Tuesday, January 23, 2018

Seppo Anttila, Harri Hänninen, Kalle Kotiranta, Tuomo Lehtinen, Ari Paunonen "Jooksja käsiraamat"

Kui ma sügisel jooksmas hakkasin käima, mõtlesin, et kui ma igasuguste ambitsioonideta jooksen, pole tarvis hakata pilli lõhki ajama. Peened botased, mingisugused sissesöödavad geelid, higimaitselised joogid, lihastreening, treeningplaanid - pole minu asi, sest ma ajan oma kakskümmend aastat vanad püksid jalga ja lihtsalt loivan paarkümmend minutit värskes õhus, et meel rõõmsamaks läheks. Selleks ei pea ometi mingit tehnikat valdama, sest sörkida oskab ometi iga loll.

Üsna kiiresti läks kõik muidugi käest ära, sest ma tahtsin veel ja veel ja veel ning muidugi hulga kaugemale ja palju kiiremini ja seda kõike KOHE. Tulemus ei lasknud end kaua oodata ja tulemuse all ei pea ma silmas 40 minutiga 10 km läbimist, vaid rõvedat valu sääreluus. Siis hakkasin leppima kurva tõsiasjaga, et peale mu tahte allub mu keha ka loodusseadustele. Tuli hakata mõtlema, mida ja kuidas ma täpselt teen. Samas ei tahtnud ma kõige sellega üle pingutada ja seepärast tahangi ma täna paar sõna kirjutada soomlaste raamatust "Jooksja käsiraamat" (mitte näiteks Joe Puleo "Jooksu anatoomiast").

Peab ütlema, et "Jooksja käsiraamat" on natuke veider väljaanne, kuna raamatus ei vihja miski tõlkijale, toimetajale ega väljaandjale. Kas usaldada oma tervist sellise käsiraamatu kätte? Tegelikult õnnestus küll kiiresti välja selgitada, et raamatu on välja andnud kirjastus Paljasjalg, mis tegeleb peamiselt suures koguses amatöörluule väljaandmisega. Ka tõlkija ja toimetaja nimi ei jäänud saladuseks, aga natuke kummaline ikka, kuna raamat kui selline nägi päris asjatundlik välja.

"Jooksja käsiraamat" võtab läbi vist enamiku teemasid, mis harrastusjooksjat huvitada võiks või huvitama peaks: pulss,  treeningu terminoloogia ja treeningute ülesehitamine, tehnika, jõutreening, toit, jooks eri aastaaegadel ja eri pindadel, võimalikud asendustegevused, jooksuvarustus, taastumine, vigastused, mõni näidistreeningplaan jmt. Mulle meeldis tasakaal asjatundlikkuse ja arusaadavuse vahel. Mind ei peetud pooletoobiseks ja ma sain lugeda keemiast, bioloogiast ja füüsikast, samas sain ma aru, mida ma lugesin ja tundsin, et sellest infost on mulle kasu, kui ma seda ka oma tegudes õigesti rakendada suvatsen. Rõõmsad pildid jooksvatest soomlastest keset võilillepõldu mõjusid lõõgastavalt ja panid kevadet igatsema. Päriselt. Väike soome touch teeb vist pea kõik paremaks.

Lugedes süvenes minus kujutlus oma kehast kui masinast, mis allub teatud minust sõltumatutele reeglitele. Ühest küljest on see ahistav, sest see ei lase üle oma varju hüpata. Teisest küljest tekitab see optimismi: kui ma enamvähem õigesti talitan, siis on möödapääsmatu, et ma saan tugevamaks, kiiremaks ja vastupidavamaks. 

