Kohustuslikult vabatahtlik kirjandus

2011: retrospektiiv

2012-01-04T01:01:00.000-08:00

Eelmise aasta alguses liitusin saidiga Goodreads, mis on sisuliselt nagu kirjanduse last.fm. Teed aga linnukesi, mida lugenud oled, mida parasjagu loed, mida tahaks lugeda jne. Väga hea koht, kus aega surnuks lüüa ühesõnaga. Seal sai seada omale eesmärgi, mitu teost sel aastal läbi tahaksid lugeda. Panin siis 2011. aasta sihiks 35 raamatut ehk ligi poole rohkem, kui 2010. aastal läbi lugeda suutsin. Tegelikuks skooriks kujunes 30 raamatut, lisaks vadja keele sõnaraamatu 7. köide, mida ma tööl korduvalt läbi lugesin, aga see vist ei lähe arvesse.

Kuidagi iseenesest jagunes loetu järgmistesse kategooriatesse.

Ammu ootel olnud lugemisvara

Marjane Satrapi "Persepolis". Praeguseks juba aastaid tagasi käisin kinos "Persepolist" vaatamas, aga kuna räägiti prantsuse keeles, mida ma üldse ei oska ja subtiitrid olid ungari keeles, millest ma tollal ka eriti aru ei saanud, jäi kogu lugu pehmelt öeldes segaseks. Nüüd sain siis lõpuks teada, mis tegelikult toimus. "Persepolis" on koomiksi vormis lugu iraanlanna Marjane Satrapi lapsepõlvest ja täiskasvanuks saamisest, taustaks elu Iraanis, mis enne 1979. aasta Islamirevolutsiooni oli monarhistliku korraga, peale seda aga islamivabariik. 1980-1988 toimus veel Iraani-Iraagi sõda, nii et madistamist oli kõvasti. Selle sõjakaose eest saatsid Marjane vabameelsed ja sotsialistlikud vanemad ta teismelisena Viini Prantsuse lütseumi. Pärast seda Marjane küll naases Iraani, kuid alates 1992. aastast elab ta püsivalt välismaal. Niisiis palju kaugete maade ajalugu ja poliitikat, aga samas selline klassikaline suureks saamise lugu armumiste, eneseotsingute, narko ja pidudega, millega ta enim Viinis kokku puutus. Pärast läks veel Iraanis kunstiülikooli ja mis kõik veel. Tore raamat. Hariv, naljakas, nukker, visuaalselt nauditav.

Art Spiegelman "Maus". Esimene suurte inimeste koomiks mille ma elus läbi olen lugenud. Jutustab juutide igapäevaelust Teises maailmasõjas, peategelaseks autori isa. Ei saa muidugi mööda ka koonduslaagritest. Kui suurema osa ajast on jutustajaks isa, siis vahepeal saab jutustaja rolli keegi kolmas ja kaadrisse tulevad stseenid sellest, kuidas poeg oma isa lugu kirja paneb. Kaanepilti seletab asjaolu, et teoses on juutidel hiirte nägu, sakslastel kasside ja poolakatel sigade. Meeldis väga.

Yann Martel "Pii elu". Hindu poiss hüüdnimega Pi asub pere ja suure karja loomaaialoomadega laevateele üle Vaikse ookeani. Laev läheb põhja ja päästepaati jääb Pi jagama tiigriga. Nii nad seal siis 227 päeva silmitsi veedavad. Palju targutamist usu, filosoofia, elu jne teemadel. Ammu ihkasin seda raamatut lugeda ja lõpuks pettusin nii koledasti. Tüütu sonimine ja lõpus oli liiga nummi õpetlik iva.

Mikael Niemi "Popmuusika a la Vittula". Selle teose järgi on tehtud film, mille järgi omakorda sai nime üks baar Budapestis, kus asub ainus laud maailmas, mille peal ma tantsinud olen. Hõkk. Piisavalt hea põhjus raamatu vastu huvi tundmiseks, kas pole. Raamat näikse paljudele meeldivat, kuid miks, sellest ma aru ei saanud. Lugesin seda kevadel, nii et ega ma eriti sisust enam midagi ei mäleta, olid väiksed poisid, kes kasvasid suuremaks, elasid Rootsi põhjaosas, kus räägiti ka soome keelt (või oli see hoopis meä keel seal?). Tegid bändi ja ajasid ilmselt tüdrukuid taga. Kogu aeg oli mingi skandinaavia huumor, millest ma kunagi aru pole saanud ja ei saanud seekordki.

Õpetlik lugemisvara

Allen Carr "The Easy Way to Stop Smoking". Arvestades seda, millist joont me oma blogis siin teadlikult või mitte nii teadlikult ajanud oleme, on üsna mage nentida, et mind enim mõjutanud teos aastal 2011 oli eneseabiraamat. Eelmise aasta jaanuariks olin ma paar aastat suitsetanud, aga selleks ajaks tahtsin juba, et ma ei suitsetaks, aga samas tahtsin suitsetada. Tundus päris loogiline tunne tol hetkel. Muidugi olin ma skeptiline, kui mulle seda raamatut soovitati. Netist loetud ülistuslaul tundus ka kahtlane. Aga lugesin selle ühe hingetõmbega läbi ja peale seda ei suitsetanud täpselt kümme kuud (enne oli keskmine taks pool pakki päevas). Siis tegin ühe suitsu ja poolteist kuud peale seda veel ühe, aga see viimane oli ikka tõeliselt rõve, nii et edaspidi olen tublim. Kirjandusega pole Carri üllitisel muidugi midagi pistmist, aga see on ükskõik, sest see mõjus, tehes mulle selgeks, et 1) kui ma hakkan uuesti mittesuitsetajaks, ei tahagi ma suitsu, sest ükski mittesuitsetaja ei taha; 2) suitsetamise mahajätmisega ei kaota ma mitte midagi. Kes kunagi suitsetanud pole, võib sääraste probleemide ja kahtluste olemasolu nagunii idiootsuseks pidada, aga suitsetajana oli tõesti selline tunne, et maha jättes jään kindlasti paljust ilma. Tuleb välja, et see ei olnud tõsi. Carr ise suri muide kopsuvähki. Igatahes soovitan tungivalt suitsetajatele, kes nagu tahaks, aga nagu ei tahaks ka maha jätta.

Michael Tomasello "Why We Cooperate". See on põhimõtteliselt üks artikkel (või oli see loeng?), mis on vormistatud raamatuna. Tomasello on psühholoog, kes tahab tõestada, et soov koostööd teha on kaasasündinud. Kui lapsed kasvavad, hakkab nende instinktiivset abivalmidust mõjutama aga kultuur, mis alati ei soosi altruismi ja koostööd. Tomasello enda kirjutatust on ehk huvitamad kommentaarid teistelt teadlastelt, mis ta artiklile järgnevad. Kogu see kupatus võib olla põnev kellegi jaoks, keda erutab evolutsiooniline või käitumispsühholoogia või midagi muud sellest valdkonnast.

Ruth Binney "Maitseraamat". Lühike ja mitte eriti õpetlik tegelikult. Sain teada, et spargli ja artišokiga vein üldiselt ei sobi, artišoki puhul oli vist lausa nii öeldud, et parimal juhul on see veini raiskamine.

Karin Hallas-Murula "Tallinn Architecture 1900-2010". Sisu vastab pealkirjas lubatule. Palju pilte, aga ka õpetlikku juttu. Kui siiani olin mitmest hoonest mööda minnes vaid spekuleerinud, mis otstarbel see kunagi ehitati, siis nüüd olen targem. Nii tore see raamat siiski polnud, et ma ise seda osta oleks raatsinud (praegu Rahva Raamatus 23.58€).

Paul Ariste "Ferdinand Johann Wiedemann"

Andrea Mayr "Language and Power: An Introduction to Institutional Discourse". Lugemist alustasin 2010. aastal, lõpetasin siis 2011. aastal ja mullu jäigi see ainsaks lõpuni loetud keeleteaduslikuks raamatuks. Palju oli juttu diskursuse analüüsist, suurem osa näidetest meediast. Lootsin midagi huvitavamat (või on asi hoopis minus?). 2011. aastal alustasin terve virna muude lingvistiliselt harivate teostega, aga hea, kui need 2013. aastakski läbi saan.

Eesti päritolu lugemisvara

Margus Tamm "Unesnõiduja". Lühijutud. Puänte ei mäleta eriti olevat olnud. Argised vested lapsepõlvest, kunstimaailmast jms. Olen sõnatu, lihtsalt ei oska midagi tarka öelda. Nautisin väga. Midagi sisukamat lugege parem siit või siit.

Jaak Jõerüüt "Muutlik". Jõerüüt oli Riias Eesti suursaadik ja sellest ta siis päeviku vormis kirjutabki. Kronoloogiliselt on kõik sissekanded segamini (või lihtsalt vastupidises järjekorras? Kes seda enam mäletab.), aga see ei sega. Läti on Eestis kuidagi nii ebaatraktiivne teema, millest rääkida või kirjutada, aga kuna ma tean mitut meeldivat lätlast, siis oli kuidagi armas kohe lugeda, et mõnel eestlasel Lätiga isiklikumat sorti suhe on. Ega iga suursaadiku mõttemõlgutused kindlasti põnevad lugeda ei ole, aga kuna selle teose autoris on ühendatud diplomaat ja luuletaja, on tulemus üsna nauditav.

Jaak Jõerüüt "Armastuse laiad, kõrged hooned". Ainus loetud luuleraamat aastal 2011. Minu maitse jaoks liiga pikad ja proosalikud luuletused, kui õigesti mäletan.

Maarja Kangro "Ahvid ja solidaarsus". Novellikogu, millest on palju juttu olnud. Tahaks kohe öelda, et loetu põhjal jäi autorist mulje kui munadega naisest. Heas mõttes.

Jan Kaus "Hetk". Nagu "Sügisball" paarkümmend aastat hiljem. Tänu sellele ka minu jaoks tuttavam Tallinn. Õnneks pole mul veel nii palju aastaid turjal, et kõigega end veel samastama oleks hakanud. Aga "Hetke" ma küll enam kunagi uuesti ei loe, "Sügisballi" aga võib-olla tõesti! Sisukamat teavet teose kohta saab siit.

Mari Saat "Lasnamäe lunastaja". Märt Väljataga nimetas "Lasnamäe lunastajat" kristlikuks romaaniks. Ja tõepoolest. Peategelane on hilisimmigrandist Lasnamäel elav venelanna, kes kaotab oma hästi tasustatud töökoha tehases ja peab juhtumis samal ajal leidma raha, et lasta ravida teismelise tütre haruldast lõualuuprobleemi. Lahenduseks kujuneb prostitutsioon.

Lauri Sommer "Kolm yksiklast". Kolm lugu: setu teadjanaisest, Nick Drake'ist ja Uku Masingust. Kõik kirjutatud väga empaatiliselt.

Eskapistlik lugemisvara

Guillermo Martínez "Märkamatud mõrvad". Argentiinlasest matemaatikatudeng läheb Oxfordi õppima ja kohe hakkavad mõrvad toimuma. Nojah. Vahepeal juttu igasugustest matemaatilistest asjadest, aga üldiselt päris keskpärane lugu.

M. C. Beaton "Klatšimoori surm", "Vembumehe surm", "Kõlvatu naise surm". Kui teleka vaatamine on liiga labane, aga mõelda ei jaksa ja midagi teha ei viitsi, on paras aeg haarata M. C. Beatoni järele! Neid on toredasti kajastanud loterii ja Bukahooliku blogi.

Linwood Barclay "No Time For Goodbye"

Pettumuslik lugemisvara

Amélie Nothomb "Jahmatus ja värinad". Lugedes oleks tahtnud korduvalt minategelaselt õlgadest haarata, teda raputada ja uurida, kas ta on idioot vä. Nimelt läks belglanna Jaapanisse tõlgina töötama, aga juba esimesel tööpäeval algab ta pöördumatu allakäik karjääriredelil. Võiks lausa öelda, et kukub pea ees karjääriredelilt alla. Tundus, nagu enamuse ajast vahiks ta suurte silmadega ringi, natuke nagu imestaks, aga siis lepiks rõõmsalt sellega, kuidas teda alandatakse. Äkki oli see kõik must huumor? Ma ei tea, aga lõpuks eriti ei huvitanud ka. Mõistlikum ülevaade siin.

Daniel Tammet "Born On A Blue Day". Aspergeri sündroomiga arvu- ja kuupäevageenius pajatab oma elust. Tänan, aga ei. Ta empaatiapuudus ei tekitanud minus mingit empaatiat ja noormehe uskumatud anded polnud ka nii harukordsed, et sellele terve raamat pühendada.

Jeanette Winterson "Taak". Heraklese ja Atlase müüdi ümberveste. Muidu mulle ju Winterson meeldib väga, aga see raamat jättis küll külmaks. Ega ma suurem asi müüdihuviline pole ka vist. Tundub, et toredaim kogemus seoses selle raamatuga oli rahuldus raamatu ostmisest. Hea, et leidub sisukamaidki käsitlusi.

Meeldivad üllatusesinejad

George Orwell "Pariisi ja Londoni heidikud"

W. G. Sebald "Väljarändajad"

P. G. Wodehouse "Suur tänu, Jeeves". Esiteks sattusin vaatama imelist sarja "Jeeves and Wooster", peaosades Stephen Fry ja Hugh Laurie. Milline peen huumor! Millised kaunid arhaismid! "Suur tänu, Jeeves" ilmus 1935. aastal ja oli esimene täispikk romaan kammerteener Jeevesist ja ta tööandjast Bertie Woosterist. Viimane on parajalt juhm, aga elegantne ja heatahtlik päevavargast noorhärra, kes pidevalt mingisse jamasse satub, kust Jeeves ta siis delikaatselt välja aitab. Jeevesi poole pöörduvad ka kõik Bertie tuttavad, kui nad oma peaga lahendust ei suuda leida. Kõik see pilklik kõrgklassi kujutamine, tolleaegne keelepruuk, uhh! No nii mõnna! Mistõttu oli üsna halb mõte raamatut eesti keeles lugeda. Jeevesi lugusid peaks küll ikka originaalis lugema, kui just end poolest naudingust ilma ei taheta jätta.

Wodehouse'ist ja Jeevesi raamatutest on kenasti ja palju informatiivsemalt kirjutanud Bibliofiil.

Raymond Queneau "Stiiliharjutused". Queneau oli üks kahest Oulipo asutajaliikmest (Perec oli ju samuti selles rühmituses) ja käesolev teos on samuti selle kollektiivi tõekspidamiste vaimus kirja pandud. Mul oli koolis tõsiseid raskusi, kui pidi õppima midagi ümber jutustama, aga kui oleks kordki saanud ise valida, millist raamatut jutustada, pidanuks raudselt "Stiiliharjutused" valima. Selles teoses esitab autor 99 variatsiooni ühest ja samast argisest situatsioonist, kasutades erinevaid kõneviise, eri vaatenurke, kirjandusstiile, vormilisi piiranguid jne. Lõpuks oli jutustatav lugu suisa peas, aga vaatamata sellele oli tubli 80% raamatust huvitav ega hakanud kordagi väga häirivalt tüütama.

Asjalikum ülevaade loteriis.

Jevgeni Griškovets "Särk" Tegelikult polnud siinkohal tegu mingi üllatusega, aga ma ei hakanud ühe raamatu pärast eraldi rubriiki välja mõtlema.

Andke andeks mulle mu kirjavead ja vahelejäänud sõnad, sest ma lihtsalt ei jaksa keset ööd seda tekstimassiivi üle lugeda.

Winfried Georg Sebald "Väljarändajad"

2011-12-27T15:35:00.000-08:00

Viimase paari kvartali jooksul olen sundinud end lugema keeleteaduslikku kirjandust, suutmata alustatud raamatutest kolmandikkugi lõpetada. Statistika nauditavate uurimuste lugemise kohta on veel masendavam. Lohutuseks olen premeerinud end eskapistliku meelelahutusega (M. C. Beaton ftw!), mille lugemine on sama lihtne kui teleka vaatamine, aga kuna see on ikkagi lugemine, pole justkui põhjust süümelda. Igatahes selle kahetsusrohke lugemiselu keskel lasin endale augu pähe rääkida ühel W. G. Sebaldi paadunud austajal ja muretsesin omale raamatukogust "Väljarändajad".

Selgus, et Sebald on üks järjekordne kirjanik, kes on ülioluline ja kelle eksistentsi kohta mul eelnevalt igasugused andmed puudusid. Ta sündis 1944. aastal Saksamaal, kuid peale õpinguid Šveitsis asus elama Inglismaale, töötades Manchesteri Ülikoolis ja hiljem East Anglia Ülikoolis saksa kirjanduse õppejõuna. Loomedebüüdi tegi 1988. aastal ja alates sellest pühendaski end kirjandusteadusest rohkem kirjutamisele endale. Paraku hukkus Sebald oma loomevõime tipus 2001. aastal autoõnnetuses.

"Väljarändajad" ilmus 1993. aastal ja käsitleb teemasid, mis läbivad kogu Sebaldi loomingut selle algusest lõpuni: mälu ja mälestused. Kõlab päris hägusa sonimisena, aga ärgem tehkem ennatlikke järeldusi. "Väljarändajates" toob autor neljas loos lugejani nelja juudi päritolu emigrandi saatused, taustaks Teise maailmasõja aegne ja järgne Euroopa (ja natuke ka USA). Äkki võib hea lugeja peas helisema hakata holokausti-häirekell, aga ei tasu sedagi karta. Kõike on käsitletud väga delikaatselt ja pigem riivamisi, inimeste lood rulluvad lahti läbi nende lähedaste mälestuste, leitud isiklike asjad ja muu säärase subjektiivse pudi-padi. Lisaks veedab minategelane palju aega ringi reisides, et külastada kõiki kohti, mil oli mingi tähendus kõnealuste emigrantide eluloos. Ühest küljest tundub kõik dokumentaalne ja kui minategija on väga sarnane autoriga, tekib kiusatus kõike tõe pähe võtta, aga see oleks vist kergema vastupanu teed minemine. Päriseluga samastamist soodustab ka kõigi kirjelduste äärmine detailsus ja teksti vahele pistetud sünged mustvalged fotod. Nii et mine võta kinni. Aga ma arvan, et lugemiselamuse seisukohast pole nagunii suurt vahet, kui suurel määral on tegu väljamõeldisega ja kui suurel määral ajalooga. Lõppude lõpuks Sebald sellele ehk tähelepanu juhibki: kui raske on kokku panna tõest minevikku ja kuidas lõpuks peab rahulduma pildiga, mis tekib enda ja teiste mälestustekildude koostöös.

Kardetavasti õnnestus mul sellest teosest ikkagi ebaõiglaselt uinamuina mulje jätta. Enda kaitseks tahaks öelda, et mul läks enamik võhmast teose stiili imetlemisele ja seepärast on kuidagi raske sisu adekvaatselt kirjeldada. Kui oled ikka järjest lugenud mitut krimkat, mille sõnavara näib piirduvat maksimaalselt tuhande sõnaga, on tõeline lust (ja natuke ka ponnistus) sattuda ühtäkki eestikeelse raamatu otsa, mille igal teisel leheküljel on sõna, mille tähendus arusaamatuks jääb. Tiiu Kokla on tõlkijana kauni töö teinud, pole midagi öelda. Sebaldi armastus hirmpikkade lõikude ja jutumärkide ignoreerimise vastu võib vahepeal vaimu võhmale võtta, aga asi on seda väärt. Sellist kummalist kõhedust ja raskust pole ammu lugedes kogenud.

George Orwell "Pariisi ja Londoni heidikud"

2011-12-27T02:16:00.000-08:00

Ma ei ole ilmselt ainus, kel on raskusi vähemalt kolme Orwelli teose nimetamisega. Kahetsusväärne, sest mulle tundub, et ta vähem tuntud palad võivad ta hitt-teostest ehk paremadki olla. Võib-olla natuke ennatlik järeldus, aga täna kõne all olev "Pariisi ja Londoni heidikud" mõjus mulle nii sugereerivalt, et saan sellest kardetavasti veel nädalaid soiguda.

Nagu viimasel ajal tavaks, sattusin seda lugema üsna juhuslikult. Nimelt mainis heidikute raamatut Anthony Bourdain oma teoses "Avameelselt köögist ehk seiklused kulinaarses allmaailmas", mis mul hetkel umbes neljanda lehekülje juures pooleli on, aga mida mulle põgusalt refereeritud on. Äramärkmise teenis Orwell oma kirjeldustega Pariisi põrandaalusest köögielust. Ei imesta!

Aga ma üritan nüüd otsast peale kenasti raamatust rääkida (see paistab iga järgmise postitusega aina keerulisemaks minevat, kui nii harva kirjutada). "Pariisi ja Londoni heidikud" ilmus pärast mitmete takistuste ületamist 1933. aastal. Tugevalt autobiograafilist kirjutist lükkasid kirjastajad korduvalt tagasi ja heakskiidu sai autor alles alles siis, kui nõustus mõne tegelase nime muutma, siivutud sõnad välja jätma ja oma pärisnime Eric Arthur Blair asemel kasutama pseudonüümi George Orwell.

Teos jaguneb sisuliselt kaheks: esimeses osas kirjeldab autor hulguste elu Pariisis ja teises osas Londonis ja selle ümbruses. Pariisis näikse niisama vegeteerimist vähem olevat ja isegi hulgused saavad vahel väikseid naudinguid kogeda, tähendagu see kas või kord nädalas purjutamist. Orwell sai ka mõne tööotsa peale, millest põhjelikemat käsitlemist leiavadki ta kogemused köögitöölisena, eriti ühe hotelli plongeurina. Plongeur on nõudepesija, kellele usaldatakse ka tühisemaid ettevalmistustöid hakkimise, munakeetmise ja muu säärase näol. Palk oli muidugi sümboolne ja kõigil oli õigus plongeuri sõimata ja teda mitte kellekski pidada (küll aga oli igale plongeurile ette nähtud kaks liitrit veini, sest kui see nii poleks olnud, oleks plongeur varastanud kolm liitrit). Ometigi kehtis see vaid köögi mikrokosmoses, sest niipea, kui tuldi keldrist maa peale ja väljuti köögist, kehtisid kõigile teised seadused ja kelner võis nõudepesijale ehk väikse joogigi välja teha.

Eriti ilmekalt kirjeldas autor aga seda räpasust, mis ei iseloomustanud mitte vaid suvalisi bistroosid, vaid ka kõrgeima klassi restorane. Kokkade ja kogu ülejäänud personali eesmärk number üks oli tellitud toit võimalikust kiiresti kliendini toimetada. Hügieeninõuete täitmisel polnud selles protsessis mingit kohta. Pigem vastupidi: mõttetus söögikohas visatakse steik taldrikule kahvliga, samas kui uhkes restoranis käideldakse toitu personaalsemalt. Näiteks katsub kokk lihatükki oma rasvaste paksude näppudega, mille ta pärast veel kastmest läbi tõmbab, et neid lõpetuseks agaralt limpsida. Ja nii sadu kordi päevas. Koka töö on ikkagi pigem kunstniku kui hügienisti oma ja annus räpasust paistab sellega kaasas käivat. Lisaks mitmeteisttunniste tööpäevade kirjeldamisele andis Orwell ülevaate ka sedasorti elulaadiga kaasnevast vabaajarutiinist, mis koosnes pidevast mitte eriti väärtuslike väärtasjade pantimisest, leiva- ja veinipõhisest dieedist ja unetundidest lutikarohketes üürimajades.

Londoni hulkurite elu oli minu arvates tunduvalt trööstitum. Sealsete heidikute seas näis olevat normiks elu, mis kulges trajektooril öömaja > teekond järgmisse öömajja > öömaja > jne. Nimelt ei lastud kellelgi ühes kohas kaks ööd järjest ööbida ja nii said nad oma päevi sisustada järgmise öömajani kõmpimisega. Vaestemajalaadsed öömajad, kus pennide eest ulualust sai, olid üsna vangla või koonduslaagri moodi asutused. Kõik otsiti sisenedes läbi, enne hommikut välja ei lastud, ruumid olid kõledad ja räpased. Toidupooliseks anti alati margariiniga leiba ja teed, veinist ei osatud ilmselt unistadagi. Mingisugust joomarlusest ei esinenud nende eluheidikute seas üldse, sest õlu oli nende jaoks liiga kallis, et ennast sellest täis juua ja kui kellelgi oli nii palju raha, polnud ta enam hulgus.

Orwell oli oma kirjeldustes väga naturalistlik ja teravmeelne, samas empaatiline ja uudishimulik. Kuigi karakterite kirjeldused olid paeluvad ja veenvad, meeldis mulle enim see üldine rõve ja räpane tunne, mis sellest raamatust õhkas. Hakkasin ehk liigagi elavalt ette kujutama, mis tunne on viiekümne kodutu mehega kitsukeses ruumis koos magada... Mingil hetkel muutus raamat ise kuidagi eemaletõukavaks ja näis, nagu peaks pärast lugemist käsi pesema või duši alla minema. Niisiis väga mõjuv taies ja oma sisult kahtlemata aktuaalne ka tänapäeval.

Linwood Barclay "No Time For Goodbye"

2011-10-02T12:03:00.000-07:00

Kunagi oli ülikoolis saksa keele tunnis jutuks, kui hea ja oluline on palju lugeda. Tütarlaps, kellest tänaseks päevaks on saanud kirjanduskriitik, ütles midagi sellist, et säherdune lähenemine on tobe, kuna maailmas on nii palju halbu raamatuid ja miks ometi nende lugemist kõrgelt hindama peaks. Andestatagu mulle mu mälu täpsusetus, aga igatahes tuleb mulle see juhtum meelde iga kord, kui mõnda halba raamatut loen (selliste tõdemuste sagedustihedus mõjub juba natuke alarmeerivalt). "No Time For Goodbye" oli üks järjekordsest jubedusest, mida ma arusaamatuil põhjusil lugema asusin. Sõbranna oli purjus peaga ühele oma külalisele selle teose teemoonaks kotti kaasa pistnud ja kuna ma kõnealuse külalisega igapäevaselt raamaturiiuleid jagan, jäi see mulle kuidagi näppu.

Raamatukaasi kaunistavad sellised lööklaused nagu "A high-speed emotional roller coaster. The surprises will leave you breathless." jms. Kuigi ma ei ole absoluutselt põnevike huviline ega otsi kirjandusest hingamisvaevusi ega tivoli-tüüpi peapööritust, asusin asja kallale. Tuleb välja, et Kanadas elab endine Toronto Stari ajakirjanik Linwood Barclay, kes on lisaks kõnealusele teosele maha saanud raamatutega "Bad Move", "Bad Guys", "Lone Wolf" ja "Stone Rain". Näib, nagu oleks kasutatud pealkirjageneraatorit, mis paneb kokku suvalise kombinatsiooni omadus- ja nimisõnadest.

Kuid asja juurde. NTFG peategelane on pereema Cynthia, kelle üldjoontes rööbastel elu varjutab traumaatiline lapsepõlvekogemus - kui ta 14-aastaselt oma elu esimese pohmakaga ärkas, oli maja tühi ja nii isa, ema kui ka vanem vend olid kadunud kui tina tuhka. Möödunud on 25 aastat, kuid siiani ei tea keegi, mis küll ometi juhtus. Küll aga hakkavad aset leidma seletamatud sündmused, mis ammuse draamaga kummaliselt haakuvat näivad. Kord murtakse neile majja sisse, siis tehakse Cynthiale anonüümseid telefonikõnesid, inimesi tapetakse ja nii edasi. Minategelasele, Cynthia abikaasale Terryle tundub, et naine hakkab ehk lihtsalt mõistust kaotama, aga oh ei, kaugel sellest... Ja nii siis lõpuks tõde tükkhaaval selgubki.

Kuidagi suur kiusatus on iniseda ja kurta, kuidas teos ei mõjunud kirvena minus jäätanud mere jaoks ega pakkunud midagi uut (ega vana head) oma vormiltki, aga samas pean tunnistama, et ma ei jäänud seda lugedes kordagi magama (isegi mitte Tartu-Tallinn rongis) ja 468 lehekülge said pea mõne istumisega vuhinal läbitud. Jah, too Terry mõjus küll kohati tüütult, kuna vahepeal tundus, et autor on ta ametiks valinud inglise keele õpetaja vaid seepärast, et saaks aeg-ajalt diipe kirjanikke mainida ning selle läbi ennast haritumana tunda. Nojah, nii hästi ei läinud. Pean nentima, et päris esimestel lehekülgedel ma loo lõpplahendust ära ei arvanud, aga vaatamata ootamatutele pööretele mõjus loo lõpp veidi plassilt. Lugedes jäi vahepeal mulje, et kirjanik Linwood on võtnud eesmärgiks vähemalt iga viie lehekülje järel šokeerida lugejat millegi nii dramaatilisega nagu siin telekas näidatakse:

Ma ei tea, kas NTFG-st on tehtud ekraniseering, aga sellel põhinev film sobiks just teleekraanile, ehtima näiteks Kanal 2 hilisõhtust programmi. Selle raamatu lugemine oli igatahes sama ajuvaba tegevus kui lamades ja mugides mõne suvalise telekapõneviku passimine, aga vähemalt sain GoodReadsis uue linnukese kirja panna ning olen nüüd ühe raamatu võrra lähemal oma eesmärgile lugeda tänavu 35 raamatut! (Oh seda soovmõtlemist küll.) Aga ikkagi ei saa lahti sellest häirivast tundest, et seekord olin oma eluaega lugedes asjatult kulutanud...

Vojtěch Steklač "Kollane Robert. Tiwi-wapu saladus"

2011-07-30T07:00:00.000-07:00

Pole vist ikka kõige parem mõte lapsepõlvelemmareid surkima hakata, eriti kui tegu on kellegi teise nostalgiateostega. Näiteks mina ei olnud kordagi enne mingist Kollasest Robertist kuulnud, aga siis selgus, et maailmas on vähemalt üks inimene, kelle lapsepõlv olnuks poolik raamatuta „Kollane Robert. Tiwi-wapu saladus“. Raamatu esimene lugu fantaasiale palju ruumi ei jätnud, sest kui on teada, et tegu on detektiivlooga ja pealkiri on „Kollane Robert“, pole juba enne lugema asumist eriti keeruline välja mõelda, kes kõigis kelmustes süüdi on. Nii et tegelikult oli see pigem selline põgusate huumorimomentidega seiklusjutt, mitte ootamatu lõpuga pinev detektiivjutt. Teine jutt, "Tiwi-Wapu saladus", oli sutsu huvitavam ja rahuldustpakkuvam. Selles loos on sündmuste keskpunktis Detektiivklubi, kelle liikmed lahendavad sekeldusi seoses Tiwi-Wapu nimelise puuslikuga.

Mu ülevaate puudulikkuse põhjuseks on lugemismälestuse järk-järguline kadumine, kuna lugesin seda teost tegelikult juba mullu detsembris. Selgelt on aga meeles, et minu arvates see eriti lahe raamat nüüd küll ei olnud. Võib-olla teen ma Steklačile ülekohut, sest ehk oleks need lookesed tšehhi keeles palju toredamad olnud. Paraku on Leo Metsar hakkama saanud minu jaoks täiesti arusaamatute tõlkeotsustega, nii et mul läks lugedes põhiline võhm nende kurioosumite üle ahhetamisele. Miks panna lasteraamatusse sõnad 'tresoor' või 'pantserdatud uks'? Neid veidrusi oli veel kuhjaga, aga kaotasin selleteemalised märkmed kuhugi ära. Küll aga meeldisid mulle väga Jaan Sonni illustratsioonid! Ta looming toob alati silme ette ühe mu lapsepõlve lemmikteostest, "Aatomiku juhtumused" ja see teeb ikka tuju heaks. Nii et päris mahavisatud aeg see lugemine polnud, kellelegi soovitada aga küll ei söandaks.

Paul Ariste "Ferdinand Johann Wiedemann"

2011-07-20T07:00:00.000-07:00

Käisin hiljuti Haapsalus ja Wiedemanni tänavale sattudes tabasin end kaaslastele seletamast, miks ja kui tähtis mees see Ferdinand ikka oli. Samas selgus, et tean tast ikka mitu grammikest vähem, kui seda endalt eeldasin. Egas midagi, marssisin raamatukokku, kus mind ootas Wiedemanni elu- ja teadustegevusele pühendatud teos Paul Aristelt, mille kolmas trükk anti välja 2005. aastal, mil Wiedemanni sünnist möödus 200 ja Ariste sünnist 100 aastat. (Hakkasin praegu mõtlema, et kui mingil põhjusel peaks selline kokkusattumuslik traditsioon eesti keeleteaduses jätkuma, oleks järelikult 2005. aastal sündinud tulevane keeleguru.)

Lugedes jäi kangesti mulje, et Ariste on võtnud oma pühaks eesmärgiks purustada müüt Wiedemannist kui kabinetiteadlasest, rõhutades pidevalt, kuidas ta ikka välitöödel käis ja keelejuhtidega suhtles. Kui see alati võimalik polnud, siis mitte tahte-, vaid rahapuuduse tõttu. Sel põhjusel ei olnud tal võimalik kaugemate soome-ugri keelte grammatikate koostamisel nende põlisaladele matkata, vaid pidi rahulduma ainesega, mille lisaks kirjalikele allikatele sai ta üksikutelt maridelt, komidelt, udmurtidelt jne, keda ta Peterburis või Tallinnas kohtas. Vähemalt õnnestus tal päris põhjalikult mööda Eestit tuuritada, tulemuseks näiteks monumentaalteos "Eesti-saksa sõnaraamat" ("Ehstnisch-deutsches Wörterbuch", 1869), mis on olnud läbi aegade põhiliseks abivahendiks eesti murrete kogujatel ning mis on väga sügavalt mõjutanud eesti kirjakeele arengut. Kahtlemata oli väga oluline ka Wiedemanni eesti keele grammatika, mis ilmus 1875. aastal. Ariste kokkuvõttest jäi kurioosumina meelde ammuseks hävinud arvusüsteem, mida Wiedemann oma grammatikas uue viisiga kõrvuti esitas. Näiteks oli grammatikas seitsmendal aastal kaheksat 'seitsmekümne seitsmendal aastal', neljas kümnes kolmas, pool wiiet aastat 'neli ja pool aastat'. Sõnaraamatu ja grammatika koostamisel jäi Wiedemannile paberile ka muud nipet-näpet folkloristlikku materjali eestlaste kohta, mille põhjal valmis 1876. aastal "Aus dem inneren und äusseren Leben der Ehsten". Nagu näeme, sai Wiedemann lühikese aja jooksul hakkama kolme väga suurejoonelise teosega, samas jätkas ta paralleelselt soome-ugri keelte alase uurimustööga, olgugi, et ta silmanägemine muutus aina kehvemaks ja kaega pidi ta võitlema juba 1868. aastast saati. Tulevalgel ei tohtinud ta kaua töötada, aga tark mees, nagu ta oli, luges ja kirjutas ta ühe silma vaheldumisi lahti olles. Hehehe.

Wiedemanni kui inimest kirjeldades torkas silma suur erinevus võrreldes kirjeldaja Ariste endaga. Oli viimane ju suur suhtleja ja muidu võluv isiksus, samas kui Wiedemann justkui nagu polnudki inimene, vaid 100% teadlane või siis ehk pigem lihtsalt väga introvertne. Suures seltskonnas ta ei liikunud, eelistas tuttavaile keeli õpetada (valikus olid itaalia, hispaania, portugali, inglise, ladina ja kreeka keel), perekeskis musitseerida (vaatamata oma kõvale kuulmisele) või maletada. Temast peeti lugu ja tal oli sõpru, aga nendegi ringis oli ta eelkõige teadusemees, kelle varju jäi ta isiksus inimesena. Üks ta suur sõber oli F. R. Kreutzwald. Ariste mainib, et kuigi Kreutzwaldi matus pidi Wiedemanni jaoks kindlasti kurb sündmus olema, pälvis ühe Haanja noormehe haual peetud ehtsas murdes kõne sellise tähelepanu Wiedemannilt, et too oma sõbra haual murde kohta tähelepanekuid tegi.

Lootsin midagi teabeküllasemat kirjutada, aga võta näpust! Ehk piisab sellestki, et aeg-ajalt meelde tuletada selliste suurmeeste olemasolu eesti kultuuriloos.

Jevgeni Griškovets "Särk"

2011-03-27T21:56:00.000-07:00

Lugesin Jeanette Wintersoni, kes "Taaga" sissejuhatuses kurdab:

"Inimolevusi kui massi on nüüdsel ajal haaranud kohutav lembus nähtuse järele, mida nimetatakse tõsieluks, olgu see siis tõsielutelevisioon või mannetu belletristika, mis kõlbab ainult madalatasemelise dokumentaalfilmi pähe, paremal juhul võivad tulemuseks olla ka faktidel põhinevad programmid ja biograafiad ning "elulähedased" lookesed, mis võtavad enda alla ruumi, mida vanasti tavatses täita kujutlusvõime.
Säärane ilming viitab hirmule siseelu ees nind hirmule suursugususe, poeetilisuse, mittemateriaalsuse, endassesüüvimise ees."

Kuna enne "Taaka" olin lugenud Jaak Jõerüüdi memuaar-päeviklikku teost "Muutlik", tundsin end kohe süüdi (kuigi raamat oli hea!) ja hakkasin mõtlema, et tõepoolest, ka mina olen viimasel ajal liialt pärisasjade lõksu jäänud, kuigi taustal on kogu aeg tunda andnud igatsus väljamõeldiste järele. Appi tõttas Griškovetsi "Särk", mille kohta oli võrdlemisi palju head kuulda olnud ja Griškovetsi kõnekeelne kirjutamismaneer oli mälu järgi mulle juba kunagi meeltmööda olnud. Tuli välja, et just sellist teost mulle parasjagu vaja oligi - kaasahaarava süžeega hoogsat ilukirjandust.

Sanja on arhitekt vanuses 30+, Moskvasse kolinud väikelinlane, lahutatud ja hetkel eriti armunud. Talle sõidab kodulinnast külla hea sõber Maks, kellega tuleb jooma hakata. Autor kajastab nende kahe seiklusi ühe ööpäeva jooksul, sekka Sanja unenäolised sõjarännakud, mis alguses närvidele käisid, siis üsna meeldivad tundusid, kuid lõpuks ära tüütasid. Toimuvad sellised konkreetsed sündmused, nagu objektil ehitajatega mölisemine, taksosõidud ja erinevate lõbustusasutuste külastamine koos Maksiga, kuid taustal annavad endast tunda kolm asja: Tema, kellesse Sanja täiesti lollakalt armunud on (kuigi ega armumine tohigi mingi ratsionaalne seisund olla); salapärane jälitav Mercedes; särk, mille krae vahele juuksuris käies karvad pudenesid ja mis end seetõttu unustada ei lase ning millele jäädvustuvad plekid pajatavad loo sellest, mis Sanjaga sel päeval toimus.

Peategelane on Tema pärast täiesti arust ära, elevil nagu väike tüdruk ja mõtleb peale teist kohtamist, kuidas ja millal öelda Talle, et armastab Teda (vahel tundub, et armastus vene kirjanduses on midagi hoopis muud, kui armastus, mille definitsiooni võiksin leida "Eesti keele seletavast sõnaraamatust"). Teine erinevus kohaliku ja Vene elu vahel: tundub, et Moskva arhitektid ei tee päris sama tööd kui näiteks Tallinna arhitektid. Ma pole selle valdkonnaga muidugi eriti kursis, aga pole küll kunagi kuulnud, et meil siin arhitektid malgaga mööda objekte ja ehitussoojakuid peaks käima, et töömehi manitseda ja neid tööle sundida. (Selleks pidavat objektijuhid olema, uurisin vennalt järele.)

Lugedes oli vahepeal tunne justkui vaataksin filmi, sündmused tulid nii selgelt silme ette nagu Sašal ta enda ettekujutused. Suurlinnatuled ja taksodega mööda Moskvat kruiisimine on kuidagi selline pigem filmilik kui raamatulik temaatika. Ainult et filmina ma seda lugu ilmselt ei naudiks eriti, sest noh, see oleks film... Raamatuna aga väga tore turbolugemine, minu meelest ei mingi meta- ega kõrgkunst või mis iganes, aga ükskõik. Eriti lahedad olid mõned argiseikade kirjeldused, mille sõnastamisele pole ise enne mõelda osanudki. Panen siia katkendi ühest sellisest:

"Helikopterid! Need saavad purjus inimese kätte isegi kõige varjatumast paigast, isegi täielikust vaikusest ja mingi paradiisinurgakese hurmast, need tungivad kõige kaitsetumatesse ja varjatumatesse eravaldustesse. Nende eest on võimatu peitu pugeda!
/---/
Või lähed koju purjuspäi ja väsinuna pärast seda, kui oled pikalt vestelnud ja... veel vestelnud. Kodus on vaikne, puhas, jahe. Suvi! Avatud rõduukse ees õõtsuvad kardinad. Kiidad end selle eest, et ei toonud kedagi endaga kaasa... Mõtled, et pesed end homme, et võtad homme dušši; nüüd aga tuleb kohe magama heita. Ja sa viskad riided otse põrandale ning kukud jahedasse ja värskesse voodisse... Kuid kohe kui su kukal puudutab patja, lendavad tuppa läbi rõduukse, õhuakna, kardinaid maha kiskudes - helikopterid.
Ja kui silmad avada, siis parem ei hakka.... Enam ei hakka! Silmi ei õnnestu kaua lahti hoida... ja helikopterid teevad uue pealelennu... See tähendab, et hommikul ootab sind kannatus ja selles kannatuses oled sa üksi." (lk 150-151)

Loterii

Nigel Slater "Real Cooking"

2011-01-08T02:31:00.000-08:00

Kui nüüd päris täpne olla, siis kokaraamatud on vist pigem lihtsalt raamatud, mitte kirjandus, aga ma söandan siinkohal silma kinni pigistada, kuna Nigel Slateril ei ole mingi kalkide ja sõnaahtrate juhiste mees, vaid kipub oma raamatutes ikka pikalt-laialt niisama toidu kohta jaurama. Mõnes mõttes on ta justkui Nigella Lawsoni meessoost vaste, ainult et pretensioonitu ja mitte nii sensuaalse välimusega. See-eest õhkub meelelisust igast ta retseptist, neid saatvaist jutustavatest vahepaladest ja üldisest suhtumisest söögitegemisse. Mulle see muidu väga istub, aga pean tunnistama, et pärast terve raamatu lugemist hakkas see natuke tüütama (sama efekt on ka umbes nelja telesaate järjest vaatamisel). Aga see läks üle, nii et peale toibumist meeldib ta mulle jälle sama palju kui enne.

