Kohustuslikult Vabatahtlik Kirjandus

Lugesin hiljuti vaheldumisi Svetlana Aleksijevitši "Pruugitud aega" ja Varlam Šalamovi "Kolõma jutte". Selle tulemusel mõtlesin mitme nädala jooksul peamiselt loomastunud inimestele ja mädast lirtsuvatele kalossidele. "Aga kes jaksaks palja trauma peal elada", nagu kirjutas Kalev Kesküla. Jäin siis mõtisklema, mille tujutõstvaga end sumedal laupäevaõhtul kostitada, kui meenus hiljuti teatris nähtud stseen, kus Jörgen Liik Marika Vaarikule röögatas: "Nii, kes mul vabatahtlikult mune tahaks lakkuda!?". See oli Lauri Lagle lavastusest "Sa oled täna ilusam kui homme", kus esitati muuhulgas kümneid luuletusi ning see rida Kasemaa omast oli ainus, mille ma deklameeritust ise tuvastada suutsin. Luulekogu mul käepärast polnud, aga ajasin dressi selga ja sõna otseses mõttes jooksin raamatupoodi ja tagasi ning õhtu oligi korras! Tuju hea ja piinatud inimesed vähemalt mõneks tunniks unustatud. Kasemaa on võtnud täiskasvanute lehe kuulutustest esim

Lugesin aasta tagasi järjest läbi Svetlana Aleksijevitši " Tšernobõli palve " ja " Sõda ei ole naise nägu ". Kuna üks oli parem kui teine, asusin nende järel kohe ta "Pruugitud aja" kallale. See on samasugune intervjuudena kogutud monoloogide kogumik, teemaks inimeste tunded, mõtted ja mälestused elust enne ja pärast Nõukogude Liidu lagunemist. 168. leheküljeni lugesin, siis enam ei jaksanud. Elamus kiskus liiga rusuvaks. Jätsin asja sinnapaika, kuniks tänavu sügisel tundsin, et viimasel ajal on neid vahvaid lasteraamatuid juba piisavalt loetud, aeg on naasta millegi tõelisema juurde. Nagu öeldud, on selle raamatu aines elu enne ja pärast Nõukogude Liidu lagunemist. Sõna saavad sõja- ja töökangelased, kommunistid ja kapitalistid, ohvrid ja timukad, noored ja vanad, vangid ja politseinikud, venelased ja kaukaaslased, mehed ja naised. Mitte eriti üllatuslikult saab lugeda, kuidas varem tsiteeriti köögilaua taga Gogolit ja Puškinit ning oluline oli suure idee