Kohustuslikult Vabatahtlik Kirjandus

Et meie konservatiivne blogi välja ei sureks, tulin mõttele jagada teiega oma öökapilugemist. Mu voodi kõrval taburetil on harilikult paras virn raamatuid, millest vaid osa kunagi ka lõpuni loen ja millest veel väiksemast osast siin kirjutan. Aga miks mitte tutvustada teile neidki raamatuid, mis pooleli jäämise tõttu siia muidu ei satuks!? Või kui keegi teab mõnda head vastuargumenti, antagu kommentaarides teada.


Aasta on 2016, aga ma olen vist läbi lugenud ainult pooled 2014. aasta jõuludeks saadud raamatud. Praegu on neist käsil Tove Janssoni elust pajatav "Tove Jansson. Tee tööd ja armasta" (autor Tuula Karjalainen) ja Marek Tamme "Hiiglaste õlgadel". Tove Janssoni raamat on üks ütlemata ilus teos, aga ma pole kindel, kas selle sõnaline sisu mind nii väga paelubki kui see pildiline pool. Tegelikult võiks lausa öelda, et raamat on taktiilset naudingut pakkuv, sest kasutatud on kena paksu matti paberit. Elame-loeme-näeme, võib-olla raamatu edenedes hakkab ka sisu…

Lajos Zilahy 1926. aastal ilmunud "Kaks vangi" jõudis minuni võrdlemisi omapärast rada pidi. Nimelt soovitas seda mulle mu 95-aastane vanatädi Lilli, kes elab kusagil hooldekodus Ameerika Ühendriikides. Nägin teda viimati 25 aastat tagasi, telefonitsi rääkisin temaga viimati vist viie aasta eest. Tänavu kevadel käisid sugulased teda vaatamas ja salvestasid veidi ta pajatusi. Muuhulgas avaldas tädi Lilli arvamust, et ma peaksin tingimata lugema Zilahy teost "Két fogoly". Tädi Lilli on ungarlase lesk ja teab, et ma olen Ungaris elanud, sellest ka see soovitus. Keegi sugulastest muidugi ei saanud õieti arugi, mis kirjanikust ta räägib ja ega minagi Zilahyst midagi kuulnud polnud. Alguses ei saanud ma muidugi üldse arugi, mis see nimi täpselt on, pidin salvestust mitu korda kuulama ja ungari kirjanike teemalistel Wikipedia lehtedel surfama, aga lõpuks õnnestus sõnum dešifreerida ja teos kindlaks teha. Kirjelduse järgi polnud ma eriti kindel, kas ma seda raamatut ikka …