Tuesday, April 03, 2018

Anti Saar "Külaskäik"

Esiteks hakkasin ma lugema Max Porteri proosapoeemi "See linnuke on lein". Selle lugemise ajal suri nii palju inimesi ära, et mul said viimseni otsa luuletused, mida ajalehte pandavates kaastundeavaldustus tsiteerida. Ootasin, et linnuraamat pakub lohutust, aga ei tulnud sealt midagi. Õnneks sai raamat otsa ja sellest ajast saati pole ma enam surmateateid saanud (ptüi-ptüi-ptüi), aga kuna teema oma aktuaalsust pole kaotanud, tahtsin sellega jätkata.

Laenutasin Anti Saare kirjutatud ja Anna Ringi illustreeritud lasteraamatu "Külaskäik". Poisi vanaema on kevadel surnud ja nüüd, sügisel läheb ta vanaisale külla. Läbi õuna ussiaugu sukeldub ta vanaemaga seotud mälestuste labürintidesse ja see kõik on väga ilus ja väga kurb.

Raamat on õhuke – paarkümmend lehekülge – ja pilte on rohkem kui teksti, aga midagi on selles nii tabavat, nii õigeid nuppe vajutavat, et ma hakkasin raamatut lugedes muidugi kohe nutma (laskmata end segada tõsiasjast, et viibisin parasjagu tööl). Aga ärge saage valesti aru, see ei ole mingi piinlik pisarakiskumine. Rohkem nagu kuidagi kainemõistuslik, lihtne, argine ja just sellepärast eriliselt südantpitsitav, sest mulle tundub, et lahkunud lähedastele mõeldes on kõige suurem igatsus samuti just nende lihtsate asjade ja kogemuste järele. Nii et minu meelest raamat nagu hea luuletus või laul: lühike, aga efektiivne ja pika järeltoimega.