Nigel Slater sobib mu lemmik-telkukokaks mitmel põhjusel. Ta eesmärgiks ei ole koolitada lugejaist-vaatajaist klassikalist prantsuse kööki jagavaid tippkokki, Nigel lihtsalt näitab, kuidas lihtsate töövõtete ja käepäraste vahenditega midagi nõretavalt nauditavat valmis vaaritada. Kuna oma esimese kartuli keetsin ma 19-aastaselt ja päriselt süüa tegema hakkasin alles 23-aastaselt, on üsna selge, et võõrad koostisained ja keerukas valmistamisprotsess võivad mind veel esialgu kergelt rööpast välja viia. Samas ei tähenda see, nagu ta oma raamatus munakeetmist õpetaks. Teine põhjus: Nigel on õpetanud kasutama ära asju, mis ma muidu ära olen visanud. Võib-olla on see kõigile teada, aga näiteks mina sain alles "Real Cooking'ust" teada, et ahjukana kontidest võib supi tarvis puljongit keeta. Vahel tuleb küll ette, et ta soovitab kuhugi toidu sisse pista külmikusse vedelema jäänud kitsejuustu või muud säärast delikatessi, mille olemasolu minu jaoks päris iseenesestmõistetav pole. Küll aga tuleb ta kiituseks mainida, et üks ta retseptide häid külgi on nende varieeritavus. Ta retsepte pole vaja sõna-sõnalt järgida ja tihti annavad need lihtsalt mingi uue idee igavaks muutunud toiduainele lähenemiseks.

Kuna kokaraamatute juures näib väga tähtis roll olevat väljanägemisel, siis paari sõnaga sellestki. Kaaned on pehmed, aga minu meelest nii ongi parem, sest kuidas kõvade kaantega raamatut köögis väntsutada saaks!? Fotod on natuke ebakonventsionaalsed, kuna Nigelit on pildistatud tööhoos otse ta oma kodus, nii et lauanõud korduvad ja midagi eriti glämmi näha pole. Leidub mõni pildiseeria tööprotsessist, mis on õpetlik, aga ei mõju otseselt samm-sammult juhina. Mõne retsepti juures pole üldse pilti, teise juures on jälle suur makrovõte kuumavatest mahlakatest ahjukartulitest. Mõnikord tundus, et oleks võinud rohkem pilte olla, sest raske on võõrast juurikast midagi teha, kui ei tea, kuidas see lõpuks välja peaks nägema.

Järgnevalt mõned stiilinäited, et oleks ka aimu, kas Nigel võiks teie maitse järgi olla või mitte.

No food beckons in quite the same way as an oyster on its open shell. Ridiculously sexy, salty, juicy, quivering things that they are. Yet the oyster does not appeal to everyone, possibly because of its association with smart city restaurants where they are consumed out of bravado as much as for flavour.
Only the wasteful, the crusty and the frigid take them down in one gulp. Suck, gulp, gone. What a waste. Chewing an oyster, even slightly, releases the salty, fishy tang. And then it slides down. (lk 51)

(A creamy, colourful fragrant chicken curry) A seriously unauthentic dish this, but who gives a monkey's for authenticity? All that really matters is whether something is good to eat. And this is. It is neither Thai nor Indian. A few purists are going to be really pissed-off, especially about the crème fraîche. Don't be put off by the length of the recipe - it is truly a doddle. Do it one weekend. (lk 86)

Any celebration of the pig and its meat must mention crackling, that gloriously crisp, golden and chewy layer of skin with melting fat that is so cherished by the British. The French as good as ignore it. The fools. Yet a plate of roast pork is unthinkable without it. And I cannot be the only person who tears a strip of crackling off a cold roast to chew while I read the paper. (lk 102)

Only a prude can ignore the sexual overtones of Asparagus officinalis. Sitting opposite someone devouring a plate of warm asparagus spears eaten in the traditional way - with fingers instead of forks - my imagination has wandered more than once. (lk 198)

The aubergine is the sexiest of vegetables, just as a ripe fig is the sexiest of fruits. Both of them, conincidentally, purple. (lk 211)

The snacks that we throw together without thought are often some of the most interesting things of all. --- Just something to fill a hole. It could be a midnight feast, wolfed when sleepless or stoned. (lk 253)

Nigel Slateril on Guardianis oma rubriik, kuhu ta aeg-ajalt retsepte paneb. Kaega aga perra! Ja kes lugeda ei viitsi, vaadaku näiteks ta telesaadet "Simple Suppers"!

Haruki Murakami "What I Talk About When I Talk About Running"

2011-01-07T10:41:00.000-08:00

Kirjanike eluviiside peale mõeldes ei ole pühendunud tervisesport just esimeste meeldetulevate asjade seas, samas kui enesehävitajaid ja elupõletajaid võib jäädagi üles lugema (see oli vist nüüd liialdus, aga ikkagi). Tõtt öelda ei teadnud ma enne selle memuaarilise raamatuga kohtumist midagi ka Murakami jooksuhuvist. Kuid - ärge kohkuge! Murakami ei kuulu kindlasti nende hulka, kes kooliskäimise asemel trennis staadioniringe jooksid! (Vaevalt seda keegi karta oskakski.) Tegelikult alustas ta regulaarset jooksmist alles 1982. aastal, mil ta juba 33 aastat vana oli. Aastani 1978 oli ta igapäevaselt ametis džässibaari pidamisega, aga kuna umbes kell pool üks 1. aprillil 1978 tabas teda mõte romaani kirjutamisest, tuli elus kannapööre teha ja kehaline askeldamine kirjutuslaua taga istumisega asendada. Tekkis aga küsimus, kuidas säilitada vormis füüsist ja elada pikka elu romaanikirjanikuna. Jätkata 60 suitsu kimumist päevas ei tundunud eriti abiks olevat. Nii otsustaski ta oma igapäevaellu lülitada jooksmise ning sooviga üha rohkem joosta kaasnes loomulikult ka suitsetamise mahajätmine.

Miks siis jooksmine? Seda saab teha üksi ja ükskõik kus, kuid peamiselt seetõttu, et see lihtsalt sobis Murakamile. Tuleb tunnustada ta pealehakkamist ja järjepidevust, sest alates aastast 1982 on ta jooksnud peaaegu iga päev ja läbinud aastas vähemalt ühe maratoni (ja üks kord isegi 100-kilomeetrise ultramaratoni!). Aja jooksul on küll veidi tüdimus peale tulnud ning sellest tulenevalt on Murakami oma repertuaari lisanud triatloni. Jällegi väga muljetavaldav, eriti arvestades seda, et ta praegu juba 61-aastane on.

Raamat on kirja pandud päevikulaadselt, kattudes ajaliselt New Yorgi maratoniks ettevalmistumisega 2005. aastal. Samas ei ole kronoloogilises järjekorras sündmused ja heietused, mida ta lugejaga jagab. Vähemalt minu jaoks see hüplikkus häirivalt ei mõjunud, pigem vastupidi, sest see pakkus ehk parema võimaluse niivõrd erinevate teemade käsitlemiseks. Murakami kirjutab tunnetest, mis valdavad teda treenides või maratoni ajal, kuid suur osa raamatust on pühendatud elule kirjanikuna ja laiahaardelisemale mõtisklusele aja üle. Mingis vanuses tuleb lihtsalt leppida oma füüsilise vormi järkjärgulise ja paratamatu kehvenemisega, aga see ei ole pannud teda sportimisele käega lööma. See on samuti üks meeldiv osa autori jooksufilosoofiast, sest ta teeb seda kõike küll pingutades, aga mitte veri ninast väljas punnitades ning ainult enda pärast, mitte teistest möödajooksmise eesmärgil. Mõjub väga inspireerivalt ka harrastusjooksjale nagu mina, sest kellegi olümpiaambitsioonidest lugemine poleks ilmselt minus märkimisväärset empaatiat tekitanud. Ei saa jätta mainimata, et kolme päeva jooksul (hehe, jooksul), mil ma seda raamatut lugesin, käisin kaks korda isegi jooksmas ja oma osa selles oli kindlasti Murakami sisendusjõul, kui ta kirjutas, millised meeldivad emotsioonid teda joostes valdavad. (Tõsi küll, neid kordi oli rohkem, kui mõtlesin jooksma minna, aga väitisin endale, et ei saa, sest hakkan Murakami jooksuraamatust blogima... ja siis lõpuks ei teinud kumbagi.) Niisiis üks päris kena raamat ja kahtlemata mitte ainult maratoonaritele või Murakami fännidele. Lugege, jookske ja kui samm kipub töntsiks jääma ja küljes pistma, võib (aga ei pea) endale sisendada, et "Pain is inevitable. Suffering is optional" (lk vii)!

Danzumees kirjutab ka - siin.

Kalev Kesküla "Elu sumedusest"

2011-01-02T11:12:00.000-08:00

Selle raamatu peaks endale võimaluse korral ostma, sest suure nõudluse tõttu on raamatukogu teavikule järjekord, viivis viis krooni päevas ja nii ei saa seda rahulikult padja kõrval hoida, aga just seda ma teha tahaksingi. Esimene miniatuur algab prohvetliku tõdemusega "Kui saad viiekümneseks, mõtled, kui paljud olid selleks ajaks juba surnud" ja kuigi paraku Kesküla just nii vanalt siit ilmast lahkuski, ei muuda see lugemiskogemust eriti kurvameelseks, pigem vastupidi. Millegipärast mõjub rahustavalt isegi nende lüüriliste kolumnilaadsete palade lühidus, sisust rääkimata. Kultuuriloolised viited on huvitavad, aga arusaadavad, ühiskonnakriitika on täpne, aga mitte küüniline ja kõik on kirja pandud suisa luuleliselt lihtsas keeles (tänu või vaatamata millele mõjub iga neljas lause aforismina). Kõige muljetavaldavam oli minu jaoks aga igalt leheküljelt õhkuv rahulik elujanu. Tegi natuke kadedakski, aga eelkõige tekitas soovi peaaegu kohatult hästi temast kirjutada, kuigi selleks pole mul nagu õigust, sest ega ma teda ei tundnud ja ta veiniraamatutki olen vaid sirvinud. Võib-olla oleks paslik siinkohal lõpetada, sest "Elu sumedusest" üle sirvides tuli mul kange veiniisu peale ja sellega vabandan ka epiteetidega liialdamist selles postitusest.

Põhjalikuma ülevaate saamiseks kaege sinna:
Vikerkaar, Mart Velsker "Raamat, mis räägib kultuurist"

Vikerkaar, Andres Kurg "Suitsukanajalad värskel Sirbil"

Maire Liivamets kirjanduse ja keele ajaveebis

Louann Brizendine "The Male Brain" ja "The Female Brain"

2011-01-01T22:53:00.000-08:00

Need kaks raamatut on nagu rist ja viletsus mul kaelas juba umbes augustist saati. Osaliselt on selles süüdi kaaskirjutaja Janika, sest ta soetas omale "The Female Braini", mis minus huvi tekitanuna pani mind ostma "The Male Braini". Esiteks lugesin meestest, siis naistest, kuigi ilmumisjärjekord oli neil vastupidine. Pärast mõlema lugemist sain aru, miks - tundus, et autoril õnnestus naiste ajust kirjutades hulganisti feimi ja füüri kokku ajada ning otsustas siis sama skeemi meeste ajude peal proovida. Tulemuseks teos, mis torkas silma meeldivama kujunduse, reljeefsema kaane ja õhku täis sisu poolest (teosest moodustab suure šriftiga sisu ainult poole, ülejäänu on märkused ja viited).

Kuid paari sõnaga ka autorist ja raamatute sisust. Louann Brizendine'i elulookirjeldus on täis aukartustäratavaid koole ja tiitleid (Yale School of Medicine, Harvard Medical School, neuropsühhiaater jne), mis lubab justkui uskuda, et tegu pole niisama soolapuhuja või eneseabiguruga. Oma uurimustes on ta keskendunud naiste tujudele ja hormoonidele ning sellega seoses on ta University of California, San Francisco juures asutanud Women's Mood and Hormone kliiniku. Sellest kliinikust saame omajagu lugeda ka kahest ajuraamatust, kuna mõlemad teosed on üles ehitatud nii, et autor refereerib sõbrannatsevas stiilis oma patsientide juhtumeid ja probleeme ning seejärel katsub neid siis selgitada, lähtudes meeste ja naiste ajude neuroloogilis-bioloogilistest eripäradest. Pidevalt selgub, et ainus kindel lahendus on hormoonasendusravi (mida juhtumisi pakub ta oma kliinik). Kaht raamatut kõrvutades jääb lisaks mulje, nagu meeste ja naiste näol oleks tegu kahe erineva loomaliigiga, kes oma tegudes on võimelised juhinduma ainult bioloogilistest impulssidest. Jah, see vist ongi täpselt see põhjus, miks need raamatud mulle lõpuks eriti ei meeldinud. Lisaks tundus, et autor tahtis justkui head teha ja rahvavalgustajana mõjuda, aga iganenud stereotüüpe süvendades (mehed kui peenisajud, naised kui tujutsevad ratsionaalse mõistuseta kanaemad) tegi ta karuteene nii meestele kui naistele.

Pärast lugemist mitmeid arvustusi sirvides selgus ka, et Brizendine pole oma teostes faktitäpsusega hiilanud, vaid moonutanud mitmeid allikmaterjale vastavalt vajadusele melodramaatilisuse suunas. Järgnevalt mõlemast teosest (tegelikult küll põhimõtteliselt vaid ühest, sest teise kohta ei viitsinud ma märkmeid teha) mõned tsitaadid, mis konktekstist välja kiskudes kõlavad nagu Elu24 teadusuudised.

The Male Brain

A study in Sweden found that men with the long version of the vasopressin receptor gene were twice as likely to leave bachelorhood behind and commit to one woman for life. So when it comes to fidelity, the joke among female scientists is that "longer is better," at least when it comes to the length of the vasopressin receptor gene.

When men live alone and become isolated - which they do more often that women - their daily routines can become repetitive habits that get deeply engraved into their brain circuits. Soon, if someone disrupts their routine, they get irritated because their brain's social-flexibility circuits are weakened from disuse. This is the story of grumpy old men.

Voraceck 2006 found that the ultimate goal of the female physical attractiveness is to elicit male sexual arousal. They found that males focused more on waist-to-hip ratio in women they saw moving and more on bust size who were stationary.

Hughes 2008 and Pipitone 2008 found that a woman's voice attractiveness varies across the menstrual cycle.

Savic 2001b found that men are most attracted to the scent of women who are genetically different from them. And according to Lundstrom 2006, women who are on the "pill" or hormonal birth control do not make the same pheromones or have the ovulatory-phase rise in testosterone derivatives like androstenedione that stimulate the sweat glands to produce those feminine "come-hither" pheromones.

Little 2007 and Burriss 2006 found that men sense a preference shift in their female partners toward more masculine men at ovulation.

Parkar 2009 found that when a man was described as "unattached," 59 percent of the single women were interested in pursuing him, but when that same man was described as "being in a committed relationship," over 90 percent of the women expressed interest in the guy.

Cox 1999 found that angry men are also judged to be more competent; angry women are judged to be less competent.

Smith 2009 found that marriage factors and health differ for men and women throughaout the life span because being married shortens a woman's life by 1.4 years but lengthens a man's by 1.7 years. The study found that bad marriages, with lots of arguing and negative feelings, make both sexes stressed but cause physical illness only in wives. The men in bad marriages reported stress and reported being depressed, but their physical health didn't seem to be affected.

The Female Brain

We know enough to see that the fundamentally misconceived nature versus nurture debate should be abandoned: child development is inextricably both. (Kuigi jäi mulje, et Brizendine mõtles omaette, et tegelikult pole kasvatus ja kultuur üldse tähtsad, sest ei mehed ega naised suuda oma kehalisi vajadusi kuidagi taltsutada... Vähemalt selline mulje jäi.)

Pean lõpetuseks mainima, et aeg, mis kulus nende raamatute lugemisele, neist mõtlemisele ja nende arutamisele, oleks vähemalt osaliselt võinud kuluda millelegi mõistlikumale.

Arvustus ajakirjas Nature.

Merike Alber "Eesti tarbekunsti ja disaini klassika 1900-1940"

2010-11-28T03:29:00.000-08:00

Endalegi arusaamatuil põhjusil on lugemistest raporteerimine kuidagi soiku jäänud ja mida aeg edasi, seda rohkem oleks kirjutada, aga samas aina keerulisem sellega algust teha. Ilmselt seetõttu üritan nüüd tagasihoidlikumalt taasalgust teha ja muljetan seekord pigem pildi- kui sõnaraamatust (järgmisena on kavas ettekanne ühest lasteraamatust ja ehk jõuan siis kunagi ka suurte inimeste ilukirjanduseni).

"Eesti tarbekunsti ja disaini klassika 1900-1940" raamat ilmus alles 2008. aastal, kuid juba kahe aastaga on selle hind langenud suisa häbiväärselt madalale - nimelt soetasin selle 35 krooni eest. Tõesti imelik, sest raamat on ilus, suur, läikivate värvipiltidega ja muidu esindusliku väljanägemise ja sisuga. Samas, oleks teos kallim olnud, poleks ma seda ilmselt ostnud, kuna isiklik seos eesti tarbekunstiga mul puudub. Küll aga olen ma viimasel ajal tabanud end moodsat välismaist disaini seiramast, mistõttu tekkis mõte, et ehk ei teeks paha ka kodumaise toodanguga end kurssi viia. Sellisest eesmärgist kantuna osutus kõnealune teos päris paslikuks. Ilusad pildid on varustatud piisavalt sisukate tekstikestega, mis annavad ülevaate tolleaegsete tarbekunstnike püüdlustest jääda eestlasteks, kuid saades samas eurooplasteks, moderniseerides rahvuslikke motiive ja võttes snitti Pariisis ja Berliinis toimuvast. Nii näemegi raamatus kõrvuti näiteid kubistlik-konstruktivistlikust portselanmaalist (Linda Tartland-Rivis) ja "eesti stiilis" rahvuslikust mööblikunstist (nt Peet Areni kujundatud intarsiatehnikas pillimeeste piltidega raadio- ja grammofonikapp). Esemete valik on vähemalt sama mitmekesine kui stiilide valikki - esindatud on nahkköites raamatud, kapid-toolid, ehted, nukud, serviisid jpm.

Ega mul eriti nimesid meelde ei jäänud peale nende väheste, keda ma juba enne teadsin, aga vähemalt tekkis mingi hägune üldpilt ajastust ja valdkonnast, millest mul enne suurt aimu ei olnud. Küll aga õnnestus ajju salvestada mõned huvitavad faktid, mis kunstiga tingimata seotud polegi. Näiteks avas 1937. aastal noor ärimees Nikolai Kultas omanimelise kohviku (praegune Kultus, kunagine Moskva), mille peremehena sai ta kreedoks "kõik peab olema kõige parem". Nii siis palkaski ta peakondiitri Šveitsist, ärijuht löödi üle Feischneri kohvikult, menüüs oli 72 (!!!) eri torti ja 12 sorti kohvi, ettekandjad kõnelesid kokku 12 eri võõrkeelt ning kohvikus sai lisaks niisama olesklemisele telegrammi saata või lasta oma ülikonda pressida. Alkoholi kohvikus ei pakutud, sest Eesti Vabariigis ei kuulunud tol ajal alkohol kohvikukultuuri juurde. Sellises lukskohvikus käisid koos noored edukad ärimehed, insenerid ja arstid - kontingent, keda ma isiklikult kohvikukultuuriga päris intuitiivselt seostada ei taipaks. Veel sain teada, et Pärnus asuva Rannakohviku omapärast ja tol ajal uudset rõdu nimetatakse seenrõduks (autoriks insener H. Laur). Siis oli juttu Mari Adamsonist, kes põlise kangru tütrena asus õppima Riigi Kunsttööstuskooli naiskäsitöö erialale. Minu meelest naljakas on seik, et talle kui ühele parimaist õpilastest anti ülesandeks tikkida Kaitseliidu malevalippe, kusjuures ühe sellise valmimiseks kulus tervelt kaks aastat. Päris üksluine töö ühe kunstnikuhinge jaoks, ma arvan.

Kurb, et paljude edukate ja andekate tarbekunstnike elud ja ärid lõppesid töölaagritesse saatmisega ning et palju teoseid on aja jooksul hävinud. Aga isegi nende kümnendite jooksul jõuti teha palju kvaliteetset ja originaalset, mida ei hinnatud ainult Eestis, vaid ka välismaal (näiteks Lorupi klaasivabriku toodang oligi välismaal konkurentsivõimelisem kui Eestis). Ühesõnaga huvitav ja õpetlik raamat. Ostsin juba ka teose "Eesti tarbekunsti ja disaini klassika 1950. aastatel", mis samuti vaid tühised 35 krooni maksis. Soovitan palavalt.

Mark Haddon "The Curious Incident of the Dog in the Night-Time"

2010-08-27T12:55:00.000-07:00

Nii muuseas raamatupoes Mark Haddoni teost "The Curious ..." sirvides võib raamatust ikka päris vale mulje jääda. Pealkiri justkui lapse käekesega kirjutatud, esikaanel nunnu kutsa (vahet pole, et tal hark kõhus on), sees pildid ja joonised, tagakaanel fraasid nagu "a murder mystery novel" ja "Asperger's Syndrome". Kui ma olekski enne teost näinud ja alles siis selle kohta lugenud, mitte vastupidi, jäänuks see mul ilmselt lugemata. Aga läks õnneks.

Lugu pajatab meile 15-aastasest Christopher Boone'ist, kes avastab, et naabrinaise koer on julmalt hargiga mõrvatud. Christopher hakkab tegelema mõrtsuka väljaselgitamisega ja samal ajal kirjutab sellest raamatut. Konks on selles, et ta on küll väga osav matemaatikas, füüsikas ja üleüldse analüütilises mõtlemises, aga üsna kehvade sotsiaalsete ja keeleliste oskustega. Metafooride mõistmiseks peab ta neid pähe õppima, inimeste miimikas avalduvad tunded ajavad teda segadusse, naljad jäävad talle arusaamatuks. Päris huvitav on ka täielik empaatiapuudus. Nagu ka raamatukaas vihjas, viitab see kõik Aspergeri sündroomile. Autor on küll ise öelnud, et ta ei tea sellest suurt midagi. Minu arvates vahet pole, kas tegemist on nüüd mingi sündroomiga või mitte, igatahes õnnestus Haddonil Christopherist väga realistlik mulje jätta. Nagu öeldud, ajendas Christopheri raamatut kirjutama naabri koera vägivaldne surm. See müsteerium saab tegelikult võrdlemisi kiiresti lahendatud, see-eest kujunevad raamatu alguse kõrvalliinid raamatu lõpu poole põhiliinideks. Kirjutaks täpsemalt, aga siis rikuks ma mitu süžeepööret ära. Nii et peate ise lugema. Võin vaid veel seda lisada, et igasuguste ülesannete ja skeemide näol on teksti ohtralt reaalteaduslikke teadmisi pikitud. Ega kõik meelde ei jäänud, aga ma sain lõpuks ometi aru ühest tõenäosuse ülesandest (lk 78-82), mille vastust ma küll enne teadsin, aga mida ma nüüd ilmselt ka seletada oskaksin.

Huvitav, et olen näinud teost esitletavat lasteraamatu pähe. Autor mainis isegi, et see oli esimene raamat, mille ta just nimelt täiskasvanutele kirjutas, mistõttu üllatas teda kirjastaja ettepanek seda ka lastele turustada. Lugedes mõtlesin korduvalt, et kui ma oleks seda lapsena lugenud, oleks ma ilmselt korduvalt töinata lahistanud. Peategelase täielik empaatiavõimetus tekitas minus kohati suisa südantlõhestavat empaatiat. Vastukaaluks Christopheri eluvõõra siseilma kirjeldustele olid aga kõik dialoogid kuidagi eriti elutruud ja ilmekad. Mõtlesin lugedes, et näeks nagu filmi. Nüüd uurisin ja selgus, et parasjagu tehaksegi selle teose põhjal filmi.

Bibliofiil kirjutab ka sellest kentsakast loost.

Üleskutse potentsiaalsetele kirjatsuradele!

2010-08-24T01:44:00.000-07:00

Drakadeemia võtab vastu uusi õpilasi, kes on huvitatud näidendite kirjutamisest. Olles läbinud ise selle kursuse, võin kinnitada, et sellest on abi ka neile, kes on muus vormis loovkirjutamisest huvitatud.

Üks parimaid asju antud kursuse juures on see, et sellest saavad osa võtta ka tööinimesed ja kooliõpilased, sest tunnid toimuvad nädalavahetusel. Ja uskuge mind, raske on leida produktiivsemat ja loomingulisemat tegevust laupäeva hommikuks, olgugi, et teine kord see natuke raske võib tunduda.

Samuti on see hea silmaringi laiendamise võimalus, sest olgem ausad, näitekirjandus võib olla midagi palju põnevamat ja julgemat, kui see, mis meil siin enamuses toodetakse ja lavale tuuakse!

Kui sa ei tea, mis Drakadeemia on, siis vaata siia: drakadeemia.ee

Kandideerimine kestab 9. septembrini, nii et asu aga ruttu tööle. Kandideerimise kohta rohkem infot leiad siit: http://drakadeemia.ee/?page_id=216

Kui sul on veel küsimusi antud kursuse või Drakadeemia kohta, siis võid siia kommentaari jätta või mulle kirjutada. Kogenud drakadeemikuna olen valmis ausalt vastama.

Rein Sikk "Minu Ugrimugri"

2010-08-14T10:42:00.001-07:00

"Minu Ugrimugri" oleks mul peaaegu lugemata jäänud, kuna ma keeldusin seda ostmast ning raamatukogust laenutamiseks oleksin pidanud ilmselt kuid järjekorras olema. Õnneks lahenes olukord nii, et see kingiti mulle. Ega rõõmu kauaks ei olnud, kuna tegemist on sellise kiirtoidu laadse teosega, mille mälumine just väga kaua aega ei võta. Samas järelmaitse oli muidugi parem kui burksil.

Niisiis. Kui muidu jutustavad need "Minu ..." sarja raamatud ühest kindlast riigist üsna piiritletud ajaraamis, siis Siku kirjutatu on laiahaardelisem ja samas üldisem. See ei ole mingi vormilt raamat, sisult blogi, vaid ikkagi päris raamat, pealegi on kajastatavad sündmused toimunud aastate (kui mitte aastakümnete) jooksul. Sellises tagasivaatlevas-heietlevas vormis pajatab autor meie hõimlaste seiklustest, eripäradest, kavalusest, geniaalsusest ja muudest harukordselt erakordsetest positiivsetest omadustest. Minu meelest natuke punnitatult on sekka sattunud ka lõigud Gröönimaast ja Ameerika pärismaalastest, aga noh, las nad siis olla. Kuna eri rahvaid käsitletakse segamini, mitte nii, et üks peatükk - üks rahvas, siis jääb justkui mulje, et ikka väga palju erinevaid soomeugrilasi on kajastamist leidnud. Pärast raamatu lõpetamist mõtisklema jäädes tundus aga, et põhiliselt kirjutati ainult saamidest, eestlastest ja maridest. Tegelikult asjalood vist nii halvad polnud, aga tundmus jäi selline. Teine probleem oli mul sellega, et vähemalt teose alguse poole oli väga palju vahtu ja õhkamist. Mõttes panin laused üksteise alla ja nii tundusid proosaread muutuvat vabavärsiliseks luuletuseks. Üks näide tundrast, saamide juurest (lk 28):

Kurat, kus on eessõitja tuli?
Kurat, kus?
See pole hirmu paanikauss,
mis hinge poeb.
Suisa suur boamadu,
suurt hirmu külvav.
Kus, kurat?
Hoppadi-kappadi-oua-vouva.
Kas ma olen üldse õigel rajal?
Ma ei tea.
Teed leida ei oska.
Ainuke, mida oskan ja tean,
on edasi sõita.
Lootuses, et olen õigel teel.

Tänu sellisele teksti puhvitamisele muutus kirjutatu muidugi tuntavalt emotsionaalsemaks, kuid paraku kannatas selle all sisukus, mille tulemusel oli kohati tunne, nagu peaks näpuga saia seest rosinaid taga otsima. (Kohe jõuan positiivsete külgedeni ka, kahjuks natuke pean veel irisema.) Veel häiris mind, et kokkuvõttes jäi soomeugrilastest mulje kui kavalatest, kuid natuke totakatest mütoloogilistest olenditest, kes iga päev rahvariideid kannavad, joiuvad ja muidu veidi ajast ja arust on. Vähemalt minu kogemused soomeugrilastega on näidanud, et nad on sama tavalised inimesed kui lääne-eurooplased, söövad noa ja kahvliga, kasutavad internetti ja ei ela ainult metsas. Tobe on neid käsitleda kui teistest paremaid salapäraseid võsaelanikke, sellised vaated jäägu parem 20. sajandi alguse antropoloogidele.

Ja nüüd lõpuks meeldivaist asjust. Kirja pandud uskumatud seiklused soome-ugri ilmas on tõesti üsna uskumatud ja vähemalt sama südamlikud ja liigutavad. Kõige toredam oli minu meelest lugu mari memmedest, kelle võõrustajad Eestis nad mere äärde viisid. Noh, mis see meri siis ära ei ole. Aga tädid polnud kunagi enne merd näinud - maitsesid soolast vett, kilkasid ja kiskusid siis vargsi oma undrukud pea ebasündsate kõrgusteni, et jalad ikka mereseks teha. Pärast kallasid kaasas olnud joogipudelid tühjaks ja pakkisid mitu liitrit merevett kaasa, et hiljem Marimaal kodustele soolast vett näidata. Väga nunnu. Millegipärast jäi meelde ka fakt, et liivi-eesti bändi Tulli Lumi lauljanna Julgi Stalte on lapsena KGB ohvitserile puulusikaga vastu pead virutanud. Ma ei saa muidu, kui pean lõbusate lugude iseloomustamiseks ümber kirjutama ka ühe rahvanaljandliku loo hiidlasest (lk 85-86):

"Kõige selle taustal ongi tore meelde tuletada juhtumist, mil hiidlane sõidab autoga mööda teed. Näeb - surnud kajakas vedeleb tee peal. Peab auto kinni.
Vaatab kajakat nii ja naa, teeb ringi ümber. Üsna päris surnud kajakas, on hiidlane veendunud.
Võtab siis kajaka ja paneb autopagasnikusse. No igaks juhuks, et äkki läheb vaja. Hiidlane sõidab edasi. Ja unustab kajaka sootumaks.
Möödub aasta ja hiidlane on jälle oma autoga sama teed mööda sõitmas. Kohal, kus ta kajaka leidis, tuleb mehele korraga midagi meelde. Ta peab auto kinni ja tuleb masinast välja. Võtab pagasnikust surnud kajaka ja... paneb selle tee peale tagasi.
"Ei läinud vaja," kostab hiidlane ja sõidab edasi."

Mul õnnestus vist taas natuke liiga negatiivselt kirjutada, kuigi mul ei olnud see üldse nii plaanis. Pealegi olen ma väga soome-ugri meelne ja mul on hea meel, et Rein Sikk on kirjutanud ühe toreda raamatu, mis on kindlasti meeldiv ja natukene valgustavgi lugemine nendegi jaoks, kel ugrimugrindusega muidu mingit isiklikku seost pole. Ainult üks kriitikanool veel: raamatu alguses on keelepuu joonis (väga kasulik), aga volga keelte harust tuleb ainult kaks oksa - mordva ja mari keele oks. Aga mordva on ju ikkagi pigem ersade ja mokšade koondnimetus, mida neile on peale sundinud ka näiteks Vene Föderatsiooni rahvaloenduse ankeedid. Tegelikult tajuvad nad endid ikkagi kahe eri keelt kõneleva eri rahvana. Vähemalt nii olen ma aru saanud.

See on nüüd veidi kohatu, aga mulle meenus maridega seoses üks eriti lahe asi, mida ma nende usundi kohta kunagi Lidija Toidybeki raamatust "Mari usund" lugesin ja ma lihtsalt pean seda teiega ka jagama:

“Ovda on kuri pikkade lahtiste juuste, pikkade risti üle õlgade heidetud rindade ja ümberpööratud jalalabadega naine. Öösiti viib ta hobuseid latritest välja – eelistades valgeid – ja ratsutab nendega… Teine tema lemmiktegevus on kõditada inimesi, nii et need hüsteeriliselt naerma hakkavad ja selle kätte surevad. (Jarygin 1976)”

P. I. Filimonov "Mitteeukleidilise geomeetria tsoon"

2010-07-28T16:53:00.000-07:00

Eestivene kirjandus on minu jaoks ikka päris tundmatu maa. Siiani olin teadlik vaid Igor Kotjuhi eksistentsist, Filimonovist polnud mitte midagi kuulnud. Oma osa on siin kindlasti sellel, et veits raske on jälgida kirjandust, mida tehakse sulle arusaamatus keeles. See selleks. Õnneks lugesin loteriist ((1), (2)) intervjuud Filimonoviga ja olin sunnitud samal päeval raamatukokku minema. Kuna raamat on trükitud meeldivale paberile, koosneb vaid 158-st leheküljest ja on muidu kaasahaarav, oli rõõm üürike, sest järgmiseks päevaks oli raamat läbi loetud. Vaimustuse pikendamise mõttes sundisin ühe ligimese seda lugema ja lisaks ostsin kaasblogija Janikale hilinenud sünnakingi "MEGT"-i näol.

Samas on raske välja tuua, miks ma sellest teosest niiviisi vaimustusin. Võib-olla on üheks põhjuseks (tõenäoliselt alusetud) eelarvamused, mis mind üldiselt kohalikust noorautorite loomingust eemale on hoidnud. Näiteks et nagunii on tüütu ja piinlik. Aga näe, "MEGT" ei olnud kumbagi. Olid hoopis kolm toredat ja lõbusat lookest. Toimusid eluliselt tavalised olengud, mis muundusid õhtu edenedes vähem või rohkem ebatavaliseks. (Kuigi elus on see päriselt ju üsna harilik asjade käik.) Sekka on pikitud väikesed vahemärkused autorilt stiilis "Erutav passaaž, kas pole?" või "Näe, jällegi rikkusin ma kõik ära. Ma rikun alati kõik ära. Ma ei kavatsenud endast rääkida. Aga räägin ju.". Viimasele erutavale passaažile järgnes veel näiteks ligi kümme rida vaba ruumi, kuhu autor palus lugejal kirjutada, milline ta on ja kuidas elab. Lisaks sellisele metatasandile on teoses kindlasti ka mitmeid süvatasandeid, aga nendesse ma paraku ei sukeldunud (huvilised lugegu Vikerkaart). Keskendusin lihtsalt teksti ja loo nautlemisele ja jäin niigi rahule.

Paul Ariste "Sõnalaenulõbu"

2010-07-11T05:16:00.000-07:00

Oma südames tahaksin ma tegelikult praegu Heinrich Böllist kirjutada, kuna pärast paariaastast hoovõttu olen lõpuks kaks ta teost läbi lugenud ja kolmas on pooleli ning ma olen täiesti vasikavaimustuses! Paraku pole selleks hetkel õiget meeleolu, kuid ehk õnnestub Böll ette võtta pärast ta suurteose „Grupipilt daamiga“ lõpetamist. Õnneks on hetkel põhjust taasvaimustuda Paul Aristest, kuna ligi kuu aega tagasi ilmus „Eesti mõtteloo“ sarjas artiklikogumik „Sõnalaenulõbu“, mis koondab akadeemik Ariste töid sõnade päritolu selgitamise vallast. Teose 559-lt leheküljelt leiab üle 60 artikli (olgugi, et Ariste jaoks oli etümologiseerimine vaid „muu töö kõrvaliseks lõdvestushüppeks“ (lk 9)), mis käsitlevad nii laen- kui murdesõnu, sekka veel koha- ja pärisnimesid. Kuna tutvustatavad sõnad on eesti keelde tulnud nii alam- kui ülemsaksa, heebrea, rootsi, eestirootsi, vene, läti ja mustlaste keelest, lisaks teistest soome-ugri keeltest ja Eesti (või eesti?) murretest, siis võite ette kujutada, kui eepiline ja mitmekülgselt kihiline kultuurikompott sellest kokku tuleb.

Olgugi et iga artikkel on täis pikitud foneetilistest faktidest, ei tohiks see tavalugeja indu küll raugendada, sest kuidas saaks keegi ükskõikseks jääda, kui selgitatakse, kust tulevad sõnad kooserdama, murjan, sohk, sunnik või pärdik. Tegelikult oli see ilmselt liialdus, aga ikkagi. Kindlasti on huvitav ka teada saada, millistest üllatavatest keeltest on eesti keelde tulnud igapäevaselt kasutatavaid sõnu. Ja laast, aga mitte liist: hakkasin Eesti murretesse kuidagi hoopis teistmoodi suhtuma. Ülikoolis mulle Eesti murrete kursus küll üldse ei meeldinud, oli teine igav ja peale ühe korra ma seda loengut ei külastanud. „Sõnalaenulõbu“ lugedes suutsin end mitte heidutada lasta tüütust foneetilisest trankriptsioonist ja nägin hoopis, millised rikkused murretes peidus on (mis siis, et suurem osa käsitletud murdesõnadest on väga kitsa levikualaga ja/või tänaseks kasutusest kadunud).

Tagasi maa peale tulles peaksin aga mainima paari seika, mis mulle kõnealuse kogumiku juures ei meeldinud. Esiteks olid minu jaoks tüütud mõned peatükid, milles käsitleti selliseid põllumajandus- või merendustermineid, mis tähistavad mõisteid ja tegevusi, mis mulle täiesti tundmatud ja võõrad on (vt nt peatükk „Lõunaeesti villavakmine“). Ma olen selle jaoks liiga urbaniseerunud ja ebaetnograafiliste huvidega. Seda probleemi saanuks lahendada valikulise lugemisega, aga ma lugesin kohusetundlikult ikka kõik algusest lõpuni läbi. Teine probleem oli mõnes mõttes ootuspärane. Nimelt pole tsitaatide puhul mingeid joonealuseid tõlkeid ja mul oli vahepeal tõsiseid raskusi kõigest sellest saksa, rootsi ja vene keelest aru saamisega. Mulle tundub, et selline (minu jaoks) puudus läbib kogu „Eesti mõtteloo“ sarja, kuna mu mäletamist mööda lugesin ma kunagi Uku Masingu „Pessimismi põhjendust“ ja selles oli kohe eriti palju tõlkimata tsitaate. Huvitav, miks nii? Kas sari on mõeldud vaid polüglottidele? Kas ma olen liiga rumal tohtimaks neid teoseid lugeda? :(

Järgnevalt soovin teiega jagada tervet virna väljanoppeid, mis mind lõbustasid ja mu halle ajurakukesi erutasid. Nii et kui te raamatut kätte võtta ei viitsi, saate ehk vähemalt siitki üht-teist huvitavat teada.

Vähemalt minu kõrvu on tihti jäänud, et veredoonorluse asemel öeldakse naljatlevalt aadrit laskma. Samas pole ma kunagi õieti mõelnud, mida aader tähendab. Peatükist „Saksa laensõnad Heinrich Stahli eesti keeles“ sain ma aga teada, et aader tähendab soont ja see tuleb alamsaksa sõnast ader(e) ’Sehne, Flechse, Muskel des thierischen Leibes; Blutröhre, Ader’. Samast peatükist pärineb ka järgmine teadmine: „Sõna hunt on eesti keelde tulnud aga tabu, sõnakeelu tõttu. Taheti vältida soe otsest nimetust ning võeti seega tarvitusele laensõna.“ Minu intuitsioon ütleb, et ka hunt on millalgi tabuks saanud, aga ma ei oska arvata, kas siis on uuesti susi ohutuks muutunud või mitte. Lisaks puuduvad mul selle kohta faktilised tõendid.

Peatükist „Kuidas eestlast on nimetatud“ saame teada järgmist:

„Arusaamatut keelt kõnelevat inimest tummaks kutsumine pole ebatavaline. Eks ole ka vene немец ja selle vasted teistes slaavi keeltes tekkinud sellest, et germaanlased olid slaavlastele arusaamatu keele tõttu „tummad“ (vrd. vene немой ’tumm’).“

Leheküljel 222 selgub järgmist:

„Omnibuss liiklusvahendina tuli esmakordselt tarvitusele Pariisis 1823. aastal rahva üldveokina. Selle sõiduki nimetus on lähtunud ladina sõna omnes ’kõik’ mitmuse daativist omnibus ’kõikidele’.“

Peatükk „Misjonär H. I. Tiismann eesti kirjakeele uuendajana“ tutvustab lugejale üht üsna ekstsentrilist persooni 19. sajandist. Nimelt sündis 1829. aastal (vkj.) Rapla kihelkonnas Hans Tiismann, kes hiljem oma nimele I lisas ja edaspidi nimele Hans Igavene Tiismanniks reageeris. Hansukesest sai oma elu jooksul ususeikleja, kes tegi misjonäritööd nii Aafrikas, Palestiinas kui Lõuna-Ameerikas. Eesti keeles ta eriti palju ei kirjutanud, kuid see, mis ta kirjutas, paistis silma omapäratsemistungist ajendatud keeleuuenduslikkusega. 1886. ehk Igavese Hansu surma-aastal ilmus talt eestikeelne kirjatükk, milles esinevad uudsed keeleasjad on Ariste tähelepanu köitnud. Hansul oli nii mõnigi hea mõte, mis ei jäänud kuidagi alla näiteks Aaviku ideedele, aga palju oli ka ülihumoorikat lollust, mida tahaksin teiegagi jagada. Võtkem näiteks järgmised sõnad: taptakistelemise viirased ’interpunktsioon’, kutrusmemm ’pärlmutter’ (kudrus ’klaaspärl’ + memm, mis on tõlkelaen saksa Perlmutter’ist), esivints ’pealik’, tepslooduming ’väljaheide’, koonpäilitama ’lohutama’ (esiosis koon- on lõunaeestiline), kranidendus ’usund’, lüttüitt ’rõhk’ jne.

Ristsõnades on tihti vaja kirjutada kolmetäheline sõna, mis tähendab paabulindu. Vastus on vau. Mina pole seda sõna ise kunagi kasutanud ega tõenäoliselt ka mitte kuulnud. Tänu Aristele (lk 278) sain nüüd teada, et vähemalt 1940. aasta seisuga oli murdeis levinud sõna vau ja paabulind oli pigem ühiskeelne või lausa kirjanduslik sõna. Vau tuleb muide ülemsaksa keelest sõnast Pfau.

Peatükk „Päka suguvõsa“ võtab vaatluse alla kõikvõimalikud tähendused, mis on sõnal päkk Eesti murretes ja ühiskeeles kas omaette sõnana, liitsõna osana vms. Tsiteerin:

„Meelsasti, kuigi küsimärgiga, toodagu päka käesolevasse tähendusrühma ka Nissi sõna päkas gen. päkase ’maias inimene’: missa päkasega änam teed, pani koore nahka. [---] Wiedemanni sõnaraamatus on päkk Lõuna-Viljandimaa sõnana pelgalt seen ’Pilz’. .... Karksis öeldakse .... suka like ku igäves päkä ’sukad on märjad nagu igavesed seened’.“

„Sõna sealt, teine tealt“:

„Hurda rahvaluulekogus (H II 25, 194 (265)) on Helme vanasõna, millel on järgmised värsid: Kes kodun, om plendsi, / kes kõrdsin, om piiga. Plendsi-sõna kohta pole antud seletust, kuid on ilmne, et see on antonüüm sõnale piiga. Helme on Läti keelepiiri lähedal ning Läti keelest on see sõna tulnud eesti murdesse. Mǖlenbachs-Endzelīns „Latviešu valodas vārdnīca“ I, lk. 314 on Straupe murrakust toodud blenzis ’Faulpelz’ ja vanast kirjakeelest blenzis, blenze ’der nicht gut sieht, ein Kurzsichtiger, Gluhper’, seega siis ’laiskvorst, lühinägelik, kõõritaja’. [---] Vanasõnas on tahetud öelda, et kes kodus konutab, pole õige tüdruk."

