Ene Timmusk "Minu Kanada"

Siiani polnud ma lugenud ühtki "Minu ..."-sarja raamatut ja tõe huvides pean ma vajalikuks mainida, et seegi teos sattus mu lugemisvara hulka hoopis seetõttu, et kirjastus Petrone Print seda mulle ja Janikale lahkelt pakkus. Nagu näha, võtsime pakkumise vastu. See aga tekitas minu jaoks rea küsimusi. Keegi ei palunud meil seda kindlasti läbi lugeda, saati veel sellest kirjutada, aga ikkagi... Kui meie blogi mõte on siiani olnud kajastada kohustuslikult vabatahtlikku kirjandust, siis kas see on nüüd vabatahtlikult kohustuslik? Kui ma otsustan seda lugeda, kas ma peaksin sellest kirjutama? Kui jah, siis kas kuidagi tavalisest erinevalt? Mõtlesin ja arutasin asja ühe ja teisega ja jõudsin lõpuks järeldusele, et kui juba kirjutada, siis ikka kogu tõde - muud võimalused oleksid lihtsalt valed. 

Raamatuks saanud lugude kirjutamise aegu esitas autor Ene Timmusk oma Eesti tuttavatele küsimuse"Mida tähendab Kanada sinule?" ja paratamatult jäin ka mina selle üle mõtlema. Ainult et Niagara joa, vahtrasiirupi ja jäähoki asemel meenusid mulle Arcade Fire, Venetian Snares ja kaks Kanada väliseestlastest üle käte läinud põhikoolivenda. Lisaks sattusin "Minu Kanadat" lugema ühel peoeelsel ja teisel peojärgsel päeval, mistõttu ei ühildunud mu meelelaad päris sujuvalt raamatu tooniga, mis oli rahulik ja turvaline ehk täpselt selline nagu Kanada autori arvates on. See ei ole reisikiri noorelt hipilt, kes rahatult maailmale ringi peale teeb, pidutseb ja hullustega tegeleb. Ene Timmusk on hoopis korralik pereinimene, kes nõukaaja lõpu poole mehega Rootsi läks ja sealt edasi Kanadasse sattus. Uuel kodumaal nähti vaeva kodu leidmisega, saadi kaks last ja oldi stabiilselt kaasatud Toronto Eesti Maja tegemistesse. Just see viimane seik ongi mulle raamatust kõige rohkem meelde jäänud, sest kuigi lugejana sain ma teada nii mõndagi huvitavat pesukarude, kodakondsuseksami, loodusparkide, koolisüsteemi ja muu väga kanadaliku kohta, oli läbivaks teemaks eestlus ja eestlased Kanadas. Tegelikult mõistetav, sest esiteks töötas autor Toronto Eesti Ühispangas ja teiseks kasvatas ta lapsi ning see tekitab loomulikult küsimusi nende identiteedist ja eestlaseks/kanadalaseks olemisest, eesti keelest ja meelest jne. Nii tunduski vahepeal, et raamat on oma sisult pigem "Minu Eesti minu Kanadas"... 

 Kui mu eelnev jutt nüüd negatiivne tundus, siis päris nii ma seda ei mõelnud. Ma vist lihtsalt ei kuulu selle raamatu sihtgruppi, kuna mind huvitab võõraste maade ja kultuuride puhul teistsugune vaatenurk. Pean aga kiitma (filoloogist) autori kirjutamisviisi, mis vaatamata paigutisele epiteediuputusele oli nii ladus, et 288 lehekülje läbimiseks kulus mul ebatavaliselt vähe aega. Ühesõnaga: kes otsivad raamatutest helgust, värvilisi vahtralehti, õnnelikku pereelu, mõõdukalt doseeritud eksootikat ja muud kaunist, lugegu!, ülejäänud otsigu aga parem midagi muud.