Friday, November 03, 2017

"Pent Nurmekund – keeletark ja õpetaja" (koostanud Ott Kurs, toimetanud Tõnu Tender)

Polüglott Pent Nurmekunnast olen ma kunagi juba lugenud ning siingi kirjutanud. Lõpuks jõudsin ka kolme aasta vanuse monumentaalteoseni, millesse on kokku pandud 150 lk elulugu, 30 lk bibliograafiat ja 360 lk  mälestusi-meenutusi keeletarga lähikondsetelt ja muidu tuttavatelt. Ootused olid suured ja latt kõrgel, sest mõtlesin, et nii harukordsest inimesest saab kirjutada ainult ülipõnevalt ning kui seda veel ligi 600 leheküljel teha, siis enam palju paremaks minna ei saa.

Paraku pidin pettuma, kuigi raamatule näpuga näitamise asemel arvaks pigem, et asi oli minus ja mu ootustes. Lootsin faktide tagamaade lahkamist ja üleüldiselt midagi analüüsivamat, aga sain vastupidist – palju külmaks jätvaid fakte ja vähe analüüsi. Eriti raamatu esimeses osas, kus antakse ülevaade Nurmekunna elust. Detailsed andmed selle kohta, mis kuupäevadel kui mitu üliõpilast mingi keele loengus käis – no olgu nii, aga...  Oleks tahtnud rohkem lugeda vastuseid küsimustele miks ja kuidas, mitte kes, mis ja millal. Peab muide mainima, et raamatu esimene osa kattus suuresti omapärase teosega ""Ühe miljonäri lugu" Nurmekunna-nimelise Germanistika Sihtasutuse mälestus- ja tänuraamat", millele ma juba postituse alguses viitasin. Võib-olla on need eelteadmised süüdi mu praegustes leigetes tunnetes. Igatahes nüüd, kui olen mõlemat lugenud, tundub, et piisanuks sellest esimesestki.

Ka meenutustest lootsin leida rohkem arutlevust ja mõtiskelu, selle asemel sai igast teisest meenutesest teada, mis aastal Nurmekund Tartu Ülikoolis orientalistikakabineti asutas (1955). Peale selle tundus, et sõna said ka need meenutajad, kel tegelikult midagi väga lisada polnudki. Võib-olla on see siiski hea, kui eesmärk oli kirja panna kõik, mis vähegi võimalik, kuniks neid meenutajaid üldse on veel, aga ei saa öelda, et see iga kord kuigi huvitav oleks olnud. Olgu küll mainitud, et näiteks Anu Saluääre ja Franco Rossi meenutused olid üle keskmise kenad lugeda.

Seoses meenutajatega jäi mulle ka arusaamatuks, miks nende tutvustamisele nii palju lehekülgi kulutati. Iga meenutuse lõpus oli nimelt ülevaade meenutajast endast, aga minu meelest võinuks enamiku puhul piirduda palju lühemate tekstidega. Kas see on ikka õige aeg ja koht, et üles loetleda kellegi loodusteadlase kõik tähtsamad vetikateemalised publikatsioonid? Mina kahtlesin selles, eriti kui veel kui ülevaade meenutajast tundus juba põhjalikum kui selle inimese mälestused Nurmekunnast endast (see hädaldus ei kehti küll selle vetikateadlase kohta, kui ma õigesti mäletan).

See raamat tegi mind kurvaks. Õudne hädaorg on see eluke ikka ja mis ta veel okupatsiooni ajal oli, eriti kui sattusid veel poliitilistel põhjustel ebasoosingusse jne. Et Nurmekund väga kesise eluga leppis ja muidu ka heas mõttes lihtne inimene paistis olevat, tegi asja kuidagi veel hirmsamaks. Samas mõjus Nurmekunnale tehtud ülekohtu kirjeldus veidi erapoolikult, sest sellest nagu ei saanudki eriti aru, miks siis Linnart Mälli ja Nurmekunna suhted 1970ndatel tuksi läksid ja miks see orientalistikakabinet senisel kujul siis ikka täpselt ära kaotati ja keemiahoonest Tiigi tänavale aeti. (Vt ka Tarmo Kulmari arvustust KJK-s).

Tahtsin Nurmekunnast rohkem teada saada, aga pärast ligi 600 lk lugemist oli tunne, et ei saanudki õieti targemaks. Aga ma panen siia kirja ühe Kabiri luuletuse Andres Ehini tõlkes, need olid vist mu lemmikread kogu raamatust.
Inimese ihu sarnaneb üheksa irvakil uksega linnupuuriga
Selles puuris istub lind.
Ei maksa imeks panna, kui lind lendab ära.
Tuleb imestada, et lind püsib selles puuris.
Nurmekund pidas ilukirjanduse lugemist muide ajaraiskamiseks, ta luges igas õpitavas keeles ainult ühe raamatu, mis talle muidugi kohe pähe jäi ja piirduski sellega. Samas kirjutas ta ise mulgi murdes luulet. Mine võta siis kinni.

0 kommentaari:

Post a Comment