Peale tähenduste ’kuri, tige’ on lõunaeesti murrakutes (eriti kagus) ja Kihnus sel sõnal [õel] ka tähendused ’vilets, nigel, jõuetu, armetu, paha, halb, katkine’: Kihnu mia võigi muna seüä, otsõ südä lähäb õelas ’ma ei võigi muna süüa, otse süda läheb pahaks’.“

Tsitaat leheküljelt 398, kus on juttu „Pipi Pikksukast“ tuntud sõnast spunk:

„1971. aasta suvel kirjutas nende ridade autor Astrid Lindgrenile ning küsis, kust ta on saanud selle tundmatu rootsi sõna, kas see on mõni murdesõna või on see mõne olemasoleva sõna moone. Vastuses (21.10.1971) kirjutas naiskirjanik: „Jag ville ha ett ord som inte fanns i svenska och alltså kunde få betyda vad som helst,“ s.o. ’ma tahtsin saada sõna, mida rootsi keeles ei leidunud ja mis võis seega tähendada täiesti ükskõik mida’. Kirjas on öeldud sedagi, et varem oli ka Taani Keelehooldus aru pärinud, kust spunk põlvneb. Spunk on seega tehissõna. Ta on üldkeeleteaduse seisukohalt huvitavaks näiteks sellest, kuidas tähendusetagi tehissõna võib eritingimustel rahvusvaheliselt levida. Astrid Lindgren on oma kirjas maininud, et see sõna on säilitatud erikeelsetes tõlgetes, muide ka inglise keeles, kus argoopärases keeles spunk võib olla ka sperma. Rootsi sõna luues Astrid Lindgren ei teadnud inglise sõna olemasolu."

Leheküljel 414 on kirjas:

„Lõpuks mainitagu veel seda, et eesti mooramees, murdeti moorimees ja Mooramaa neegrite ja nende kodumaa tähenduses on pärit ülemsaksa keelest, kus vanemas kirjakeeles Mohr oli ja on ’loodeaafriklane’ või neeger.“

„Vanematest eestikeelsetest tootenimedest“ oli üks mu lemmikpeatükke. Lugema asudes oli tuju kurb, aga peale üht lehekülge kõõksusin juba homeeriliselt naerda. Peale sissejuhatust ktematonüümikasse/pragmonüümikasse ehk eseme- ja tootenimede uurimisse, saame teada, milliseid kelmikaid eestikeelseid nimesid pandi eri toodetele 19. sajandi lõpust nõukogude ajani. Enne eesti keele ametlikuks keeleks saamist olid kasutusel peamiselt võõrkeelsed tootenimed – 19. sajandi tootjal polnud lihtsalt veel põhjust eestikeelse ostjaskonnaga eriti arvestada. Sellest ajast on mu lemmiktoode koorelahutaja nimega Alfa-Liliput. 1920-30-ndatel olid eestikeelsed nimed juba levinud ja need olid suisa amüsantsed.

Näiteks mu lemmikud kölniveed ja lõhnaõlid olid Jõuluvana, Konnapoeg koores, Auto, Pardipoeg, Kass, Seen, Kanapoeg, Kuldkalake, Orav, Koer, Pühade jänes, Skandaal (kõlab nagu mingi tänapäevane Calvin Kleini parfüüm), Piraat ning Hommikul, õhtul. Tekkis küsimus, miks peaks keegi tahtma lõhnastada end millegagi, mille nimi on Koer? Koerad küll hästi ei lõhna :(

Palju kihistamist pakkus mulle ka magusatööstus. Näiteks R. Klaussoni karamelli- ja šokolaadivabriku 1938. aasta hinnakirjas olid karamellid Pätt. Minu vaieldamatu lemmik on aga „A/S Ginovker & Co“ biskviidi- ja šokolaadivabriku 1934. aasta hinnakirjas olnud šokolaad Odavad preilid. Huvitavad šokolaadinimed olid ka Redis ja 2 südant ¾ taktis. (Pätt, Odavad preilid ja 2 südant ¾ taktis olid inspireeritud vist samanimelistest populaarsetest näidenditest, filmidest vms, ei viitsinud täpselt järele uurida) Saadaval olid ka liköörikompvekid nimega Topkad. 1941. aastal olid aga olud juba teised ja kodanlikud nimed asendati progressiivsematega. Näiteks endisest kompvekitootest Karamell sai Külvaja ja kompvekist Kvaliteet sai hoopis Kiirus.

Vähemalt legendi järgi otsustas Ariste mustlaskeele ära õppida just siis, kui sai teada, et sõna manguma tuleb eesti keelde mustlaskeelest. Äkki mõjub „Sõnalaenulõbu“ kellelegi sama inspireerivalt.

Kirjandusfestival ja raamatumess

2010-05-01T04:19:00.000-07:00

Järgmine nädal 6. - 9. mai on Tallinn väga kirjanduslik. Nimelt toimub Nokia Kontserdimajas Balti Raamatumess ja kesklinna erinevates paikades kirjandusfestival HeadRead.
Rohkem infot:
www.headread.ee
www.estbook.com

Georges Perec "Mõelda/liigitada ja teisi tekste"

2010-04-19T11:55:00.000-07:00

Ükskord üsna ammu oli mul raamatupoe kinkekaarte rohkem kui raamatuid, mida ma tol hetkel ihaldada oskasin. Appi tõttas vana hea 1001 raamatu raamat, mida sirvides jäi silma foto väga kütkestava frisuuriga kirjanikust, Georges Perecist. Pilt illustreeris ta eepilist tellisromaani "Life: A User's Manual", mille ma pikemalt mõtlemata ka soetasin. Tõtt öelda on see teos mul siiani läbi lugemata, kuigi Perecist olen ma vahepeal rohkem teada saanud ja väikese liialdusena tahaks lausa öelda, et kiindusin ta loomingusse seda lugematagi. Hiljuti märkasin aga raamatupoes sama autori mitmekordselt alla hinnatud õhemat tekstikogumikku "Mõelda/liigitada ja teisi tekste", mis oma lühiduses paistis olevat sobilik soojendusharjutus enne "Life: A User's Manuali" kallale asumist. Selgus, et ma palju ei eksinudki.

Georges Perec (1936-1982) sündis Pariisis Poola juutide perekonda. Lapsepõlv oli tal raske, kuna tulevase kirjaniku mõlemad vanemad hukkusid Teises maailmasõjas. Juba teismelisena hakkas ta kirjutama ning 1955. aastal avaldati ta lühiretsensioone mainekas kirjandusajakirjas "La Nouvelle NRF". Edasi grafomaania vaid süvenes ja 1972. aastal nentis ta, et

"Ma kirjutan, et elada, ja ma elan, et kirjutada; ma ei ole olnud kaugel ettekujutusest, et kirjutamine ja elu võiksid täielikult kokku sulanduda."

Kirjutas ta aga tõesti palju ja kõikvõimalikke mooduseid kasutades, tahtmata ühes raamatus kunagi korrata mingit mõtet või süsteemi, mida ta on kunagi varem juba kasutanud. Oma 45 eluaasta jooksul jõudis ta kirjutada ristsõnu, keelemänge, lipogramme (vähemalt ühe tähe väljajätmine tekstist), esseid, arvustusi, palindroome (üks oli 1247 sõnaline!), romaane, luuletusi, näidendeid, mälestusi, filmistsenaariumeid (võite vist ise eri žanridega nimekirja jätkata). Perec kuulus kirjanduslikku rühmitusse Oulipo (Ouvroir de littérature potentielle - potentsiaalse kirjanduse õpikoda?), mille liikmeteks olid peale kirjanike ka matemaatikud. Oulipo liikmed kasutasid oma loomingus piiranguid, mis pidid aitama valla päästa inspiratsiooni ja uudseid ideid. Näiteks Perec kirjutas 1969. aastal ligi 300-leheküljelise romaani "La disparition", mis ei sisaldanud mitte ühtegi tähte e (prantsuse keeles vist levinuim vokaal, kui ma ei eksi). Lisaks Oulipole ammutas Perec inspiratsiooni oma igapäevasest tööst ühe Pariisi arstiteaduse labori bibliograafina. Selline amet lasi tal rahuldada ja süvendada kirge nimekirjade, liigitamise, kombineerimise, rühmitamise ja kirjeldamise vastu. Nagu pealkirjast aimata võib, tuleb palju liigitamist ette ka tekstikogumikus "Mõelda/liigitada ...".

"Mõelda/liigitada" koosneb üheteistkümnest tekstist, millest suurem osa tegeleb millegi detailse kirjelduse või loetlemisega. Näiteks üritab autor ammendavalt kirjeldada üht kohta Pariisis, kirjutades üles kõikvõimalikud argised või erakordsed detailid, mida ta kolme päeva jooksul Saint-Sulpice'i väljakul istudes märkas. Leiame ka nimekirja 37 asjast, mida autor enne surma igatahes ära peaks tegema; 243 tõetruud postkaarti (à la "Oleme Inglismaal. Käime ratsutamas. Ilm on ilus. Musi."); loetelu kirjaniku kirjutuslaual leiduvatest asjadest; nimekirja aasta jooksul tarbitud söökidest-jookidest jmt. Vaid üks lugu ("Talvine rännak") on natuke nimekirjatum ning meenutab oma puändiga Borgese novelle.

Ilmselt võib eelnev põgus ülevaade jätta Pereci loomingust väga tüütu ja igava mulje ning arvatavasti pole mõeldav, et ta kirjutatu kõigile kindlasti meeldiks. Kuigi minugi jaoks muutus mõni kirjeldus lõpuks väsitavaks, tundub ta ikkagi väga võluv kõigi oma tõlkimatute sõnamängude (mis siis, et ma prantsuse keelt kahjuks ei oska) ja argielu analüüsidega. Igatahes mõjus "Mõelda/liigitada" mulle innustavalt ning loodan peatselt "Life: A User's Manual'i" kallale asuda.

Ene Timmusk "Minu Kanada"

2010-03-01T10:52:00.000-08:00

Siiani polnud ma lugenud ühtki "Minu ..."-sarja raamatut ja tõe huvides pean ma vajalikuks mainida, et seegi teos sattus mu lugemisvara hulka hoopis seetõttu, et kirjastus Petrone Print seda mulle ja Janikale lahkelt pakkus. Nagu näha, võtsime pakkumise vastu. See aga tekitas minu jaoks rea küsimusi. Keegi ei palunud meil seda kindlasti läbi lugeda, saati veel sellest kirjutada, aga ikkagi... Kui meie blogi mõte on siiani olnud kajastada kohustuslikult vabatahtlikku kirjandust, siis kas see on nüüd vabatahtlikult kohustuslik? Kui ma otsustan seda lugeda, kas ma peaksin sellest kirjutama? Kui jah, siis kas kuidagi tavalisest erinevalt? Mõtlesin ja arutasin asja ühe ja teisega ja jõudsin lõpuks järeldusele, et kui juba kirjutada, siis ikka kogu tõde - muud võimalused oleksid lihtsalt valed.

Raamatuks saanud lugude kirjutamise aegu esitas autor Ene Timmusk oma Eesti tuttavatele küsimuse"Mida tähendab Kanada sinule?" ja paratamatult jäin ka mina selle üle mõtlema. Ainult et Niagara joa, vahtrasiirupi ja jäähoki asemel meenusid mulle Arcade Fire, Venetian Snares ja kaks Kanada väliseestlastest üle käte läinud põhikoolivenda. Lisaks sattusin "Minu Kanadat" lugema ühel peoeelsel ja teisel peojärgsel päeval, mistõttu ei ühildunud mu meelelaad päris sujuvalt raamatu tooniga, mis oli rahulik ja turvaline ehk täpselt selline nagu Kanada autori arvates on. See ei ole reisikiri noorelt hipilt, kes rahatult maailmale ringi peale teeb, pidutseb ja hullustega tegeleb. Ene Timmusk on hoopis korralik pereinimene, kes nõukaaja lõpu poole mehega Rootsi läks ja sealt edasi Kanadasse sattus. Uuel kodumaal nähti vaeva kodu leidmisega, saadi kaks last ja oldi stabiilselt kaasatud Toronto Eesti Maja tegemistesse. Just see viimane seik ongi mulle raamatust kõige rohkem meelde jäänud, sest kuigi lugejana sain ma teada nii mõndagi huvitavat pesukarude, kodakondsuseksami, loodusparkide, koolisüsteemi ja muu väga kanadaliku kohta, oli läbivaks teemaks eestlus ja eestlased Kanadas. Tegelikult mõistetav, sest esiteks töötas autor Toronto Eesti Ühispangas ja teiseks kasvatas ta lapsi ning see tekitab loomulikult küsimusi nende identiteedist ja eestlaseks/kanadalaseks olemisest, eesti keelest ja meelest jne. Nii tunduski vahepeal, et raamat on oma sisult pigem "Minu Eesti minu Kanadas"...

Kui mu eelnev jutt nüüd negatiivne tundus, siis päris nii ma seda ei mõelnud. Ma vist lihtsalt ei kuulu selle raamatu sihtgruppi, kuna mind huvitab võõraste maade ja kultuuride puhul teistsugune vaatenurk. Pean aga kiitma (filoloogist) autori kirjutamisviisi, mis vaatamata paigutisele epiteediuputusele oli nii ladus, et 288 lehekülje läbimiseks kulus mul ebatavaliselt vähe aega.

Ühesõnaga: kes otsivad raamatutest helgust, värvilisi vahtralehti, õnnelikku pereelu, mõõdukalt doseeritud eksootikat ja muud kaunist, lugegu!, ülejäänud otsigu aga parem midagi muud.

Alfred Kubin "Teisel pool"

2010-02-22T13:44:00.000-08:00

Alfred Leopold Isidor Kubin (sündis 10 aprill 1877 Böömimaal suri 20 August 1959) on eelkõige tuntud ekspressionisti ja illustraatorina oma süngete ja õõvastavate joonistuste järgi. Tema elukäigu võib wikipedia ainetel lühidalt kokku võtta järgmiselt: ta oli õpipoisiks ühe fotograafi juures, kelle käest ta mitte midagi ei õppinud; tahtis ennast ära tappa, aga see ei õnnestunud; liitus korraks austria sõjaväega, kuid pidi sealt närvivapustuse tõttu lahkuma. 21. aastaselt otsustas ta kunstikooli minna, kus leidis enda jaoks ekspressionismi. Temast sai Müncheni kunstnikerühmituse Sinine Ratsanik liige ning ta illustratsioonid kaunistavad siiani mitmete kirjandusklassikasse kuuluvate teoste lehekülgi.

Mingi hetk leidist Kubin, et elu visualiseerimisest talle enese väljendamiseks ei piisa, ja nii haaras ta kirjasule. Või millega iganes tollal kirjutati. Kuulsaim tema kirjanduslikest töödest ongi ulmeromaan "Die Andere Seite", mis on Mati Sirkeli poolt 2007. aastal ka eestikeelde tõlgitud. Minuni jõudis see teos järjekordselt alatult väikese tasu eest ühe raamatupoe allahinnatud teoste korvist.

"Teisel pool" (ilmunud 1909) kujutab endast apokalüptilist romaani Ulmariigist ning selle hävimisest. Minategelane saab ühel päeval ootamatu kutse oma endiselt koolivennalt Pateralt. Tuleb välja, et viimane on päranduseks saanud tohutult suure varanduse ning loonud oma riigi. Riigi, mille asukohast ja olemasolust teavad ainult üksikud. Riigi, mis on tehislikult loodud, iga viimne kui detail on kuskilt mujalt kokku ostetud ja elanikud erilise hoolega välja valitud ning kutse alusel sinna elama asunud. Mitte just kõige paremal elujärjel olev kunstnik otsustab peale mõningast kahtlemist sõbra kutse vastu võtta ja koos oma naisega kaugesse Ulmariiki elama asuda. Kohale jõudes ei tundu see salapärane riik enam üldse nii ahvatlev, kui välja oli reklaamitud. Ulmariigi pealinna Pärli uue kodanikuna peab mees õppima välja kannatama tervet riiki konstantselt katvat udu, kummalisi ja seletamatuid kombeid ning arusaamatuid või siis pigem olematuid seadusi ja reegleid. Elukorraldus justkui põhineks kaosel, kuid samas jääb mulje nagu kõik järgiksid mingeid kindlaid juhtnööre. Asjad aga lähevad aina hullemaks - kunstniku naine ei kannata Ulmariigi kliimat, haigestub ja sureb. Inimesed muutuvad elajaslikeks, lähevad üksteise kallale, kõiki tabab unetõbi, linna vallutavad loomad ja parasiidid kuni kõik hooned lagunevad, inimesed üksteist suure orgia käigus ära tapavad ja kogu Pärl sohu vajub. Peategelase katsed abi saada oma koolivennalt ja riigijuhilt Pateralt luhtuvad ning samuti ei päästnud olukorda ka Ulmariiki elama asunud ameeriklase Herkules Belli katsed kohalik valitsus kukutada ja sotsiaalelu reformida.

Suur setukas oli peaaegu nälga suremas ning pildus meeleheitliku jõuga oma tohutuid kapju. Luine pea kaugele ette aetud, kõrvad lidus - nii kihutas loom minust mööda. Mind tabas tema ägune tuhm pilk - loom oli pime. Kuulsin ta hammaste kirinat ja talle lõdinal järele vaadates nägin, kuidas läikis ta katkihõõrutud verine tagapool. Selle elusa skeleti pöörane galopp ei tundnud mingit peatust. Kõmina vaibudes kobasin ma edasi, piinatud nende kohutavate kontide nägemisest. Peagi märkasin kaugel päästvat gaasileeki. Nägin seda vaid häguselt, sest mind tabas närvišokk. Mu keel läks kangeks ja keha otsekui kivistus. Kui atakk oli möödas, komberdasin tule poole. - Kerkis esile trepp - veel üks tuli -. Siis kuulsin ma inimeste hääli ja astusin tuttavasse ruumi. - Ma olin kohvikus.
----
Suur muudatus tuli siis, kui majad polnud enam õieti elamiskõlbulikud. Alakorrusel polnud väga vigagi, kuid treppidest ülesminek nõudis pöörast julgust. Kui kelner pani mulle ühel päeval ette mädamuna, häguse vedeliku katkises õllepudelis ning rasvase, määrdunud lapi - küllap suurätiks mõeldud -, katkes mul kannatus ja ma hüüdsin peremehe kohale. Too oli parajasti sellega ametis, et tagapool pilardilaua osadega lage toestada. "Mida see peab tähendama?" käratasin ma talle peale. "Selle noa-kahvli küljes on naela jagu roostet. See vastik solk ja räpane kalts suvatsege minema viia!" Ta kummardas ja halises: "Ah seda personali küll, väärt härra!".
"Olgu," lõin ma vihaselt käega, tõusin püsti, võtsin oma kulunud torukübara ja lahkusin kohvikust. Sinna paika, kus ma olin istunud, oli moodustunud väike sipelgakoloonia.
----
Kõrgemalt asuvast Pransuse kvartalist valgus aeglaselt nagu laavavool alla massiliselt mustust, jäänuseid, hüübinud verd, sisikondi, looma- ja inimkorjuseid. Selles kõiges mädanemise värvides sillerdavas sopas käisid ringi viimased ulmlejad. Nad ainult lalisesid veel, ei suutnud end enam arusaadavaks teha, olid kõnevõime kaotanud. Peaaegu kõik olid alasti, jõhkramad mehed tõukasid nõrgemaid naisi raipevoolusse, kus need miasmidest uimastatuna otsa leidsid. Suur väljak sarnanes tohutu kloaagiga, kus viimase jõuga üksteist kägistati ja hammustati ning lõpuks kärvati.

Teose stiil on kuidagi kummaliselt raporteeriv, vaatlev. Olgugi, et minategelase ümber, toimuvad kohutavad sündmused, ei kirjelda ta läbielatut emotsionaalselt, vaid pigem kalkuleeritult ja aruandvalt. Ilmselt seetõttu ei tekitanud teos ka minus, kui lugejas hirmu ja õõva, vaid mõjus pigem kohati koomiliselt. Kõigest kumas läbi fakt, et autor on tegelikult eelkõige kunstnik, mitte kirjanik. Terve teos oli justkui Kubini joonistuste kirjeldus. Tundus, et enne olid illustratsioonid ja siis tekst.

Mitmel pool on mainitud (ja teost lugedes tundub see lausa loogiline), et "Die Andere Seite" oli inspiratsiooniallikaks Franz Kafkale. Pikemalt juureldes võiks tuua kindlasti ka palju teisi analoogiaid, kuid ma ei jaksa momendil sellesse süübida.

Lõpetuseks ka paar stiilinäiteid Kubini joonistustest. Rohkem võite vaadata näiteks siit ja siit.

Kohustuslikult vabatahtlik kirjandus ajakirjanduses vol 2

2010-02-21T11:55:00.000-08:00

Jällekord väikese viitega, aga parem hilja kui mitte kunagi - ajakirja Lugu Talv/Kevad 2010 numbrist võib leida siinkirjutajate lühida soovituse eelmise aastanumbri sees ilmunud raamatute kohta. Isegi pilt trükiti teksti kõrvale ära:)
Meie jaoks oli see igatahes väga põnev ja elevust pakkuv ettevõtmine. Nii tore, et keegi meie arvamusest huvitatud on! Aitäh!
Siinkohal tervitused ka teistele raamatublogijatele, kes võimalust kasutasid ja trükitud said!

The Empty Page: Fiction inspired by Sonic Youth

2010-02-21T10:54:00.000-08:00

Olgem ausad, ma ei ole suurem asi Sonic Youthi fänn. Kunagi keskkooli ajal üritasin vist neid kuulata, aga siis ei suutnud nad mulle piisavalt kõrva jääda ja sinna paika see meie suhe jäigi. Samas on minu arust väga huvitav näha, kust kirjanikud ja kõikvõimalike kujutavate kunstide või tegelikult misiganes valdkonna inimesed oma insipiratsiooni saavad. Kuidas ühe inimese töö (või antud juhul ühe bändi looming) nii paljudele teistele tõukejõuks ja insipiratsiooni allikaks olla võib. Ja siis nende inimeste teod ja tulemused juba kolmandaid mõjutavad jne. Muusika on kõikvõimalike tšakrate avamiseks minu arust ideaalne vahend. Piisab mingist meloodiast, rütmist, ühest sõnast, paarist lausest, loo sõnumist, et inimese peas midagi liikuma panna. Muidugi kui on tegemist inimesega, kel on muusikaga mingi emotsionaalne side. Päris hämmastav, kuidas mõni lugu suudab oma lühikese kestuse jooksul luua kuulajas nii erinevaid maailmu, tuua välja nii erinevaid tundeid ja maalida erinevaid pilte, stseene. Need elamused on nii tugevad, et neid saab teistesse vormidesse üle kanda. Kuulajas talletunu võib vormida mingiks kujutava kunsti vormiks, mis kannab endas sama sõnumit ja aurat. Kurat võtku, ma olen isegi koodi kirjutamisel saanud muusikast inspiratsiooni, rääkimata siis ilukirjanduslike teoste loomisest. Ühesõnaga, ma tahan öelda, et see on geniaalne - anda välja selline kogumik eri autorite poolt kirjutatud lühilugudest, mis kõik on inspireeritud ühe bändi loomingust. Miks sellist asja rohkem ei tehta? Või siis pigem - miks ma selliste raamatute otsa tihemini ei satu?

Kogumik koosneb 21st lühiloost, mis kõik on inspireeritud mingist Sonic Youthi loost. Igat teost juhatab sisse ka lühike kirjeldus autori suhtest (või mõnel juhul suhte olematusest) selle bändiga. Lugemise kõrvale soovitan kuulata või vaadata ka Sonic Youthi ennast. Hakkavad jooksma huvitavad seosed lühijuttude, laulusõnade, videote, bändiliikmete ja autorite enda vahel. Aga jah, päris hulluks ka ei tasu end ajada. Mõned lood on väga head ka ilma taustateadmisteta.

What I like about Sonic Youth is that they like to rip it apart and put it back together again.

-J Robert Lennon

Unlike most of the authors in this book, or the majority of you reading this right now, I actually don't know all that much about Sonic Youth. I love them in theory, of course. Who doesn't? But when it comes down to practicing that love, I find I never really got around to it. I know that makes me horribly uncool person, but being uncool has been my cross to bear for quite some time now, so I'm used to the pity.

-Scott Mebus

Sonic Youth does to songs what I want to do to stories: pull back the plot, ups the gurgle and squawk.

-Shelley Jackson

Sonic Youth? Wow. Where do I start? Well, I was high a lot, that' s what I remember from those days. My own band, PissStain, had just broken up for the fourth time and I spent most of my time studying for my M-CATS. In March, I was hit by a rickshaw.

-Jess Walter

Kogumiku sissejuhatuse on kirjutanud üks bändi asutajaliikmeist Lee Ranaldo. Koostajaks Peter Wild.

Tõnu Õnnepalu "Paradiis"

2010-02-08T11:29:00.000-08:00

Paistab, et olen alateadlikult populaarteaduslikku kirjandust ajutiselt hülgamas, sest tundekasvatuslikel eesmärkidel on vahel vaja ka ilukirjandust lugeda. Tõnu Õnnepalu värskeim romaan "Paradiis" osutus seetõttu kogemata sobivaks vaheetapiks, kuna vormiliselt on tegu ilukirjandusega, sisuliselt aga tõsielulise looga ühest väikesest Hiiumaa külast 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses. Kuue päeva jooksul kirjutatud kirjades (mille adressaadi ära arvamine mulle palju lõbu valmistas) pajatab autor lindudest ja lilledest, randa uhtunud pudelitest, kohalike mammide ja vanapoiste elu-olust, aastaaegade vaheldumisest, lammaste pidamisest ja aiaehitusest. Ühesõnaga järjekordselt üks ootuspäraselt lüüriline ja mõtisklev teos, mida oli algusest lõpuni meeldiv lugeda sõltumata sellest, millest parasjagu juttu oli. Kuna seekord ei kirjutanud autor mulle võõrastest ja kaugetest kohtadest, siis jäin lugedes mõtlema neile maakohtadele, millega mul endal mingi isiklik suhe on. Ainult et kui Õnnepalu toon oli leplik, helge ja üldjoontes positiivne, siis ma ise muutusin peaaegu depressiivseks, mõeldes neile hääbumislugudele, mis mulle tuttavate maakohtadega seostuvad. Kui ma sellest üle sain, jõudsin aga mõtetega Hiiumaale tagasi, keskendusin mälestusele varasügisesest ujumisest ja vastupandamatust tungist metsa joosta ja märja rohu sees püherdada. Siis oli jälle päris rahulik olla. Jäi ainult küsimus, kas ja kui kaua Õnnepalu niiviisi jätkata plaanib, sest kirjutagu ta kui tahes hästi, heietuste sekka tahaks kangesti uuesti lugeda midagi nii mõjuvat nagu seda oli "Harjutused".

Dan Ariely "Predictably Irrational"

2010-01-31T23:46:00.000-08:00

Populaarteaduslike raamatutega on mul segased suhted. Ma ei orienteeru selles žanris eriti hästi ja seetõttu tuginen lugemisotsuse tegemisel teose esteetilistele omadustele ja tagakaanel asuvale kümnelauselisele ülevaatele. Samas säilib mus pea kogu lugemise vältel teatav skepsis, kuna ma üldiselt ei tea autorist suurt midagi ja siis ei tea alati, kas jääda teda uskuma või mitte. Samasugused segased tunded jälitasid mind ka Dan Ariely "Predictably Irrationali" lugedes. Seekord läks küll kõik natuke lihtsamalt, kuna raamatu kinkis mulle jõuludeks kaasblogija Janika ja seetõttu ei tekkinud vähemalt küsimust, kas seda lugeda või mitte.

Esmamulje oli üsna paljulubav, sest raamatu kaaneümbris on kena ja katsumisel peaaegu naudingut pakkuv. Põhimõtteliselt ei tohtinuks kahtlustavalt suhtuda ka autori kompetentsi, sest Dan Ariely evib kaht doktorikraadi, õpetab nii MIT-s kui Duke'i ülikoolis ja on esindatud ka ted.com-is. Olgu skepsisega kuidas on, käsitletav teema tundus mu jaoks vägagi huvitav, kuna ratsionaalsus pole mu kõige tugevam külg ja ma tean, et pole põhjust selle üle just eriti uhke olla. Ariely esindab sellist majandusteaduse ja psühholoogia piirialal asuvat koolkonda nagu biheivoristlik ökonoomika (behavioral economics või judgment and decision making (JDM)). Kui inimesi käsitletakse üldiselt nii tavaelus kui teadustes ratsionaalsete olenditena, siis biheivoristlik ökonoomika võtab majandusteadusele appi psühholoogia ja püüab näidata, et inimesed pole mitte ainult kohati irratsionaalsed, vaid et need irratsionaalsusepuhangud on ennustatavad ja korduvad. Paralleelselt irratsionaalse käitumise jälgimisega uuritakse ka neid otsustamisprotsesse, mis sellist käitumist põhjustavad. Kui aga teada saada ja teadvustada, miks neid potentsiaalselt kahjulikke otsuseid tehakse, on juba lootust edaspidi paremini otsustada. Sellele siis Ariely ja ta kolleegid keskendunud ongi.

Kõnealuse teose iga peatükk kolmeteistkümnest põhineb mingil eksperimendil, mille tulemused kantakse üle olukordadele päriselus, andes nii lugejale juhised omaenda otsuste ja valikute analüüsimiseks ja ehk ka parandamiseks. Lugejale selgitatakse muuhulgas:

miks pole alati mõttekas erutuda, kui kusagil midagi tasuta antakse (miks passida tükk aega järjekorras, et tasuta muuseumi pääseda, kui selle ajaga võiks midagi palju nauditavamat teha või miks osta 3 paari odavaid ja kehvi sokke, kui sama raha eest saaks ühe paari, mis ostja vajadustele päriselt vastaks);
miks saab inimesi asjade eest suvalisi hindu maksma panna (näiteks kui turule tuleb mingi uus toode, ütleme, 400$ maksev leivaküpsetusmasin, siis võib see tunduda kallis ja mõttetu, aga kui sama tootja toob varsti turule väiksema, aga 100$ maksva analoogse tootega, tundub see eelmise küpsetiga võrreldes järsku nii soodne, et seda ei saa kuidagi ostmata jätta, kuigi tegelik vajadus selle järele puudub endiselt);
kuidas rahulikus olekus teeb inimene täiesti ratsionaalse otsuse, aga hirm, viha või erutus rikuvad kõik ära ja mõistlikkusest on asi järsku kaugel (näiteks mitteerutunud katsealustest meestudengitest oli vaid 5% valmis seksi saamise eesmärgil kohtamisel naise joogi sisse narkootikumi poetama, kui samad katsealused aga masturbeerimisega paralleelselt küsimustikule vastasid, tundus sama teguviis juba 26%-le vastuvõetav);
miks inimesed ei suuda pensionipõlveks raha säästa või tähtaegadest kinni pidada, miks kallim aspiriinitablett töötab näiliselt paremini kui odavam, miks varastatakse ühika külmkapist võõrast limonaadi, aga mitte sinna jäetud sularaha jne.

Pärast raamatu lõpetamist olin ma endalegi arusaamatutel põhjustel veidi rahulolematu, kuigi tuleb tõdeda, et kirjeldatud eksperimendid panid mind nii mõnegi oma otsuse üle mõtlema ning kuigi ma olen endiselt aeg-ajalt irratsionaalne, olen ma seda loodetavasti teadvustatumalt. Kohati tundus kirjutatu ehk liigagi selge, lõbus ja populaarselt teaduslik, aga teose lõpus on lehekülgede kaupa viiteid peatükkide aluseks olnud uurimustele ja need on kindlasti juba natuke tõsisem lugemine. Tutvusin pärast lugemist veel raamatuga seotud saidiga Predictably Irrational, kus saab lugeda autori blogi ja irratsionaalsusega seotud uurimustest, vaadata videoid, teha teste jne. Igatahes olen ma lõppkokkuvõttes Janika kingiga igati rahul ja söandan seda julgelt teistelegi soovitada (eriti minusugustele, kes majandusest ja turundusest midagi ei tea).

Meie lugemisaasta 2009

2009-12-30T09:27:00.000-08:00

Möödunud aasta oli lugemuse suhtes kuidagi nigel. Ma mõtlen, et meie ei lugenudki väga palju raamatuid ja eriti vähe sai loetud just sel aastal trükivalgust näinud teoseid. Esta väidab, et paljud tema poolt loetud raamatustest osutusid jamaks või erialaseks kirjanduseks (ehk keeleteaduseks, mis tema jaoks on huvitav). Esta leidis endale uue kangelase ja iidoli Paul Ariste näol, kellest siin ka pikemalt juba juttu on olnud. Ariste kummardamine ei piirdu vaid temast lugemisega, vaid Estal on erakordne võimalus Pauli jälgedes käia ning aidata kaasa tema elutöö lõpetamisele vadja keele sõnaraamatu toimetamise näol. Janika aga tegeles naissoost raamatukoi stereotüübi lõhkumisega lugedes eriti rohkelt üpris tehnilisi teoseid elektroonika ja biomeditsiinitehnoloogia vallast. Samuti sai kuidagi palju loetud teadusulmekirjandust. Peab tunnistama, et mõneks nädalaks oli Janika kangelaseks Ayn Rand, kuid kahjuks pole Janika nii järjepidev kui Esta ja ei tunnista ühte ja sama autoriteeti kauem kui kaks kuud. Seetõttu ilmselt vedelebki ta voodi kõrval juba kuus kuud pooleli olev Randi teine romaan “Atlas Shrugged”, mis tõesti ei taha loetuks saada.

Estale võib anda aasta pingutuse preemia, kuna tubli soome-ugri filoloogina luges ta viienda õppeaasta lõpuks läbi oma esimese ungarikeelse ja oma esimese soomekeelse romaani. Aplodeerime!

Janikat kiidame aga seetõttu, et tubli reaalteadlasena on ta hakanud rohkem huvi üles näitama populaarteadusliku kirjanduse vastu. Olgugi, et ta pole ühtegi päris läbi lugenud, vedeleb tal voodi kõrval põrandal neid oma kolm tükki, kõigil järjehoidja kuskil kolmandiku peal. See muidugi ei tähenda, et need halvad teosed oleks. Vastupidi. Kõik on väga head. Janika on halb.

Üks tähtsamaid teoseid, mis Estal õnnestus sel aastal omandada (sai selle ise sünnipäevaks) on Douglas R. Hofstadteri “Gödel, Escher, Bach: an Eternal Golden Braid”. See on väljakutse nii sisult kui vormilt, kuna tegemist on üpriski mahuka teosega, mis ridiküli alati ei mahu ja seega ei ole seda võimalik näiteks ühistranspordis lugeda :( Janika on muidugi väga kade, sest viimase eksemplari, mis Rahva Raamatu kõige tagumises nurgas kõige kõrgemal riiulil tolmu kogus, ostis Esta ära, et oma sugulasele kinkida. Kummaline, tundub, et see populaarteaduslik ja teaduslik kirjandus on meie tutvus- ja suhtlusringkondades kuidagi menukaks muutunud. Nii menukaks, et see on avanud meie jaoks uued horisondid, mis ulatuvad meie lemmik Rahva Raamatu tagumise seinani, kus asub sellise väliskirjanduse (olgem ausad ingliskeelne) riiul (”Filosoofia” ja ”Psühholoogia” pealkirjadega riiulite vahel). Me ei teadnudki enne, et raamatupood ei lõppe võõrkeelse ilukirjanduse riiuliga ning et esoteerika, eneseabi ja eesti ajaloo riiulitest möödumine on traumadeta võimalik.

Janika lugemisaastasse kuulub ka üks üllatav avastus. Nimelt on võimalik, et läti kirjandus on loetav. Ausalt öeldes polnud ta sellega veel enne arvestanud ega kokku puutunud. Ega sellest teadlik. Imelik, et meie lõunanaabrite kirjandusest oskame nimetada vaid Läti Henrikut, kes tegelikult oli lihtsalt üks saksa immigrant. Tegelikult on vaja öelda seda, et Janika luges Andris Kolbergsi “Mees, kes jooksis üle tänava”. Ilmunud on see kuskil 70ndatel Mirabilia sarjas. Olgugi, et tegemist on kriminaalromaaniga, žanriga, mida me väga ei tarbi, on selle loo ülesehitus, ekspositsioon ja keel väga õnnestunud, intrigeerivad. Samas ei jäta vist kedagi külmaks jutustused nõukaaegse elu absurdsusest ja naeruväärsusest.

Muide, Esta astub uude aastasse meetri jao lugemata raamatutega. Kuna ta asus uude kohta elama, otsustas ta kaasa võtta vaid need teosed, mis tal läbi lugemata. Seni kuni meeter ei ole kahanenud sentimeetriteks, uusi raamatuid osta ei tohi. Samas kingitustena võtab ta raamatuid ikka vastu.

Esta lemmikuteks sel aastal loetud raamatutest olid:

Attila Bartise “Rahu” – häbematu romaan Kesk-Euroopast jutustab režiimi lagunemise taustal ühest düsfunktsionaalsest ema-poja suhtest. Lauri Eesmaa on täitnud hungarofiilide märjad unenäod ja tõlkinud oma esimese täispika tõlketööna selle suurepärase ja pikalt oodatud teose. Olgugi, et romaan kirjeldab 20 aasta tagust eluolu, tuli see kõik aastakese Ungaris elanud Estale tuttav ette. See vastandlikest tunnetest tulvil ema-poja suhe iseloomustab ka väga hästi Esta suhet selle riigiga.
Artiklikogumik “Spiraali lagunemine. Jüri Ehlvesti maailm” – seni nõutuks jäänud Ehlvesti lugejatele lohutust pakkuv. Õpetlik ja kergendav oli teada saada, kuidas targemad inimesed kabalistika ja psühhoanalüüsi abil Ehlvesti loominguga heitlesid. Pikemalt saab lugeda sealt.
Andrus Kasemaa “Lagunemine” – liigutav oli lugeda tuttava tööpõlguri lamamistest ja koduloomadest värsivormis. Tore, et on ka selliseid inimesi, kes ei pea elus päevagi töötama, võivad jalad seinale visata ja ikka hakkama saada. Imetlusväärne ruraalne vastuhakk, kui arvesse võtta, et maapiirkondades ei tule tihti kõne alla heinategemise või kartulivõtu asemel küünitagune poistevaheline kurameerimine. Kui tavaliselt on piinlik lugeda poeetide esimesi katsetusi, siis antud autori sulest ilmunud kogu tundub punnitamata sündinud, kuid seda on juba mitmed literaadid ka ajakirjanduses maininud. Niisiis, me lugesime eelmisel aastal kahe peale kumbki pool luuleraamatut näkku (ehk siis see on ainuke luuleraamat, mida tegelikult luges Esta, Janika saab fiktiivselt poole).
Vadja keele sõnaraamat I-VI köide – neid on lugenud Esta viimase kolme kuu jooksul 40 tundi nädalas.

Janika lemmikuteks sel aastal loetud raamatutest olid:

Ayn Rand “Fountainhead” – pikemalt saab sellest elamusest lugeda siit, kuid peab mainima veel nii palju, et tegemist on päris tõhusa ajuloputusega ja tundub, et Janika on leidnud oma lemmik naiskirjaniku. Vähemalt praeguseks. Palun mitte naerda! Mis omakorda paneb mõtlema, et ehk peaks üritama lugeda natuke rohkem naiskirjanikke. Kuskil peab ju veel neid häid peidus olema. Teine asi on muidugi see, kui palju neist Janika nõudlikule maitsele midagi pakkuda suudab. Samas Randi “Atlas Shrugged”, mida ta lugema hakkas, kordab ideoloogiliselt liiga palju “Fountainheadi”, tekitades sellises mahus vaimset tõrget, mis on juba pool aastat takistanud raamatu lõpuni lugemist.
Alfred Kubin “Teisel pool” – selle raamatu leidis Janika häbematult odava hinnaga kuskilt allahinnatud raamatute kastist. Kui raamatu tagakaanel on kirjas tekst, mis sisuliselt ütleb, et käesoleva raamatu autor oli eeskujuks Kafkale, siis on kindel minek. Vähemalt Janikale. Tegemist on kummalise kirjastiiliga, üpris graafiliselt kirjeldava (autor on tegelikult ju rohkem tuntud kunstnikuna) õudus-utopistiliku destruktsiooni ja dekonstruktsiooniga lõppeva romaaniga. Kohati nii sürreaalne ja ajuvaba, et raske on mitte armastada seda raamatut. Okei, esimesed paarkümmend lehekülge tundusid igavad, aga peale seda... no okei, Janika teeb kunagi pikema kokkuvõtte sellest.
Teaduslik ulme – selles vallas sai mitu head raamatut ära loetud. Tooks siin välja nendest mõned kaunimad – Stanislaw Lem “Tagasitulek tähtede juurest”, Bradbury “Marsi kroonikad”, Arthur C. Clarke “City And The Stars” ja tema “Rendezvous With Rama”. Neid teoseid peab lihtsalt armastama. Nii suurepäraselt ja läbimõeldult üles ehitatud, konstrueeritud jne... siinkohal Janika erutub liialt ja jätame tema vaimustusest tingitud sonimise pooleli. Kellel seda ikka vaja on. Aa... ja nii mehka, et Tallinna raamatupoodide riiulitele on ilmunud ingliskeelne raamatute sari SF Masterworks!
Neil Gaiman “The Graveyard Book” – ainus lasteraamat, mille Janika terve aasta peale luges (kuna Esta ei lugenud ühtki lasteraamatut, on selle žanriga sama lugu, mis luulekogudega – aastas ½ raamatut näkku). Morbiidne ja traagiline, kuid samas nii kena ja armas.
John D. Barrow “The Infinite Book: A Short Guide to the Boundless, Timeless and Endless” – see on küll Janikal käimas olev projekt. Inspiratsiooniallikas alkoholivines vestlusteks keldribaarides, vaidlusteks kolleegidega ja niisama mõtetele.

Olgu, vaim hakkab lõpema. Loodetavasti oli teil natuke produktiivsem lugemisaasta kui meil. Kui ei olnud, siis küll järgmine tuleb. Meie aga üritame järgmisel aastal selle blogiga veel paremini ja toredamini lõbustada, harida ja mõjutada risti- ja muidurahvast.

