Monday, November 19, 2018

Pete Pfitzinger, Scott Douglas "Road Racing For Serious Runners. Multispeed Training: 5K to Marathon"

Kui mind mingi uus asi üle keskmise huvitama hakkab, alustan ma tavaliselt sellest, et võtan ette Estri ja kammin läbi kogu kirjanduse, mis sel teemal kohalikes raamatukogudes saada on. Viis aastat tagasi vedasin ma nii koju kokku kogu Tallinnas leiduva õmblemisalase kirjanduse, tänavu olen teinud sama jooksmisalase lugemismaterjaliga. Kuna valik pole nii lai, kui tahaks, ja teadmised on algajale kohaselt puudulikud, siis pole ma kuigi pirtsakas olnud - loosi on läinud peaaegu kõik, mis huvipakkuva märksõnaga Estris sildistatud on. Sel moel sattus mu kätte ka Pete Pfitzingeri ja Scott Douglase "Road Racing For Serious Runners". Tegelikult oleksin ma tahtnud küüned taha saada Pfitzingeri teosele "Advanced Marathoning", aga seda polnud Tallinnas saada. Natuke piinlik on muidugi pehmekoelise asjaarmastajana rääkida raamatutest, mille pealkirjades on sõnad serious või advanced, kuid midagi pole teha, kui tulemused natukegi korda lähevad, saabub üsna ruttu aeg, kui raamatud à la see natuke lahjaks jäävad.

Selle raamatu sihtrühm on jooksjad, olgu nad siis asjaarmastajad või puhta profid, kes valivad oma jooksuhooajaks ühe võistluse, mille nimel nad treenivad, olgu see siis 5 km, 10 km, 21,1 km, 42,2 km või mingi murdmaajooks. Võistelda võib muidugi rohkem, kuid teised võistlused olgu valitud nii, et need teeniksid selle ühe eesmärgiks seatud võistluse huve. Nii et kes soovib näpunäiteid aastas 52 maratoni läbimiseks, peaks nõu ja jõu saamiseks pigem midagi muud lugema.

Raamatu esimene pool tutvustab eri sorti treeninguid ("Training to Improve VO2max and Speed", "Training to Improve Lactate Threshold and Pure Endurance") ja räägib sellest, milline on optimaalne viis treenida ja optimaalne viis võistelda. Raamatu teine pool sisaldab nimetatud distantsideks valmistumiseks mõeldud treeningplaane, mis koosnevad sedasorti treeningutest, millest esimeses pooles juttu oli. Mulle meeldis, et igaks distantsiks valmistumisel oli välja toodud, mis on mingil ajahetkel eri liiki treeningute prioriteetsus just selleks distantsiks valmistumisel, sest sellest saab lähtuda olukorras, kus ühel nädalal pole võimalik kõiki trenne teha ning tuleb valida, mida teha, mida mitte. Kõike seda serveeriti lugejale asjatundliku, aga sõbraliku tooniga ning vähem kui 200-l leheküljel. Pfitzingeri nimi käib läbi umbes igast pikamaajooksuteemalisest lugemissoovituste nimekirjast, nii et mulle tundub, et teos on peale kõige muu ka õige usaldusväärne.

Mina lugesin seda raamatut selleks, et mõtestada enda jaoks igasuguseid näitajaid, mis ma koormustestil teada sain, aga millega ma omast tarkusest õieti midagi peale ei osanud hakata. Tulemus on see, et enne jooksma minemist mõtlen, mis mu eesmärk on ja mida ma sel korral selle saavutamiseks tegema pean. (Okei-okei, või kui isegi ei mõtle, siis ma tean, et ma võiks mõelda ja tean, kus mu konspekt on ja millisesse valemisse ma oma VO2maxi või mingisuguse laktaadinumbri pistma pean.)

Lõpetuseks jagan teiega aga psühholoogilis-strateegilist nõu, mida raamatust sain.
Running even splits is also often a good way to beat other runners. By running an even pace, you’ll gradually catch runners who started too fast. Catching and passing other runners during the race will give you a psychological lift and will weigh heavily on the other runners. (Ma ei olnud enne mõelnud, et mööda joostes mitte ainult mina ei tunne end paremini, vaid möödajoostav tunneb end ka halvemini.)
If you’re catching someone in a road race and want to pass him, do so gradually, and run just behind him until you’re ready to make a decisive move. Then run behind him until you’re ready to make a decisice move. Then run by strongly and keep your momentum until you’ve built at least a 30-yard lead. At this point, he’ll lose contact with you mentally. Never look back to see where someone is. This gives the runners behind you a psychological boost by letting them know that you’re tired and worried about them. (You may very well be, but they don’t have to know it.)

0 kommentaari:

Post a Comment