Kohustuslikult Vabatahtlik Kirjandus

Artiklikogu õmblemise teemadel – ilmselt und peale ajav neile, kel puudub isiklik seos õmblemisega, aga potentsiaalselt väga paeluv ülejäänutele (sealhulgas mulle endale). Kusjuures leidsin selle teose nii, et tegin lahti ESTERi ja otsisin, millistes Tallinna raamatukogudes on ingliskeelseid teavikuid, mille märksõnade hulgas on "õmblemine". Neid ei olnud palju ja veel vähem oli neid, mida inimene tänavalt laenutada sai, mistõttu ei jäänud mulle erilist valikuvõimalust. Õnneks ületas sõelale jäänud teos mu ootusi, pakkudes lugemist täpselt nendest asjadest, mis mind huvitasid ehk õmblemise lõikepunktidest sotsioloogia, ajaloo, majanduse, feminismi ja tööstusega. Artiklid olid jaotatud peatükkideks, mis käsitlesid vastavalt identiteedi, tarbimise ja tehnoloogiaga seotud küsimusi 19.-20. sajandi USA-s ja Suurbritannias. Mitu artiklit põhinesid konkreetsete inimeste eludel - millal, miks, kellele ja mida nad õmblesid jne. Osa artikleid olid väga põnevad ja pakuksid ehk laie

Olen viimasel ajal püüdnud end noorema ja keskmise kooliea hingeeluga kurssi viia, lugedes lasteraamatuid, mille hulka sattusid ka Mika Keräse Rampsu salaseltsi tegemistest pajatavad lastekrimkad (" Varastatud oranž jalgratas "," Vana roosa maja "). Need olid päris toredad, aga miks tekkis soov Keräse Supilinna heietusi lugeda, ei oskagi öelda. Kui siiani tundus ta minu andmetel olevat üks võrdlemisi meeldiv inimene, siis see Supilinna raamat tegi mind juba natuke umbuskseks. Eks ole, äärmiselt loll minust siin raamatu asemel inimest arvustada, aga see teos oli nii subjektiivne, et ma lihtsalt ei oska muudmoodi. Endise Ülejõe asumi elanikuna ei ole mul Supilinnaga teab mis tundelisi sidemeid, kuigi nendin, et tegu on jalutamiseks kena kohaga. Muide, Keränen ise ei ole üldse Supilinna elanikki, ta on hoopis Karlovas elav eestistunud soomlane. Raamatu seisukohalt pole see aga eriti oluline. Küll aga saame teada, et Keräsel on aastate jooksul olnud Supilinna pal

Olen korduvalt virisenud, kuidas lasteraamatud mind alt veavad. Küll on üks igav ja küll on teine hirmuäratav ja mis kõik veel. Lõpuks ometi läks õnneks ja sattusin 6. klassi kirjanduse õpiku soovitusel lugema islandi kirjaniku Þórarinn (Thórarinn) Leifssoni "Vanaema Huldi raamatukogu". Teos ilmus Islandil 2009. aastal ehk ajal, mil panganduskriis oli täies hoos. Kõik oli keerelnud ümber raha ja kirjanik pidas vajalikuks olukorda lastele selgitada. "Vanaema Huldi raamatukogu" tegevus toimub saja viiekümne aasta jagu tulevikus, kus kõik on ülitehnoloogiline, kalk ja majanduslikule kasule orienteeritud ning maailma valitseb Kuldpank. Lugemist peetakse lastele kahjulikuks ja kuigi see otseselt keelatud pole, on pea ainsaks lugemisvaraks etiketid ja šampoonipudelid. Koolis õpitakse peamiselt intresside arvutamist ja muud  pangamatemaatikat. Inimesed on pidevas LED-ekraanide mõjuvallas, kõikjalt tungib peale reklaam, internet on juba aastaid keelatud. Ühesõnaga

"Normaalse söömise kursuste käsiraamat" koosneb kolmest osast: normaalse söömise lihtne aluskursus – peamised tõed ja reeglid; normaalse söömise süvakursus – kõigi peamiste toiduainete kirjeldused, nende head ja vead jne; normaalse söömise ülikoolikursus – haibid, dieedid, luulud, kolesteroolid jne. Autorid on ette võtnud tänamatu töö: harida rahvastikku normaalse söömise asjus, samas kui kõigi meeli hullutavad erinevad ebanormaalsed dieedid ning kõikvõimalikud huvigrupid, kes oma finantshuvidest ajendatuna neid dieete propageerivad. "Normaalse söömise käsiraamat" lubab aga, et nemad on apoliitilised ja nende mõtted pole ideoloogiliselt kuhugi suunas kaldu. Lihtsalt kirjutatakse, millest mingi toiduaine koosneb, kuidas ta su kehas mingite asjadega reageerib ja mis selle kõige tulemus on. Kõik on kirja pandud kohati homeeriliselt naljakas kõnepruugis, kuna autorid on meeleheitel, sest inimesed tõmblevad liialt söömise teemadel ega oska normaalseid valiku