Paul Ariste "Mälestusi"

2009-12-28T23:15:00.000-08:00

Mõelda vaid - kui aasta tagasi esimest korda neid mälestusi lugema asusin, lõin raamatu juba pärast esimesi lehekülgi kinni, kuna kirjapandu tundus kuidagi igav, katkendlik ja mitte eriti kaasakiskuv. Nüüd, pärast aasta möödumist saan ma küll aru, miks ma lugemise katki jätsin, kuid samas tean ma nüüd, kui rumal see must oli. Asi oli selles, et Ariste alustas oma memuaaride kirjapanekut meenutustega õige varajasest lapsepõlvest, aga palju oleks nõuda, et keegi midagi põrutavalt seikluslikku ja põnevat oma esimese eluaasta kohta kirjutada oskaks. Kui ma aga tänavu raamatu uuesti kätte võtsin, lugesin selle suure tuhinaga paari päevaga läbi, kusjuures kõik, kes mulle neil päevil ja nädalaid hiljemgi ette jäid, pidid kuulama, mida huvitavat ma siis nüüd akadeemik Ariste kohta teada sain. Lisaks sellele oli igat teist lõiku lugedes tahtmine lehekülje serva linnuke teha, et pärast oleks hea siin teistega toredaid seiku jagada, aga kuna see oleks tähendanud umbes 200 lehekülje ümbertippimist, loobusin sellest üsna pea.

1978. ja mõnel järgmisel aastal kirja pandud "Mälestused" katab perioodi Ariste sünnist 1905. aastal Tartumaal Võtikvere vallas Rääbisel kuni ajani, mil ta Tartu Ülikoolis soome-ugri kateedri professori ametikohta täitis. Nende aastakümnete vahele jäävad nii õpingud külakoolis, Tallinnas ja Tartus kui ka karjääritegu Eesti Rahvaluule Arhiivis ja Tartu Ülikoolis (mida küll varjutas aastane vangistus 1945. ja 1946. aastal). Lisaks õnnestus Aristel tolle aja kohta märkimisväärselt palju mööda Euroopat reisida. Nagu arvata võib, pole tegemist selliste memuaaridega, mis keskenduks noorpõlvekallimatele, punutud intriigidele või kaasaegsete tagarääkimisele. Selle asemel saab lugeja teada Ariste esperantoharrastusest, uurimisretkedest ja keelematerjali kogumisest kodu- ja välismaal, juutidest ja mustlastest, üliõpilaste harimisest nii auditooriumis kui ülikooli kohvikus ning loomulikult teadustööga kaasnenud rõõmudest ja piinadest.

Minu jaoks oli "Mälestustes" kõige huvitavam see, kuidas eri sündmuste kaudu avanes lugejale tõeliselt auahne ja sihikindel erudeeritud inimene, kes oli samas aval, hoogne, natuke edev ja krutskeid täis. Ariste ei olnud tegeliku eluga kontakti kaotanud pessimistist kabinetiteadlane, vaid ta oli alati tihedas kontaktis tavaliste inimestega, vihjamata kunagi mingile seisuslikule erinevusele enda ja näiteks mõne külamammi või esmakursuslase vahel. Millegipärast tuli mulle lugedes tihti meelde Uku Masing, kelle olulisuses eesti kultuuriloos vaevalt keegi kahelda julgeb. Minu jaoks on Ariste ja Masing oma tähtsuselt ühte masti mehed, aga Aristet hindan ma kõrgemalt tema elurõõmu pärast. Loomulikult polnud Ariste alati optimist - kuidas ta saanukski, istudes ideoloogilistel põhjustel vangis, nähes pealt mõne keele väljasuremist või inimeste kannatusi sõjapäevil. Lihtsalt nii lihtne oleks omaette mossitama jääda, tema seda aga ei teinud.

Järgnevalt mõni lõbus lõik, mille ma nüüd kogemata tagantjärele sirvides üles leidsin:

(Väike Paul käis Mustvees jaanilaadal, kus ristiisa talle 20 kopikat andis.) Puu lähedal oli müügitelk. Laual on apelsine, saia, kompvekke. Neid kõiki olin saanud. Vasakut kätt kastis olid kollased kerad. Pehmed kerad. Ma arvasin, et need on vist hästi magusad. Vist on ananassid, mis Puurmanis olid triiphoones kasvanud. Võtsin ühe pihku. Küsisin: "Mis maksab?" - "Kakskümmend kopikat." Andsin raha kaupmehele. Läksin leti juurest eemale. Püüdsin hammustada. Ei saanud tükikestki küljest. Ka polnud sel ümaral asjal mingit maiku. Kiskusin seda hammastega. Ikkagi tükki küljest ei saanud. Pigistasin ta kokku. Tal polnud midagi sees. Vajus pihku. Mul hakkas hirm, et olen ostnud midagi halba, mille pärast võin saada riielda. Puu juurde paistis Mustvee jõgi ja sellel oli sild. Läksin sillale ja viskasin selle ümara asja jõkke. Ära ta ei uppunud. /---/ Kui läksin linnas kooli, nägin, et tahvlilaual oli samasugune kollane asi. Ma olin tahtnud käsna, vammi, nagu siis öeldi, ära süüa. (lk 46-47)

Setud on ortodoksid, nagu ma ise. Nende juures olles lõin risti ette majja minnes ja enne söömist. Piibliusust oli neil aga omapärane arusaam. Üks eideke seletas täie tõsidusega: "Püha Maarja oli lapsega tüdruk. Sellepärast antakse ka eksinule tüdrukule andeks, kui tal on üks laps. Kui on lapsi rohkem, siis pole andeksandmist loota." (lk 148)

(1940. aastal ilmus rootsi-eesti sõnaraamat) Eesti teksti korrektsust jälgis Kirjanduse Seltsi korrektor Leeni Seim, kes tudengina oli riiaka iseloomuga ja keda sellepärast kutsusime Sõimuks. Istusime kord P. Wieselgreniga koos ja taatlesime tõlkeid. Helises telefon. Leeni Seim päris Kirjanduse Seltsist, miks oleme patentsmörgås'i tõlkes tarvitanud hundi asemel sõna susi. Käsikirjas oli soe munavõileib. Laduja oli teinud vea, nõnda et korrektuuris oli soemuna võileib. Leeni Seim küsis ilma naljata, kas ei peaks olema hundimunavõileib. Per Wieselgren ärritus ja vastas: "Rootsis pole palju hunte ja kes nad kastreerib, et jätkuks rahvale mune võileibadele." Sõnaraamatusse jäi tõlge soe liha-munavõileib. (lk 222-223)

(1945. aastal istus Ariste Patarei vanglas.) Teises kambris oli noor poiss Raimond Kaugver, kes siis tahtis saada kunstnikuks. Kui hommikul anti kätte 700 gr leiba, voolis ta selle kõigepealt mingiks kujuks, inimeseks või loomaks, ja alles siis sõi seda kuju tükkhaaval. Ta oli vaikne vähese jutuga noormees. Kambris oli ka advokaat Herman Sumberg, poliitika- ja ühiskonnategelane. Tema rääkis päeval huvitavaid lugusid tartlastest ja öösel pidas unes tervitus- ja kaitsekõnesid. Ootasime õhtuti, millest tuleb öine kõne. Teda ei äratatud. Kord pidas ta saksakeelse peokõne ühele Tartu tantsuõpetajale, kelle juures ta oli peotantse õppinud paarkümmend aastat tagasi. (lk 268)

(Karsklane Ariste käis Kesk-Aasias Kirgiisias ja võttis osa sealse Teaduste Akadeemia presidendi kodus toimunud pidulikust õhtusöögist.) Minu kõrval istus kirgiisi arheoloog. Too küsis, miks ma ei joo alkohoolset, vaid võtan ainult mineraalvett. Ütlesin, et olen hüdrofiil (гидрофил), veearmastaja. Arheoloog ei saanud sellest naljasõnast aru ja ütles tõsimeeli: "Если у вас гидрофилия, так нельзя, нельзя." ("Kui teil on hüdrofiilia, siis ei tohi jah.") Olen vahel hiljemgi öelnud neile, kes tahavad, et jooksin midagi: "Mul on hüdrofiilia!" Aitab. (lk 301)

Kohustuslikult vabatahtlik kirjandus ajakirjanduses

2009-12-28T04:57:00.000-08:00

Küll kuu pikkuse viivitusega, kuid parem hilja kui mitte kunagi. Kummalisi teid pidi jõudis meieni info, et meie lugemisblogi on mainitud ajalehe KesKus novembri numbris. Nii põnev:)

Lisaks veel nii palju, et nüüdsest on võimalik meiega kontakti võtta ka e-maili teel. Aadressid leiad ülevalt paremast nurgas meie nimede alt.

Paul Ariste "Vadja päevikud 1942 - 1980"

2009-11-09T09:23:00.000-08:00

Meie oma kohalik kultuslingvist Paul Ariste (1905 - 1990) armastas kangesti vadjalasi ja vadja keelt ning käis aastatel 1942 - 1980 regulaarselt Vadjamaal rahvaluulet talletamas. Käsikirjalised ülestähendused, fotod ja vadjalaste saadetud kirjad koondas ta "Vadja etnoloogia" mappidesse (I - XXIII). Suurem osa ligi 6000-leheküljelisest materjalist oli juba ammu avaldatud, välitööpäevikud aga mitte. Õnneks tegi selle töö ära Ergo-Hart Västrik, koostades ja kommenteerides 2005. aastal "Vadja päevikud 1942 - 1980".

Enne kõnealusesse raamatusse süüvimist oleks vist sobilik veidi vadjalasi tutvustada. Võib-olla teate, et vadja keele näol on tegemist eesti keelele lähima sugulaskeelega, mida on kõneldud Leningradi oblastis. Sellisel etnilisel kontaktalal asudes pole neil kunagi õnnestunud rajada oma riiki (ausalt öeldes ei tea ma, kas keegi seda üldse üritanud on) ning kirjakeeltki pole neil kunagi olnud, mistõttu oleks vast õigem rääkida hõimust rahva ja murretest keele asemel. Neist vadja keele oskajaist, keda Ariste küsitlemas käis, on elus ainult mõni üksik. Tuleb aga tõdeda, et viimasel kümnendil on nii mõnedki hakanud huvituma oma vadja päritolust - õpitakse keelt, püütakse ühtset kirjaviisi luua, mõeldi välja lipp ja vapp jne. Tatjana Jefimova, kelle mees on vadjalane, rajas Luuditsa külla vadja koduloomuuseumi, paraku on see aga korduvalt maha põlenud (või põletatud, ei tea). Ühest küljest muidugi tore ja kena, aga teisest küljest näeb see minu jaoks välja nagu surnule kunstliku hingamise tegemine. Aga vaevalt keegi päriselt usub, et tulevikus sajad inimesed vadja keelt vuristavad, pigem on asi juurte väärtustamises ja sureva keele säilitamises ja austamises.

Nüüd aga raamatust endast. Kirja pandud päevikusissekanded kajastavad ainult Ariste reise Vadjamaale, nii et aastaringset ülevaadet ta tegemistest siit ei leia, kuna Vadjas käidi põhiliselt juulis või augustis. Professor võttis pea alati kaasa potentsiaalikamaid üliõpilasi, kelle seast paljud said isegi tulevikus õppejõududeks ja uurijateks. Mõnel aastal olid neile lisaks kaasas ka etnograafid, kes siis vadjalaste materiaalset pärimust jäädvustasid. Kuna päevikud katavad niivõrd pikka ajajärku, jõudsid vahepeal põhjalikult muutuda nii Vadjamaa kui Ariste ise. Aasta-aastalt oli aina vähem uut keelematerjali, mammid mäletasid vähem, jäid põduramaks või surid sootuks. Masendavat mõju avaldas muidugi ka nõukogude võim, alavääristades vadja keelt ja asendades traditsioonilised maaviljelusviisid kolhoosidega. Vanemaks jäi ka Ariste ise, kes 1980. aastaks oli juba 75-aastane ja kes see ikka jaksab sellises vanuses päevas 20 km eri külade vahel käia.

Siinkohal kohatu, aga tore foto Paul Aristest ja fennougrist Lauri Postist Eesti-Soome televiktoriinis Naapurivisa (pilt siit)

Kõigele vaatamata ei ole tegu mingi pisarakiskujaga, sest vaatamata keele hääbumise jälgimisele ja sellega kaasnevale nostalgiale juhtus neil reisidel palju rõõmustavat. Kindlasti oli üks põhjus Ariste isiksus, mida võiks iseloomustada näiteks järgmised päevikukatkendid:

Õhtuti vestleme. On lõbus ja seltsimehelik kollektiiv. Poiste rahakotid võtsin aga enese kätte hoiule, sest Aivol ja Üllaril on ostumaania. (8. juuli 1972, lk 140)
Sajab ja sajab. Ka hommikul sadas, kuid läksin siiski jooksma. Siis tõin kaevust vett, sest koolimaja veevärk oli läinud rikki. Rahvas oli unine ega tahtnud virguda. Pistsin igaühele õhtust üle jäänud võileiva suhu. Poisid hakkasid leiba järama ja said virgeks. Tüdrukuid oli raske äratada. Nad põõnutaksid omas toas keskpäevani. (9. juuli 1978, lk 178)

Tegelikult muidugi tühja neist üliõpilastest, olulised olid ju hoopis keelejuhid. (Sellest on ajakirjas Mäetagused huvitavalt kirjutanud Madis Arukask artiklis "Paul Ariste ürgvadjaluse kontseptsioon ja Oudekki Figurova". Kuna nagunii paljud seda lugeda ei viitsi, refereerin seda lühidalt.) Ariste tundis erilist sümpaatiat nende vadjalaste vastu, kelles oli sälilinud enim ürgset. Sellised informandid valdasid erinevaid folkloorižanre, rääkisid ladusalt vadja keelt, mäletasid lauskollektiviseerimisele eelnenud aegu ning olid võrdlemisi puutumata ristiusu mõjudest. Täpselt selline oli Oudekki Figurova - mammi, kes oli peaaegu täpselt selline, nagu Aristele meeldis. Oudekkil oli alati midagi uut rääkida ja ta oli säilitanud palju ürgvadjalikku ning püsinud vähemalt osaliselt resistentne uue maailmavaate suhtes. Vastuseis moodsatele eluviisidele viis Oudekki konflikti suisa ta laste endiga, kuna ta tütred ei sallinud vadja keelt ja panid pahaks, kui ema uurijatele vanadest kommetest ja posimisest räägib. Nii pidi Oudekki magnetofinilindile praktiliselt salaja oma lugusid rääkima. Madis Arukask kirjutab: "Selle pikalt väldanud konflikti traagiliseks lõpuks sai tõsiasi, et Oudekkit ei maetud tema vanades Jõgõperä rahvariietes, nagu ta oli soovinud, sest üks tema tütardest müüs need Kingisepa koduloomuuseumile." Ühesõnaga üsna traagilised lood ja elud seal.

Mul on vadja keelega oma asi ajada ja sellepärast ma neid päevikuid üldse lugema hakkasingi, aga ma arvan, et need võivad huvi pakkuda kõigile, keda huvitavad (ohustatud) keeled, Ariste isik või välitööd kui sellised. Nagu päevikute puhul ikka, läks lugemine ludinal ja kokkuvõttes on mul etteheiteid teha ainult küljendajale, sest paljud erinevate krõnksude tähed olid veidi väärakalt välja kukkunud. Võinuks ja saanuks paremini teha. Natuke häiris tegelikult ka joonealuste märkuste rohkus, sest lugejana oli mul aeg-ajalt tunne, nagu eeldataks, et ma olen mingi pooletoobine - ei tea, kas ikka on vaja iga kord joone all viidata, et Oudekki all mõeldakse Oudekki Figurovat, kui temast eelnevalt igal teisel leheküljel juttu on olnud. Aga pole hullu, annan andeks ja peatselt võtan ette juba Paul Ariste mälestusteraamatu.

Raymond Tallis "The Kingdom of Infinite Space. A Fantastical Journey Around Your Head"

2009-09-20T10:39:00.001-07:00

Mõtlesin mõneks ajaks loobuda tundekasvatuslike omadustega ilukirjandusteostest ja lugeda vahelduseks midagi pärismaailma kohta. Raamatupoes jäi silma Raymond Tallis'e populaarteaduslik teos inimpeast ja kuna ma seda juba natuke liiga kauaks sirvima jäin, otsustasin selle endale soetada.

Tollest Raymondist polnud ma enne midagi kuulnud ning millegipärast arvasin, et tegemist võib olla mõne vanaldase isehakanud targutaja-tühikargajaga. Olukorraga tutvudes selgus aga, et ameti poolest gerontoloog Tallis on meditsiinialase karjääri kõrval usinasti kirjutada vehkinud ning kuulub nüüdseks tänapäeva Inglismaa olulisemate intellektuaalide hulka. Ei saa aga öelda, et see kõik lihtsalt oleks tulnud, kuna enne kirjanduslikku debüüti aastal 1987 oli ta kirjastussoovidele suisa 135 korda ära öeldud. Tallis põhjendab seda nii:

“The vain reason is that my books were ahead of their time. The real reason is that they probably weren't very good. One of the hardest lessons of writing is to know your reader. I thought it was good enough that he or she should have this amazing work. I was thinking ‘this should be difficult' and not appreciating that there was nothing wrong with being engaging and pleasurable.” (intervjuust The Times'is)

Eelnev kirjeldab üsna hästi ka teose „The Kingdom of Infinite Space“ tooni ja laadi. Autor teeb põhjaliku ekskursiooni inimese peas, käsitledes punastamist, nuuskamist, oksendamist, suudlemist, juukseid, seksi, surma, haigutamist jms. Läbiva teemana on juttu inimese minast ning sellest, miks endast mõeldes meie mina pigem peas kui põlve taga paistab asuvat. Tallis’el on õnnestunud tasakaalukalt ühendada filosoofiline mõtisklemine, faktirikas bioloogia ja asjakohased tsitaadid klassikutelt. Selle raamatu kirjutamise ajaks oli ta ka ilmselt lõplikult aru saanud, et keerulistest asjadest võib kirjutada ka vaimukalt ja kaasahaaravalt, muutumata samas vähem tõsiseltvõetavamaks. Mina jäin igatahes väga rahule ja lisaks omaette mõtisklemise soodustamisele tekitas Tallis väga mitmel korral väljakannatamatu tahtmise uusi fakte teistega jagada (mida ma ehk liigagi tihti ka tegin). Raamatu lõpus on palju märkusi ja viiteid ning kui ma kunagi end kokku võtan, vaatan need uuesti üle, sest mitmed käsitletud teemad olid piisavalt huvitavad, et neisse põhjalikumalt süveneda.

Siinkohal oleks paslik jagada teiegagi üht paljudest huvitavatest juhtumitest, millel autor oma teoses (lk 75) peatub:

"We are inclined to laugh when we are in the presence of someone else who is laughing or even when we listen to canned laughter. Just how infectious laughter is was illustrated by an episode in 1962 in a girls' boarding school, where, for a period of six weeks, the school was forced to close. It began with three girls who were stricken with bouts of uncontrolled laughter for hours on end. Eventually nearly half the 159 school boarders were affected, laughing for up to 16 days at a time. The school was closed and the children sent home but this resulted in further spread of the condition throughout communities and to other schools. Attempts to reopen the school were disastrous. In the two-year period that the gelastic epidemic lasted, 14 boarding schools and entire villages and towns were affected round the eastern shore of Lake Victoria. Laughter under such circumstances is no laughing matter."

William S. Burroughs "Junky"

2009-09-12T14:58:00.000-07:00

1950ndatel ilmusid ameerika kirjanduspilti biitnikud eesotsas Jack Kerouaci, Allen Ginsbergi ja William S. Burroughsiga. Kuni viimase ajani olid mu kokkupuuted eelmainitute loominguga piirdunud Kerouaci kultusteose "On the Road" silmitsemisega raamatupoodide riiuleil, nüüd aga sirvisin vana head 1001 raamatu raamatut ja komistasin Burroughsi 1953. aastal kirjutatud romaani "Junky" otsa.

Kuna "Junky" on vähemalt osaliselt autobiograafiline, oleks paslik põgusalt käsitleda Burroughsi elukäiku. Ta sündis 1914. aastal rikka töösturi perre ja lõpetas 1936. aastal Harvardi ülikooli inglise kirjanduse erialal. Kõlab väga uhkelt ja paljutõotavalt, aga oma võrdlemisi kõrgele seisusele ja kindlale sissetulekule vaatamata töötas tulevane kirjanik nii prussakatõrjuri kui tehasetöölisena. 1945. aastal abiellus ta Joan Vollmeriga, kellega Burroughs jagas huvi relvade vastu. Paraku viis see sama huvi nad ka igaveseks lahku, kuna 1949. aastal lasi Burroughs kogemata oma naise maha. Olgu naise ja elitaarse suguvõsaga kuidas on, vähemalt "Junky" kontekstis on olulisim kirjaniku suur armastus opiaatide vastu. Selle armuloo tippaastaiks võib "Junky" eessõna järgi lugeda ajavahemikku 1944 - 1959, kuna neil aastail oli ta neist meelemürkidest suisa sõltuvuses. Paistab, et narkootikumid päris laastavat tööd ei teinud, kuna Burroughs suri alles 1997. aastal suisa 83-aastasena.

Kuid nüüd teosest endast. "Junky" on pooleldi autobiograafiline romaan, mis käsitleb heroiinisõltlaste ja -vahendajate eluolu 1940ndate ja 1950ndate New Yorgis, New Orleansis ja Mehhikos. (Kui palju on teoses väljamõeldut ja kui palju päriselu, pole seejuures minu arvates üldse oluline.) Põhimõtteliselt võiks ju arvata, et narkootikumide teemat käsitledes võib seda esitleda kui glamuurset ja põnevat elustiili või vastupidi, minna hukkamõistu ja näpuga vibutamise teed. Burroughs ei tee aga kumbagi ning kirjeldab varastamisi, üledoose ja võõrutusnähte kalgilt kõrvaltvaatajaliku antropoloogi pilguga. Huvitaval kombel kujundas see minu kui lugeja peas kuvandi narkomaaniast kui tüütust ja igavast elustiilist (I have learned the junk equation. Junk is not, like alcohol or weed, a means to increased enjoyment of life. Junk is not a kick. It is a way of life. (lk xvi)), samas tundus täiesti mõistetav, miks keegi selle kasuks otsustada võiks. Otsustamisest on õigupoolest vale rääkida, sest:

The question is frequently asked: Why does a man become a drug addict?

The answer is that he usually does not intend to become an addict. You don't wake up one morning and decide to be a drug addict. It takes at least three months' shooting twice a day to get any habit at all. And you don't really know what junk sickness is until you have had several habits. It took me almost six months to get my first habit, and then the withdrawal symptoms were mild. I think it no exaggeration to say it takes about a year and several hundred injections to make an addict.

The questions, of course, could be asked: Why did you ever try narcotics? Why did you continue using it long enough to become an addict? You become a narcotics addict because you do not have strong motivations in any other direction. Junk wins by default. I tried it as a matter of curiosity. I drifted along taking shots when I could score. I ended up hooked. Most addicts I have talked to report a similar experience. They did not start using drugs for any reason they can remember. They just drifted along until they got hooked. If you have never been addicted, you can have no clear idea what it means to need junk with the addict's special need. You don't decide to be an addict. One morning you wake up sick and you're an addict. (lk xv)

Oma arvamust "Junky" kohta on kuidagi keeruline sõnastada, kuna sisuliselt oli teos justkui huvitav (eriti oma aja kohta), aga sellele vaatamata lugesin ma taskuformaadis 158 lehekülge ligi kaks ja pool nädalat. Võib-olla oli raamat ludinal lugemiseks liiga sünge ja trööstitu, mine tea. Igatahes kui kedagi huvitab, siis pdf-failina on "Junky" saadaval siin.

Lõpetuseks aga üks mu lemmikuid võõrutuskogemuste kirjelduste hulgast:

I couldn't sleep until the next morning at dawn, and then I had a nightmare every time I dozed off. In one dream, I was coming down with rabies. I looked in the mirror and my face changed and I began howling. In another dream, I had a chlorophyll habit. Me and about five other chlorophyll addicts are waiting to score on the landing of a cheap Mexican hotel. We turn green and no one can kick a chlorophyll habit. One shot and you're hung for life. We are turning into plants. (lk 147)

"Spiraali lagunemine. Jüri Ehlvesti maailm" (Etüüde nüüdiskultuurist 1)

2009-08-21T14:46:00.000-07:00

Sattusin artiklikogumiku "Spiraali lagunemine. Jüri Ehlvesti maailm" peale täiesti kogemata, teadmata midagi Kirjandusmuuseumi kultuuriteooria töörühma toimetistesarja "Etüüde nüüdiskultuurist" ilmuma hakkamisest. Tegelikult ilmus nimetatud kogumik juba mai lõpus ja sisaldab endas 2007. aastal toimunud Jüri Ehlvesti loomingule pühendatud konverentsi "Klopitult on ju hoopis teine aine kui läbitult" ettekandeid. Sekka on sattunud ka muul ajal ilmunud ja kirja pandud artikleid ja esseekesi sellistelt autoritelt nagu Hasso Krull, Epp Annus, Jaanus Adamson, Kivisildnik jt. Kogumik sisaldab ka põhjalikku Ehlvesti (valik)bibliograafiat.

Minu jaoks oli tegemist äärmiselt huvitava ja hariva lugemiskogemusega, kuna nagu siinseil lehekülgedelgi selgeks on saanud, ei ole ma võimeline Ehlvesti loomingust kirjutama, kuigi ta paranoilised ja lohutud teosed mulle sügavat muljet on avaldanud. Selles valguses oli kergendav ja trööstiv lugeda tarkade literaatide heitlustest Ehlvesti tekstidega. Üks meeldejäävamaid kirjeldusi:

Ehlvestist kirjutades, seekord, jäid sõnad kinni. Ikka ja jälle leidsin end melanhoolsetl arvuti taga istumas ja enda ette põrnitsemas. Ühel hommikul tuli depressioonihoog, teisel hommikul põhjusetu lõbusus. Siis hakkas kogu keha valutama. Kui viimaks püüdsin midagi arvutiekraanile tippida, ei püsinud sõnad reas, vaid hüppasid omatahtsi suvalistele kohtadele. Ja mis veel hullem, tundus, et need sõnad, millega ma kirjutan, ei ole tegelikult õiged, et õige on midagi muud, mis on kusagil mujal, seda on võimalik tabada ja ma pean selle tabama, kui tahan Ehlvestist kirjutada, aga ometi libiseb see käest. Ja mul on tunne, et see on kusagil siinsamas, ainult veidi jääb puudu - aga ikkagi ei jõua ma küünitada selle õige sõnani, mis mu artikli päästaks. Ja mind ei aidanud sugugi teadmine, et mu äng pole vähemalgi määral originaalne. (Epp Annus, lk 20)

Kuid ärge saage valesti aru - artiklid pajatavad enamast kui kirjandusteadlaste luhtunud kirjutamiskatsetest. Ehlvesti käsitlemisel võetakse appi psühhoanalüüs ja kabalistika ning analüüsitakse ta loomingut nii sisulistest kui vormilistest aspektidest lähtuvalt. Kõige selle pika nuputamise ja mõttemõlgutamise tulemusel avanesid ka minu silmad ja tekkis tahtmine nii mõnigi novell uuesti läbi lugeda, (l)ootuses sellest seekord mitmekihilisemalt aru saada. Soovitan lahkelt kõigile teistelegi, kes pärast Ehlvesti lugemist nõutult seina passima on jäänud.

Pentti Saarikoski "Aika Prahassa"

2009-04-17T04:14:00.000-07:00

Pilt MTV3 koduleheküljelt.

Pentti Saarikoski (1937-1983) positsioon sõjajärgses soome kirjanduselus on mitmes mõttes ülivõrdeline. Ta oli üks olulisemaid (poliitilisi) luuletajaid 1960/70ndatel, olles samal ajal ka märkimisväärse tähtsusega tõlkija, soomendades selliseid taieseid nagu Homerose "Odüsseia", Joyce'i "Ulysses", Aristotelese "Luulekunstist" ning lisaks hulga oma kaasaegsete (Saul Bellow, Philip Roth, Henry Miller, J. D Salinger) teoseid. Saarikoski saavutused ei piirdunud aga ainult kirjandusega, kuna ehk rohkemgi tähelepanu pälvis ta oma metsiku eraeluga, milles peaosa etendasid alkohol (näha ka ülalolevalt pildilt...) ja naised. 1968. aastal sattus ta deliiriumiga suisa haiglasse, aga oma joomisharjumusi ta veel sellise pisiasja pärast muutma ei hakanud ning lasi aga samamoodi surmani edasi. Abielus jõudis ta olla neli korda, juhuslike naiste kohta mul andmed puuduvad. Ei tasu aga arvata, et sellise eluviisiga kaasnenud avalik tähelepanu kirjanikule kuidagi ebameeldiv oleks olnud, pigem vastupidi. Ta oli alati agarasti nõus endast rääkima, huvitus enda kui kirjaniku rollist ning tegeles aktiivselt omamütoloogia kujundamisega. 1969. aastal ilmunud luulekogus "Katselen Stalinin pään yli ulos" kirjutas ta: minun maineeni, se ei ole mikään pieni asia (“minu maine, see pole mingi tühiasi”).

Sattusin ta päeviklikku reisikirja "Aika Prahassa" ("Aeg Prahas", 1967) lugema üsna juhuslikult, kuna olin sunnitud midagi soome keeles lugema, tundmata eriti hästi selle maa kirjandust. Sirvisin siis soomekeelse Wikipedia kirjandusalaseid artikleid ja püüdsin leida mingit ühisosa kohalikus raamatukogus saadaolevaga. Kõnealune teos osutus valituks värvika kirjaniku ja suhteliselt väheste lehekülgede (102) tõttu. Sisuliselt on tegemist reisikirjaga, vormiliselt päevikuga, kajastades autori tegemisi ja mõtlemisi kahe kuu jooksul, mis ta 1966. aasta lõpus ja 1967. aasta alguses Prahas veetis. Kõik on kirja pandud ilustamata ja tolle aja kohta ilmselt väga avameelselt (Haisen kuin kuoleen huoran vittu. lk 25). Ega raamatus eriti midagi ei toimu ja see vähenegi, mis toimub, kipub päevast päeva korduma, nagu teemadki, mis kirjaniku pead vaevavad. Hommikuti on tal kombeks keedumuna süüa, päeval hängib aga baarides, jõudes oma arvutuste kohaselt kahe kuu jooksul manustada 240 liitrit õlut ja tõmmata 2400 sigaretti. Elupõletamist saadavad (aeg-ajalt unenäolised) mõtisklused enda ja oma lapsepõlve, vanemate, naiste, riigi ja kirjanik olemise ainetel. Mis naistesse puutub, siis on suhteliselt raske aru saada, kellest ta parasjagu kirjutas, kuna reeglina ei viidatud neile pärisnimedega, vaid piirduti ainsuse kolmanda isiku asesõnaga, mille tulemusel kõik naised ebamäärase hän ("tema") isiku alla koondusid.

Eelnevat arvesse võttes võib tunduda arusaamatu, miks sellist teost üldse lugeda, kui eriti midagi ei toimu ja väljakutsuv avameelitsemine tänapäevaks peaaegu igandlikuks muutunud on. Minu meelest oli selle päevaraamatuliku reisikirja suurimaks vooruseks keel, mis oli täpne, kohati raporteerivalt kalk, samas sulnis-kurblikult kaunikõlaline ja aeg-ajalt luulelikult rütmiline. Kohati tunduski, et kui laused üksteise alla panna, saaks teksti hoobilt poeesiaks muundada. Tahaks siia lõpetuseks ühe kauni tekstinäite panna, aga ma ei teinud lugedes märkmeid ega oska enam ühtki ilmekat kohta leida. Nii et järgnev on oma juhuslikkuses nagu ta on, aga ehk saate mingitki aimu.

Minä päivänä läksinkään Helsingistä? Oli vielä pimeää, lapseni nukkui lapsen unta, ja vaimoni nukkui, torstaiaamuna sen täytyi olla. Läksin vain, se ei ollut sen kummempaa kuin sanoa ääneen lause, joka oli ollut mielessä valmiina jo kauan. Ostaisinko tänään kotiin makkaraa, tai juustoa? Vatsani ei kestä paljon mitään. Ei ollut aikaa katsella ympärilleen. Yötkin olivat niin ikäviä, en voinut sietää veljeni hengityksen ääntä, rakensin kirjahyllystä muurin hänen ja itseni välille ja annoin hänen mennä; annoin niiden kaikkien mennä, ja nyt minulla ei ole yhtään sukulaista eikä ketään, kenelle kirjoittaisin. Äitini sydämen vein kauas pohjoiseen, se oli taskussani kun olin kylässä pappilassa, joka oli iso valkoinen talo joen rannalla, yöllä hiivin ulos ja upotin sydämen suon silmään. En enää osaa elää muualla kuin poissa. Pelkäsin vanhaa hopeakaivosta, jonka pohjalta lumi ei koskaan sulanut, pelkään syviä paikkoja ja korkeita paikkoja. Isä osti minulle polkupyörän. Se oli niin vanha etten kehdannut ajella sillä Helsingissä. Tein polkupyöräretken Porvooseen. (lk 13)

Pentti Saarikoskilt eesti keeles ilmunud:
"Hämara tantsud", Eesti Raamat, 1989.
"On või ei ole. Euroopa serval", Perioodika, 1985.
"On või ei ole. Euroopa serval. Bretagne’i päevik." Varrak, Tallinn, 2007. (Linda Kaljundi põhjalik arvustus Vikerkaares)

Võõrkeeltes lugema õppimisest

2009-04-02T04:14:00.000-07:00

Seekord ei taha ma kirjutada mitte eelkõige loetu sisust, vaid lugemisest enesest, õigemini võõrkeeles lugemisest. Kui inglise keeles lugemine on midagi üsna iseenesestmõistetavat, siis teiste õpitud võõrkeeltega mul nii libedalt läinud ei ole. Poolteist kuud tagasi lõpetasin minu jaoks esimese soomekeelse teose (Mika Waltari "Kuka murhasi rouva Skrofin?") lugemise, kuigi tuleb tõdeda, et tegemist oli lihtsustatud variandiga sarjast "Helppoa lukemista suomeksi". Huvitaval kombel ei tekitanud see minus eriti mingisuguseid emotsioone. Ju sellepärast, et soome keel pole justkui tõeline võõrkeel, kuna seda õppimatagi on arusaadavat rohkem kui arusaamatut. Küll aga tekkis mul väga palju mõtteid ja tundeid pärast kahe esimese ungarikeelse raamatu läbilugemist.

Seoses koolikohustustega pidin sooritama eksamid, mis põhinesid Péter Hajdú õpikutel "Bevezetés az uráli nyelvtudományba" ("Sissejuhatus uurali keeleteadusse") ja "Az uráli nyelvészet alapkérdesei" ("Uurali keeleteaduse alusküsimused"). Mu viimane ungari keele tund oli küll pea aasta tagasi, aga ma olen seda keelt õppinud siiski kolm aastat, millest ühe vältel ma ka Ungaris elasin. Lisaks õpin ma teist aastat magistriõppes soome-ugri keeli, mistõttu on päris piinlik tunnistada, et kõnealused õpikud olid päris esimesed ungarikeelsed teosed, mis ma üldse oma elus läbi olen lugenud. Teadsin juba õppeaasta alguses, et pean neid lugema, aga ei suutnud end kuidagi käsile võtta ja kummitav kohustus tuletas end kogu aeg meelde, kui midagi ilukirjanduslikku lugeda tahtsin. Selle tulemusel olen ma viimase poole aasta jooksul märkimisväärselt vabatahtlikku kirjandust lugenud, samas õigeaegselt kohustusliku kirjandusega tegelemata.

Paar nädalat tagasi võtsin olude sunnil selle sissejuhatava Hajdú teose ette ja närisin end paari päevaga sellest läbi. Algus oli väga kohutav kas või sellepärastki, et ma ungarikeelse keeleteaduse terminoloogiaga väga hästi kursis ei ole. Kuna neil on suurema osa mõistete jaoks omakeelsed vasted, pole just niisama arvates võimalik välja nuputada, et näiteks birtokos személyjel on possessiivsufiks. Nii siis tuligi esimestel lehekülgedel peaaegu pisar silma, sest kes see ikka jaksab igat kolmandat mõistet sõnaraamatust järele vaadata. Tunne oli nagu kamaluga jahu süües. Aga... mida rohkem lehekülgi pööratud, seda kergemaks kõik muidugi läks ning kui ma lõpuks teise raamatu kallale asusin, tajusin, et ma oskan nüüd ungari keeles lugeda! See tunne oli kohutavalt meeldiv! Nagu oleks mingi hästi keerulise matemaatikaülesande ära lahendanud. Sõnad ei olnud mu jaoks enam üksikud lahendamist vajavad probleemid, vaid moodustasid teksti, mille morfoloogia ja süntaks mulle nagu alles nüüd kohale oleks jõudnud. Mulle tõepoolest meenus, kuidas ma 18 aastat tagasi eesti keeles lugema õppisin - tollal olid ühel hetkel lihtsalt tähed ja siis järsku käis plõks ja neist tulid sõnad. Siinkohal võiks tegelikult seda elamust veel mitmete-setmete ülevoolavate metafooridega ilmestada, aga pole vist mõtet.

Üks asi on lugeda midagi teaduslikku, omades juba teatud eelteadmisi käsitletavast valdkonnast, teine asi on aga ilukirjandus, kus sõnade esinemissagedus pole pooltki nii suur. Ühtki ungarikeelset ilukirjandusteost ma algusest lõpuni läbi lugenud pole, kuigi praegu tundub, et see on pigem kättevõtmise asi. Mul on aga kogemus vene keelega, mida ma kaheksa ja pool aastat õppinud olen ja milles ma hetkel kolmest põrsakesest pajatava muinasjutugi läbilugemiseni ei küündi. Sellegipoolest olen ma olnud sunnitud venekeelseid keeleteaduslikke raamatuid ja artikleid refereerima, olles samal ajal täiesti võimetu venekeelset ilukirjandust lugema. Mul seisab riiulis Venedikt Jerofejevi "Moskva-Petuški", mille esimesed paar lehekülge on tihedalt hariliku pliiatsiga kribitud sõnade tõlkeid täis kritseldatud. Aga nii ei saa ju kuidagi lugeda, kogu teksti ilu läheb nende katkestuste ja peamurdmistega kaduma. Vahel tulevad pähe sellised ketserlikud mõtted, et ma võiks vahetada oma kõigi väikeste soome-ugri keelte alased teadmised parema vene keele vastu... (Milline kohutav märk laiskusest - võiks ju lihtsalt vene keele lisaks ära õppida!) Õnneks pole see võimalik. Aga suutmatus vene keeles lugeda on minu jaoks üks kurvemaid asju üldse. Kuigi olles nüüdseks üsna talutaval tasemel omandanud suhteliselt müstilise auraga ungari keele, tundub, et kui ma selleks võimeline olin, siis mis see vene keel ära ei ole.

Lõpetuseks lühidalt neist eelpool mainitud Hajdú teostest. "Bevezetés ..." on sissejuhatav teos uralistikasse, mis annab väga põgusa ülevaate uurali rahvastest ja keeltest ning uralistika meetoditest ja eesmärkidest. Kolmandik teosest on pühendatud algkeele rekonstruktsiooni analüüsimisele, käsitledes nii vokalismi, konsonantismi, morfoloogiat, süntaksit, sõnavara jne. Ülejäänud lehekülgedel vaadeldakse ungari keelt, lähtudes uurali algkeelest ja tuues välja erinevused ja sarnasused võrreldes teiste uurali keeltega. "Az uráli ..." kordab algkeele küsimustes põhimõtteliselt eelnevalt mainitud õpiku vastavat peatükki. See-eest on üle poole õpikust pühendatud kõigi uurali keelte lühikirjeldustele. Tegelikult päris tobe, et ma mõlemat teost alles nüüd, ülikooliõpingute viiendal aastal lugesin. Tunduvalt rohkem oleks neist kasu olnud esimesel kursusel, kuna õigupoolest pole mul olnud ühtki kursust, kus antaks pädev ülevaade kõigist sugulaskeeltest ja neid kõnelevaist rahvaist. Esimesel kursusel ei oska aga reeglina muidugi keegi ungari keelt. Aga see on juba rohkem õppekavadesse kui lugemisse puutuv, vabandust.

Stanisław Lem "Tagasitulek tähtede juurest"

2009-04-01T12:39:00.000-07:00

Hal Bregg saabub kosmoseekspeditsioonilt, mis tema jaoks kestis kümme aastat. Maal on aga vahepeal möödunud üle saja aasta ning ühiskond kuhu Hal peale pikka ja kurnavat äraolekut saabub pole kaugeltki mitte see sama, millest ta omal ajal lahkus. Tänu kõigile maailmakodanikel läbiviidavale bezatreerimisprotseduurile on inimestest eemaldatud võime isegi ette kujutada teise inimese tapmist. Selle tulemusena on drastiliselt muutunud ka inimeste psühholoogia, käitumine, ambitsioonid ja suhted teistega. Kuna ka tehnoloogia on võimatuna näiva arenguhüppe teinud, valitseb täiesti uus ühiskonnakord, kus masinad kannavad hoolt inimeste heaolu eest ja kõigil läheb hästi. Maal õitseb rahuaeg ja õilmitseb heaoluühiskond. Selle kõigega harjumine ei ole justkui kiviajast mehele eriti kerge. Eriti haavab teda üleüldine arusaam, et sellelaadsed kosmosereisid, millelt saabus meie peategelane, on absoluutselt mõttetud. Need 10 rasket, piinarikast, katsumusterohket 10 aastat on kuulutatud tühisteks. See on ju isiklik solvang, kas pole? Ja selle kõige juures ei tundu ikkagi olevat õige kogus see bezatreerimise värk, sest kõik inimesed on nii tuimad ja tundetud.

Teos kujutabki peaasjalikult Hal'i rasket katsumust uue maailma, ühiskonna ja iseendaga leppida. Oma teekonnal peab ta hakkama saama uute tehnoloogiatega, vanade sõprade, naiste ja oma minevikuga. Eelkõige ongi tegemist psüholoogilise rännakuga, mitte kosmoseäksiga.

Antud teose Mirabilia sarja väljaande lõpus on üks kokkuvõttev lehekülg Stanisław Lemi ja ta loomingu kohta. Sealt saan teada, et tegemist on Poola autoriga (sündind 1921 ja suri 2006), kes on tähelepanuväärsemaid ja tuntumaid nimesid nüüdisaja (märkus: raamat ilmus aastal 1976) filosoofilises fantastikas. Peale "Solarise" ja antud teose on ta kirjutanud päris muljetavaldava arvu teoseid, mida siinkohal nimetama ei hakka. Kusjuures "Tagasitulekut tähtede juurest" on nimetatud hoiatusromaaniks. Hmm... no ma ei tea. Minule isiklikult ei tundu see ühiskond, mida autor kirjeldab nii hoiatav. Selles mõttes, et seal pole midagi, mis nii ohtlik või kohutav võiks olla. Ei ole see mingi antiutoopia ega ka utoopia. Peategelasegi olukord ei ole nii kohutav. Usun, et ka tänapäeval leidub inimesi, kes kuhugi võõrasse keskkonda sattudes end sama kohutavalt tunneksid. Tundub, et kirjeldatud ühiskond on sama palju rikkis kui praegultki, ainult, et teistest kohtadest. Hoiatada ei ole siin miskit. Või mida iganes... ma täpselt ei oska momendil oma arvamust sõnadesse vormida.

