Jan Guillou "Kurjus"

Teisipäev

23:30. Mõtlesin enne magamaminekut heita pilk raamatusse, mille raamatukogust koju olin toonud. Et kas paistab ka hea lugemine olevat.

00:58. Olin kogemata 89. leheküljeni lugenud, aga kuna järgmine hommik pidin ometi tööle minema, sundisin end raamatut käest panema ja tuld kustutama.

01:00. Panin tule uuesti põlema ja lugesin edasi, sest ei suutnud südame tagudes uinuda.

01:33. Sain lõpuks uinutud.

Kolmapäev

Lugesin hommikusöögi kõrvale, tööle kõndides, paar lauset töölgi, rongiga sõites ja jälle poole ööni koduski.

Neljapäev

Jõudsin plaanitust hulga hiljem tööle, sest lugesin hommikul kodus raamatut. Lõpuni jäi siiski veel 15 lehekülge. Nendega maiustasin pärast õhtusööki.

---

Vot selline raamatuneelamiselamus. Kulus marjaks ära "Gödel Escher Bachi" lugemise vahele. Tahtsin ka kirjutada, et kulus lõdvestuseks ära, aga see oleks vale olnud. "Kurjus" oli õige pingelise süžeega, vägivaldne peale selle, nii et lõtvusest tunduks kohatu rääkida.

Niisiis. 1950ndate lõpp Rootsis. Umbes 14-aastane koolipoiss Erik visatakse koolist välja ja tal ei jää muud üle, kui minna kaheks aastaks kodunt eemale Stjärnsbergi internaatkooli. Kool on õige peen ja enamik õpilasi on tähtsate papade-mammadega ennasttäis tüübid. Stjärnsbergis valitseb traditsioonide kohaselt "seltsimehelik vaim", mis tähendab sisuliselt seda, et vanemad õpilased valitsevad nooremate üle ja õpetajad ega direktor ei sekku õpilastevahelistesse arveteklaarimistesse. On rangelt paika pandud võimuhierarhiad, nõukogud ja tähtsad tiitlid. Seltsimehelik kasvatus ei väljendu aga üksteisele džentelmenlike lauakommete õpetamises või muus seesuguses, pigem käib üks pidev vägivallatsemine ja ikka nii, et verd lendab, silmad sinatavad ja ninaluud krõmpsuvad. Kohalikku haiglasse sattudes nimetatakse seda muidugi trepist alla kukkumiseks. Võiks öelda, et veidral kombel paistab enamus sellise korraldusega rahul olevat. Keda praegu piinatakse, saab varsti ju ometi teisi piinata ning kuidas muidu mingit korda majas hoida. Kuigi tegelikult polegi see millegipärast kuigivõrd veider või ootamatu.

Kuidas siis Erikul sellises keskkonnas läheb? Iseenesest võiks ta kõik ülbikud vaeseomaks peksta, sest ta on ühtaegu tugev ja osav lööma, kuid samas ka kogenud valu taluma, kuna internaatkoolini sai ta tuima regulaarsusega kodus isalt nüpeldada. Aga Erik ei ole loll ja minu meelest ei olnud temas ka kurjust. Õieti oli ta oma klassis lõpuks paremuselt teine õpilane, priimus number üks oli aga Eriku toanaaber ja parim sõber Pierre, prillidega pontsakas poiss, kelle ellujäämistaktika nägi ette võimalikult silmatorkamatuks jäämist. Nii nad seal siis püüdsid süsteemiga võidelda, kord Gandhi-stiilis vägivallatu vastupanuga, siis jälle toore jõu või kavalate alandustega. Pierre'il polnud kogemust vägivallaga ja tal oli sellega seotud alandamise ja hirmumehhanisme raskem mõista kui Erikul, kes sellega seni igapäevaselt kokku oli puutunud (ja kes tänu sellele ka osavam manipuleerija oli). 

Kuigi raamatu läbiv teema oli kurjus ja selle kehastajad, siis mulle pakkusid enim huvi kaks teist teemat. Esiteks see, kuidas inimesed on tihti kinni mingites käitumismustrites. Neid võib teadvustada või mitte, aga kuidagi läheb nii, et mingit sorti olukordi lahendatakse alati ühtmoodi, isegi kui see pole eriti hea viis neid lahendada (ja õigupoolest ei pruugi üldse miski lahenedagi). Erik arvas iga kord keskkonda vahetades, et nüüd on vägivallaga kõik, enam ei pea ta sellega tegelema ega kellelegi tappa andma. Millegipärast kippus aga teistmoodi minema. Nagu mingi sõltuvus. Meenusid mingid olukorrad enda elust, millele ma visa järjekindlusega ühtmoodi reageerinud olen, et siis ainult pärast mõista, et astusin jälle samasse ämbrisse. Ju võib seda nähtust tõlgendada ka nii, et enda eest ikka pääsu pole, põgene, kuhu tahad. Teine teema, mille üle raamat mõtlema pani, oli see, kuidas lapsena võib tunduda, et täiskasvanuks saades muutub kõik - nagu lapseiga ja täiskasvanuiga oleks kaks erinevat elu ja 18 saades alustatakse puhtalt lehelt elu otsast peale. Kuigi täiskasvanud on kindlasti palju osavamad igasugu tunge ja vastuvõetamatut käitumist maha suruma kui lapsed, siis on täiskasvanutes vist ikkagi rohkem last, kui lapsed arvata võivad... ja ma ei pea silmas mingit rõõmu ja helgust, vaid ikka mingit negatiivset taaka.

Kui ma suusõnaliselt seda raamatut kodus kirjeldasin, kõlas see üsna tõsiseltvõetamatult ja totakalt, kuigi minu meelest oli tegu päris hea noortekaga, hästi kirjutatuga peale kõige muu. Ma ei uurinud küll üldse, kas raamatus kirjeldatu oli 1950ndate Rootsis realistlik või mitte, kohati tundus kirjutatu ikka natuke ekstreemseks minevat, aga mine tea. Aga võib-olla pole see ka üldse oluline.