Friday, January 12, 2018

Emil Cioran "Lagunemise lühikursus"

Mis siin ikka kosta, Emil Cioran tuntud headuses, kusjuures headuse all pean silmas nihilismi, mis saab olla samal ajal nii karastav kui ka naerutav. Aastaid tagasi kirjutasin ta teosest "Sündimise ebaõnnest" ja ega ma praegu suurt rohkem midagi kosta oskagi. "Lagunemise lühikursus" on teemaderingi poolest üsna sarnane sündimisraamatuga, ühiskonna- ja ajalooteemat oli vist küll rohkem, kui ma nüüd õigesti mäletan. Tekstikesed on küll veidi pikemad, aga siiski lühikesed. Võib-olla ta võlu ongi see killustatus, vaevalt ma teda pikkade traktaatidena seedida jaksaks. Pealegi, mis seal salata - olgugi, et "Lagunemise lühikursus" pole mahukas teos, lugesin ma seda peaaegu viis aastat. Polnud ka väga tahtmist tagant kiirustada end.

Lugesin ja olin veidi imestunud, kuidas ta küll nii värvikalt kirjutada suutis. Oli ju Cioran Rumeenias sündinud, kuid Prantsusmaale kolinuna hakkas ta mingil hetkel prantsuse keeles kirjutama. Ma lugesin eestikeelset tõlget ja imestasin vist võrdselt Ciorani ja tõlkija Leena Tomasbergi sõnaande üle. Täielik sfääride muusika kirjalikus vormis. Loed neid voogavaid lauseid ja tunned, kuidas keelemuskel saab tugevamaks. Rääkimata sellest, et tihti ei kohta ühes raamatus nii sõnu 'elaan' kui ka 'neimahimu' ja veel nii, et see kuidagi sunnituna ei mõju. 

Panen siia mõne stiilinäite. Lugesin raamatut nii kaua, et kui nüüd neli aastat tagasi lehekülgede vahele pandud järjehoidjate juurde vaatasin, ei saanud pooltel juhtudel enam tegelikult üldse aru, mis iva ma küll tollal võisin tahta salvestada. Ülejäänud pooltel puhkudel pidanuks ma mitu lehekülge järjest ümber kirjutama, seda jälle väga ei viitsinud. Tegelikult võib selle raamatu suvalisest kohast lahti võtta ja tuld anda, igal lehel oli midagi kosutavat või vähemalt kohutavat.
"See, kes pole kunagi plaanitsenud enese hävitamist, kes pole mõttes abi otsinud nöörilt, kuulilt, mürgilt või merelainetelt, on vääritu sunnitööline või kosmose korjusel ukerdav tõuk. Maailm võib võtta meilt kõik, keelata meile kõike, kuid kellegi võimuses ei ole keelustada enesetappu. Kõik vahendid tulevad meile appi; kõik kuristikud kutsuvad meid; aga kõik meie instinktid sõdivad selle vastu. Sellest kujuneb meie vaimus lahendamatu konflikt. Vaevalt asusime elu üle järele mõtlema, vaevalt leidsime eest otsatu tühjuse, kui juba asusidki vaistud meie tegusid juhtima ja suunama; vaistud pärsivad meie inspiratsioonilendu ja halvavad meie vabanemisindu. Kui oleksime sünnihetkel sama teadlikud kui noorusaastate järel, siis saaks viieaastaste enesetapp vististi igapäevaseks nähtuseks ja lausa auasjaks."
"On midagi, mis on võrreldav kõige häbituma libuga, midagi räpast, kulunut ja lodevat, midagi vihatekitavat ja jahmatamapanevat, igas eluhetkes avalduv meeleheite tipp - see on sõna, iga sõna, või täpsemalt öeldes kasutatud sõna. Ma ütlen: puu, maja, mina, võimas, tobe; mida ma ka ei ütleks, iga kord unistan ma seejuures mõrtsukast, kes võiks tappa kõik nimi- ja omadussõnad, kõik need auväärsed röhatused. Puhuti näib mulle, et nad ongi juba surnud, ent keegi ei vaevu neid maha matma. Argusest peame me neid ikka veel elavaiks ja talume nina kinni pigistamata nende laibalehka. Ja ometi ei ela nad enam ega väljenda kõige vähematki. Kui mõtleme kõigile suudele, kust nad on läbi käinud, kogu hingeõhule, mis on neid määrinud, kõigile puhkudele, mil neid on pruugitud, kas võime siis ühtki neist tarvitada, ilma et see meid saastaks?"
"Ma lepin eluga viisakusest: väsimatu vastuhakk on samasugune maitselagedus nagu õilis vabasurm. Kahekümneaastaselt rünnatakse raevukalt taevast ja kõike tema all laotuvat saasta; siis aga lüüakse käega. Traagiline poos sobib pikaleveninud, naeruväärsele puberteedile; selleks aga, et suuta mängida loobumise kometit, läheb tarvis tuhandeid katsumusi."
"Maotu on pasundada dogmasid vaevatud aegadel, kui iga tulevikuunistus tundub jampsimine või pettus. Astuda lilleõis nööpaugus vastu ajaloo lõpule - see on ainus väärikas hoiak aegadevoolus."
Lemmikuim oli aga pala "Riietumisfilosoofia" leheküljel 236, mis on kahjuks liiga pikk, et oleks jaksu seda ümber toksida. Olgu aga öeldud:
"Silmitsege peeglist oma katmata keha: te mõistate kohe, et olete surelikud. Tõmmake sõrmedega üle ribide nagu üle mandoliinikeelte, ja te näete, kui lähedal te seisate hauale."