Üks meeldejäävam lõik antud raamatus ka teile. Siin meenutab peategelane treeninguid/katseid, mis astronautidega enne ekspeditsioonile saatmist sooritati:

"Kroonimine oli iseenesest õige lihtne. Mehele tõmmati skafander selga, ta saadeti raketiga Maa-lähedasele orbiidile, nii umbes saja tuhande kilomeetri kõrgusele, kust Maa viie kordse suurendatud Kuuna paistis, ja heideti lihtsalt tühjusesse, rakett aga lendas oma teed. Niiviisi maailmaruumis hõljudes ja käsi ning jalgu liigutades tuli oodata raketi tagasipöördumist, tuli oodata pääsemist; skafader oli kindel, mugav, temasse olid monteeritud hapniku- ja kliimaseadmed, soojendus, isegi toitmisseadeldis, mis astronauti iga kahe tunni järel erilise pastaga toitis. Nii et juhtuda ei võinud õieti midagi, kui just raadiosaatja, mis väljaspoolt skafandri külge oli kinnitatud ja pidevalt asukohta määravaid signaale andis, rikki ei läinud. Ainuke asi, mis skafandris puudus, oli raadioside välismaailmaga, mis muidugi meelega oli ära jäetud ja mille tõttu ühtki häält peale iseenese oma kuulda ei olnud. Kaaluta olekus, ebamaisest pimedusest ja tähtedest ümritsetuna tuli oodata. Tõsi küll, üsna kaua, kuigi mitte lõpmatuseni. See oligi kõik.
Kuid inimesed läksid sellest hulluks; baasrakett võttis pardale mingites epileptilistes krampides väänlevaid mehi. See oli inimloomusele kõige vastumeelsem olukord - täielik hääbumine, enesekaotus, lahkumine siit ilmast täie teadvuse juures - inimene oli paisatud igavikku, mis tungis temasse ja andis talle tunda oma kohutavat maiku. Meile sai osaks Maa-välise eksistentsi kõikjaleulatuva lõpmatuse tajumine, mida alati teadvusele käsitamatuks, võimatuks on peetud; lõpmatu langemine, justkui tarbetute, väänlevate jalgade vahel vilkuvad tähed; käte, huulte, liigutuste, nii liikumise kui ka liikumatuse tarbetus, mõttetus - skafandrites paisusid karjed, õnnetud ohvrid ulusid..."

Michel Faber "Naha all"

2009-03-03T13:04:00.000-08:00

Michel Faber (13.04.1960) sündis Hollandis, kuid emigreerus 7-aastaselt oma perega Austraaliasse, kust ta omakorda 1993. aastal koos abikaasaga Šotimaale kolis. Kõrghariduse sai ta Melbourne'i ülikoolist, kus õppis hollandi keelt, filosoofiat, kõnekunsti ning inglise keelt ja kirjandust. Peale kooli lõpetamist 1980ndal töötas ta koristajana ja tegi muid juhutöid. Siis, millegipärast, otsustas ta põetajaks õppida ja töötas sel ametil Šotimaale lahkumiseni.

Kuna ta viimased 16 aastat Šotimaal elanud on, kirjutab vaid inglise keeles ja on võitnud mitu šoti kirjandusauhinda, siis peetakse teda Šotimaal šoti kirjanikuks. Austraallased muidugi ütlevad, et ta on nende kirjanik, kuna enamuse oma elukogemusest ja haridusest on saanud ta just sealt ning nii mõnegi tema lühijutu tegevust toimub seal maakera teispoolsusel. Ja siis on veel hollandlased, kes tema kohta hollandi kirjanik ütlevad, kuna duh!... ta on ju sündinud Hollandis ja omab selle riigi kodakondsust. Bookeri auhinnale kandideerimiseks taheti teda veel inglaseks teha, aga poliitilistel põhjustel keeldus ta sellest kodakondsusest. Ise ei pea ta ennast ühegi riigi kodanikuks ega leia, et tema teosed otseselt ühegi rahvuse või kultuuriga seotud oleks. Laias plaanis on ta lihtsalt eurooplane.

Väidetavalt on ta kirjutamisega tõsisemalt tegelenud juba 14. eluaastast alates, kuid alates 1990ndatelt aastatel hakkas ta oma lühijutte erinevatele võitlustele saatma ja sai sealt ka siis tähelepanu osaliseks. Tema esimene romaan "Naha all" ilmus 2000. aastal ja seda saatis kriitikute kiiduavalduste koor.

"Naha all" peategelaseks on Isserley, kes elab Šotimaal ühes tühermaal asuvas farmis ning kelle tööülesandeks on sõita autoga mööda maanteed ringi ning võtta peale tugevaid meessoost hääletajaid. Paljud autosse istunud mehed enam päevavalgust ei näe, sest Isserley uimastab nad ning viib farmi oma kolleegide kätte, kes siis neid mehi nuumama hakkavad. Nimelt on lugu selline, et Isserley ei kuulu tegelikult üldse inimrassi - ta on pärit neljal jalal liiguvatest, kuskil maapinna sügavustes elavatest koerasarnastest isenditest, kes tarbivad inimliha delikatessina. Inimliha hankimiseks saatsid nad maale Isserley, kellele tehti kõvasti kirurgilisi operatsioone, et ta näeks vähegi inimese moodi välja. Muuhulgas paigutati ta rindkerele kohutavlat suured ümarad lihatükid, mille üle ta väga piinlikkust tunneb, kuid siiski peale võetud hääletajatele eksponeerib, sest isegi tulnukad teavad, et selliste rindade olemasolu kõrvalistemel, vähendab maal elavate meeste intelligentsust kõvasti.

Suur osa teosest keskendub Isserley füüsilistele ja vaimsetele kannatustele. Kõik need moonutused, mis tehti tema kehale operatsiooni käigus tekitavad pidevalt tugevat füüsilist valu ning lisaks eraldavad ta tema päritolurassi kuuluvatest farmi elanikest. Valusamaks teeb asja fakt, et kunagi oli ta eriti kaunis oma rassi esindaja ja elas küllaltki luksuslikku elu. Nii vaevlebki ta pidevalt kuuluvustunde puudumise käes (tuleb välja, et inimesed pole ainukesed, kelle kohta Maslow püramiid kehtib) ja eraldab end teistest veelgi.

Ootamatult saabub farmi tema ääretult rikka tööandja kaunikarvaline, kuid mässumeelne poeg Amlis Vess, kes üritab nuuminimesi vabadusse lasta ja Isserley'le selgitada, et inimesed, keda nad toiduks tarbivad, on mõtlevad isendid, kellel võib siiski olla õigus elule!? Vastutahtmist ja lootusetult armub Isserley Amlisesse, kes lahkudes ta südame purustab. See purustab naise viimasedki lootused paremale elule ja muudab ta veelgi ennasthävitavamaks. Lugu lõpeb traagiliselt, kui Isserley võtab hooletult peale kurjategija, kes naist vägistada üritab.

Mulle paistis "Naha all" veidike toore/rohelise võitu olevat, ja ma julgen arvata, et midagi on siin pistmist ka tõlketööga. Mingitel kummalistel põhjustel jäi mulle silma ja meelde üks lõik, kus peategelane toppis asju koerakotikesse!? Võibolla on asi minu enda nüriduses, aga mul läks mõni hetk arusaamiseks, mis kuradi asi on koerakotike. Pole eesti keeles sellist vastet veel kohanud doggy bag'ile (A bag (or other container) used to take home uneaten food from a restaurant meal;). Päris otsene tõlge. Minu jaoks oleks asi veits vähem hämmingut tekitanud, kui oleks lihtsalt öeldud, et topiti asjad paberkotikesse, toidujäänuste kotikesse või midagi sellist. Aga noh, mis ma ikka pilli lõhki ajan siin. Lihtsalt riivas silma.

Teiseks, jäi mulle mulje nagu peategelase tsivilisatsioon elab kuskil maapõues, aga erinevad internetist leitud allikad väidavad, et nad on hoopis tulnukad kuskilt teiselt planeedilt, mille ökosüsteem on väga nigelas korras jne. Päris segane lugu.

Igatahes, eriti hästi ma sellest raamatust ei arva. Tundub, et on tahetud katta paljusid autorile olulisi teemasid, aga on jäädud kuidagi pinnapealseks. See Isserley identiteedi teema paistab mingil määral kajastavat autori enda segast kodakondsust, mis on omamoodi täiesti arusaadav. Samas on üpris omapäraselt tehtud lugejast kodu/farmi/nuumloom, ehk siis üritatud lugeja tähelepanu pöörata sellele, et loomi koheldakse tihti väga ebaõiglaselt. Halastuse, humaansuse, seksuaalsuse, snobismi, suurettevõtete käitumise, erinevate ühiskonnakihtide omavahelise suhtlemise teemad jne. Kõigist natukene. Otseselt mitte mingit tugevat seisukohta võtmata. Kokkuvõttes tundus, et tegemist oli liiga pika lühijutuga.

Ayn Rand objektivismist

2009-03-03T11:31:00.000-08:00

Leidsin ühe Mike Wallace'i 1959. aasta teleintervjuu Ayn Rand'iga, kus Rand tutvustab lähemalt oma filosoofilisi vaateid armastuse, poliitika ja majanduse suhtes. Üpris huvitav ja intrigeeriv, mu meelest, arvestades veel seda, et Wallace on üpris pädev ajakirjanik.

Peeter Sauter "Vere jooks"

2009-02-17T12:01:00.000-08:00

Seksi, äksi, verd ja pisaraid? Aga palun! See 2006 aastal ilmunud Peeter Sauteri jutukogumik pakub neid kõike. Põhimõtteliselt. Lugeja kohtub joomaste ja deliiriumis kunstnikega, kes jahivad insipratsiooni elust enesest, pereisaga, kes nuga käes mööda linna amokki jookseb, tüdinud kontoritöötajaga, kes pühadeaegu üritab normaalsust säilitada, sisekujundajaga, kes saab saatusliku tööotsa, maffiamehega, kes otsib saatusekaaslast jne.

Lugesin alles hiljuti Nigovi "Harjutusi", Ehlvesti "Palverännakut" ning Vanapa "Riiuleid" ja kõigi nende nelja teose põhjal tundub eesti mees küll väga depressiivne loom olevat. Mõni ime, et enesetappude arv nende seas nii kõrge on. Samas Sauteri tegelased on teiste eelmainitud teoste kangelastega võrreldes aktiivsemalt/destruktiivsemalt depressiivsed. Enese hinges sonkimise ja elu üle mõistatamise asemel lähevad nad pigem kaasa sellega, mis ette satub, justkui üritades end kõige absurdsematel sündmustel ellu äratada, reaalsusesse tuua. Mõtlemata. Mõistatamata. Üritamata aru saada. Oma instinktidele toetudes. Päris ürgne või mis? Ennast justkui otsitakse, kuid ei otsita ka, sest kurat teab, mis otsides leida võib. Ja kui leitaksegi üles - mis siis juhtub? Mis edasi saab?

Võibolla need Sauteri tegelased ei olegi agreessiivsemad kui "Harjutuste" mees ja see Ehlvesti palverändur. Nad on pigem justkui leplikumad oma mõttetuse suhtes ja otsivad vastavat elust?

Mingitel segastel ja alateadvusest pinnale kerkinud põhjustel tekkis mul "Vere jooksu" lugedes kange tahtmine Sauteri kirjutamismaneeri ja teemakäsitlust Palahniuki omadega võrrelda. Ma täpselt ei oska näpuga näidata ja öelda, et näe, siin kirjutavad nad sama moodi ja siin mõtlevad nad sama asja, aga kuskil on miskit, mis neid minu jaoks omavahel ühendab. Võibolla on see mingitest sotsiaalsetest kohustustest ja ettekirjutustest lahti rebimine - kõigepealt põhja ja siis reaalsusesse värk. Või see tegelaste mõningane apaatsus ja sotsiaalne ükskõiksus. Ma ei tea. Mine võta kinni. Äkki see kohati kuiv (üldse mitte halvas mõttes) ja äärmiselt sarkastiline huumorisoon? Inimlik ükskõiksus? No ma ei tea. Üritan sellest mõttest lahti saada, sest vaevalt, et mõni autor tahab, et teda teise autoriga võrreldaks? Igal ühel on ikka oma nägu ja tegu. Vähemalt võiks olla. See on teine teema juba.

Igatahes, siin üks kontekstist välja rebitud lõik jutust "Jõulud". Tegelikult vahet ei ole, sest see lõik ei paista oma kontekstist tegelikult hoolivatki, selle pärast ma ta valisingi:

Võõrandumine asjade läbi ja võõrandumine mõtete läbi on sarnased. Asjad ja mõtted mõjuvad või tegutsevad sarnaselt. Aga võõrandumine millest? Ei tea. Iseendast? Ei tea. Ei tunne teda. Tegelikkusest? Ei tea. Ei tunne seda. Pole seal käinud.
Sõna "tegelikkus", mis tekitab tunde, et on olemas tegelikkus, ja siis tekitab tunde, et sa võõrandud tegelikkusest. Iseendaga sama lugu. Illusioon, mis ei varja, et ta on illusioon ja mille jälgimine ängistab, sest teda pole olemas ja kätte teda ei saa. Ei aita see, et tead, et ei saa.
Kas surm on lahendus? Mingisugune.
Mis lahendusi veel on? Ei mäleta.
....
Seisin poes ja vaatasin asju ja püüdsin tahta midagi osta. Ei tahtnud
Vaatasin riiuleid. Palju asju riiulitel. Mõttetud nagu mina. Miks peaks kaks mõttetut asja kokku panema, minu ja mõned asjad. Mis see muudab? Ei midagi. Mõttetute asjade koha muutmine ei anna asjadele mõtet.

Päris nauditav. Ma kusjuures polnud enne selle raamatu lugemist Sauteri eksistentsist teadlikki. Nüüd olen targem. Polegi nii õudne see eesti kirjandus. Kusjuures ta on Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali ilukirjandusliku proosa aastaauhinna nominent 2008. aastal ilmunud "Beibi bluu" eest. Ja "Vere jooksu" ilmumise kanti jäänud intervjuud Sauteriga saate lugeda siit.

Ayn Rand "The Fountainhead"

2009-02-05T13:28:00.000-08:00

Ayn Rand (2.02.1905 – 6.03.1982) sündis Venemaal ja ta vanemad olid keskklassi kuuluvad juudi päritolu agnostikud. Lõpetanud Peterburi ülikooli sotsiaalpedagoogika ja kohalikus filmikoolis stenaristi eriala, õnnestus tal saada Ameerika viisa ja sõita külla seal elavatele sugulastele. 21-aastasena paar kuud teisel mandril elanuna otsustas Ayn, et ei taha enam kollektivismi ülistavale kodumaale mitte kunagi tagasi minna ning kolis New Yorki iseseisvat elu elama. Elatist teenis ta filmitööstuses kõikvõimalikke juhutöid tehes ja lõpuks ennas stsenaristinagi teostades. Hollywoodis kohtus ta noore näitleja Frank O'Connoriga, kellega abiellus ja kuni mehe surmani õnnelikud 50 aastat koos veetis. Oma suurima menu saavutas Rand romaaniga "The Fountainhead", mis ilmus 1943. aastal. Selleks ajaks 38-aastane naisterahvas oli oma esikromaani kirjutanud 7 aastat ja teose oli tagasi lükanud tosin kirjastust. Teos saavutas aga peale ilmumist rahvusvahelise edu ja autoril õnnestus enne elupäevade lõppu ka "The Fountainhead'i" põhjal vändatud filmi stsenaristiks olla.

Väga laias plaanis ülistab "The Fountainhead" egoismi, mille läbi inimene on võimeline õnnelikuks saama ja tembeldab ebamoraalseks altruismi, kollektivismi ning arvamuste pealesurumise. Romaani deviisiks on "man's ego is the fountainhead of human progress". Tegemist on justkui sissejuhatava teosega Randi isiklikku filosoofiasse - objektivismi. Objektivismi kõrval on teose põhiteemadeks ka arhitektuur ja ajakirjandus.

Peaegelane Howard Roark on andekas arhitektuuritudeng, kes visatakse koolist aasta enne lõpetamist välja. Olgugi, et Howard inseneritundides on klassi parim, ei suuda ta alluda disaini ainetes õppejõududele, kes on traditsioonidekesksed ja ei taha ega oska midagi arvata sõnakuulmatu tudengi uuenduslikest ehitistest. Enesekindel nooruk tekitab õpetajates ebameeldivustunnet ja kaastudengites põlgust ja mis kõige hullem - teda ennast ei paista see absoluutselt huvitavat. Ta on justkui immuunne teiste mõjutustele ja arvamustele. Roarkile on eksmatrikuleerimine kergenduseks, sest on omandanud ametiks vajalikud baasteadmised ja ei soovi rohkem aega veeta, et konservatiividest õppejõududele erialast nägemust selgeks teha. Aega viitmata kolib ta New Yorki ja otsib tööd linna ainukese erialase modenisti Henry Cameroni juures. Cameron, keda üldsus keeldub tunnustamast, on end põhja joomas ja üritab põikpäisele noorukile mõistust pähe panna, et see vähegi painduks teiste tahtmise järele ja ei lõpetaks nagu Cameron ise. Roark aga ei lase end kõigutada ja ajab jonnakalt oma joont edasi. Peale Cameroni surma jääb ta üksi võitlema konservatiividest klientidega, kes tahavad ta hoonetele kõikvõimalikke ebavajalikke sambaid ja kaunistusi külge pookida ja rajab vaikselt endale karjääri tehes tööd ainult neile klientidele, kes on talle absoluutselt vabad käed annavad. Tänu tema sihikindlusele ei ole ta eriti populaarne ja sõpru tal palju ei ole, kuid need, kellega ta ühise keele ja vastastikuse austuse leiab, jäävad tema kõrvale alatiseks.

Roarkist aasta vanem Peter Keating lõpetab kooli klassi parimana, on õpetajate lemmik ja teeb alati seda, mida temast oodatakse ning on edu nimel valmis kõigeks - siia alla kuulub ka enda väärikuse mahasurumine ja aeg ajalt tema jaoks ebameeldivalt Roarkilt abi palumine - seda nii koolis kui ka hiljem oma karjääri jooksul. Kui Roarki innustab armastus oma töö vastu, siis Keatingu motivaatoriks on edu saavutamine ja oma manipuleerivale emale heameele valmistamine. Peale lõpetamist saab ta tööd linna kõige prestiižikamas arhitektuuribüroos, kus temast saab kohe kõigi lemmik. Tänu oma seltskondlikkusele ja meeldivusele ei tule tal kunagi tööst puudust ja varsti saab temast firma osanik ning bossi äärmiselt kauni tütre Dominique abikaasa. Kuid ega see allakäik kaugel pole, kui sa tegelikult ise midagi teha ei oska.

Ellsworth Toohey on äärmiselt populaarne intelligent ja altruist, kelle arhitektuurialane kolumn "One Small Voice" kohalikus nn sotsiaalsema suunitlusega päevalehes The New York Banner dikteerib ehitustrende ja paneb paika, kes on linnas kes. Toohey võitleb muu seas kõigi väikeste ja vaeste kodanike eest, juhib kultuurielu, annab helgematele peadele nõu, asutab seltse, klubisid, liikumisi ja teeb keskpärasusest väärtuse. Esialgu ohutu ja heatahtliku tegelasena paistval meesterahval on aga vägagi kaheldavad eesmärgid. Nimelt juba nõrga ja õblukese noorukina ei suutnud ta sallida neid, kes olid temast mõistuse või vaimu poolest üle, ja nii otsustas ta hakata nende vastu kõigi vahenditega võitlema. Et koidaks kord päev, kus inimesed, kes iseseisvat mõtlemist hakkavad ilmutama, ei elaks vanemaks kui 12 aastat. Oma sihipärase ja pikaajalise tegevuse tulemusel on ta suutnud võita ühiskonna poolehoiu ja nüüd söödab neile ette, mida nad kuulda tahavad ja mida arvama peavad. Kuna inimesed on nõrgad ja vajavad alati teiste heakskiitu, siis on alati ohutum minna kaasa üldsuse arvamusega ja ise mitte midagi arvata. Nii on ta igale poole tutvuste kaudu sokutanud "oma mehi" - inimesi, kelle peale saab kindel olla, et nad alati Tooheylt nõu tulevad küsima, inimesi, kes ise ei oska otsusi vastu võtta, kartes teiste halvakspanu pälvida. Kohtudes Roarkiga, saab Toohey eesmärgiks ta hävitada - maksku, mis maksab. Läbi oma väikese kolumni teeb ta muudkui Roari maha ja ülistab Keatingut, kellest on saanud Toohey andnunud järgija.

Gail Wynand on suurärimees ja muuseas The New York Banner omanik. Rentslist kuningaks tõusnuna veab teda edasi kirg võimu järele ja põlgus inimkonna vastu, kes teda mitmel korral alt on vedanud. Inimesed tema silmis on vääritud, üksteisest sõltuvad, võimetud midagi looma. Ta tunneb erilist lõbu andekate ja paljutõotavate meeste murdmisest ja nende painutamisest oma tahtele. Läbi aastate inimestega manipuleerides on ta otsinud väärikat vastast endale, kuid vastase asemel leiab ta endale ootamatult sõbra Roarki näol, keda ta oma kodu arhitektiks palgata tahab. Wynand jagab Roarki ideaale ja maailmavaateid ning nende vahel tekib vastastikune austus. Mõlemad leiavad, et inimene peab eelkõige arvestama iseendaga, mitte elama teiste jaoks. Inimene peab tegema seda, mis talle meeldib ja laskma teistel teha seda, mis neile meeldib. Armastus ja sõprus peavad põhinema vastastikusel austusel, mitte vajadusel või kohustustel. Wynand viib Roarki üldsuse teadvusse ja paneb arhitektuuriringkonna teda tunnistama. Omalt poolt viib Roark Wynandi sinnamaale, et ärimehe maailmapilt variseb ootamatute sündmuste tõttu kokku ja ta jõuab arusaamale, et kogu selle aja, mil ta suure ajalehe omanikuna inimeste üle võimu on omanud, on ta tegelikult toitnud rahva kollektiivset mõistust ja teinud selle Roarki suguste geeniuste suhtes allergiliseks.

Dominique Francon on ebamaiselt kaunis, intelligentne, kaaskodanike jaoks etteaimamatu ja skandaalne naisajakirjanik, kes juhtumisi on ka New Yorgi kuulsaima arhitektuuribüroo omaniku tütar. Temas on juurdunud sügav põlgus ajudeta ühiskonna suhtes, mis teeb temas külma ja ükskõikse inimese. Juhuse tahtel kohtab ta aga Roarki, kellesse ta looma kombel armub ning neist saavad armukesed. Vihast ühiskonna vastu, mis Roarki aktsepteerida ei taha, otsustab ta protesti mõttes võtta maailmalt Roarki ande ära ja võtab igal võimalikult juhusel sõna Roarki vastu, et keegi teda jumala eest ei palkaks. Tema salajane meeleavaldus näeb ette ka Peter Keatinguga abiellumist, et karistada ka ennast antud ühiskonda kuulumise eest. Majanduskriisi käigus müüb Peter aga Dominique Gail Wynandile ühe ehitusprojekti nimel õnnetult maha ja Dominiquest saab Wynandi abikaasa. Wynandit on esialgu käsitletud Roarki antiteesina, kuid sündmuste käigus selgub, et ta pole pooltki nii halb mees, kui võiks arvata. Tegelikult sobivad nad oma mõttelaadi poolest Dominiquega ideaalselt. Aastatepikkuse abielu jooksul jääb naise ja Roarki vaheline armastus Wynandile teadmatuks.

Teose kulminatsioonipunktis kohtuvad kõigi peategelaste saatused kohtusaalis kui otsustatakse Roarki õiguse üle hävitada oma loomingut. Lõpp on väljateenitult õnnelik - igaüks saab teenitud palga ja armunud võivad oma elu segamatult edasi elada.

Üldjoontes jaotab Rand inimesed egoistideks, kes loovad uusi asju ja second-handeriteks, kes ainult tarbivad ja ei osale loomisprotsessides. Peategelased jagunevad justkui sel skaalal egoistist second-handerini vastavalt: Howard Roark, Gail Wynand, Ellsworth Toohey, Peter Keating. Skaala keskmes olevad Gail Wynand ja Toohey on tegelikult kogu kurjuse juureks. Nad on second-handerid, keda motiveerib vaid võimu omamine teiste üle ja nad toidavad kollektiivset mõistust väärtustega, mis nad taltsaks teeb. Nad on represseerijad. Nende ainukeseks omavaheliseks erinevuseks on see, et Wynand peab end egotistiks ja jagab Roarki ideaale, aga Toohey tunnistab endale oma teisejärgulist olemust ja teeb kõik, et takistada ühiskonnal Roarki sarnaste individualistide aktsepteerimist. Keating on selles mängus teadlikult valitud ohvri rollis - inimest, kes pole just halbade kavatsustega, kuid keeldub ise mõtlemast ja arvamust avaldamast. Siin väike näide tema tavapärasest mõttekäigust:

"...tootbrush in the jaw tootbrush brush brush tooth jaw foam dome in the foam Roman dome come home home in the jaw Rome dome tooth tootbrush toothpick pickpocket socket rocket..."
Peter Keating squinted his eyes, his glance unfocuse as for a great distance, but put the book down. The book was thin and black, with scarlet letters forming: Clouds and Shrouds by Lois Cook. The jacket said that it was a record of Miss Cook's travels around the world.
Keating leaned back with a sense of warmth and well-being. He liked this book. It had made the routine of his Sunday morning breakfast a profound spiritual experience; he was certain that it was profound, because he didn't understand it.
Peter Keating had never felt the need to formulate abstract convictions. But he had a working substitute. "A thing is not high if one can reach it; it is not great if one can reason about it; it is not deep if one can see its bottom" - this had always been his credo, unstated and unquestioned. This spared him any attempt to reach, reason or see; and it cast a nice reflection of scorn on those who made the attempt.

Mis ma oskan öelda - tegemist on väga jõulise teosega. Kummaline, et ma nii mõtlen, aga mind pani kohati imestama, et naisterahvas on midagi nii tugevat ja mehist kirjutanud. Kipun arvama, et midagi on siin tegemist selle faktiga, et Rand Venemaalt pärit on. Kirjutamismaneer oleks justkui kuidagi klassikalise vene kirjanduse mõjutustega. Eks see rahvuslik kliima ole seal vist selline, et see kas murrab sind või teeb kohutavalt tugevaks.

PS! Medal minu poolt neile, kes mu kirjutise läbi viitsisid lugeda! Sattusin veits hoogu, sest polnud ammu midagi nii suurt ja muljetavaldavat läbi lugenud. Loodetavasti saate lähitulevikus lugeda ka ülejäänud kümmekonnast raamatust, mida vahepeal lugenud olen. Mu lugemiskiirus on suurem kui kirjutamiskiirus.

Sándor Tar "Meie tänav"

2009-01-11T13:41:00.000-08:00

Ungarlase Sándor Tari romaan "Meie tänav" kuulub minu jaoks sarja "Põnevaid pärle allahinnatute riiulist". Maksis teine 50 või 70 krooni, sisu oli aga umbes 150 krooni eest.

Kuna teos on pigem romaan novellides kui lihtsalt romaan, olnuks mõeldav ka vaid paari peatüki lugemisega piirduda, aga kuna ma enne lugema asumist seda iseärasust ei teadnud, läbisin kõik leheküljed. Olgugi et ainult kõigi novellide lugemine andis võimaluse sündmuste käigule pilgu heita enam-vähem kõigi asjaosaliste vaatenurgast, valdas mind pigem tunne, et sama tulemuse saanuks ka ühes peatükis esinevaid nimesid, haigusi ja jooke varieerides (millest tulenevalt ei vaevunud ma ka eriti nimesid meelde jätma). Õigupoolest võinuks ehk piirduda lausa paari leheküljegagi, millest piisanuks sisu etteaimamiseks, samas kui stiili teadasaamiseks aitas juba ühest lõigustki. Järgnevalt aga sellest, miks kogu raamatu lugemine siiski asja ette läks.

Autor on võtnud vaevaks tutvustada lugejale Ungari trööstitumaid külgi. Tegevuspaigaks lame Alföld ida pool Doonaud, täpsemalt üks perifeerne tänavküla. Seal sündinuil ei paista oma saatusest pääsu olevat. Mõnel ehk õnnestubki kuhugi suuremasse asulasse kutsekooli minna, aga erinevatel asjaoludel lõpetatakse ikka kodukülas võlgu juues või oma miniaga sugu tehes (tõenäolisemalt muidugi mõlemat tegevust harrastades). Elatakse mingites sarades, sest kui mõni edumeelne idealist hakkaski kunagi suure hurraaga omale maja ehitama, ei jõudnud sellega kunagi keegi lõpule. Mõni ime, sest valdav enamus joob päevad ja ööd läbi ning ülejäänud tegelevad neile baarides võlgu alkoholi müümisega (kuid eks joo nemadki). Targemad on nimelt täheldanud, et isegi kui raha pole, on võimalik pidevas joobes viibida, kuna mingist hetkest alates on purjusoleku säilitamiseks väga vähe tarvis juurde juua. Tööd õieti kellelgi pole, elavad eri sorti toetustest ja pensionitest, kaklevad ja amoraalitsevad, petavad ja varastavad, aga siis tüdinevad ja lepivad ära. Küla pappi tsiteerides peab aga nentima, et "siin ei ole inimestel viitsimist nii suureks jumalavallatusekski, et maapõu neid neelaks."

Nagu arvata võib, ei elata selles tänavas just üleliia jätkusuutlikku elu. Kui teos poleks üles ehitatud novellilaadsete osadena, võiks mingi hetkeni veel loota, et olukord paraneb, midagi võib muutuda, aga kus sa sellega. Pärast paari peatükki on selge, et siin pole mingit lootust mülkast pääseda. Ehk selle lootusetuse rõhutamiseks ongi vaja analoogseid lugusid järjepanu korrata ja varieerida. Sellele vaatamata oli lugemine aeg-ajalt äärmiselt tüütu ja ma jõudsin vahepeal ligi 900 lk jagu muid raamatuid lugeda. Vähemalt tundus enda elu pärast lugemist kontrastselt kaunina.

Üks stiilinäide leheküljelt 46, milles ilmneb selgelt kogu teosele iseloomulik lauseehitus (otsekõne puudus täiesti, kõik oli kaudseks tehtud ja justkui ühe hingetõmbega välja öeldud):

Tüdruk jäi kaks korda istuma, aga lõpetas siiski kooli, kodus kõik rõõmustasid, ainult tema mitte. Nädalaid ta lonkis niisama ringi, siis sosistas isale rõõmuga, et talle on ära tehtud. Õnnestus. Ja kes siis, küsis isa. Ács Jóska? Oh ei, ütles väike tüdruk. Dorogi. Kaks korda. Isa haaras peast kinni ja ei öelnud muud, kui et sa oled idioot, mu laps. Siis läks jooma. Õhtul võttis väike tüdruk sisse kõik ema arstirohud, aga vesi, mida ta peale tahtis juua, oli kuse maiguga, ja nii ta oksendas kõik välja. Isa laulis samal ajal teises toas emale vanu laule, nii valjusti, et Hesz Jancsi, naaber, karjus varsti, et aitab juba, ma panen teil maja põlema! Natuke aega sõneldi, ja siis tekkis lõpuks vaikus. Hommikuks oli põrsas nälga surnud, Béres nuttis teda taga, ja kaevas siis talle augu õuenurka, Magdika vaatas ukselt ja naeris. Hiljem läks väike tüdruk poodi, tõi piima ja sarvesaia ja sõi õuel, kaevu kõrval. Varsti läheb ka isa poodi, ostab kakssada viina. Siis toob Sarkadi-mutilt veini ja nad joovad ka seda.

"Undi-jutud. Mälestusi Mati Undist"

2009-01-07T13:16:00.000-08:00

Peaaegu kummastav, kuidas mul on tekkinud huvi elulooliste kirjandusteoste vastu. Eelmisel aastal lugesin neid lausa kolm tükki läbi, kuigi sihipärast huvi biograafiate vastu pole ma enda teada kunagi ilmutanud. Nüüd siis veel see mälestustekogumik Mati Undist, mille on kokku sättinud Kalev Kesküla. Sõbrad, tuttavad, kolleegid ja kaasaegsed meenutavad Unti ta kujunemisel maapoisist kirjanikuks ning sealt edasi lavastajaks. Kuigi muljetajaid on parasjagu suur hulk (muuhulgas on esindatud terve posu 60-70ndate kirjaheeroseid, hilisema aja näitlejaid ja valik Undi naisi), on välja jäänud mõni isik, kellel kindlasti omajagu huvipakkuvat öelda olnuks. Osaliselt on vist selles süüdi Undi pärija Lii Unt, kes erilist koostöösoovi ei ilmutanud.

Nagu arvata võib, tingib autorite kirju seltskond nii vormilise kui sisulise ebaühtluse, aga mu meelest on see siinkohal pigem voorus kui puudus. Vastupidi, ütlemata põnev oli lugeda, kuidas erinevatel inimestel Undist totaalselt eri arusaamad võisid olla. Nagu Kalev Keskülagi eessõnas ütles, jäägu ühtluse tagaajamine biograafide tööks. Lisaks sõnalisele osale on raamat tihedalt täis fotojäädvustusi, millest osa on ka Undi enda katsetused fotograafia vallas.

Sisulise poole pealt ei ole sellest teosest oodata midagi nii intrigeeriv-provotseerivat, kui Vahingu päevaraamatutest. Parem ongi. Vähemalt mulle meeldis just nimelt lugeda sellest, kuidas Unt oma sünnipäeval kelguga Kännu Kukes söökide järel käis, mida kinkis kultuuriminister Undile ta 50. juubeliks, mis mõttes oli „karu rukkis“, kelle akna all käis Unt pesutriikimist vaatamas, milliste toitude sisse konjakit pannakse jne. Lisaks muidugi erinevaid noppeid Undi kassidest, mis mulle väga hinge läksid. Pean tõdema, et mulle pakkusid rohkem huvi need meenutused, mis käsitlesid aega, mil Unt veel kirjandusele pühendus. Pole midagi parata, mind teater eriti ei huvita. Sellegipoolest oli põnev lugeda ka neid osi, kus Unt juba Noorsooteatris, Draamas ja Vanemuises figureeris, sest ega ta ekstsessid ja itsitamised siis kuhugi ära ei kadunud. Olles oma elus rohkem kunstik kui päris-inimene, on Undi igapäevategemisedki mingis mõõtmes sama kütkestavad kui ta looming.

Mul on ainult üks etteheide. Ei tea, kas ma ostsin juhtumisi praagi või on see kõigil eksemplaridel nii, aga mul tuli vähemalt kahel korral ette, et ühe lehekülje lõpp ja järgmise algus ei läinud sugugi kokku. Paistis, nagu oleks lõik või paar vahele jäänud. See tegi küll natuke pahaseks.

2008: retrospektiiv

2009-01-03T01:13:00.000-08:00

Perioodil 1.01.2008-31.12.2008 lugesin ma läbi 29 raamatut ehk 6 raamatut vähem kui 2007. aastal. 14 raamatut olid inglise keeles ja 15 eesti keeles. 13 teose kohta oskasin/viitsisin/tahtsin ka siia mingigi postituse valmis vorpida. Ega ma muidu seda kõike ei teaks, aga mul on tehtud väga põhjalik tabel kõige loetu kohta. Samas leian, et suutelisus loetu üle arvet pidada vihjab alla keskmise lugemismahule. Loeksin ma korralikult, poleks ilmselt mahti arvepidamisele aega raisata. Kuid järgnevalt veidi täpsem statistilis-arvamuslik ülevaade alfabeetilises järjekorras. Ehk õnnestub nüüd paar sõnagi öelda nende teoste kohta, millest ma siia senini kirjutada pole jõudnud. Vabandan kindluse mõttes ette ebaühtluse pärast, kuna mõnest värskelt loetud teosest on üsna mitu rida südamel, samas kui mõne teise raamatu kohta oskan ma ainult öelda, kas selle lugemisele kulunud aeg oli raisku läinud või mitte.

Niisiis.

Pikemaajalise värina jätsid sisse järgmised teosed:

Erich Fromm "The Fear of Freedom" - Vabaduse olemuse muutumisest läbi aegade, peatudes põhjalikemalt reformatsiooni mõjul ja protestantliku tööeetika kujunemisel. Kuna teos keskendub peamiselt sellele, kuidas vabadusest on tänapäeva inimese jaoks saanud omamoodi koorem, käsitleb autor ka võimalikke pääsemismehhanisme, mis pakuvad lisahuvi seetõttu, et teose esmatrüki aja (1942. aasta) Saksamaa kujutas endast täiuslikku näidet autoritarismi näitlikustava materjalina.

Michel Houellebecq "Elementaarosakesed" - Mõtlesin kogu aeg, et olin sellest siia ka kirjutanud, aga näedsa - polegi. Kahtlustan, et Houellebecqi teostest jääb mu lemmikuks esimesena loetu "Võitlusvälja laienemine", aga kui ma "Elementaarosakesi" esimesena lugenuksin, oleks see mu lemmar. Samas minu jaoks on "Võitlusvälja laienemine" justkui sissejuhatus Houllebecqi ja kokkuvõte Houellebecqist, "Elementaarosakesed" on nagu autori ideede laiendatud versioon. Vähemalt selline kompositsioon on minu peas neist kahest teosest ja nende autorist.

James Joyce "Dubliners" - Mu mäletamist mööda luges Janika ka seda ja pärast muljeid vahetades selgus, et talle ei meeldinud see üldse. Samas mulle olid just meeltmööda need lühikesed jutustused argipäevadest, mis näisid algavat ja lõppevat üsna juhuslikul momendil. "Dublinersi" puhul see huvitaval kombel ei seganud kuidagi, vähemalt mul ei tekkinud küll mingit huvi teada saada, mis pärast juhtus. Väljalõiked elust olid piisavad.

Juri Lotman "Vestlusi vene kultuurist. 2" - See oli vist esimene raamat, mille ma möödunud aastal läbi lugesin, kuna 2007. aasta viimane raamat oli "Vestlusi vene kultuurist. 1". Kahju, et mulle loetu nii halvasti meelde jääb. Kui midagi üldse mäletada võiks, siis vähemalt sellest teosest tahaks küll mingeid faktilisi mälestusi omada.

Iris Murdoch "Meri, meri" - Oli ilmne viga seda eesti keeles lugeda, kuna korrektuur oli kohati puudulik ja tõlge kõlas mu peas nagu õigete sõnade, aga vale viisiga laul. Samas sisuliselt oli teos muidugi tasemel, eks seda peetakse ka üheks Murdochi parimaks teoseks.

Iris Murdoch "The Philosopher's Pupil" - Tegemist oli kohutavalt väikses kirjas jõledal paberil väikeses formaadis taskuväljaandega. Teate küll, nagu need Penguini omad näiteks. Selliseid teosed jätan ma tihti kaane järgi otsustades lugemata, sest nende füüsiline vorm on mulle kui lugejale vastuvõetamatu. Kuid seda paksu peletist ma siiski lugesin, sest sisu oli SUUREPÄRANE. Jah, vist isegi mu lemmikuim kõigi Murdochi teoste seast, mida ma lugenud olen. Oli põnevaid suhteid, filosoofiat, huvitavaid süžeepöördeid. Sisust ma suurt midagi enam ei mäleta muidugi. Kuhugi supluslinna saabub müstiline filosoof, kellega kõigil mingi oma klaarimist vajav suhe on. Ega rohkem ei oskagi nagu midagi öelda.

Boris Vian "Päevade vaht" - Lihtsalt väga ILUS. Kirjutatud täiesti imeliste sõnadega.

Evelyn Waugh "Peotäis põrmu" - Millistes kogustes nii südamelähedast teravat satiiri!

Simone Weil "Gravity and Grace" - Weil oli 20. sajandi algupoole prantsuse filosoof, kristlik müstik ja ühiskondlik aktivist ja kuna ta just sellistes valdkondades tegutses, on mul väga raske teost "Gravity and Grace" kommenteerida, kuna ma küll lugesin selle läbi ja ehk sain millestki arugi, aga ülevaatlikult kirjutada ma sellest ei oska. Vormiliselt oli seda lugeda väga lihtne, kuna peatükid koosnevad lühikestest eraldatud lõikudest. Tsiteerin:

"Evil is limitless but it is not infinite. Only the infinite limits the limitless.

Monotony of evil: never anything new, everything about it is equivalent. Never anything real, everything about it is imaginary.

It is because of this monotony that quantity plays so great a part. A host of women (Don Juan) or of men (Célimène), etc. One is condemned to false infinity. That is hell itself." (Evil, lk 69)

"To say that the world is not worth anything, that this life is of no value and to give evil as the proof is absurd, for if these things are worthless what does evil take from us?" (Affliction, lk 84)

Keda huvitab, siis võib raamatusse piiluda Google Booksis.

Pigem meeldisid, kui ei meeldinud:

Pierre Bayard "Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud" - Lohutav, provotseeriv, inspireeriv, innustav.

Saul Bellow "Seize The Day" - Asusin seda lugema usaldatava maitsega inimese soovitusel, aga mulle see ilmselgelt nii suurt muljet ei avaldanud kui talle. Iseenesest on muidugi tegemist Nobeli kirjanduspreemia laureaadiga (1976), aga see tiitel ei päästnud minu silmis ka Mauriaci, nii et...

Jüri Ehlvest "Taevatrepp" - Ma olen Ehlvesti loomingusse kiindunud eelkõige "Palverännaku" pärast, ülejäänud küll meeldib samuti, aga on mu jaoks arusaamatum. Sama lugu siis ka "Taevatrepiga".

Juri Lotman "Valik kirju" - Heitsid valgust targa mehe isiklikumatele külgedele.

Iris Murdoch "The Unicorn" - Keskpärane lugu. Gooti sugemed tegid asja minu jaoks veel halvemaks, samas päris mahavisatud aeg ka polnud.

Philip Roth "Portnoy's Complaint" - Sisust ei mäleta ma peaaegu mitte midagi, sest lugemine edenes väga vaevaliselt ja selle läbi lugemise lõpuks olin ma ilmselt vahepeal paar teist raamatut ära seedida jõudnud. Praeguseks unustatud põhjustel on ta aga siin, sest ma ei mäleta, et ma lugemist kahetsenud oleksin.

