Kohustuslikult Vabatahtlik Kirjandus

Ungarlase Sándor Tari romaan "Meie tänav" kuulub minu jaoks sarja "Põnevaid pärle allahinnatute riiulist". Maksis teine 50 või 70 krooni, sisu oli aga umbes 150 krooni eest. Kuna teos on pigem romaan novellides kui lihtsalt romaan, olnuks mõeldav ka vaid paari peatüki lugemisega piirduda, aga kuna ma enne lugema asumist seda iseärasust ei teadnud, läbisin kõik leheküljed. Olgugi et ainult kõigi novellide lugemine andis võimaluse sündmuste käigule pilgu heita enam-vähem kõigi asjaosaliste vaatenurgast, valdas mind pigem tunne, et sama tulemuse saanuks ka ühes peatükis esinevaid nimesid, haigusi ja jooke varieerides (millest tulenevalt ei vaevunud ma ka eriti nimesid meelde jätma). Õigupoolest võinuks ehk piirduda lausa paari leheküljegagi, millest piisanuks sisu etteaimamiseks, samas kui stiili teadasaamiseks aitas juba ühest lõigustki. Järgnevalt aga sellest, miks kogu raamatu lugemine siiski asja ette läks. Autor on võtnud vaevaks tutvustada lugejale Ungari tröös

Peaaegu kummastav, kuidas mul on tekkinud huvi elulooliste kirjandusteoste vastu. Eelmisel aastal lugesin neid lausa kolm tükki läbi, kuigi sihipärast huvi biograafiate vastu pole ma enda teada kunagi ilmutanud. Nüüd siis veel see mälestustekogumik Mati Undist, mille on kokku sättinud Kalev Kesküla. Sõbrad, tuttavad, kolleegid ja kaasaegsed meenutavad Unti ta kujunemisel maapoisist kirjanikuks ning sealt edasi lavastajaks. Kuigi muljetajaid on parasjagu suur hulk (muuhulgas on esindatud terve posu 60-70ndate kirjaheeroseid, hilisema aja näitlejaid ja valik Undi naisi), on välja jäänud mõni isik, kellel kindlasti omajagu huvipakkuvat öelda olnuks. Osaliselt on vist selles süüdi Undi pärija Lii Unt, kes erilist koostöösoovi ei ilmutanud. Nagu arvata võib, tingib autorite kirju seltskond nii vormilise kui sisulise ebaühtluse, aga mu meelest on see siinkohal pigem voorus kui puudus. Vastupidi, ütlemata põnev oli lugeda, kuidas erinevatel inimestel Undist totaalselt eri arusaamad võisid o

Perioodil 1.01.2008-31.12.2008 lugesin ma läbi 29 raamatut ehk 6 raamatut vähem kui 2007. aastal. 14 raamatut olid inglise keeles ja 15 eesti keeles. 13 teose kohta oskasin/viitsisin/tahtsin ka siia mingigi postituse valmis vorpida. Ega ma muidu seda kõike ei teaks, aga mul on tehtud väga põhjalik tabel kõige loetu kohta. Samas leian, et suutelisus loetu üle arvet pidada vihjab alla keskmise lugemismahule. Loeksin ma korralikult, poleks ilmselt mahti arvepidamisele aega raisata. Kuid järgnevalt veidi täpsem statistilis-arvamuslik ülevaade alfabeetilises järjekorras. Ehk õnnestub nüüd paar sõnagi öelda nende teoste kohta, millest ma siia senini kirjutada pole jõudnud. Vabandan kindluse mõttes ette ebaühtluse pärast, kuna mõnest värskelt loetud teosest on üsna mitu rida südamel, samas kui mõne teise raamatu kohta oskan ma ainult öelda, kas selle lugemisele kulunud aeg oli raisku läinud või mitte. Niisiis. Pikemaajalise värina jätsid sisse järgmised teosed: Erich Fromm "The Fear o