Tuesday, January 09, 2018

Richard P. Feynman "Te ju naljatate, hr. Feynman!"

Richard Feynman oli kuulus füüsik, kes osales aatompommi väljatöötamisel ja sai 1965. aastal Nobeli preemia. "Te ju naljatate, hr. Feynman!" ei ole aga teadus- ega isegi mitte aimekirjandus, vaid kogumik anekdootlikke mälestusi, mis on kirja pandud lindistatud vestluste põhjal, mida Feynman oma sõbra Ralph Leightoniga pidas. Nende vahvate lugude kaudu avaneb lugejale pilt uudishimulikust, ülemeelikust ja šarmantsest teadlasest, kellel õnnestus põhimõtteliselt kõik, mis ta ette võttis, alustades trummimängust ja lõpetades aatompommiga.

Kõlab nagu mu uus lemmikraamat, aga tegelikult oli see lugemiskogemus üsna ebameeldiv. Esiteks oli tunne, et tõlge ei vea vestluslikku stiili välja. Ma ei oleks tahtnud kogu aeg teksti tõlgitust tunda, aga tundsin. Teiseks pole mul midagi ebameeldivate karakterite vastu, aga ebameeldival ja ebameeldival on vahe. Feynman tegi enda meelest tihti mingeid vempe teiste kulul, aga pooltel juhtudel oli ta minu meelest lihtsalt douche. Üsna ruttu tüütasid ära ka lood, mis algasid sellega, kuidas Feynman nii muuseas otsustas millegagi tegelema hakata ja kuidas siis järsku selgus, et ta on põhimõtteliselt professionaal valmis.  Ups! Maalimine, lukumuukimine, bongotagumine, you name it - kõige puhul selgus, et talle endalegi märkamatult oli temast saanud asjatundja, keda kõik imetlesid.

Ma saan aru, et nende entusiasmiküllaste jutukeste seest kiirgab uudishimu maailma ja selle toimimise vastu, täpselt see, mis temast eduka teadlase tegi, aga see ei tähenda, et ma viitsiks lugeda 400 lk üht ja sama valemit järgivaid lõbusaid lugusid. Tõsisemad vahepalad (näiteks kriitika Brasiilia ülikoolide kohta) olid palju meeldivamad ja huvitavamad lugeda. Nii et ma võin nõustuda, et tegu on õnnestunud portreega geniaalsest teadlasest, aga selle lugemise tulemusel ei taha ma ta isikuga põhjalikumalt tutvuda. Küll aga loeksin heameelega ta füüsikaalast "Kuut kergemat lugemist", sest ma usun, et ta oli õppejõuna väga sümpaatne.