Lionel Shriver "Me peame rääkima Kevinist" - Olin vist raamatut kirjutama pannud ideest rohkem vaimustuses kui raamatust endast.

Susan Sontag "Regarding the Pain of Others" - Natuke pealiskaudseks jäi, lisaks polnud ühtegi illustreerivat fotot - väga kahetsusväärne, arvestades seda, et sisu fotograafia ümber keerles.

Peter Stockwell "Sociolinguistics. A resource book for students." - Ega mul otsest vajadust polnudki midagi sotsiolingvistika kohta lugeda, aga millegipärast tundus see huvitav. Põhimõtteliselt oligi, aga mõelduna päris nullist alustajatele, mistõttu mu jaoks oli see aeg-ajalt ammu teadaoleva kordamine.

Colin Swatridge "A Country Full of Aliens - A Briton in Hungary" - Teos jättis küll autorist natuke opaka mulje, aga ungarlastest on ikka tore lugeda, lisaks muidugi ka mõned äratundmismomendid.

Mari Tarand "Ajapildi sees" - Algul mõtlesin selle esinaudingute lõiku panna, aga ma vist ikkagi ei saa öelda, et sel teosel mu jaoks kaugeleulatuv mõju oleks olnud. Kuigi praegu tuli taas tahtmine Viidingu luulet lugeda.

Vaino Vahing "Sina" - Ma ei jaksa praegu sisu kohta midagi meelde tuletada. Oli vist Vahingust endast või vähemalt seda muljet jättev. Jäi lihtsalt raamatukogus näppu ja mis sest vihikupaksusest LR-i väljaandest ikka niisama sirvida, lugesin siis läbi ka.

Tõnu Õnnepalu "Flandria päevik" - Tsiteerides kommenteerija M-i: "Igava ja paeluva sümbioos."

Nende lugemine tekitas vastikust või igavust, tüütasid või vedasid lootusi alt:

Charles Bukowski "Naised" - Kõik, mis mul selle kohta öelda on, on kirjas siin.

Jiddu Krishnamurti "Freedom from the Known" - Ei olnud valgustav.

François Mauriac "Endise aja nooruk" - Ma lihtsalt ei saanud aru.

Iris Murdoch "Jackson's Dilemma" - Kahju ja veidi ebaaus seda siia jaotusse panna, kuna Murdoch oli "Jackson's Dilemma" kirjutamise aegu juba Alzheimeri küüsis, aga kui ainult raamatule keskenduda, siis on ta koht ikkagi siin.

Steven Pinker "The Language Instinct" - No ikka ei ole vaja kõiki loodusteaduste meetodeid ja termineid keeleteaduse peal rakendada, onju. Naljad olid ka sel mehel nagu Priit Pulleritsul. Küsitav on ka see, kui hea mõte on pühendada näidetele kolm korda rohkem ruumi, kui teooriale, mida nad näitlikustama peaksid.

Albert Schweitzer "Aukartus elu ees" - Nii armas sinisilmsus, aga lõppude lõpuks ikkagi päris igav.

Andrew Norman Wilson "Iris Murdoch As I Knew Her" - Milline ennasttäis ja labane autor, kes pildimaterjalis eraldab ebaproportsionaalselt palju ruumi enda ja oma (täiesti asja mitte puutuva) naise fotodele, rääkimata sellest, kui inetult ta Iris Murdochist kirjutas. Oleks siis kohe öelnud, et tema meelest on Iris Murdoch paks, räpane ja lõtvade kommetega lipakas, aga ei, ise ju veel rõhutas mitu korda, kui oluline Murdoch ja ta looming on tema jaoks olnud ning siis läks jälle sarjamine ja rõve surkimine edasi.

Lionel Shriver "Me peame rääkima Kevinist"

2008-12-21T13:34:00.000-08:00

Lugedes oli üsna võimatu umbsisikuliselt objektiivseks jääda, kuna esiteks on paljud teoses esile kerkinud küsimused ka mind ennast vaevanud ja teiseks kubiseb romaan autori enese heitlustest ja kahtlustest. Lionel Shriver ei ole muide üldse mees, selle tõestuseks on kas või 2005. aastal saadud Orange Prize, mida ainult naistele jagatakse. Kui veel põgusalt peatuda autori ja ta loodud jutustaja-peategelase ühistel lõikekohtadel, siis on Shrivergi jaganud end Euroopa ja Ameerika vahel, olles küll pärit Lõuna-Carolinas, kuid resideerudes juba mõnda aega Londonis. Kuid mis muidugi olulisem: Lionel Shriver ja minategelane Eva ei leia, et kõik naised on loodud laste vorpimiseks.

Mu huvi käesoleva teose vastu tärkaski siis, kui väikeses ajalehenupukeses mainiti seda värsket Moodsa Aja sarja järjekordset üllitist ning rõhuti emaduseküsimusele, mida autor 500 lehekülje ulatuses lahanud on. Kuna minugi jaoks pole lastesaamistung midagi iseenesestmõistetavat, asusin aktiivselt peale passima, millal Esteris teaviku olek „töötluses“ asemel „kohal“-staatuseks muutub. Mõnes mõttes tabas mind lõpuks lugema asudes pettumus, sest kuigi teadsin, et kogu loo taustaks on jutustaja poja poolt korda saadetud koolitulistamine, eeldasin millegipärast, et see ongi pigem ikkagi taust ja põhiteemaks jäävad ema siseheitlused. Esimesed leheküljed paistsid aga kinnitavat vastupidist. Õnneks pidin loo arenedes oma esmamuljet revideerima.

Teos on raamat kirjades, mis on adresseeritud Eva Khatchadourianilt ta abikaasale Franklinile. Eva ja Franklin olid väga kaunis ja elujõulises suhtes, kuniks Eva suurest soovist oma armastatud mehele meelehead teha rasedaks jäi. Oma reisigiidide firmat omav ja mööda maailma rännata armastava naise jaoks seostus rasedus ja laps algusest peale millegi hirmsa, vabadust ahendava ja koledamaks tegevaga. Püsis küll lootus, et kui siis sünnitusmajas lõpuks laps kõhule pannakse ja ta rinda imema hakkab, saabub ilmutus ja kõik tunded muunduvad sellisteks, nagu teised emad neid talle siiani innukalt kirjeldanud olid. Paraku oli otsustaval momendil Evakese südames ainus mõte „Ma peaks nüüd midagi tundma“ ja ega vastne pojuke Kevingi palju kaasa aidanud, põlates ema rinna ära ning jätkates ema elu põrguks tegemist ka edaspidi. Nii siis oligi Eva järsku koos pojaga, keda ta ei talunud ja mehega, kes armastas oma alfa-isa rolli ning oma naise mõõdukalt unarusse jättis. Oli siis tarvis parandama hakata midagi, mis tegelikult juba täiuslikult toimis? Mõnes mõttes vastulöögina otsustas Eva ühel hetkel teise lapse saada. Sündinud tütrest Celiast sai oma ema tütar, samas kui Kevin oli oma isa poeg. Ei saa öelda, et seegi asju palju paremaks oleks teinud ning eks oli raamatu algusest peale ju teada, millega kogu see fopaakompott kulmineerub.

Nii palju siis teosest üldisest. Nüüd peatuksin eraldi tegelastel ja teose vormilistel aspektidel. Evat ja Franklinit ühendab kuulumine Ameerika valgesse keskklassi, kuid samas on nad oma maailmavaadetelt ja taustalt märkimisväärselt erinevad. Franklin on tuline vabariiklane, põeb raskekujulist ning sinisilmset patriotismi, armastab pesapalli, tagaaias grillimist, tähti ja triipe. Eva on aga päritolult armeenlane ning (vähe totaka nimega) reisigiidi „Tiib ja Palve“ eestvedajana on ta pidevalt mööda maailma jooksus ning piinab siis pärast oma meest mitmesuguste põnevate ja eksootiliste detailidega kaugete maade kohta. Ta ei jäta pea kunagi kasutamata võimalust avaldada põlgust mitmesuguste Ameerikale omaste nähtuste vastu ning mis seal siis imestada, kui kallil abikaasal vahel üle viskab.

Kevini sündides leiab abikaasade ajutine vastasseis ja vääritimõistmine uusi väljundeid. Lugeja jäetakse aga tavaliselt ilma isa vaatepunktist ja kui siis paaril harval korral ilmneb, et Eval polegi mõne sündmuse tõlgendamises õigus olnud, tekib kange tahtmine meie jutustajat ebausaldusväärseks pidada (ilmselt õigustatult). Tõsi, Kevin on algusest peale olnud keeruline laps, kes paistab sünnist saati väljendavat oma põlglikku ükskõiksust maailma ja sellesse sündimise üle. Ta ei kiindu millessegi, teda ei huvita miski, ta on kalk ja julm ning karjub puhtast vihast, mitte millegi puudumisest ajendatuna. Lapsehoidjad ning Eva hulluvad, samas kui Franklin näeb asju hoopis teises valguses, kuna tema seltskonnas jääb poiss kavalalt vaguraks. Katsu siis selgeks teha, et kogu päeva, mil Kevin emaga veetis, ta ainult lõugas ja lõugas. Isal pole aga mingeid pretensioone – las laps karjub, see on normaalne, las kannab kooliajani mähkmeid, kui tahab, las olla teiste lastega julm, las olla sõpradeta jne. Franklin võtab hoopis isaks olemisest viimast, vedades poega mööda muuseume, spordivõistlusi, ostab talle vibu ja räägib taga vahet pidamata semujuttu. Kui Eva algatusel saadakse teine laps, tütar Celia, on mõnes mõttes natuke rahu majas. Arg, usaldav ja veidi rumal Celia tolkneb ema seelikusabas ning vabal ajal laseb oma vanemal vennal enda peal põnevaid eksperimente korda panna. Ühest küljest väljendab Celia korralikkus ja alluvusvalmidus midagi heakskiidetavat, samas jääb tast siiski mulje kui lapsest, kes tegelikult pigem kaastunnet kui sümpaatiat tekitab.

Mis koolimõrva ja eriti selle metoodikasse puutub, siis on tegu väga hüperboolse sündmusega. Tegelikult on kogu teos täis ekstreemsusi, aga nende olemasolu on ka kirjanik ise tunnistanud ja tegelikult annavad need ilmselged liialdused teosele mingisuguse lisamõõtme, milleta kogu krempli mõju tunduvalt lahjam oleks.

Vaatamata 500-lehekülje pikkusele analüüsile jääb õhku siiski hõljuma küsimus, kellele õlule süü veeretada. Kas on võimalik, et mõni inimene on sünnist saati halb ja kui nii, siis pole enam midagi parata? Või saab ikkagi süüdistada ka ema, kes oma last õigesti suunata ja kasvatada ei suutnud? Ma arvan, et kuigi esimesele küsimusele võib jaatavalt vastata, siis selle raamatu sündmuste puhul võib osa vastutust ka Eva kraesse kirjutada. Oli Kevin nii raske laps kui ta ka oli, oleks ehk omajagu kaasa aidanud, kui ema temasse juba raseduse ajal vastikuse ja eelarvamustega suhtunud poleks. Kuidas siis täpselt aga ikkagi nii juhtus, et ema ja poeg üksteisega leppisid ja teineteist armastama õppisid, lugege ise.

Mõtlesin lausa mõnda aega, kas julgen seda teost soovitada või mitte. Mulle meeldis käsitletav teema, aga pulbitsev pretensioonikus sõnakasutuses ja üleüldiselt stiilis oli vahepeal natuke vastik ja liiast. Lisaks oli tõenäoliselt viga seda eesti keeles lugeda, kuna väga Ameerika-kesksena ei kõlanud eesti keel kuidagi loomulikult. Nagu sellest veel vähe oleks, oli teos paksult täis väga ebaviisakaid kirjavigu, mille talutava koguse piir sai minu jaoks ületatud juba paarikümne esimese leheküljega. Nii ei ole ikka kena teha, näitab lugupidamatust lugeja suhtes.

Pilt Lionel Shriverist pärineb NY Timesist.
Üks intervjuu autoriga on siin.
BBC Radio 4 saadet autoriga saab kuulata siit.

Salman Rushdie "Midnight's Children"

2008-12-06T14:24:00.000-08:00

1947. aasta 15 augustil kuulutatakse välja Indias iseseisvus ja sama kuupäeva keskköö paiku sünnib Indias 1001 uut ilmakodanikku. Kõige täpseimaks saabujaks neist lastest osutub Saleem Sinai, kes tänu oma suurepärasele ajastusele saab nii ajalehe esikaanele kui ka õnnitlustega kirja peaministrilt endalt. Saleemi sünnihetk osutub aga maagilisemaks, kui esialgu võib tunduda, nimelt kõik need 1001 inimlast, kes sündisid kodumaa iseseisvumise kesköötunnil omavad üliinimlikke võimeid - mõni suudab läbi peeglite kõndida, teine on lihtsalt nii ilus, et teda on valus vaadata, kolmas oskab nõiduda, mõni teine on jälle väga tugev jne. Mida lähemale keskööle sünnihetk, seda võimsamad on võimed.
Saleem, kes kannatab kroonilise nohu all, avastab küllaltki traagiliste sündmuste käigus endale tatti peaaegu ajusse tõmmates, et tal on telepaatilised võimed ning, et tema on just see, kes suudab kõik need kesköö lapsed oma peas kokku kutsuda ja omavahel suhtlema panna. Saleem aga pole piisavalt enesekindel ega tugev, et juhtida seda kaootilist kesköö laste konverentsi ning ajapikku laguneb nii tema unistus ühtse eesmärgi nimel töötavast imelaste jõugust kui ka nõukogu ise. Samas pole sellest lugu, sest segase poliitilise olukorra tõttu toimunud pommituste käigus kaotab ta oma mälu ja fantastilise võime ning kogu see maagiline maailm on tema jaoks kauge unenägu. Saatus aga korvab mingil määral tema kaotuse, andes talle suurepärase haistmismeele, tänu millele on ta hinnatud jäljeajajaks sõjaväes. Alandliku koerana naudib ta mälestustest puhast ja mõttevaba elu kuni ühel hetkel voolavad temasse tagasi keelatud armastus oma õe vastu, kes ei ole tegelikult ta õde, joodikust isa, kes ei ole tegelikult ta isa, abielurikkujast ema, kes ei ole tegelikult ta ema, teised kesköö lapsed ja kogu eelnevalt elatud elu, mis ei ole tegelikult tema elu, vaid oleks pidanud kuuluma kellelegi teisele.
Olgugi, et keskseks teemaks on antud teoses maagilised kesköö lapsed, kuulub neile sisuliselt üpriski väike osa teosest. Selleks, et nendeni jõuda räägib Saleem meile kogu oma loo alustades sellest, kuidas ta välismaal õppinud ja tänu sellele pidevalt usu ja kultuuriküsimuste käes vaevlev vanaisa Aadam Aziz, kohtub läbi voodilinasse lõigatud augu tükk haaval oma tulevase kaasaga. Lugeja saab teada kõik ta ema perekonna kohta - kes kellele ja kuidas mehele/naisele pandi, millised keelatud armastused ja poliitilised põgenikud end nende maja keldris varjasid ja kuidas kellegi kibestumus välja kujunes. Sealt edasi jõuame Saleemi vanemate prakitilise ja kiretu abieluni, Saleemi endani ja tema õeni, kellest saab Lääne Pakistani lemmiklaulik.
Olgugi, et peakangelase sündimine kannab endas mingit jätkusuutlikkust ja lubadust paremale tulevikule, kujuneb tema elu koos Indias teravneva poliitilise olukorraga üheks üpriski suureks pettumuseks. Hoolimata sünnipoolest kaasa antud võimetest, ei suuda ta end tõestada hea poja, kesköö laste juhi, korraliku inimese ning isegi mitte keskpärase abikaasana. Kõigi tema väärt kavatsuste kiuste tundub, et hea elu tema jaoks on sama võimatu kui harmooniline ja rahulik ühiskond iseseisvas Indias.
Vaatamata sellele, et esimesed 20 lehekülge antud Rushdie teosest oli mul raske saada võitu pikkadest, lohisevatest ja keerulistest lausetest, oli see meeldejääv lugemiselamus. Rushdie on väga osav ning teravkeelne sõnaseadja ja mul on jäänud mulje, et see inimeste isiklike ajalugude kirjeldamine on talle omapärane joon. Vähemalt nende kahe raamatu puhul, mida talt lugenud olen (teine on "Mauri viimne ohe") võin sellise järelduse teha. Pealegi on tema tegelaskujud enamuses üpriski ekstrentrilised või siis niisama väga huvitava elusaatusega. Samas oli mul kohati tunne, et mõnest asjast on kuidagi rutakalt ja pealiskaudselt kirjutatud või siis liiga kiirelt üle mindud. Eks ole ju natuke raske ka kõike väga detailselt kirjeldada, kui kätte on võetud selline mastaapne ülesanne nagu ühe inimese kõigi lähisugulaste elusaatuste kirjeldamine... ja seda kõigest sissejuhatuseks peategelase enda saatusekäikudest jutustamiseks. Samas jällegi ei oska ma põhjendada või seletada, mis sügavamat sügavust või konsentreeritumat teemat ma sealt ka tahtsin või ootasin. Ma ei tea, see on vist veits põhjendamatu ilkumine ka minu poolt praegu, sest tegelikult mulle ju kõik meeldis.
Igatahes ma arvan, et tean nüüd miks ta nii mitu Bookeri auhinda saanud on. Hääletaksin ka tema poolt, kui keegi mult häält küsiks.

Marek on ka "Midnight's Children'ist" kirjutanud. Lugeda saab seda siit.

Jasper Fforde "The Eyre Affair"

2008-12-02T12:46:00.000-08:00

"The Eyre Affair" on inglise kirjaniku Jasper Fforde'i esikromaan, mille tegevust leiab aset 1985 aasta Inglismaa paralleelreaalsuses. Peategelaseks on 30ndates vallaline sõjaveteranist naisterahvas Thursday Next, kes töötab kirjandusdetektiivina.
Selles reaalsuses on Inglismaa politseiriik, mida valitseb kohalik relvatööstuse juhtiv ettevõte ning kus kirjanduslikud küsimused nagu Shakespeare'i teoste autorlus võivad põhjustada gängisõdu.
Antud teoses on preili Next'i suurimaks peavaluks kurikaelast geenius ja rahva vaenlane nr 1 Acheron Hades, kes on röövinud Thursday leiutajast onu, koos tema viimase saavutusega, mis võimaldab ükskõik millise raamatu originaalkäsikirja omades sinna teosesse minna. Muidugi ei jäta Hades sellist geniaalset riistapuud kasutamata ning külastades Jane Eyre'i romaani röövib teose peategelase. Thursday ülesandeks on tabada Hades enne, kui see Jane'iga midagi kohutavat teeb ja maailma ühe kirjanduselamuse võrra vaesemaks muudab.

"Hello Sweetpea!" he said, walking up to me out of the shadows.
"Am I disturbing anything?"
"Most definately - yes."
"I won't be long, then. What do you make of this?"
He handed me a yellow curved thing about the size of a large carrot.
"What is it?" I asked, smelling it cautiously.
"It's the fruit of a new plant designed completely from scratch seventy years from now. Look - "
He peeled the skin off and let me taste it.
"Good, eh? You can pick it well before ripe, transport it thousands of miles if necessary and it will keep fresh in its own hermetically sealed biodegradable packaging. Nutritious and tasty, too. It was sequenced by a brilliant engineer Anna Bannon. We're a bit lost as to what to call it. Any ideas?"
"I'm sure you'll think of something. What are you going to do with it?"
"I thought I'd introduce it somewhere in the tenth millennium before the present one and see how it goes - food for mankind, that sort of thing. Well, time waits for no man, as we say. I'll let you get back to Landen."
The world flickered and started up again. Landen opened his eyes and stared at me.
"Banana," I said, suddenly realising what it was that my father had shown me.
"Pardon?"
"Banana. They named it after the desinger"
"Thursday, you're making no sense at all," said Landen with a bemused grin.

Thursday Next'i seiklustest on Jasper Fforde tänaseks kirjutanud veel neli raamatut. Tema teoseid on tekitanud kriitikutes vastuolulisi tundeid ning Fforde'i loomingu kohta on wikipedias üks selline huvitav lause

One critic wondered if Fforde was more "Monty Python crossed with Terry Pratchett, or J.K. Rowling mixed with Douglas Adams."

Minu jaoks oli see teos täiesti nauditav ja meeldivalt teravmeelne. Sobib ilmselt kirjandusnohikutele, kes ei kaldu snobismile ja suudavad moodsa kirjanduse suhtes avatud olla. Kergelt pratchetlik meelelahutus.

Tõnu Õnnepalu "Flandria päevik"

2008-11-28T14:16:00.000-08:00

2007. aasta sügisel veetis Tõnu Õnnepalu poolteist kuud Brüsseli lähedal kirjanike residentsis, kus ta pani kirja selle päeviku, mille lõikude vahele on susatud ka väike jutustus 13. sajandi munga olemistest-tegemistest surma oodates. Eksiilis olek ja oma igapäevast kirjutamine toob muidugi kohe meelde Anton Nigovi "Harjutused" ("Flandria päevikust" selgub muide, et "Harjutused" pidi algselt kandma pealkirja "Harjumused"), aga mingit "Harjutuste" jätku või analoogi ei tasu siit otsida.

"Flandria päevik" oli lugedes minu jaoks omamoodi segu igavusest ja kaasahaaravusest. Ühest küljest oli pidev oht, et kohe hakkavad need igas päevas korduvad udu, käblikute ja peedikombainide kirjeldused ära tüütama, aga samas oli kõik nii ilusti kirja pandud, et tundunuks justkui ebaõiglane viriseda. Nii ma siis saingi teada, mis kell Tõnu Õnnepalu tavaliselt öösiti korraks üles ärkas, miks ta ei ostnud soliidset vanainimese mantlit (kalasabamustriga), mitu korda ta päevas meili vaatab, kuidas koristatakse maisi, millist raamatupoodi soovitas Brüsselis Siim Kallas ja nii edasi ja tagasi. Nende argiheietuste huvitavust suurendas aga see jutustus keskaja munga olemistest-tegemistest, kuna see mind küll eriti köita ei suutnud. Aina ootasin, millal ometi läbi saaks, aga jällegi tundus, nagu poleks kohane seda kritiseerida. Umbes et no las ta siis kirjutab sellest, kui nii kangesti tahab. Kuid mina janunesin hoopis nende ebamäärasemate, üldistavamate ja abstraktsemate heietuste järele.

Ja mis siis juhtub? Vahepeal tuleb raamatus jutuks, et kirjastus Varrak tegi talle ettepaneku pidada 365 päeva vältel kirjanikupäevikut. Sellega seoses kirjutab ta raamatus hiljem:

"Aga aitab, aga aitab. Ma luban, et kui ma hakkan uuest aastast päevikut pidama, siis sinna panen ma kirja ainult selle, mis toimub, mis on sündinud. Ei mingeid arutlusi ega "mõtteid". Lõpuks on need mõtted nii mõttetud. Kuhu nad meid ikka viivad. Arusaamisele? Aga arusaamisele millest? Sellest, mis me oleme ise välja mõelnud ja nimetame nüüd eluks või tegelikkuseks?" (lk 330)

Mul läks kohe meel kurvaks, sest mulle meeldiks hoopis vastupidine lahendus. Ühesõnaga paistab, et ma tegin lugedes autorile väga ebaviisakalt pealetükkivaid nõudmisi. See on kohatu. Mul on natuke piinlik. Aga kui nüüd jäi mulje, et mind lugedes jahusöömise tunne valdas, siis on see ekslik. Praegu meenus üks Õnnepalu üsna vana teos "Printsess", mis mulle sisuliselt just suuremat muljet ei avaldanud, aga mida oli ikka hea lugeda. Võiks lausa öelda, et nii nagu mul on paar üksikut sõpra, keda ma viitsin kuulata sõltumata sellest, mida nad räägivad, nii on Tõnu Õnnepalu minu jaoks kirjanik, keda ma tahan reeglina lugeda ka siis kui ta kas või pakisupi valmistamisest kirjutab.

Chuck Palahniuk "Rant"

2008-11-04T12:14:00.000-08:00

Rant ehk Buster Casey on düstoopilises tulevikus asuva ühiskonna suurimaid murelapsi, kellel on õnnestunud juba varajasest noorusest alates viia korda laiaulatuslikke nurjatusi, mille tulemusel on ta üleriigilise viha koondpunktiks saanud. Aga pole lugu, sest nüüd on ta surnud. Väidetavalt. Mõned arvavad, et autoõnnetus, mis temale lõpu tegi, viis ta hoopis kuhugi minevikku. Saa siis nüüd aru!?
Teos on kirjutatud nn oraalse biograafia vormis - teisisõnu on intervjueeritud hulka inimesi, kes ühel või teisel moel on pidanud tõdema Rant'i eksistentsi, ja nende meenutustest on kokku pandud mingi terviklikkuse poole püüdlev biograafia. Siit tulenevalt on ka saadav pilt Rant'ist kirju ja segane, täis müüte, kuulujutte, lihtsalt lora ja võibolla midagi, mis sarnaneb ka tõele. Kindel on aga see, et too ebaloomulikult terava haistmismeelega ööelanik (vastandina päevaelanikele selles ühiskonnas) võttis osa öisetest romurallides, mida tuntakse seal party crashimise nime all (põrandaalune organiseeritud vabatahtlik romuralli linnatänavatel, millest osa võtmiseks pead oma autole lisama mingi äratuntava aksessuraari nt kuusk katusel jne). Ja see autode puruks sõitmine ei olnud tema jaoks lihtsalt vabastav eneseväljendus, vaid sel oli ka mingi müstilisem tagamõte.

“Couldn’t you guess that old time gods and saviors like Jesus and Isis and Shiva are just losers with beater Torinos and Mustangs who went party crashing and found a way to ‘sever their origins’? Maybe they all started as real nobodies, and as their reality faded, a new story piled up around them?”

Palahniukil on eriline anne luua väikeseid ja vastikuid inimloomuse veidrusi kasutades üleloomulikult jälke, kuid samas nii inimlikke tegelaskujusid, kes tekitavad lugejas ebameeldival äratundmismomendil põhinevat põlastustunnet ja vastikust. Kõik need kergelt üleannetult võikad mõtted, mis võivad pähe sattuda - alates kellegi toidu rikkumisest sinna sisse kusemisega kuni lapsikute rumalusteni nagu ninast korjatud tatikollide kollektsioneerimiseni, ei ole palahniukilikus maailmas tabu. Ilmselt peitubki nendes rõvedustes tema teoste võlu ja tõmbejõud. Lugeja suudab ennast seostada selliste tegelastega rohkem kui mõne fantastiliselt sarmika kangelase või ükskõik millise steriilse, puhta kõrvalosatäitjaga, kelle seiklusi lugedes jääb saamata see freudistlik mõnu. Sisimas oleme ju kõik nilbed ja inetud, sest emake Ropp Ühiskond on meid ju selliseks kasvatanud. Ühiskond vormib meid ja meie vormime teda. Kuidagi surnud ring ju. Lõpuks on normid ja standardid nii balansist väljas, et tunduvad normaalsed.

"Beginning with Santa Claus as a cognitive exercise, a child is encouraged to share the same idea of reality as his peers. Even if that reality is patently invented and ludicrous, belief is encouraged with gifts that support and promote the common cultural lies."

Ja lõpetuseks:

"Some people are just born human. The rest of us, we take a lifetime to get there."

Iris Murdoch filosoofiast ja kirjandusest

2008-11-04T04:42:00.000-08:00

Bryan Magee oli kunagi Briti televisioonis tegev filosoofia populariseerijana. Järgnevalt jagan ma teiega Magee vestlust Iris Murdochiga. Võrrelge nüüd sellist televisiooni pühapäevaõhtuse Kanal 2-ga.

Susan Sontag "Regarding the Pain of Others"

2008-11-04T04:16:00.000-08:00

Susan Sontag (1933-2004) jõudis oma elu jooksul rabada mitmel rindel, tegutsedes nii kirjandusteadlase, filmitegija, romaanikirjaniku, filosoofi kui ka poliitaktivistina. "Regarding the Pain of Others" (ilmunud ka eesti keeles) oli viimane teos, mille ta enne surma valmis sai. Õigupoolest ei anna see teos päriselt raamatu mõõtu välja, pigem on see hõredaks ja paksuks venitatud essee, kuigi see ei vähenda ta huvitavust. Nii nagu üks tuntumaid Sontagi teoseid "On Photography", on siinkohal vaatluse alla võetud esseegi fotograafiaaineline, kuid seekord keskendudes sõjafotograafiale (lisaks on mõlema teosed oma vaadetelt tegelikult väga erinevad). Võttes siis taustaks sõjafotograafia, püüab autor leida vastust küsimusele, mille esitas juba enne teda Virginia Woolf oma essees "Three Guineas": kuidas ära hoida sõdu?

Esseed on keeruline ümber jutustada, see-eest jagan teiega virna katkendeid, mis peaksid ehk andma aimu, millega tegu on (rõhukursiivi olen mina lisanud). Küll aga mainiks veel, et väljaande puuduseks on just see essee raamatuks venitamine, mis väljendub kõige selgemalt ja ebaõiglasemalt selles hinnas, mida teose eest maksma peab. Lisaks pole raamatus ühtki fotot, nii et lugejal peaksid eelnevalt olema vähemalt mingisugused teadmised sõjafotograafiast, kui just ei taheta lugemise ajal pildiraamatust näpuga järge ajada.

Photography is the only major art in which professional training and years of experience do not confer and insuperable advantage over the untrained and inexperienced – this for many reasons, among them the large role that chance (or luck) plays in the taking of pictures, and the bias toward the spontaneous, the rough, the imperfect. (lk 25)

A painting or drawing is judged fake when it turns out not to be by the artist to whom it had been attributed. A photograph – or a filmed document available on television or the internet – is judged fake when it turns out to be deceiving the viewer about the scene it purports to depict. (lk 42)

War was and still is the most irresistible – and picturesque – news. (Along with that invaluable substitute for war, international sports.) (lk 43)

What is odd is not that so many of the iconic news photos of the past, including some of the best-remembered pictures from the Second World War, appear to have been staged. It is that we are surprised to learn they were staged, and always disappointed. (lk 49)

Only starting with the Vietnam War is it virtually certain that none of the best-known photographs were set-ups. (lk 51)

Technically, the possibilities for doctoring or electronically manipulating pictures are greater than ever – almost unlimited. But the practice of inventing dramatic news pictures, staging them for the camera, seems on its way to becoming a lost art. (lk 52)

In the era of tele-controlled warfare against innumerable enemies of American power, policies about what is to be seen and not seen by the public are still being worked out. (lk 61)

The more remote or exotic the place, the more likely we are to have full frontal views of the dead and dying. (lk 63)

Compassion is an unstable emotion. It needs to be translated into action, or it withers. (lk 90)

Someone who is perennially surprised that depravity exists, who continues to feel disillusioned (even incredulous) when confronted with evidence of what humans are capable of inflicting in the way of gruesome, hands-on cruelties upon other humans, has not reached moral or psychological adulthood.

No one after a certain age has the right to this kind of innocence, of superficiality, to this degree of ignorance, or amnesia. (lk 102)

To paraphrase several sages: ’Nobody can think and hit someone at the same time.’ (lk 106)

Is there an antidote to the perennial seductiveness of war? And is this a question a woman is more likely to pose than a man? (Probably yes.) (lk 110)

Kohtumine Neil Gaimaniga

2008-11-03T12:32:00.000-08:00

Ma lugesin hiljuti Gaimani romaani "American Gods", mis jättis mulle äärmiselt hea mulje. Üritan üks päev tulevikus sellest ka pikemalt kirjutada. Seniks aga üks tunnine video 2006. aastast, kus Gaiman loeb ja räägib asju. Väga sümpaatne. Soovitan, kas või natukenegi piiluda.
Neile, kes ei tea, siis lühidalt - Gaiman on 47 aastane inglise kirjamees, kelle sulest võib oodata nii ulme/fantaasia romaane, lühijutte, luuletusi ja koomikseid. Viimaste aastate jooksul kinolinale jõudnud filmid Stardust ja Beowulf on ka tema sulest pärit.

Mari Tarand "Ajapildi sees"

2008-10-13T11:26:00.000-07:00

Millegipärast pole mulle kunagi märkimisväärselt huvi pakkunud (auto)biograafiad või mälestusteraamatud. Loetuist ainsana meenuvad hetkel üks päris õudne Iris Murdochi biograafia (A. N. Wilson "Iris Murdoch as I Knew Her") ja Vaino Vahingu "Päevaraamat I", mida vast ka kõnealusesse žanri pista võiks. Mõlemaid mainitud teoseid iseloomustab minu meelest üldiselt viltussuine künism (Wilsoni teos oli muidugi lihtviisiliselt jõle ja labane) ning selliselt pinnalt tulnuna mõjuvad Mari Tarandi südamlikud mälupildid Juhan Viidingu lapsepõlvest ja noorukieast äärmiselt liigutavalt. Usutavasti oleks luuletaja kõurikuaastaist ning perekonna raskustest võimalik ka piinlikkusttekitavalt inetult ja jultunult kirjutada, kuid otse loomulikult midagi sellist Juhani vanem õde siia kirja pole pannud. Mari Tarand meenutab armastavalt ja hellasõnaliselt perekonna suvesid erinevates Eesti otsades, õhkkondi nende Tallinna kesklinna korterites ja Juhani vaevalist teed suureks inimeseks kasvamisel. Kõige selle tausta moodustab Viidingute kodus valitsenud sügavalt vaimne olustik, milles olulisimal kohal oli alati luule. Enim nautisin selle mälestusteraamatu juures selle subjektiivsust - autori eesmärgiks polnud esitleda mitte Tõde, mis oleks kinnitatud kõigi asjaosaliste tunnistustega, vaid edastada oma mälule toetuv nägemus minevikust. Pole ammu kokku puutunud nii osavalt ja empaatiliselt kirja pandud armsusega.

François Mauriac "Endise aja nooruk"

2008-08-07T23:50:00.000-07:00

Selles väljaandes on koos Nobeli laureaadi (1952), François Mauriaci kolm jutustust (vahest lausa romaani): "Armastuse kõrb", "Galigai" ja "Endise aja nooruk". Tuleb tõdeda, et mul on väga keeruline neid teoseid kommenteerida, kuna nende sisemine loogika jäi mulle korduvalt arusaamatuks. Kui kõige usku puutuva koha pealt silm kinni pigistada, on kõik üsna selge, kuna käsitletavad teemad on niivõrd universaalsed - vanemate ja laste suhted, armastus, kahetsus ning vabadus. Aga Mauriac kui üks olulisimaid katoliiklikke kirjanikke 20. sajandil ei saa muidugi kuidagi üle süvareligioosseist teemadest. Küsimus polnud ainult allusioonides, vaid ka minu suutmatuses hoomata, mida tähendavad patt, missa, usk ja Jumal nende tegelaste jaoks. Selleks peaksin ma vist olemas kas meeletult haritud või lihtsalt katoliiklane. Kuna ma pole kumbki, jäid need lood mulle kaugeks ja kuivaks. Kuigi kirjutatud 20. sajandil, oli lugedes kohati selline jahusöömise tunne, mis on mind sageli vallanud 19. sajandi mittevene kirjandust tarbides (esimesena meenub näiteks Balzac...). Samas ei saa öelda, et ma oleks lugedes kogu aeg hambaid kiristanud, kuna aeg-ajalt oli ikka huvitav ka. Mauriac kuulub vist seega nende autorite hulka, keda ma hindan, kuid ei naudi. Kiidaksin siinkohal aga tõlkijaid Henno Rajandit ja Tõnu Õnnepalu, kelle töö mulle väga esmaklassilise mulje jättis. Oli lausa tunda, kuidas lugemine mu eesti keelt rikastas.

Evelyn Waugh "Peotäis põrmu"

2008-07-28T05:36:00.001-07:00

Algselt kirjutas Waugh novelli mehest, kes satub džunglielanike kätte vangi ning on sunnitud oma elupäevade lõpuni oma vangishoidjaile Charles Dickensi teoseid ette lugema. Sarnase süžeega loost sai romaani „Peotäis põrmu“ eelviimane peatükk, mis küll erineb ülejäänud teosest nagu öö ja päev, kuid sellele järgnevat suurepärast lõpplahendust arvesse võttes ei mõju see eriti häirivalt. Kui see kõrvalepõige kuhugi Brasiilia metsa välja arvata, on sündmuste aegruumiks 1930ndate aastate Inglismaa ja vaatluse all pole mitte kirjandushuvilised metslased, vaid Henry ja Brenda Lasti lagunev abielu. Esimene tõsisem löök saabub koos John Beaveriga, kes end nende juurde Hatteni härrastemajja külla nihverdab ja perenaisega mehkeldama kukub. Beaver on noor, ebameeldiv ja vaene tõusik, kes elab koos oma emaga ja veedab suurema osa ajast kodus telefoni kõrval passides ja oodates, et keegi ta lõuna- või õhtusöögile kutsuks. Kuna Henry Last on ebanormaalselt kiindunud oma ajast ja arust gootilikku härrastemajja, pole Brenda jaoks probleem Londonis ringi lillutada, kartmata samas vahelejäämist rõõmsas teadmatuses elavale mehele. Ootamatu tragöödia pere ringis loob aga prouale soodsa võimaluse lahutuse sisseandmiseks, kuid härra abikaasale ei meeldi summa, mis talt sisse nõutakse ning ta kaob hoopis Lõuna-Ameerikasse ekspeditsioonile. Sealsed sündmused kujutavad endast ehedaimat saatuse irooniat, mis toob igaühe ellu nende väärilise lõpplahenduse.

Mind lugedes vallanud tunne sarnanes kangesti mu esimestele kokkupuudetele John Fowlesi ja Jorge Luis Borgese loominguga. Silmad läksid punni ja ma ei suutnud end ahhetamast ja ohhetamast tagasi hoida. Sisuliselt on need kolm kirjanikku muidugi väga-väga erinevad, aga tänu Waugh’ esmaklassilisele irooniale sisenes see teos uue tulijana mu lemmikraamatute edetabeli esikümnesse. Lisaks teravusele hindasin ma kõrgelt üdini positiivsete kangelaste puudumist. Kõigis tegelastes oli midagi tagurlikku, naeruväärset või muidu nõmedat ja autor oskas igaüht vääriliselt nahutada. Ühesõnaga tõeliselt nauditav raamat, millest oleks patt niisama üle vaadata. Eriti soovitan neile, kes peavad toibuma mingist masendavalt halvast lugemiselamusest (minu puhul siis Bukowskist). Töötab väga hästi.

Charles Bukowski "Naised"

2008-07-22T04:35:00.000-07:00

Raamatu tagakaanel iseloomustatakse kultuskirjanik Bukowski kirjutamisstiili kui teravmeelset, iroonilist ja häbitut. Põhimõtteliselt võin ma sellega nõustuda, aga see ei tähenda, et mulle „Naised“ karvavõrdki meeldinud oleks. Romaani peategelane, autori alter ego Henry Chinaski on viiekümnendates eluaastates ülimalt produktiivne, kuid mõõdukalt kuulus kirjanik, kes on oma missiooniks võtnud naiste süvauurimuse, keskendudes peamiselt jalgadele ja nende vahel leiduvale. Selle püha eesmärgi poole püüdlemist saadab pidev joomine. Nii võimegi neljasaja lehekülje ulatuses jälgida, kuidas peategelane tütarlapsi paneb või endal nina täis tõmbab või mis juhtub, kui neid kaht tegevust ühel ajal üritada teha.

Minu jaoks oli kogu teos sama sisu ja vormi vähemalt kuueteistkümnekordne kordamine, kuna peaaegu kõik, mis järgnes 25. leheküljele, oli juba enne ära öeldud. Tõsi küll, naiste nimed ja vanused varieerusid. Võibolla aastal 1978, kui see teos valmis, mõjusid need pealiskaudsed, kuid otsekohesed pornostseenid huvitavalt, kuid enam mitte. Houellebecq on oma kirjeldustes näiteks palju räigem, kuid vähemalt minu jaoks on sel ka mingi tagamõte. Mis puudutab igavikuliste teemade lahkamist, siis mind ta põgusad mõlgutused ei liigutanud. Ma saan küll aru, et ilmselgelt oligi kirjaniku eesmärk luua pilt mitte eriti ihaldusväärsest tindin***uja-panomehest, kelles mõned naised endalegi arusaamatutel põhjustel heasüdamlikku ja andekat vanamehenässi näevad, aga... Minu subjektiivsele maitsele täiesti vastuvõetamatu teos. Kellele meeldib deliiriumikirjeldusi lugeda, neil soovitan Bukowski asemel igal juhul Venedikt Jerofejevi „Moskva-Petuški“ kätte võtta. Kordades õhem, kuid sisu poolest võrratult tihedam. Ängi tekitavate voodistseenide vastu huvi tundjatele soovitan aga eelpool mainitud Michel Houellebecqi äsja eesti keeles ilmunud romaani „Elementaarosakesed“.

Boris Vian "Päevade vaht"

2008-07-21T06:28:00.000-07:00

Prantsuse multitalent Boris Vian on üks neist lugematuist andekaist inimesist, kes oma kuulsusehetki ise näha ei saanudki. Sündinud 1920. aastal, jõudis ta oma napiks jäänud 39 aasta pikkuse elu jooksul mitmel loomingulisel rindel rügada, kuid selle aja vältel saavutatud läbimurre polnud kuidagi võrreldav postuumselt saabunud tunnustusega. Vian polnud mitte ainult kõikvõimalikes žanrides katsetav kirjanik, vaid ka tõlkija ja džässmuusik. „20. sajandi klassika“ sarjas ilmunud „Päevade vahu“ saatesõnas on Triinu Tamm kenasti ta värvika eluloo kokku võtnud, mistõttu suunaksin huvilised seda lugema ning piirduksin siinkohal vaid ühe lustaka seigaga Viani karjääris. Nimelt töötas ta 1940ndate aastate alguses asutuses, mille ülesandeks oli Prantsusmaal toodetavate ja kasutatavate kaupade normide väljatöötamine ja kooskõlastamine. Boris Viani panus oli sõimusõnade normide väljapakkumine. Paraku ei kiitnud seda heaks tähtsad komisjoniliikmed.

Selline krutskilikkus hingab lugejale kuklasse ka „Päevade vahu“ lehekülgi pöörates. Ma ei oska prantsuse keelt, aga tundub, et tõlkija Ervin Bernhardt on oma tööga väga eeskujulikult hakkama saanud. Kõik laused on tiined sõnamängudest, mille tõetruu ümberpanemine teise keelde on kahtlemata kunst ja tarkus omaette. Millegipärast tuli pähe, et Artur Alliksaare luule tõlkimine võiks ehk midagi sama keerulist olla. Kuigi kirjaniku stiili suurepäraselt edasi andev eestikeelne variantki on täis neologisme, arhaisme ja põnevaid sõnamänge, oleks prantsuskeelse väljaande lugemine kindlasti hoopis teine tera.

