja Franco Rossi meenutused olid üle keskmise kenad lugeda.

Seoses meenutajatega jäi mulle ka arusaamatuks, miks nende tutvustamisele nii palju lehekülgi kulutati. Iga meenutuse lõpus oli nimelt ülevaade meenutajast endast, aga minu meelest võinuks enamiku puhul piirduda palju lühemate tekstidega. Kas see on ikka õige aeg ja koht, et üles loetleda kellegi loodusteadlase kõik tähtsamad vetikateemalised publikatsioonid? Mina kahtlesin selles, eriti kui veel kui ülevaade meenutajast tundus juba põhjalikum kui selle inimese mälestused Nurmekunnast endast (see hädaldus ei kehti küll selle vetikateadlase kohta, kui ma õigesti mäletan).

See raamat tegi mind kurvaks. Õudne hädaorg on see eluke ikka ja mis ta veel okupatsiooni ajal oli, eriti kui sattusid veel poliitilistel põhjustel ebasoosingusse jne. Et Nurmekund väga kesise eluga leppis ja muidu ka heas mõttes lihtne inimene paistis olevat, tegi asja kuidagi veel hirmsamaks. Samas mõjus Nurmekunnale tehtud ülekohtu kirjeldus veidi erapoolikult, sest sellest nagu ei saanudki eriti aru, miks siis Linnart Mälli ja Nurmekunna suhted 1970ndatel tuksi läksid ja miks see orientalistikakabinet senisel kujul siis ikka täpselt ära kaotati ja keemiahoonest Tiigi tänavale aeti. (Vt ka Tarmo Kulmari arvustust KJK-s).

Tahtsin Nurmekunnast rohkem teada saada, aga pärast ligi 600 lk lugemist oli tunne, et ei saanudki õieti targemaks. Aga ma panen siia kirja ühe Kabiri luuletuse Andres Ehini tõlkes, need olid vist mu lemmikread kogu raamatust.
Inimese ihu sarnaneb üheksa irvakil uksega linnupuuriga
Selles puuris istub lind.
Ei maksa imeks panna, kui lind lendab ära.
Tuleb imestada, et lind püsib selles puuris.
Nurmekund pidas ilukirjanduse lugemist muide ajaraiskamiseks, ta luges igas õpitavas keeles ainult ühe raamatu, mis talle muidugi kohe pähe jäi ja piirduski sellega. Samas kirjutas ta ise mulgi murdes luulet. Mine võta siis kinni.