Thursday, January 04, 2018

Hannu Mäkelä "Härra Huu"

Pooljuhuslikult sattusin tööl vaatama 5. klassi kirjanduse õpikut, milles on üks peatükk pühendatud "Härra Huule". Ma polnud seda lugenud ja kolleeg, kes pole laps, ütles, et see on viga. Jäin teda uskuma ja otsustasin vea kiiremas korras parandada (sest vigu, mida annab parandada 100-leheküljelise lasteraamatu lugemisega, pole elus just palju, nii et miks mitte). Eriti ei usu, et ma lapsena seda raamatut armastanud oleks, aga praegu lugedes oli see tõesti lahe. Kuidagi selline soomelik, tume ja samas mõnus-õdusalt pohuistlik oli see härra Huu. Iseenesest pidanuks see tüüp lapsi hirmutama, aga ta ei paistnud väga viitsivat sellega tegelda. Vaatamata aeg-ajalt aset leidvatele seiklustele hoidis härra Huu enamjaolt omaette ja vahtis niisama kodus tühja.

Ega autor Hannu Mäkelä vist ka nii väga lasteraamatut kirjutada tahtnudki, see oli pigem juhus, nagu ma ühest intervjuust lugesi:
"Läksin oma esimese naise ja meie kuueaastase pojaga peole. Seal oli eriti kaunis peoperenaine, telediktor. Ta hakkas mulle väga meeldima. Läksin koos temaga kööki ja jõime õlut. Minu naine ärritus selle peale. Peol oli palju lapsi, minu naine tuli ja ütles: ”Lõpeta! Mine hoia neid lapsi seal! Sul on õpetajakoolitus, tee ometi midagi!”"
Mäkelä läks ja jutustas siis lastele mingid lood kokku, et nad ei karjuks nii palju ja oligi tulemus käes: härra Huu lood! Minu meelest oli selles "Härra Huu" raamatus mingi selline toon või meeleolu, mis sellesama intervjuus jutustatud looga kuidagi süngis tundub olevat. Järgnevalt paar väljakirjutist, mis ajendasid mind raamatukogust juba "Härra Huu" järgmisi osi koju tooma.
"Härra Huu ei teadnud, mida asjast arvata. Ta jooksis kiiresti teed pidi edasi. Mööda vuhatas auto ja härra Huu kohkus, nii et süda hakkas peksma. See elu ei sobi mulle, mul on nõrk süda, ja kui ma suren, ei tule keegi minu matustele. Ja härra Huul oli nutumaik suus."
"Härra Huu istus voodiservale ja mõtles. Ta otsustas mõelda kõikidele toredatele asjadele, mis temaga on juhtunud. Härra Huu oli tükk aega väga vait, aga lõpuks pidi ta endale tunnistama, et talle ei meenu mitte midagi. Võib-olla ei olnud neid lihtsalt olnudki."
"Ta möödus majakesest, kus elas tüdruk Rimma koos oma vanaemaga, ja kiikas ettevaatlikult sinnapoole. Küll ma veel ükskord lähen ja hirmutan teda, nii et ta end surnuks ehmatab, otsustas härra Huu karmilt ja lisas sammu."
""Appi," hüüdis härra Huu ja mets vastas kõminal. Härra Huule tundus, et ta on väga väike ja väga üksik."
"Tal ei olnud midagi teha. Ei olnud kedagi hirmutada. Ja ei jõua ju ka ühtevalu raamatuid lugeda."
"Ta ei mõistnud, miks üldse kella vaja läheb, sest aega on kas palju või vähe, just nii nagu ise tahad."
"Härra Huu läks koju. Kui sõbraliku näoga olid täna männid ja kui pehmelt nõtkus sammal jalge all. Linnud vuhisesid härra Huu pea kohal ja kaasikus kädistas harakaparv nagu kari niidumasinaid. Tuulest kantuna levis metsas põleva puu lõhna. Kusagil haukus koer. Härra Huul oli hea olla."
[Härra Huu käis linnas ja oli sellest väga traumeeritud.] "(Aga see, mis ei sobi härra Huule, võib sobida mõnele muule, Linnas on ju ka soojust, mugavust, rõõmu ja rahvast, kui sa vaid ise seda tahad. Seda härra Huu mõistagi ei näinud.)"