Viani fantaasiarikas keelekasutus ongi see, mis minu arvates sellest romaanist silmapaistva kirjandusteose teeb. Olles sisuliselt kahe noore armastuslugu möödunud sajandi keskpaigas, pole see ju midagi originaalset. Ka kergemeelsele ja optimistlikule algusele järgnev õnnetu lõpp pole teab mis erakordne nähtus. Küll aga on eriline teose maailm, mis mulle korduvalt Michel Gondry filmi „Unenäoteadus“ loogika meelde tõi. Kuigi põhimõtteliselt vihjavad paljud jutustuses ettetulevad objektid reaalsetele ehitistele või paikadele Pariisis, ei saa seda aegruumi päriselt realistlikuks pidada. Võtkem näiteks kas või järgmine lõik:

Colin tuli metroorongilt maha ja läks trepist üles. Ta jõudis maapinnale valest
küljest ning tegi tiiru ümber jaama, et õiget suunda leida. Kollase
siidtaskurätiku abil määras ta kindlaks tuule suuna, iil aga viis taskurätiku
värvi endaga kaasa, ja see laskus suurele ebakorrapärase kujuga hoonele, mis
osutuski Molitori liuväljaks.

Kokakunsti šedöövreid saavutatakse liitiumpulbrit veerand liitri rõõsa piimaga segades, tantsitakse rangluunihestustantsu Boissier’ stiilis või kõõrdpilgutantsu, kasvajate asemel paisuvad inimeste rinnus vesiroosid ning haigused panevad kodusid kokku tõmbuma. Kõige selle vallatlemise kõrval ei jäta Vian kasutamata võimalust väljendada oma armastust džässi vastu ja kõveramuigeliselt hukka mõista kiriku- ja sõjaväetegelasi. Lisaks leiab sagedat mainimist ka autori kaasaegne Jean-Paul Sartre, kes küll „Päevade vahus“ oma nimeks Jean-Sol Partre (ei tea, kuidas prantsuskeelses väljaandes on) on saanud. Kuigi tegelikkuses oli autor tolle eksistentsialistiga üpriski sõbralikes suhetes, kujutatakse nii Partre’i kui ta jüngreid teoses üsna tögaval moel.

Soovitan teost kõigile pisarakiskujaist armulugude fännidele ja/või sõnaväänamise lembijaile.

Jüri Ehlvest "Taevatrepp"

2008-07-21T06:14:00.000-07:00

Põhimõtteliselt olen ma loobunud üritamast kellelegi ümber jutustada Ehlvesti loomingu sisu. Kahel korral (1, 2) olen seda küll siingi blogis püüdnud, kuid üsna ebaõnnestunult. Siinkohal tahaksin tsiteerida 2006. aasta Vikeraare 12. numbris ilmunud „Palverännaku“ arvustust Neeme Loppilt:

See tähendab, et „Palverännaku“ (ja üleüldse Ehlvesti) nautija on omamoodi perversne lugeja. Ta naudib iha selguse järele, terviku saabumise ootust ning teadvustab samal ajal, et see on võimatu. Lugeja n-ö piinab ennast ning tunneb sellest mõnu. Ehlvesti nautija tõdeb, et kuigi tekst ei moodusta lugu, on see ometi köitev.
Selle 2001. aastal ilmunud novellikogu üheksa loo seas on minu arvates „Komberdaja“ pealkirjaline novell ainus, mis kannatab tavapärases mõttes ümberjutustamist. Autor on uusaastaööl sõitmas oma naisega viimase emakoju, kuid teel sinna teevad nad peatuse Voore mõisa juures, millega minategelasel (on see nüüd Ehlvest või mitte, polegi vist oluline) lapsepõlvemälestused seotud on. Seal ringi vaadates käivad vahepeal autos pätid laamendamas ja kui politseile helistades veel telefoni aku tühjaks saab, pole justkui mingit lootust sooja tuppa verivorsti järama jõuda. Minnakse mõisa läheduses asuvasse mahajäetud kortermajja abi järele, kuna sealselt ainsalt elanikult Kollalt loodetakse telefoni või vähemalt sooja saada. Meeter kahekümnene Kolla jutustab neile oma komberdajaks jäämise loo, mis autorile seni vaid osaliselt teada oli. Lugu räägitud, lahendab Kolla teeliste mure ja ongi praktiliselt kõik.

Eelnevat lõiku kirjutades oli kole vägistamise tunne. Ehlvesti tekstid ei ole sobilikud ümberjutustamiseks, need on nautimiseks. Nii et kes end Neeme Loppi perversse lugeja kirjeldusest ära tundis, haaraku aga julgelt ükskõik millise Jüri Ehlvesti teose järele. Muide, kusagil avaldas keegi kunagi arvamust, et olgugi Ehlvest viimase aja olulisemaid eesti kirjanikke, on ta looming siiani ikkagi pigem arvustajate lugemisvaraks jäänud ja tavainimesed ei tea tast midagi. „Taevatreppi“ raamatukogust laenutades leidsin selle vahelt tagastamistähtaegadega sedeli, millel kirjas olev lugeja nimi kuulus... üllatus, üllatus... ühele kriitikule. Mina kui keskmine inimene tänavalt tahaksin aga julgustada ka kõiki lihtsamaid lugemishuvilisi Ehlvesti teoseid (eriti „Palverännakut“) näppima!

Iris Murdoch "The Unicorn"

2008-07-06T12:20:00.000-07:00

Iris Murdoch liigitub koos Kazuo Ishiguroga minu jaoks kategooriasse 'ebastabiilsed autorid', kelle loomingust paistavad mulle naudingut pakkuvat keskmiselt pooled teosed. Kui "Jackson's Dilemma" oli üsna keskpärane, siis järgmisena loetud "Philosopher's Pupil" osutus äärmiselt kütkestavaks ja huvitavate mõtte- ning süžeekäikudega romaaniks. Kahjuks lugesin ma seda päris ammu ja olen pädeva arvustuse kirjutamiseks sellest liiga palju unustanud. See-eest lugesin peaaegu hiljuti gootilike motiividega rikastatud/vaesestatud Murdochi teost "The Unicorn", millest mäletan veel piisavalt, et paar sõna siia kirja panna. Paraku on see üks neist autori teostest, mis minus erilisi vaimustusepuhanguid ei tekitanud.

Sündmused käivitab Marian Taylor, kes otsustab vastu võtta õpetajakoha kusagil pärapõrgus asuvas Gaze Castle's. Kohale jõudes leiab ta õpetust ootavate laste asemel eest kummalise naisterahva Hannah, kes õpetaja asemel pigem sõbranna järele igatses. Hannah on salapärastel põhjustel vangistunud oma lossi ja esialgu ei taha ta ise ega keegi ta teenijas- ja saatjaskonnast Marianile olukorra tagamaid tutvustada. Lõpuks tulevad aga välja vägivaldsed juhtumid minevikust seoses Hannah' abikaasaga, kes jutustuse toimumise ajaks omadega Ameerikasse kadunud on. Kõigist tegelastest ja kogu loost õhkub gootilisust. Keegi just kirstus ei ela, aga mässav meri, kaljune rannik, ohtlik soo, salapärane ja äraolev peakangelanna ning ta saladusekoormatega kaaslased loovad olukorra, kus ainus mõeldav lõpplahendus saab olla ainult traagilist sorti.

Ma ei tea, kas Iris Murdochi gootiromaani variatsioon oli mõeldud selle žanri pilkamise või tunnustusena, aga sel ei ole vist märkimisväärset tähtsust. Kuigi teos oli selgelt allegooriline ja käsitles mitme külje pealt selliseid sügavamõttelisi teemasid nagu (valiku)vabadus, vangistatus, jõud ja karistus, jäid need mõttearendused kuidagi tagaplaanile. Vähemalt oli autori keelekasutus endiselt armastusväärne. Kokkuvõtvalt ei olnud "The Unicorn" minu jaoks ei liha ega kala. Gootiromaani huviline leiab sellest teosest paremaid žanri esindajaid ning Iris Murdochi filosoofiliste mõlgutuste jahtija peaks kätte võtma mõne teise teose (näiteks eespool mainitud "Philosopher's Pupil").

Pierre Bayard "Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud" LR 2008/18-20

2008-07-06T09:12:00.000-07:00

"Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud" on prantsuse soost kirjanduse õppejõu ja psühhoanalüütiku söakas püüe veenda lugejaid lahti saama häbist, mis kaasneb raamatute mittelugemisega. Arvatavasti tunnevad paljud raamatuhuvilised kuklas eluaegset survet lugeda veel rohkem, kui nad just parasjagu teevad, kuigi on ilmselge, et kõiki maailmas avaldatud lugemisväärseid teoseid pole kuidagigi võimalus ühe elu jooksul alla neelata. Õieti on asjatu isegi lootus läbi närida lugeja kultuuriruumis kanoniseeritud teosed, mille tundmist ühelt vähegi endast lugupidavalt kultuurselt inimeselt oodatakse. Bayard näitab nii päriseluliste kui kirjanduslike näidete abil, kuidas raamatu läbilugemine pole tegelikult üldse vajalikki sellest rääkimiseks. Oskamaks sõna võtta Joyce'i loomingu teemadel, ei pea tingimata "Ulysses't" või "Finnegans Wake'i" läbi lugema, piisab nende teoste sirvimisest, arvustuste lugemisest või kõrvade lahtihoidmisest, kui teised sellest räägivad. Pealegi, mida üldse mõista 'lugemise' all? Kas kellelgi, kes on raamatu kunagi läbi lugenud, kuid nüüdseks sisu unustanud, on rohkem õigus selle sisu kommenteerida kui kellelgi, kes seda kunagi lugenud pole? Kas raamatu sirvimine läheb arvesse raamatu lugemisena? Sellised küsimused teevad lugemise määratlemise ähmasemaks, kui see alguses tunduda võis.Tsiteerides Bayardi (lk 132):

Esmalt on keerukas teada saada, kas me oleme mõnd raamatut lugenud või mitte, sest lugemine on niivõrd kaduv tegevus. Seejärel on pea võimatu teada saada, kas teised on mõnd raamatut lugenud, kuna see eeldab, et nad peaksid esmalt ise oskama sellele küsimusele vastata. Ja lõpuks on ka raamatu sisu üsna ebamäärane mõiste, kuna on keeruline kinnitada, et mõnd asja seal pole.

Lugedes Bayardi essee arvustusi, olin ma mõõdukalt üllatunud, kuna ei osanud nii negatiivset vastukaja oodata. Kuigi autor tunnistab, et talle ei meeldi eriti lugeda ning ta peab õppejõuna tihti kommenteerima teoseid, mida ta lahtigi pole teinud, ei usu ma kaugeltki, et ta kõike kirjutatut päris sõna-sõnalt mõtles. Minu arusaamise järgi ei ole küsimus mitte niivõrd vajaduses iga teos läbi lugeda, pigem peab olema läbi lugenud teatava hulga mingisuguseid teoseid, mis loovad eelduse ülejäänud raamatutes orienteerumiseks. Ka mina võin üht-teist rääkida Joyce'i loomingust, kuigi olen tegelikult vaid "Dubliners'i" lugenud. Samamoodi võin ma vihaselt arvamust avaldada Coelho hittide või Sandra Browni lemberomaanide kohta, olemata neist ühtki kunagi lugenud. Ühesõnaga raamatutest rääkimine ja nende kohta arvamuse kujundamine ei ole minu arvates sugugi keeruline kunst ning selle eelduseks ei ole tingimata nende otsast otsani läbilugemine ja loetu meeldejätmine terveteks aastakümneteks. Teine asi on lugemine sellest saadava naudingu eesmärgil - ükski arvustus, sõbralt kuuldu või mõnest kokkuvõttest loetu ei saa asendada tunnet, mis kaasneb tõeliselt heasse teosesse sukeldumisega.

Olen nüüd arvustusest küll üsna kaugele subjektiivsetesse mõlgutustesse triivinud, kuna sisulistele kaheldavustele vaatamata õnnestus autoril mind mitmete teemade üle mõtisklema panna. Kui mõni lugemist mitte armastav inimene peaks kogemata seda esseed lugema sattuma, võib ta sellest kergelt pimesi õppust võtta, samas kui raamatulembe see ilmselt teise usku ei pööra. Igatahes lugemisväärne tekst, polnud väga pikk ka, hinnast rääkimata.

Colin Swatridge "A Country Full of Aliens - A Briton in Hungary"

2008-04-27T05:32:00.000-07:00

Reading about one’s nation is very often if not flattering, then at least fascinating. It usually reveals or points out details that the locals are already too used to and unable to notice in everyday situations. I’m far from being Hungarian, but living in Hungary was certainly the reason I was curious about this book by Colin Swatridge. Although usually being quite picky about books and avoiding authors of dubious reputation, this time I decided to make an exception and ignore the relative unknownness of the author, who is said to have been a teacher, an A-Level Chief Examiner, Open Univesity tutor in England and a visiting lecturer in various univeristies in Hungary. I can only make tentative guesses about his field of study, because for some reason he has chosen to keep it undisclosed and only alludes to something associated with culture.

The title of this book is inspired by another book about Hungarians, published in 1946 – How to Be an Alien by George Mikes. In this book, Mikes referred to Hungary as ’a country full of aliens’. In my opinion, what Swatridge manages to do with his book, is to leave the reader with an impression of him being the alien, not the Hungarians. He had lived in Hungary for six years and worked as a teacher at different universities in various parts of the country and even after returning to his home in North-Western England, has had continued spending at least one third of each year in this weird country in Central-Eastern Europe. It seems to me that it is not actually that much about the peculiarities of Hungary and its culture, but about hailing from England. A friend of mine, whose mother is Hungarian and father Briton, has told me that England is only like Europe when compared to India or America. So I would not be surprised if Swatridge would be just as astonished in any other country in the Continent as he was in Hungary.

But enough of complaining, because despite some weird conclusions the author has come to, I must agree with most of his observations. The thirteen chapters of his book are meant to give an overview of Hungary and Hungarians at three levels, borrowing metaphors from biology. First of all, there is the level of the flower and leaf structure that is immediately visible and which corresponds to the superficial characteristics of a country and its people that are presented in ordinary guidebooks written for tourists. The second level is the soil surface – the immediate surroundings of the plant. Its counterparts are the history and geography of the nation – the factors that make the nation what it is. As this level is extremely important for an average Hungarian, the book is equipped with maps and a chronological overview of the most significant events in Hungary’s history. The third level is the root system, the most invisible and the most tentative one, something that even a Hungarian themself cannot be sure about. This level consists of the fundamental values that make Hungarians differ from other nations, but at the same time connect them with all other Europeans or perhaps even with all humans in general.

The author is not interested in the first level, instead he keenly observes the other two layers of what make up Hungarians’ identity. The chapters on the history of Hungary should be compulsory for everyone, who will live in this country, because otherwise the numbers 896, 1848, 1956 and 1989 will remain only numbers and won’t refer to the most important events in this nation’s history. And history is important for them, although unfortunately because they have so many reasons to be bitter about it. The old and the young still mourn the Nagy-Magyarország, that was dismembered after the Treaty of Trianoni in 1920, which reduced Hungary to one third of its former size. It is more than unlikely that they would get back even a part of the lost territories, but they won’t forget this unjust act of the more powerful nations and no Hungarian leaves unused an opportunity to explain to a foreigner the unfairness of history. While an essentially necessary part of the book, I would not claim these chapters to be the most fascinating ones – someone interested in history could find loads of more comprehensive and proficient materials on the subject.

The most notable parts of Swatridge’s observations are the ones that concentrate on everyday details and curiousities. He mentions that at the first sight, hardly anything will seem exotic to a Westerner arriving in Budapest. Hungarians dress like Europeans, they have cafés and cars, bookshops and theatres, light-switches and water-taps. This is the flower and leaves level, but when taking a closer look on the soil surface, then several deviations from Western-European norms will emerge. For example, Swatridge notes Hungarians custom to cheat and trick the authorities and laws whenever possible. This might not seem normal for a Briton, but it is not anything surprising for someone like me who also comes from a country where during the Soviet era stealing and violating regulations was the common norm. This period of time lasted for many decades, so no wonder that it takes more than just ten years for the society to get over this fraudful mentality. The authorities are still perceived as ’them’, not ’us’, and therefore deceiving them is not considered as something sinful. These people, denoted as ’them’, can be civil servants or just ticket inspectors on the trains. Actually, neither I nor the author of this book would probably not condemn Hungarians for their attempts to cheat the state apparatus, because the red tape is unbelievably highly developed in Hungary and I believe that not only foreigners have had to experience that.

When there are some rules that Hungarians follow very loosely, then there in some areas everything has to be always punctual, strict and rigid. Swatridge illustrates this fact with the example of Hungarian school system, which has been highly influenced by the Prussian school model. As the author put it:„Teaching is perceived to have to do with the transmission of knowledge-as-information; and learning with committing this information to memory; this learning is subsequently tested, and a grade is given that measures accuracy of recall.“ This Prussian way of ex cathedra teaching, correcting, grading, memorising and testing leads sometimes to a situation where English language teachers’ aim is not merely teach their students the Queen’s English, but to rather encourage the children to outdo the Queen. When it comes to written tasks, students are not required to express their own approaches to the subject, instead re-presentation of the recognised authorities in the field is expected.

The rigid rules are also explicitly visible in the Hungarian language and the way it is used in ritual everyday situations. For example, there are many different different ways of greeting someone and saying good-bye, depending on the conversation partner’s age, sex and social status. Hungarian language itself is considered as an essential part of Hungarianness. The first impression on Budapest might not look exotic, whereas Hungarian language is certainly something unearthly difficult and unlearnable for the majority of foreigners. I find this attitude plain foolish and utterly Indo-European-centered. Hungarian can only seem extraordinary for someone who has only had contacts with English, German, French or other well-known Indo-European languages with prepositions instead of case markers and postpositions, to mention a few differences. It is interesting that although Colin Swatridge seems to be an educated man in the field of culture and therefore should have at least some kind of basic knowledge on linguistics, he manages to shock the reader with some remarkably foolish remarks about Hungarian language. One of his provoking thoughts suggests that Hungarian lacks grammatical gender because of the Soviet era, when the equal treating of male and female comrades led to the dissolution of the distinction between genders. I sincerely hope that this was meant as a joke, because I would have hard times respecting an university tutor who truly believes in such a naive theory.

I might have been a bit too harsh when reviewing this book and therefore I would like to stress that the hours spent on reading it were certainly not wasted. Although the author does not have thorough knowledge about linguistics, he still knows how to use words and how to make the text enjoyable for the reader. In addition it should be mentioned that Swatridge’s way of observing the culture is affectionate and instead of criticising tries to understand it. One must not necessarily be a Hungarian or in some way connected to this nation to take pleasure in reading it, because in more general level it broadens the mind of everyone who is interested in more than their immediate surroundings.

Iris Murdoch "Jackson's Dilemma"

2008-01-23T08:27:00.000-08:00

Pärast lugemist arvustusi sirvides jäi vägisi mulje, et alustasin oma tutvust selle suurepärase kirjanikuga väga valest otsast, kuna 1995. aastal (ehk neli aastat enne kirjaniku surma ja vahetult enne Alzheimeri tõppe haigestumist) ilmunud "Jackson’s Dilemma" pole just eriti lahket vastuvõttu pälvinud. Tegelikult olid lausa kõik mu silma alla sattunud arvustused julmalt materdava tooniga, samas kui minu meelest polnud tegu sugugi õudse teosega, mulle täiesti meeldis.

Idüllilisse maamõisa on kogunenud Edward Lannioni ja Marian Foxi kõrgklassi kuuluvad sõbrad ja sugulased, et järgmisel päeval nende pulmapeost osa saada. Marian kui üllatusi armastav tütarlaps otsustab ise kohale ilmuda alles tähtsa päeva hommikul. Salapärastel põhjustel pole teda õigel ajal aga kusagil kuulda ega näha, see-eest on öösel pulma soojenduspidulisteni jõudnud salapärane teade, kus pruut vabandab ja teatab, et ta ei saa Edwardiga abielluda. Kõik on loomulikult ähmi täis – üks süüdistab ennast, teine kardab Mariani elu pärast, peaaegu kõik kukuvad aga järsku sisekaemusse ja hakkavad tegelema oma salahirmude ja -soovide lahkamisega. Olukorra päästab ühe pidulise kummaline teenija Jackson, kes paistab palju teadvat kõigi tegelaste kohta, kuid kelle enda kohta ei tea peaaegu keegi midagi. Tuleb välja, et kõigele on väga loogiline seletus ning lõpuks saab õnnelikuks rohkem inimesi, kui alguses oodata oli.

Nüüd tagantjärele Iris Murdochist kui kirjanikust ja filosoofist lugedes paistab teos tõesti nõrgavõitu, sest erilisi süvitsiminekuid või tõsist eetiliste küsimuste lahkamist ma tõesti ei täheldanud, pigem oli tegu mitte eriti lääge armastusromaaniga (kusagil võrreldi seda Jane Austeni teostega). Kuna romaan polnud märkimisväärselt pikk, ei kahetse ma selle lugemist ning üritades oma arvamust sellest austatud kirjanikust mitte esmamulje põhjal kujundada, asusin juba järgmist tema teost lugema.

Peter Stockwell "Sociolinguistics. A resource book for students."

2008-01-23T08:25:00.001-08:00

Nottinghami Ülikooli õppejõu Peter Stockwelli koostatud õpik on mõeldud andma põhiteadmisi sotsiolingvistika vallas sellistele keeleteaduse üliõpilastele, kel käesoleva teema osas eelteadmised puuduvad. raamat koosneb neljast osast. Esimese osa peatükkides antakse ülevaade valdkonna põhimõistetest (dialekt, register, prestiiž, kreoolid ja pidžinid jne); teises osas käsitletakse neid juba rohkem süvitsi; kolmandas osas avaneb võimalus omandatud teadmiste abil juba ise tekste analüüsida ning neljandas osas pakutakse lugemiseks valimikku sotsiolingvistika klassikasse kuuluvaist artiklitest. Selline ülesehitus laseb lugeda nii traditsiooniliselt ühest kaanest teiseni kui ka põiki läbi iga nelja osa, kuna igale peatükile vastab teine konkreetne peatükk järgmises osas.

Lugejale, kes pole enne sotsiolingvistikaga kokku puutunud, võib õpik minu arvates vägagi kasulikuks osutuda. Mõisteid tutvustatakse selgelt ja loogilises järjekorras ning õpiku ülesehitus soodustab nende kinnistumist, kuna need ei jää mitte ainult meelde, vaid on kohe kasutatavad omal käel transkriptsioonide või artiklitega töötades. Lisaks viidatakse tihti teemaga seotud autoritele ning uurimustele, mida on mõtet põhjalikuma huvi korral uurida. Minu jaoks osutusid kasulikuks ka viimases osa artiklite lõppu lisatud küsimused, mis mõne keerukama teksti puhul abiks olid. Paralleelselt paberõpikuga saab kasutada ka internetis leiduvat lisamaterjali.

Tuleb aga tõdeda, et kui pealiskaudsel uurimisel on tegu õpikuga kõigile lingvistikaõpilastele, siis lähemal vaatlusel paistab sihtgrupiks olevat siiski pigem inglise keele õppijaskond või need, kelle emakeel on inglise keel. Paljud näited ja selgitused on erinevate inglise keele variantide põhised ja kui Birminghamis kõneldav inglise keel otsemaid madala prestiižiga ei seostu, võib mõningaid probleeme tekkida. Kui raamatu viimases osas avaldatud artiklid välja arvata, ei soovita ma õpikut neile, kes vähemalt sotsiolingvistika põhimõistetega tuttavad on – see on lihtsalt liiga lihtne. Küll aga võib õpikust huvitavat leida ka lugeja, kes keeleteadusega kokku pole puutunud.

Terry Pratchett "Small Gods" (a Discworld novel)

2007-10-25T16:53:00.000-07:00

Terry Pratchetti (sündinud 28 Aprill 1948) esimene raamat avaldati, kui ta oli 15 aastane ja alates aastast 1983 on ta iga aasta valmis kirjutanud keskmiselt 2 raamatut kaotamata oma teravust, sarkastilisust ja isikupära.

Üks tema suuremaid ettevõtmisi on Kettamaailma sari. Ei kujutagi ette paljud sellest midagi kuulnud ja kui paljud üldse ei tea midagi. Igatahes, tegemist on hunniku teostega, mis kirjeldavad erinevate tegelaskujude seiklusi kettakujulise maailma erinevates osades. Olgu öeldud ka see, et too ketta kujuline maailm (siit tulenevalt ka Kettamaailm) asub nelja hiiglasliku elevandi kukil, kes omakorda seisavad kilpkonna Suure A'Tuin'i seljas, kes minu arusaama järgi ujub aeglaselt mööda maailmaruumi. Teosed on küll üksteisest täiesti erinevad, kui usinam sarja lugeja võib leida mitmes raamatus kokkulangevaid sündmusi, tegelasi ja asukohti.

20ndal Septembril ilmus sellest sarjast 36. raamat ja juba on teada ka kahe järgmise Kettamaailma raamatu pealkirjad (Wikipedia andmetel). Enamus siiani ilmunud raamatutest on saadaval ka eesti keeles.

Jumal Om, kes on harjunud ilmutama ennast suure pulli, kuningliku kotka või tulekeerisena leiab end üks päev kilpkonna kehast. Tundub, et ta on sel kujul juba pikemat aega mööda kettamaailma rohujuuretasandit rännanud, unustades, kes ta tegelikult on. See tähendab ainult seda, et midagi kohutavat on juhtunud - ta alamad on lakanud temasse uskumast. Kettamaailma süsteem on juba kord selline, et jumala tugevus ja võimsus on võrdeline temasse uskujate arvuga. Ja Om pole enam kaugel muutumast primitiivseks vaimuks, kes suures kõrbes endale teiste väikeste jumalatega konkureerides järgijaid peab otsima.

Tuleb välja, et kogu Omnia peale on alles vaid üks tõeline uskuja - juhmivõitu, kuid eideetilise (fotograafilise) mäluga noviits Brutha, kellesse on lapsepõlvest peale pekstud vääramatut usku Suurde Jumalasse Om'i. Kõigis ülejäänud Omnia elanikes on tänu inkvisitsiooni aktiivsele tegutsemisele asendunud usk hirmuga, mis on nüüd ainukeseks motivaatoriks templis käimisel ja jumala poole palvetamisel.

Leides üles ainukese jüngri, peab kilpkonnake veenma Bruthat selles, et tema näol ei ole tegemist rääkiva loomakesega, vaid Om'iga ja leidma viisi kuidas vastne prohvetihakatis saaks taastada kõigi teiste Omnia elanike usu. Om'i kõrk käitumine, ükskõiksus ning üldine hoolimatus oma järgijate suhtes panevad aga heasüdamliku Brutha oma usus kahtlema. Ka ei aita "reformatsioonile" kaasa inkvisitsiooni eestvedaja Vorbise soov hävitada Om'i nimel naaberlinn Ephebe.

Rahu armastava Brutha ülesandeks pole enam lihtsalt Om'i sõna levitamine, vaid ka Ephebe päästmine, rahu sõlmimine kahe linna vahel, Vorbise hirmuvalitsuse kummutamine ning Om'i distsiplineerimine ja õigele teele juhatamine.

Sarkasmi ja niisama mõnusat huumorit täis teos käsitleb religiooni kasutamist poliitilistel eesmärkidel ning läheneb küüniliselt monoteismile, kristlustlusele jne. Kui on teose vastu rohkem huvi või niisama soov naerda, siis soovitan sellelt lehelt tsitaate lugeda.

Paulo Coelho "Üksteist minutit"

2007-10-24T10:21:00.000-07:00

Järelsõna andmetel reaalsetel sündmustel põhinev lugu ühest Brasiilia väikelinna neiust Mariast, kes otsides võimalust igavast kolkast minema saada, kohtub eurooplasest sambatantsijannade vahendajaga ning leiab end peagi ühest Šveitsi linna tantsuklubist kiimastele ärimeestele esinemas. Kuulsust ja seiklust oodanud neiu peab pettuma kuna allakirjutatud leping peab teda kinni tüütavas ametis ning keelebärjäär isoleerib teda kohalikust elanikkonnast.

Igavuse peletamiseks võtab Maria nõuks saada selgeks kohaliku keele ning tänu ühele araablasele oma keelerühmast, saab ta lahti ängistavast ja ebaõiglasest töölepingust, säilitades siiski õiguse riigis töötada ja elada.

Leides, et oleks piinlik rahatu ja kuulsuseta koju tagasi naaseda, otsustab ta ennast modelliks pakkuda erinevates agentuurides. Arusaamatuse tõttu ja lootes saada modellitööd, satub ta aga ühe rikka araablase hotellituppa ning väärikusega võideldes võtab mehe pakkumise vastu ning magab temaga raha eest.

Mõeldes tagasi tollele ööle, armastuses kogetud pettumustele ning raskele finantsolukorrale, otsustab Maria proovida prostituudi ametit. Nii satub ta kohaliku punaste laternate regiooni ühte kallimasse baari Copacabanasse, mille omanik/barman talle ameti reegleid tutvustab, äri ajada aitab ning teiste tüdrukutega tutvustab. Peale esimest õhtut leiab ta, et tegemist ei ole konti murdva ametiga ning veedab järgmise aasta sedasi raha teenides, mehi tundma õppides ning vabal ajal end raamatukogust laenatud raamatute põhjal harides.

Saanud kokku piisavalt raha, et koju naasta ja seal oma perele talu osta, kohtab ta juhuslikult ja ootamatult noort kunstniku, kes väidab neius "valgust" nägevat ja soovib teda maalida. Põgusa kohtumise jooksul leiavad nad, et tunnevad seksi, inimeste ja maailma vastu sama suurt ükskõiksust ning on mõlemad loobunud naudingu otsimisest. See muidugi viib selleni, et nad üksteisesse armuvad ja koos jälle naudingut otsima hakkavad olles üksteisele õpetajateks ja toeks jne.

Kuna aga Marial on siiski tõsine plaan kodumaale naasta, ähvardab nende kaunist suhet paratamatu lõpp. Kurvastada muidugi ei tasu, sest kirjanikuhärra ilmselt leidis, et pole väga keerulise teemaarendusega antud teost lõpetada vaja.

Kokkuvõtlikult on teos seksuaalse rahulduse ja orgasmi ning armastuse otsingust.

Coelhosse suure eelarvamusega suhtudes ei pidanud ma väga taganema oma vaatest - väga lihtsakoeline ja mõneti primitiivne stiil mõjub pealiskaudselt. Samas ei ole mingit keerutamist ja kõik öeldakse kohe välja. Allegooriaid kasutab autor vähe ning kui kasutabki, siis jätavad nad üldises kontekstis natukene puise ja kohatu mulje. Siinkohal pean aga tunnistama, et tegemist ei olnud üldse mitte halva teosega. Realistlik ja otsekohene lähenemine teemale tegid lugemise nauditavaks ja kohati oli lausa raske raamatut käest panna.

Jeanette Winterson "The Passion"

2007-10-15T00:59:00.000-07:00

Ekstsentriline inglanna Jeanette Winterson on peale kirjutamise tegelenud nii matusebüroos laipade mukkimise kui hullumajas patsientide eest hoolitsemisega. Käesoleva raamatu tiitelleht väidab lisaks, et Wintersoni kired on vanaaegsed autod ja kassid, ta vihkab liha ja tegeleb enda vormis hoidmisega. Lisaks muidugi fakt, et ta meestele naisi eelistab. Tavalist raamatut pole selliselt naiselt mõtet oodata. "The Passion" ilmus 1987. aastal ning sai otsekohe noortele autoritele mõeldud John Llewellyn Rhys Prize'i.

Romaani neljas peatükis põimib autor kokku kahe peategelase lood, mis leiavad aset Napoleoni ajastu Euroopas. Henri on noor ja lihtsameelne poiss, kes suure hurraaga Napoleoni armee koosseisus sõtta tõttab. Päris tapelda tal ei õnnestu, sest tema ülesandeks on keisri söömaaegade tarvis kanu tappa. Mida enam sõda kestab, seda enam mõranevad Henri illusioonid ja tuleb välja, et rahu pole sugugi lähedal ning isegi kui sõda lõpeb, järgneb vaid sellele põgus rahuperiood enne järgmist sõda. Kirglik armastus muundub tasapisi kinnisideeks ja vihkamiseks. Henri leiab aga uue armastuse - Villanelle'i. Näitsik on Veneetsiast pärit gondoljeeri tütar, kes suurema osa oma ajast veedab kasiinos töötades ning aeg-ajalt poisiks riietudes. Henri armastusele ta paraku vastata ei saa, kuna tema südame on röövinud üks naine, kellega tal õnnestus vaid üheksa ööd koos veeta, kuid tühja sellest, Villanelle ei väsi ootamast seda kümnendat... Tema saab oma südame tagasi, kuid Henriga nii õnnelikult ei lähe.

Minu jaoks tegid selle teose märkimisväärseks väga vaba ja ladus ümberkäimine ajalooga, reaalsuse ja väljamõeldise segamine (Villanelle oskas vee peal käia, sest nagu kõigil teistelgi gondoljeeridel, olid ka temal ujulestad... Muide, kuigi pool teose tegevusest leiab aset Veneetsias, polnud Winterson kirjutamise ajaks ise seal kordagi käinud.) ning eriliselt kaval, nautlev ja kirglik jutustamistoon. Aeg-ajalt polnudki justkui oluline, mida parasjagu jutustati, sest kogu mu tähelepanu pälvis jutustamise viis. Palju oli ühelauselisi lõike ja mõned laused kordusid iga paarikümne lehekülje tagant. Ma ei tea, kuidas seda tõlgendada, see tundus lihtsalt kuidagi loomulik. Näiteks "In between fear and sex, passion is.", "You play, you win, you play, you lose. You play.", " What you risk reveals what you value.", "I'm telling you stories. Trust me." Katkendit raamatust võib autori koduleheküljelt lugeda, saab ehk rohkem aimu, mida ma siin edasi anda püüan.

"The Passion" oli esimene Wintersoni teos, mille ma läbi olen lugenud (kunagi alustasin mingit teist romaani ka, aga ma ei mäleta, miks see pooleli jäi) ja ma olen täiesti veendunud, et loen talt veel midagi, lootuses taas osa saada sellisest elujanulisest kirjutamismaneerist, mille otsa ma senini kuidagi harva sattunud olen.

Muriel Spark "The Ballad of Peckham Rye"

2007-10-12T08:34:00.001-07:00

Muriel Spark oli šoti kirjanik, kellest ma üleeile veel mitte midagi ei teadnud. Pea oli tühi, ei teadnud, mida lugeda, võtsin ette nimekirja raamatust "1001 Books You Must Read Before You Die" ja valisin üsna huupi omale posu autoreid, kelle raamatutega tutvuda. Üheks neist osutuski siis Muriel Spark ja ta teosed "The Ballad of Peckham Rye" ning "The Prime of Miss Jean Brodie" (viimasest neist edaspidi).

Lugedes valdas mind kogu aeg kummaline tunne, mis ei meenutanud vähemalgi määral tavalist lugemiskogemust. Oleks pigem nagu teleseriaali vaadanud, kusjuures ma üksi naersin vahepeal nii valjult kui keskmise ameerika seriaali nähtamatu kaadritagune publik. Näiteks järgmine lõik oli minu meelest väga naljakas:

Dougal said, 'You're a sick man, Mr Weedin. I can't bear sickness. It's my fatal flaw. But I've brought a comb with me. Would you like me to comb your hair?'

Teose peategelane on Peckhami-nimelisse väikelinna ilmunud šotlane Dougal Douglas, kes paistab silma erineva kõrgusega õlgade ja pealael asetseva kahe muhuga (váidetavalt sündis ta sarvedega, mis kirurgilisel teel eemaldati). Tal õnnestub paari kuu jooksul pahupidi pöörata kohalike elud, panna üks peigmees oma pruudile altari ees ei ütlema, kaudselt mõrv põhjustada ja ise peaaegu surnuks pussitatud saada. Ta palgatakse tööle ühte kohalikku tekstiilivabrikusse ametikohale, mis peaks üksteisele lähendama kunsti ja tööstust, mida iganes see endast tápselt ka ei kujuta. Tööl náhakse teda harva, sest suurem osa ajast kulub Dougalil inimvaatlustele, kohaliku ajalooga tutvumisele ja variautorina endise näitleja ja laulja Maria Cheesemani autobiograafia kirjutamisele. Lisaks sokutab ta end Douglas Dougali nime all tööle ka konkureerivasse tehasesse. Segadust kui palju! Igatahes lustlik raamat ja kuna paksust vaid 143 lk, sobib hästi ühe õhtu sisustamiseks.

Ian McEwan "Enduring Love"

2007-10-11T06:51:00.000-07:00

Peaaegu kummaline, et siiani pole ükski Ian McEwani teos siin kajastamist leidnud."Enduring Love" oli vist küll alles teine raamat, mida mina temalt lugesin, kuid ta tööviljakust ja populaarsust arvestades võiksin eeldada, et olen temaga lähemalt kokku puutunud. Aga ei ole ja ausalt öeldes väga ei kurvasta.

Raamatu tagakaanele trükitud nopped arvustustest püüdsid potentsiaalset lugejat veenda teose üleloomulikult köitvas avapeatükis. Nonoh, mõtlesin ma, ja hakkasingi lugema. Esimene peatükk osutus aga minu meelest päris keskpäraseks. Oleks võinud poole peale järjehoidja panna ja rahulikult magama minna, ilma et uudishimu närima oleks hakanud.

47-aastane Joe Rose naudib piknikku oma kauni naise Clarissaga, kellest ta on pidanud lahus olema suisa kuus nädalat. Nende seitsmeaastase kooselu jooksul pole nad nii pikka üksteisest eemalolekut taluma pidanud. Joe on edukas populaarteaduslike artiklite ja raamatute autor, kes oma nõrkushetkil kurvastab pooleli jäänud tõsiteadlase karjäärist. Clarissa on romantismiajastu luule huviline ning töötab ülikoolis. Kõik on väga kaunis, kuni sulni piknikuaura õhub kuumaõhupalli õnnetus. Õhupall pääses lahti kinnitusotstest ja selle korvi jäänud väike Harry on vaikselt õhku tõusmas. Pealt nägevad mehed tõttavad appi, poiss päästetakse, kuid üks mees, John Logan, hukkub päästeoperatsiooni käigus.

Logani surnukeha juurde tõtanud Joe kohtab seal kogemata järjekordset juhuslikku pealtnägijat Jed Parryt, kellega nende pilgud kohtuvad. Jed pole aga mingi tavaline 28-aastane üksik noormees, ta on lisaks veel usufanatt, kes tahaks Joega koos palvetada, ning nagu sellest vähe oleks, põeb ta ka de Clerambault' sündroomi. Selle haiguse käes kannatajad usuvad, et nende objekt armastab neid. Kõike, mis objekti käitumises sellele vastu võib rääkida, tõlgendab haige kui jälgede segamist ja julma armumängu. Alustuseks Jed vaid helistas Joele, kuid see oli vaid süütu algus kõigile ebameeldivustele, mida Jed lõpuks põhjustas. Asjasse segatakse õnnetusel hukkunud mehe potentsiaalne armuke, endistest hipidest relvaärikad, mõrvakatse, noaga vehkimine ja loomulikult ei jää kõigest puutumata ka Joe ja Clarissa idülliline suhe, kuna Clarissal on alust kahtlustada oma meest liialdamisest ja Jedi ohu ülehindamises.

Kuigi esimesed paarkümmend lehekülge polnud pooltki nii lugema naelutavad, kui tagakaane hüüdlaused lubasid, läks pärastpoole lugu põnevamaks. Kohati ma täitsa imetlesin kirjaniku fantaasialendu, jutustamisoskust ja jätkasin lugemist ka siis, kui oleks ammu pidanud asuma mõne kohustusliku ja kasuliku asja tegemise juurde. Aga minu jaoks polnud see midagi geniaalset, romaanikunsti alustalasid raputavat või midagi muud nii revolutsioonilist. Ju ta ei pidanudki seda olema, kuid... Igatahes mõneks ajaks olen Ian McEwani doosi kätte saanud, võib-olla kunagi tuleb taas isu.

Margaret Atwood "Surfacing"

2007-10-08T00:43:00.000-07:00

Eriti viljaka kirjaniku minu jaoks esimene, kuid tema jaoks teine romaan jutustab lugejale feminismist, rahvuslusest ja hullumeelsusest. Hilistes kahekümnendates nimetuks jäetud naisterahvas läheb paariks päevaks Quebecis asuvale saarele oma lapsepõlvekoju kadunuks jäänud isa otsima. Temaga on kaasas ta elukaaslane Joe ning noor abielupaar Anna ja David. Peategelase monoloogidena jutustatud lugu annab lugejale võimaluse lähedalt jälgida üleminekut selgest mõtlemisest mõistuse kaotamiseni. Algul on kõik justkui normaalne: naise ema on hiljuti surnud ning isa arusaamatutel põhjustel kadunud, ilmne, et sellega see väljendub inimese käitumises ja meeleoludes. Ei lähe aga kaua aega, kui naist hakkavad painama irratsionaalsed paranoiad ning ta tunnistab isegi endale, et ei tee enam täpselt vahet, mis tõsi ja mis vale on.

How have I been able to live so long in the city, it isn't safe. I always felt safe here, even at night. That's a lie,
my own voice says out loud. I think hard about it, considering it, and it is a lie: sometimes I was terrified, I would shine the flashlight ahead of me on the path, I would hear a rustling in the forest and know it was hunting me, a bear, a wolf or some indefinite thing with no name, that was worse.

Kuigi meeleseisund, kuhu peategelane lõpuks välja jõuab, ei jäta võimalust kahelda ta hullumises, paistab ta kogu sündmuste aja jooksul silma teistest tegelastest suurema tundlikkusega. See väljendub näiteks ta reaktsioonides loomapiinamiste ja üleüldse inimeste hooletuse ja hoolimatuse suhtes, mis sel saarel looduse keskel muust maailmast eraldudes ilmsiks tuleb.

Rahvusluse liini ajab seltskonnast David. Kui ma õigesti aru olen saanud, leidis raamatu tegevus aset ajal, mil Quebeci prantsukeelne elanikkond tahtis mingisuguses vormis iseseisvust saavutada. Sellises keskkonnas tunneb kogu seltskond end aeg-ajalt ebalevalt ja kohatult: poes irvitatakse salaja nende vigase prantsuse keele üle, suhtlemine naabritega on häiritud, kuna nemad ei oska õieti inglise keelt ega nende külalised prantsuse keelt. Seega ärevad ajad. Põhiline on aga viha ameeriklaste vastu. Kui teised suhtuvad sellesse küsimusse üsna rahulikult, siis David esineb sageli järgmiste väljaütlemistega:

It wouldn't be a bad country if only we could kick out the fucking pig Americans, eh? Then we could have some peace.

Ma olen aru saanud, et Margaret Atwood on feministlik kirjanik, mida iganes see täpselt tähendama peaks. Kas kirjanduse teeb feministlikuks ainuüksi naiste vaatenurk, naiste probleemide ja suhete käsitlemine? Kui nii, siis on „Surfacing” igatahes feministlik. Esiteks muidugi peategelase soo tõttu. Oma monoloogides lahkab ta põhjalikult oma abordi ja lahutusega lõppenud abielu ning oma praegust suhet Joega. Juba abort ja mehe mahajätmine on justkui mingisugune emantsipeerumine. Joesse, kes temaga kindluse mõttes abielluda tahaks, suhtub naine kuidagi distantseerunult ja kuigi ta hindab Joed kõrgemalt kui enamikke teisi inimesi, ei tee ta Joe ees saladust, et ta teda ei armasta. Lisaks jälgib naine kõrval Davidi ja Anna suhet: David kui tõeline macho, kelle jaoks truudus on iganenud mõiste, Anna kui sõnakuulelik abikaasa, kes ei julge ka pärast seitset aastat kestnud abielu ilma meigita oma mehe silme ette ilmuda. Selge, et Anna vastuhakk pole Davidi meelest kõne alla tulevgi:
"None of that Women's Lib," David said, his eyes lidding, "or you'll be out on the street. I won't have one in the house, they're preaching random castration, they get off on that, they're roving the streets in savage bands armed with garden shears."
Kokkuvõtte peaks ilmselt lõpetama oma arvamusega, aga mul on seda seekord raske formuleerida. Hea oli vahelduseks naiskirjaniku teost lugeda. Lisaks meeldis kuidagi unelev, mõistusest irduv sisekõne, mis minu õnneks päris teadvuse vooluks ei muutunud. Ma arvan, et päris hea lähtekoht Atwoodiga tutvumiseks.

Kazuo Ishiguro "Never Let Me Go"

2007-10-04T05:46:00.000-07:00

1990ndate Inglismaal meenutab 31-aastane Kathy H. üleskasvamist kummalises muust maailmas isoleeritud Hailshami internaatkoolis ja sellele järgnenud etappi Cottages-nimelises asutuses.

Hailshami kooli teeb eriliseks alguses arusaamatu loomingulisuse rõhutamine. Andetu õpilane on määratud olema õnnetu ja pälvima hukkamõistu. Lapsepõlvest peale tegelevad kõik pühendunult luuletamise, joonistamise, maalimise ja meisterdamisega ning aeg-ajalt külastab kooli keegi salapärane Madame, kes oma veel salapärasema galerii jaoks parimad tööd välja valib ja kaasa võtab. Teine kooli eripära on tervisele tähelepanu pööramine. Väiksematessegi vigastustesse suhtutakse ülima tõsidusega ning arstlikud kontrollid toimuvad ebanormaalselt tihti. Kooli maavaldustest väljumine pole lubatud, aga huvitaval kombel ei paista keegi selle vastu ka huvi tundvat. Lokkab ülim passiivsus ja huvipuudus. Õigupoolest ei sea õpilased peaaegu kunagi midagi kahtluse alla, justkui neil endil mingisugust vaba tahet polekski. Kui keegi ka vahel tõstatab mingi sellekohase küsimusi, vaikitakse see maha kui ülim tabu. Teatakse vaid, et pärast Hailshami lõpetamist umbes 16-aastastena viiakse igaüks üle Cottages-sse, kus nad mõnda aega teiste doonorite eest hoolitsevad, kuni saabub nende endi kord paar organit ära anda ning seejärel surra (suremise asemel on küll kasutusel eufemism completion). Lugu pole aga mitte pelgalt elundidoonorlusest, vaid kloonimisest, meenutades tihtipeale antiutoopiat, muutumata päris tüüpiliseks ulmeks. Miks siis ikkagi loomingulisus nii oluline oli, jätan parem välja ütlemata, muidu rikun lugemiselamuse ära.

Tegemist oli "The Remains of the Day" kõrval mu teise lemmikteosega Ishigurolt. Tõde ja saladuse lahendus on aimatav juba alguses, kuid see tehakse lugejale selgeks samm-sammult, väikeste vihjete ja imelike seikade kaudu. Soovitan väga.

Kazuo Ishiguro "When We Were Orphans"

2007-10-04T05:20:00.000-07:00

Nagu mitmes oma teiseski romaanis (näiteks "The Remains Of The Day", "The Artist Of The Floating World", "Never Let Me Go"), uurib ka selles 2000. aastal ilmunud teoses Ishiguro mineviku mõju olevikule, mäletamise mehhanisme ja moonutatud mälestusi. Seepärast on raske käesolevat romaani puhtalt detektiivilooks pidada, kuigi ühe inimeste kadumise juhtumi lahendamise ümber kogu sündmustik keerleb.

20. sajandi alguse Shanghais kasvab üles inglise poiss Cristopher Banks, kelle isa tegeleb oopiumikaubandusega, samas kui pereema sellise äri südamest hukka mõistab. Kui Cristopher on 9-aastane, kaob esiteks jäljetult ta isa ning peagi ka ema. Poiss saadetakse elama oma tädi juurde Inglismaale, kus ta seab oma sihiks suureks kasvades tippklassi detektiiviks saada ning lapsepõlve jäänud müsteerium lahendada. Mis puutub detektiiviks saamisesse, siis see tal ka õnnestub ja üsna suurejooneliselt. Lisaks murrab ta sisse Londoni eliidi seltsiellu ning kujuneb lugupeetud ja kuulsaks härrasmeheks. Oma vanemaid pole ta aga unustanud ning 1930ndate lõpus reisib ta saladuse lahendamise eesmärgil tagasi Shanghaisse, kus parasjagu möllab Hiina ja Jaapani vaheline sõda. Aeg on aga mööda läinud ja vihjeid, millest kinni hakata, pole kusagilt võtta. Ainus, kes teda aidata paistab saavat, on kunagine tippdetektiiv, kellest aja jooksul paraku oopiumisõltlane on saanud. Midagi saab Cristopher talt siiski teada ning sellele ning enda lünklikule mälule toetudes asub ta oma vanemaid taga otsima. Mis ta lõpuks teada saab, pole aga sugugi see, mida ta ootas.

Hetke seisuga on mulle meeldinud iga teine Ishiguro teos, mida ma lugenud olen, see jäi paraku nende hulka, mis ei meeldinud. Võib-olla häiris mind peategelase isik, tema ajutine närvilisus ja enesekontrolli kaotamine... Samuti polnud lahendatav krimilugu teab mis intrigeeriv. Küll aga meeldis mulle, kuidas Ishiguro kirjeldas Cristopheri meenutusi ja püüdeid oma kauges minevikus surkides midagi üles leida. Ta polnud kunagi kindel, kas asjad ikka olid nii, nagu ta mäletas ja kas ta mingeid sõnu kellelegi kolmandale ekslikult ei omistanud, kuigi tihtipeale polnud sel õieti vahet, kes mida ja millal täpselt ütles. Nagu teisigi Ishiguro teoseid lugedes, oli mul tunne, nagu kogu aeg oleks õhus väike kahetsus, allaandmine ja kuidas kogu jutustust võiks saata üks pikk ja sügav ohe.

John Fowles "The Collector"

2007-10-04T05:15:00.001-07:00

"The Collector" (eesti keeles "Liblikapüüdja") on John Fowlesi esimene, aga mitte kindlasti kuidagigi ebaküps romaan. Üks kahest peategelasest, Frederick Clegg, on suvaline ametnik, kes paistab silma ainult ajast mahajäävuse, väikekodanlikkuse, kirgliku liblikate kollektsioneerimise ja kehva suhtlemisoskusega. Juba mõnda aega on ta salaja luuranud Miranda, 20-aastase kunstitudengi järel. Talle on algusest peale selge, et nende klassi- ja intelligentsivahe välistab loomulikul teel tüdrukuga tutvuse sõlmimise. Lahendus tekib, kui Frederick ootamatult suure summa raha võidab. Ta ostab eraldatud maakohta maja ning kohandab selle keldri Mirandale sobilikuks elupaigaks. Väikese vale ja kloroformi abiga püüab ta Miranda kinni nagu liblika ja pistab ta siis kindlate lukkude ja tabade taha elama.

Lugu on esitatud vaheldumisi psühhopaadi ja ohvri vaatenurgast. Frederick ei paista silma käitumisega, mis sedasorti maniaki puhul ootuspärane oleks. Ta väldib tüdrukule viga tegemist, kohtleb teda heldelt, ostes talle kõike, mis neiukesel aga pähe tuleb küsida. Mõte Miranda vägistamisest on Frederickile vastik, nagu kõik muu vähegi amoraalne ja ropp. Küll aga peab ta loomulikuks, et tüdruk varem või hiljem ta sümpaatiale vastab ning nad abielluvad ja elavad õnnelikult elu lõpuni.

Nagu selgub päevikukatketest, mis on esitatud kui Miranda-poolne nägemus olukorrast, ei jaga tüdruk päris sama arvamust. Alguses loodab ta tõsimeeli peagi vangistusest pääseda, on sunnitud aga selles juba kahtlema pärast mõnda luhtunud põgenemiskatset, mis on Fredericki tõsiselt ärritanud ja sundinud teda vägivaldagi kasutama. Kuigi Miranda tunnetab eriti tugevalt oma klassi ja intelligentsi üleolekut ning suhtub Fredericki kultuurivõhiklusse põlgusega, on ta aeg-ajalt siiski sunnitud endale tunnistama, kui hästi temaga on ümber käidud ning milliseid summasid ta peale kulutatud.

Põhimõtteliselt võiks ju lugu hullumeelsest inimröövijast ja ta süütust ohvrist olla ühemõtteliselt kahepooluseline ning panna lugeja algusest peale vangistatule kaasa tundma. Õnneks on Fowles asi keerulisemaks ajanud, kuna lisaks Miranda kannatustele annavad ta päeviku sissekanded tüdrukust üsna ebasümpaatse pildi. Ta on edevalt uhke ning seda kinnitavad isegi ta korduvad kurtmised selle üle, kui vähe ta teab ja kuidas ta maailma päästa tahab jne. Lugeja viiakse kurssi armulooga, millesse Miranda enne vangistust segatud oli. Tüdruk oli armunud endast kakskümmend aastat vanemasse pretensioonikasse kunstnikku G. P., tõelisesse elumehest mölakasse, kes tänu oma vanusele noore tüdruku pea segi oskas ajada ja oma vead veetlevaks näitles. Ainuüksi Miranda vaimustunud õhkamised G. P. poliitiliste vaadete ja eriti sügava elutunnetuse üle panid vähemalt minu tüdimusest ohkama ja tüdrukule mõeldes kulmu kortsutama.

Lõpplahendust pole viisakas reeta, mistõttu jätan selle tegemata. Olgu aga mainitud, et Fredericki hullumeelsus oli lópus veel selgem kui alguses ja kuigi Miranda jäi lópuni ohvriks, oli vähemalt minu arvamus temast loetud lehekülgede jooksul üsna póhjalikult muutunud.

Arnon Grunberg "Helesinised esmaspäevad"

2007-09-24T05:51:00.000-07:00

Arnon Grunberg visati 17. aastaselt keskkoolist välja. 19. aastaselt asutas ta isikliku trükikoja. 23. aastaselt 1994. aastal andis ta välja oma esikromaani "Helesinised esmaspäevad", millest sai rahvusvaheline bestseller. 2000. aastal tõlgiti antud teos eesti keelde. Tänaseks on seda tõlgitud juba 13-sse keelde, Arnon on kirjutanud vahepeal veel 9 romaani ning teda nimetatakse "hollandi nüüdiskirjanduse säravaimaks prosaistiks" jne. Esikteost võib aga otsida raamatupoest allahinnatud raamatute letist.

Nagu ma aru saan on "Helesinised esmaspäevad" kerge flirt fiktsionaalsuse ja reaalsuse vahel. Autor on minategelasele andnud enda nime ning osaliselt õnnistanud teda ka enda saatusega, jättes lugeja nuputama, kus lõpeb autobiograafia ja kus hakkab fantaasia. Nuputada saab sel teemal vaid juhul, kui eelnevalt tutvuda autori eluga lähemalt...või siis järelsõna lugedes.

Juudi päritolu Arnon visatakse keskkoolist välja, peale mida veedab noormees aega kohvikutes istudes, juhutööd tehes ning prostituutidega magades. Mõõdukas osa romaanist kuulub mälestustele esimesest armastusest, isast ja lapsepõlvest. Mõnevõrra düsfunktsionaalsest perekonnast pärit Arnon on pidanud kannatama joodikust isa, koonduslaagri üle elanud närvilist ema ning nendevahelisi regulaarseid tülitsemisi, mis enamasti sisaldasid endas nõude ja muude esemete lõhkumist. Ehk nendest tülidest tulenevas kasvavas apaatsuses ei ole tal huvi kooli ega ka mingi karjääri vastu. Ideaalideta ja hoolimatuna tunneb ta siiski vajadust inimliku ja intiimse läheduse järele, mida otsib prostituutidelt.

Romaan ise on samamoodi osavõtmatu ning kaugeks jääv nagu peategelane. Erootilisusesse ning äärmuslikku labasusse kaldumata loob "Helesinised esmaspäevad" just sellise õhkkonna, mida teos vajab, et mõjuda usutavalt. Kuiv. Millegi järgi instinktiivselt janunev. Kohati kiretult koomiline.

Douglas Coupland "JPod"

2007-08-26T21:27:00.000-07:00

Douglas Coupland on kanada kirjanik, kes on peamiselt tuntud oma teose "Generation X: Tales for an Accelerated Culture" (eesti keelde tõlgitud "X-generatsioon") järgi, mis populariseeris sellised mõisted nagu McJob ja x-generatsioon. Samuti on Coupland hakkama saanud paari it-inimeste kontori- ja muidu elust (ha-ha!) pajatava teosega.

Ausalt öeldes, kui raamatupoes teoseid sirvides satun kuskil tutvustavas tekstis kokku sõnadega internet, it, tehnoloogiaajastu või midagi muud taolist, siis üldiselt suhtun sellesse suurte eelarvamustega ja jätan reeglina teose ostmata. Samas "JPod'i" kaas oli nii lõbus ja kutsuv ning kõik need arvustuste väljavõtted, mida nüüd tänapäeval raamatutele trükitakse, väitsid, et tegemist on äärmiselt humoorika, sarkastilise ja Coupland'i parima teosega, nii et mul ei jäänud muud üle, kui rahakotti natukene tühjendada.

Pealegi ei ole tegemist lihtsalt ilukirjandusega vaid ka kirjandusgraafika, graafilise disaini või mingi muu mulle veits kaugema kunstiliigiga, mis väljendub erinevates fontides, tähesuurustes ja teistes teksti-trikkides, mis ei kaunista ainult loo sisu, vaid ka välimust. Ühesõnaga on "JPod" tavalisest kirjandusteosest erinev oma visuaalse poole pealt. Näiteks on 3 lehekülge täis dollarimärke ja umbes 30 lehekülge raamatust sisustatud pii numbrikohtadega peale koma, 27 lehekülge suvaliselt genereeritud numbreid, kus ühe nulli asemel on O-täht.

Teose peategelane töötab ühes Kanada firmas, mis tegeleb video- ja arvutimängude valmistamisega. Ethan Jarlewski on madalama taseme programmeerija, kes töötab ühes ruumis veel kuue inimesega, kelle kõigi perekonna nimed algavad J-tähega. Enamuse oma ööpäevast veedab ta koos kergelt autistilike ja kirevate kolleegidega kontoris tööd simuleerides, tavalisi it-inimeste meelelahutusi nautides ning lolle ülemusi kirudes. Kui töö kõrvalt aega jääb, aitab Ethan vastumeelselt oma 60-aastast ema (kanepikasvatuse korrastamise, võlgade sissenõudmise või mõne tüütuks muutunud südamesõbra kõrvaldamisega), harrastusnäitlejast ja peotantsijast isa ning kinnisvara- ja muu kahtlase äriga tegelevat venda Greg'i. Nii pakub meie kangelane muuhulgas sundolukorras peavarju kümnetele illegaalsetele immigrantidele, päästab oma ülemuse ühest Hiina võlts Nike'i potaste tehasest sunnitöölt, kaevab välja oma ema armukese laiba ja võitleb maailma radikaalseima lesbilisega oma vanemate abielu päästmiseks.

Mingi hetkeni suutsin täiesti samastuda teoses kirjeldatud ja it-inimese (kontori)elus ette tulevate probleemidega - isiksuse kadumine, autism, ebavajaliku info endassekogumise hasart, üleüldine infoliiasus jne, mistõttu tekkis täitsa kõhe tunne. Õnneks võtsid sündmused ootamatuid pöördeid, mis kõheduse asemel tekitasid naeruspasme. Tõepoolest "very, very funny, darkly humorous, dazzling, humming with life, hugely entertaining, quirky and inventive" ja kõik need muud sõnad, millega seda teost kriitikud kirjeldanud on. Samas, huvitav kui palju lõbu pakub paarikümne aasta pärast inimestele "JPod'i" lugemine ja kui palju saadakse aru viidetest erinevatele populaarsetele brändidele, telesaadetele, subkultuuridele, mis võivad nii kähku unustuste hõlma vajuda.

Muide, Coupland on vist päris edev kirjanik, kuna laseb oma tegelastel iga natukese aja tagant oma nime mainida ning on ennast ühe õela karakterina teosesse sisse kirjutanud.

Jevgeni Zamjatin "Meie"

2007-08-22T10:10:00.000-07:00

Jevgeni Zamjatini (1.02.1884 – 10.03.1937) ainuke romaan, mis on ühtlasi maailma üks kuulsamaid antiutoopiaid ning eeskuju paljudele järgmistele antiutoopiatest pajatavatele teostele.

D-503 on Ühtse Riigi insener, kes töötab Integraalil (kosmosesõiduk, mille valmimist ootavad kannatamatult kõik riigi mees- ja naisnumerused) ning kelle maailma (nagu kõigi teiste korralike kodanike oma) on seni valitsenud kaine loogika, matemaatika ning pime usk Ühtse Riigi õilsatesse eesmärkidesse.

"Meie" koosneb antud numeruse (numerus - riigi nais- või meeskodanik tulenevalt sellest, et kõigil on nime asemel mingi täht ja number) märkmetest, mida ta plaanib Integraaliga kosmosesse saata, et siis mõne vähem arenenud tsivilisatsiooni liikmed saaksid neist õppust võtta. Totalitaarset ja ühiskondliku õnne poole pürgivat (õnn on siis, kui inimestel pole hinge ega fantaasiaid) Ühtset Riiki ülistavatest tekstidest saab aga isiklik päevik, milles ta kirjeldab kohtumist müstilise naisnumeruse I-330-ga, kes tutvustab talle vana maailma kombeid ning kisub vaese D keelatud tunnete ja fantaasiate maailma äratades temas midagi ürgset ja abitut. D-503 vaevleb pidevalt süümepiinade käes, sest rikub riigi poolt ettekirjutatud ning tunni täpsusega paika pandud päevakava, ning loobib seega kaikaid ühiskondliku õnne kodaratesse. Kuid armastus selle vastupandamatu revolutsionääri ja Ühtsele Riigile ohtliku naise vastu on suur ning sunnib D reeglitest üle astuma ning ühiskonna vastu võitlema, aidates kaasa Rohelise Müüri (klaassein, mis eraldab Ühtset Riiki ülejäänud maailmast ja metsikust loodusest) õhku laskmisele ning Integraali kaaperdamisele.

Üpris omapärane teos, mis lõpeb antiutoopiale kohaselt õnnetult... vähemalt küllaltki demokraatlikust ühiskonnast pärit lugeja vaatepunktist. Kirjastiil on ladus ning lühikesed peatükid muudavad lugemise veel hõlpsamaks.

Vladimir Sorokin "Ice"

2007-08-21T00:25:00.000-07:00

Tänapäeva Moskvas käib jäähaamritega jaht blondidele ja sinisilmsetele inimestele. Mõned surevad, mõned äratatakse ellu. Need, kes peale hirmutavat kogemust ellu jäävad, kogevad lähiajal emotsionaalselt ärritavaid sündmusi - liibuvad paljad kehad, kümneteks minutiteks kuni tundideks paigale tardumine, ennetundmatu südamevalu, mille kutsuvad esile pea unustatud mälestused, ning päevade kaupa nutta lahistamine. Mis peamine - esmakordselt tunnevad, et nende süda on eraldi organ, nad tunnevad, et on elus ja kõik ülejäänud inimesed ümberringi justkui seisaksid järjekorras ja ootaksid, millal saabub nende aeg manala teed minna.

Ilmneb, et need, kes jäähaamritega teisi rindu taovad on ka blondid ja sinisilmsed ning nende eesmärgiks on äratada üles kõigi oma 23 000 õe-venna südamed, et siis nendega käed ühendada ja saada osaks Igavesest Valgusest, millest nad legendi järgi tegelikult pärit on.

Eelnevalt olen juba Sorokinist natuke lähemalt kirjutanud, mistõttu kirjanik ise enam lähemat tutvustamist ei vaja. Lugu ise koosneb neljast osast, milles esimeses kirjeldatakse erinevatest ühiskonna kihtidest pärit õdede-vendade äratamisprotseduure, ärganute tundeid ja edasisi läbielamisi. Teises osas jälgitakse ühe kõige kogenuma Südamega õe eluteed, ärkamist ja olelusvõitlust 20nda sajandi Venemaal, mil iga võimu vahetusega tuli karta oma elu pärast. Kolmas osa on pigem nagu tootekirjeldus vahendile, millega lähitulevikus õdesid-vendi leitakse ning neljandast ma parem ei räägi.

"Sinise peki" kõrval tundus "Jää" väga reaalsuselembeline olevat ja ühtse areneva liinina kirjutatud. Olgugi, et postmodernistlikele teostele kombekohaselt jääb lõpp mõistatuseks, puudusid antud teoses igasugused sorokinlikud vahepalad ja seosetu taustamulin. Samahästi oleks võinu autoriks olla ju Pelevin... aga ei ole.

Jeff Noon "Vurt"

2007-08-08T05:24:00.000-07:00

Jeff Noon on Inglismaalt pärit kirjanik, kelle looming on seotud nii Lewis Carroll'i kui ka Jorge Luis Borgese teostega. Näiteks on ta kirjutanud spekulatiivse kolmanda osa "Automated Alice" Lewis Carroll'i Alice'i seiklustest pajatavatele teostele. Samas on "Automated Alice" osa Vurt seeriast, mille esimeseks (autori poolt esimesena kirjutatud) teoseks ongi "Vurt".

Vurt on ühine alternatiivne reaalsus, kuhu pääseb sulge imedes. Sulgi on mitmeid värve ja vastavalt värvile jõuad sa soovitud fantaasiamaailma. Näiteks sinised suled avavad sulle väravad mõnusatesse ja hubastesse kohtadesse, kus tunned end millegi osana ja armastatuna, roosad suled pakuvad erootilisi naudinguid ja mustad suled viivad sind tumedatesse sügavustesse, kust on raske tagasi saada. Nagu ikka narkootiliste ainete puhul on mõned suled legaalsed ja mõned mitte. Paljud on lubatud tavakodanikele, mitmed - kõige ihaldusväärsemad, vaid valitutele.

Kui sured Vurdis, siis sured ka päris maailmas. Ka on võimalik teha vahetust - võttes Vurdist midagi, pead jätma sinna oma maailmast eseme, mis on väärtuselt võrdne, või kui Vurt võtab midagi sinult, saad sa vastu väärtuselt võrdse asja Vurt maailmast. Loo peategelase Scribble'iga juhtus viimane - ta kaotas oma õe Desdemona Vurti ja sai vastutasuks mingi kombitsatega elava Asja. Selleks, et oma õde tagasi saada, peab ta leidma kollase sule - English Voodoo (sest sinna ta oma õe kaotas), seda tarbides koos Asjaga Vurti minema, oma õe üles otsima, aru saama, et ta on Vurdis (see ei ole eriti lihtne ülesanne, kuna mõistus peab Vurti reaalseks) ning vahetama Asja Desdemona vastu. Kõiges selles aitavad teda tema sõbrad Stash Riderid, kellega koos ta põgeneb varjupolitseinike eest, võitleb koerte ja koerinimestega, kohtub robokoerte, roboinimeste, vurtinimeste ja variinimestega jne jne jne jne

Tegemist ei ole mingi lihtsa fantastikateosega. Tükk aega läheb selleks, et aru saada, mis kuramuse moodi kogu see päris maailm töötab ja kuidas toimib Vurt-maailm ning mis värk nende sulgedega on. Lõpuks, kui end kogu sellest jurast läbi närida, siis hakkab täitsa meeldima.

Arthur C. Clarke "2061: Kolmas odüsseia"

2007-08-08T05:15:00.000-07:00

Kui esimesed kaks juba läbi lugesin, siis ei saanud jätta lugemata ka kolmandat osa Clarke'i triloogiast. Nüüdseks on Heywood Floyd juba üle saja aasta vana (tänu sellele, et peale eelmist odüsseiat enamuse oma elust kuskil Maa kohal kosmoses hõljuvas kuurortis veetis) ning talle avaneb võimalus võtta osa ekspeditsioonist Halley komeedile. Sündmuste käigus saab komeedi külastamisest päästeoperatsioon suunaga endise Jupiteri poole. Hädast tuleb välja aidata rahvusvaheline meeskond, kes segastel asjaoludel oli sunnitud maanduma inimeste jaoks keelatud maal - Europal. Mängu tulevad salaorganisatsioonid, müstilised pinnavormid, võõrad tsivilisatsioonid ja tähelapseks saanud David Bowman.

Antud teoses on autor üritanud keskenduda rohkem inimsuhetele kui kosmoserännakutele, mistõttu tundub teos kuidagi katkendlik ja lahtiste otstega. On alustatud teemasid, mis justkui ootaksid arendamist, kuid jäävad autori poolt lõpetamata. Samas on läbi triloogia püsivaks jäänud rahustav taustatempo, mis dikteerib sündmuste kulgu, ning ladusalt lihtne kirjastiil, mis ei lase raamatut nii lihtsalt käest panna.

Jüri Ehlvest "Palverännak"

2007-07-05T21:11:00.000-07:00

Ükskord ma juba üritasin siin kuidagi Ehlvesti loomingut edasi anda, ümber jutustada, mida iganes, igatahes ei tulnud see küll kuidagi välja. Lõpetasin äsja ta novellikoguga "Rahuldus", sellega läheb ilmselt sama keeruliselt, siinkohal käsitlemist leidva romaaniga "Palverännak" on asi veidi lihtsam. Tõsi, alguses oli lugedes taas tunne: kuidas on võimalik, et lause on arusaadav, kaks lauset koos on arusaadavad ja põhimõtteliselt on arusaadav ka üks peatükk, aga kaks peatükki koos moodustavad juba midagi käsitamatut. Kui see hoomamatus umbes paarikümnendal leheküljel üle läks, tuli juba vaimustusest pisar silma. Raske öelda, mis nii liigutav oli, aga tekst muutus ühtäkki metsikult nauditavaks ja mul oli ülimalt kahju, et nii andeka mehe näpud enam kunagi ühtki uut teost ei sünnita. Ümber jutustada on seda siiski suhteliselt keeruline, aga ma üritaks sisust aimu anda mõnda tsitaati kommenteerides.

"See suur tervikjutustus. mida ma siin jutustan, koosneb üldjoontes arendusest (oleme selle alguses); kulminatsioonist (Karuna), ja lahendusest. Siin ei saada läbi ilma üleloomulike jõududeta. Novellid on pikitud vahele enam-vähem juhuslikus järjekorras. Suhtumine katoliku kirikusse on kui mitte soe, siis vähemalt neutraalne." (lk 64)

Nii ongi: teos koosneb proloogist ja sellele järgnevast romaanist päevades. Neljateistkümnest päevast osale on pühendatud vaid üks novell, osale mitu. Karuna tankla ainelisest kulminatsioonist oli mul kogu lugemise vältel kõige raskem aru saada. Sellest oli justkui kogu aeg juttu kui millestki, mis oli kõige põhjus ja tagajärg, kuid mis seal siis täpselt toimus, jäi segaseks. Teisteks olulisimateks tegevuspaikadeks olid kalkunitehas Iirimaal, kuhu minategelasest kirjanik suures hädas raha teenima läks, ja hullumaja Krakowis. Lisaks veel mingi kirjanike laager Visbys, kui ma õigesti mäletan, ja mõned suvalisemad kohad Eestis. Kogu tegevus oli enim ajendatud kirjaniku probleemidest oma naisega, keda ta hirmsasti armastas, kuid kellega pidevalt mingi jama oli, mis teda siis kõigisse neisse segastesse kohtadesse ajas.

Üleloomulikud jõud olid ilmselt vähem või rohkem seotud hullumajas veedetud aja, rahustite, narkotrippide ja alkoholiga. Nendeks jõududeks olid näiteks Kolmjalg ja Merihobuke.

"Pühendan selle raamatu elanutele ja surevatele." (lk 90)

Seda ma ei kommenteeri, see on niisama tsitaadina siin :)

"Ma oskan kirjutada. Ma saan rikkaks. Me saame õnnelikuks. See raamat räägib sellest." (lk 91)

Lõpuks tuli vist ikkagi välja, et minategelane oskas küll kirjutada, aga rikkaks ega õnnelikuks ta küll ei saanud. Miks ja kuidas, lugege ise. Sellised teosed nagu "Palverännak" tekitavad minus usku lugemisväärsesse eesti kirjandusse.

Arthur C. Clarke "2010: teine odüsseia"

2007-07-03T15:22:00.000-07:00

Teine osa Clarke'i kosmosetriloogiast. On möödunud 9. aastat ajast, mil Kuult avastati must monoliit, mis saatis oma "Suuremale vennale" - Jupiteri läheduses hõljuvale monoliidile raadiosignaali näol teate. Natuke vähem aega on möödunud enamuse Discovery meeskonnaliikmed hukkumisest pardaarvuti HAL9000 "skisofreenia" tõttu ja David Bowmani uuestisünnist Tähelapsena.
Heywood Floyd oli üks esimesi inimesi, kes lubati kuult leitud monoliidi lähedusse ja nüüd aastal 2010 on tal võimalus kosmoselaevaga Leonov minna uurima Jupiteri läheduses olevat Suurt Venda ning selgitada välja Bowmani kadumise saladus.

Väikestest vahesündmustest hoolimata laabub ekspeditsioon edukalt kuni hetkeni, mil see, kes oli kunagi David Bowman, hakkab mööda ilma ringi liikuma ning käsib Leonovi pardal oleval meeskonnal lahkuda koduplaneedi suunas 15 päeva jooksul. Seda, mis edasi saab ma parem ära ei räägi, muidu ei ole mõtet hiljem teost lugeda. Ütlen vaid, et lõpp-lahendus oli minusuguse scifi võhikule päris põnev.

Esimese osaga võrreldes on tegemist sündmusterohkema ja vähem kirjeldava teosega. Autor on avanud lugejatele tegeleaskujude sisemaailma, omavahelisi suhteid ja konflikte, mida eelmises osas puudutati vaid pealiskaudselt, kui üldse. Teise odüsseia kõrval mõjub "2001: Kosmoseodüsseia" kui lihtsalt väga väga väga pikk sissejuhatus. Lugemine läheb väga kiirelt ja mõnusalt. Sain just kolmanda osa ka laenatud, ei tea, kas see on veel põnevam, kui teine osa.

Sergei Dovlatov "Kohver"

2007-07-03T12:55:00.000-07:00

Vene (aja)kirjanik Sergei Dovlatov valmistub 1970ndatel Nõukogude Liidust emigreeruma. Tal lubatakse kaasa võtta kolm kohvritäit asju, kuid selgub, et piisab ühestki. Teose iga peatükk kaheksast on pühendatud ühele kaasapakitud asjust: Soome kreppsokid, nomenklatuursed kingad, korralik kaherealine ülikond, ohvitseri vöörihm, Fernand Leger' kuub, popeliinsärk, talvemüts ja autojuhikindad. Sündmused, mille käigus mainitud esemed Dovlatovi kätte sattusid, on vähemalt sama ebaharilikud kui need asjad ise. Sõltumata nende juhtumite tõeväärtusest iseloomustavad nad ilmekalt tolle aja kurbnaljakat elu, jättes küll mulle kui 1985. aastal sündinule aeg-ajalt mulje, justkui tollase Nõukogude Liidu näol olnuks tegemist mingi paralleeluniversumiga. Dovlatov ei kuulu mu lemmikute hulka, aga sellele vaatamata oli teos üsna nauditav ja millegipärast ka väga kiiresti loetav. Võib-olla on asi autori ajakirjanduslikus taustas ja kirjutamislaadis.

Ingmar Bergman "Lärmab ja veiderdab" LR2007/11-12

2007-06-25T02:27:00.000-07:00

"Lärmab ja veiderdab" (tsitaat "Macbethi" viienda vaatuse viiendast stseenist) on 1994. aastal kirjutatud kolmevaatuseline näidend, mille Bergman ise kolm aastat hiljem telefilmina lavastas. Näidendit on nähtud neljandana osana autori perekonnatriloogiast ("Hea tahe", "Pühapäevalapsed", "Erakõnelused"), kuna draama peategelaseks on ta onu Carl. Bergman on ühes intervjuus sellele aga vastu vaielnud: ""Lärmab ja veiderdab" on pigem allegooria minu enda filmialastest otsingutest." (lk 79) Ma ei oska ise seda küll kuidagi kommenteerida, kuna ma ta perekonnatriloogiat lugenud pole. Pealegi, kui ka näidendi onu Carli tegelaskuju täielikult päriselust maha viksitud on, ei välista see ju kuidagi allegooriat.

Ühesõnaga mida iganes, lugu ise on järgmine. Millalgi 20. sajandi esimeses veerandis jutustab 54-aastasele närvinõrgale leiutajale Carlile Uppsala ülikooli haigla psühhiaatriakliinikus üks professor loo Mitzi Veithist - ühe teenijatüdruku vallaslapsest, kes oma kehaga vanematele 19. sajandi lõpu Viinis raha sisse tõi. Noort kurtisaani selline elu aga tülgastas hirmsasti ja ta tegi 20ndate eluaastate alguses enesetapu. Kusjuures lahkamisel selgus, et ta oli süütu. Onu Carl hakkab seda lugu lavastama, abiks ta kihlatu, 22-aastane Pauline Thibault, kelle tapmiskatse pärast ta üleüldse hullumajja sattuski. Nagu mainitud, oli onu Carl leiutaja ja üht oma viimase aja fantastilisemat leiutist ta loo näitamisel kasutabki. Selleks on kummaline sümbioos teatrist ja filmist: ekraanile projitseeritakse pilte, millele sünkroonis tekst juurde kõneldakse. Vaatemängude vastu on huvi kasin ning ega asjaosaliste endi vahelised suhted ka päris pingevabad pole ja nagu aimata võib, pakub selline situatsioon mitmeid võimalusi käsitlemaks kunstniku erilisuse ja iseseisvuse küsimust ning ta suhteid enda ja lähedastega.

Lugesin seda teksti kahel väga selgel põhjusel. Esiteks oli mul LR tellitud ja teiseks meeldib mulle Ingmar Bergmani filmilooming väga-väga. Aga lugedes mõlkus kogu aeg hoopis Ibsen meeles, õieti ta näidend "Kui me, surnud, ärkame". Lugesin seda ammu ja sisu eriti täpselt ei mäleta, aga sealgi käsitleti kunstniku suveräänsuse küsimust ja midagi tuli nüüd nagu tuttav ette. Mööda külgi maha ei jooksnud, aga katarsis jäi tulemata ja midagi erilist see minu meelest ei olnud.

"Voldemar Panso"

2007-06-23T09:03:00.000-07:00

Kevade poole puutusin ootamatult palju kokku Panso tegelaskuju ning nimega ja leidnud antud teose riiulist, mõtlesin, et äkki peaks lähemalt tutvuma, mis mees ta üldse selline oli.
Antud teose näol on tegemist Voldemar Panso poolt kirjutatud ja kellegi kolmanda isiku poolt kokku pandud mõtete/esseede/kirjade/analüüside/arvustuste koguga, mis annab kerge ülevaate respekteeritud teatrihärra elukäigust ja mõtetest.
Tundub, et tegemist oli äärmiselt muheda, intelligentse ja sõnaosava härraga ning poole lugemise pealt hakkas mul väga kahju, et mul ei ole võimalust teda ega tema lavastatusi oma elu jooksul näha. Kirjatükid on täis teravmeelsusi, sarkasmi, muhedat huumorit ja ootamatuid võrdlusmomente ning pöördeid. Pealegi käsitlevad enamus raamatus olevaid teoseid teatrit ning on ajaloolises ja muidu kultuurilises perspektiivis väga informatiivsed.
Soovitan lugeda.

Jaan Kaplinski "Seesama jõgi"

2007-06-22T15:22:00.000-07:00

Lubage mul vahele jätta targutamine Jaan Kaplinski isiku ja ta loomingu positsiooni teemadel eesti kirjanduses ja kultuuris üldiselt. Tahaks kiiremas korras asuda ta viimase üllitise kallale, mis ilmus küll alles tänavu, kuid mille kirjutamine sai alguse juba 1994. aastal.

Lugu algab Õpetaja matuste kirjeldusega, kuid läheb sujuvalt üle ühe 1960ndate aastate kevadsuve sündmuste kirjeldamiseks. Peategelane, keda kunagi nimepidi ei mainita ning kellest räägitakse kogu aeg kolmandas isikus, on 19-aastane filoloogiatudeng - õrnas eas tundlik poiss, kes huvitub keeltest, luulest ja religioonist ning ei suuda eriti osavalt lävida tütarlastega, kuigi väga tahaks... Teda tutvustatakse Õpetajaga, mõõdukas erakluses elava teoloogi ja erudiidiga, kelle vastu ateistlikud võimud aeg-ajalt huvi tunnevad. Õpetajast saab noormehe jaoks ülim autoriteet, kelle seltsi ta ihkab, kelle õpetussõnade järele januneb ja kelle silmis ta sageli rumal näida kardab. Nende kahe kohtudes leiavad aset Õpetaja loengulaadsed usu-, ühiskonna- ja keeleteemalised targutused, milles väljendub kõige selgemini viide Uku Masingule ja ta õpetusele. Sellest analoogiast lugesin ma küll enne teose enese lugemist arvustustest, aga see oleks ka ilma eelteadmisteta arvatavasti ilmne kas või sellegi pärast, et ma ei tea kedagi teist peale Masingu, kes oleks nii veendunud soome-ugri keelešovinist (ja just samasugune on ka Õpetaja). Ma ei oska kommenteerida, kuivõrd võiks Õpetaja ja ta naise eluseiku tõlgendada Uku ja Eha Masingu omadena, aga midagi sellist on Kaplinski arvatavasti oma jutustusse sisse pistnud küll.

Kevadised sündmused leiavad aset Tartus, suveks läheb peategelane aga Lõuna-Eestisse sugulaste juurde ning veedab aega ka sõbra Reinu juures, kes on kohaliku vaimuliku poeg ning kellega Teda tutvustas Õpetaja. Vahepeal tuleb maale ka Õpetaja ja nii nad seal siis matkavadki ning maailma asju arutavad. Nendel lehekülgedel demonstreerib Kaplinski agaralt oma teadmisi loodusest ja Lõuna-Eestist üldiselt ning kuigi mulle reeglina looduskirjeldused üldse ei imponeeri, pidin seekord küll erandi tegema. Pärast suve sekkub sündmustesse KGB, kuid peategelase ellu toob see halva asemel kokkuvõttes pigem rahu ja lahendusi, milleni ta oma peaga kuidagi jõuda ei suutnud.

Võib vast väita, et kogu loos on olulisimad kaks arenguliini. Esiteks peategelase armuvalud, suhted tüdrukutega ja meeleheitlikud ponnistused lõpuks ometi kellegi kitli alla pääseda. Nagu elus ikka, läheb kõik lõpuks palju kergemini ja loomulikumalt, kui ta ise oodata oskas. Teine liin oleks vast ta maailmamõistmise pingutused, mis tipnevad millegi usulise ekstaasi ja äratundmise laadsega. Niisiis lõpp hea, kõik hea.

Nii palju, kui on Kaplinskil andunud austajaid, jüngreid ja misjonäre, on tal ka vihaseid vastaseid, alustades puritaanidest keelekorraldajatega ja lõpetades näiteks nendega, kes Masinguga võrreldes ta pehme ja küündimatu leiavad. Ma ei kuulu kumbagi äärmusse ning minu senine suhtumine Kaplinskisse on olnud austav, kuid üsna leige. Aga see romaan pani mind küll vaimustusest õhku ahmima. Nii loetav, nii armas ja nii voolav! Kõikvõimalikud keelelised eripärad, mis mind muidu natuke häirivad (hää, annud, pand, murdekeel jms), olid täiesti omal kohal ja ei ajanud mind sugugi närvi. Nagu mainitud, olid isegi looduskirjeldused vahalejäetamatud. Kaunis, kaunis... Ma olen eesti kirjandust lugenud vähe ja sellest vähesestki on ainult pisike osa meeldinud, kuid see teos oli minu meelest küll suurepärane. Eks näis, kas ka klassika mõõtu välja andev, nagu mõni arvustaja juba välja hõiganud on.

Vaino Vahing "Päevaraamat I"

2007-06-20T14:42:00.000-07:00

Mida arvata 333 leheküljelisest teosest, mille lugemiseks mul umbes üksteist kuud kulus? Korduvalt oli kiusatus pooleli jätta, aga vähemalt sama mitmel korral võitis tung kas või kiusu pärast lõpuni punnitada. Tegu on siis päevikuvormis teosega, mis kajastab Eesti kultuurielu ja psühhiaater Vahingu ponnistusi kirjanikustaatuse saavutamisel ajavahemikus 1968-1973. Ma pole kindel, aga pakun, et teoses on dokumentaalset ainest kindlasti rohkem kui fiktiivset (kui seda üldse on). Ma mõistan autori fenomenaalselt valimatut avameelsust, mis eesti kirjanduses ilmselt üsna enneolematu on. Ei halastata kuidagi neilegi, kes raamatu ilmumise ajaks siit ilmast lahkunud olid (eesotsas Mati Undiga, kellest pea igal leheküljel juttu on). Samamoodi tunnistan ka, et vähemalt kohati oli huvitav lugeda tollase noore intelligentsi seltsielust ja pummelungidest - umbes nagu lappaks haiglasest uudishimust Kroonikat või Justi. Aga kõigele sellele vaatamata jäi neid lihtlauselisi sissekandeid lugedes mulle silme ette pilt kipras kulmuga umbes 30-aastasest tõredast Vahingust, kes pidevalt emotsedes ei taha kuidagi uskuda, et temast tõeline kirjanik võib saada. Kusjuures, mis siis, et ma Vahingult midagi muud lugenud pole, ma olen teda alati teadnud kui kirjanikku, psühhiaatrikutse on kuidagi kõrvalise tähtsusega olnud. Igatahes kui ilmub ta päevaraamatu teine osa, jätan selle lugemata.