Kohustuslikult Vabatahtlik Kirjandus

"Mees nimega Ove" paistab olevat väga populaarne ja armastatud raamat, mistap tunnen end veidi ebakindlalt siin kräunuma hakates, aga arvamuste paljusus loeb ju ometi ka midagi.
Peategelane Ove on 59-aastane Rootsi mees, kellele on tähtsad põhimõtted ja lojaalsus. Selline tüüp, kelle meelest normaalne inimene oskab ise endale maja ehitada ning kes automaatkastiga auto juhtimist autojuhtimiseks just ei pea. Mõelge, milline võiks olla selline stereotüüpiline vanakooli päss ja üsna suure tõenäosusega on autor need iseloomujooned ka Ovele omistanud. 
Mitte eriti üllatavalt on Ove suhteliselt ebameeldiv inimene, kes oma põhimõtetest ajendatuna alatasa õigust taga nõuab, kusjuures ükski asi pole liiga väike, et sellepärast näiteks naabri peale karjumata jätta. Siinkohal võite juba mõelda - kuidas võib ülemaailmselt menukaks saada raamat, mille peategelane säherdune tropp on? Eks ikka sellepärast, et Ove tropluse põhjuseid peab otsima ta ebaõnne täis minevikust. Parasjagu toimuvat…

Mida vähem kirjutada, seda raskemini see tuleb ja seda harvemini ma suudan end selleks kokku võtta, aga pärast Chinua Achebe "Kõik vajub koost" lugemist tundsin, et mul lasub peaaegu moraalne kohustus midagigi sellest elamusest üles märkida. Lihtsalt tahaks, et teadmine selle teose olemasolust jõuaks võimalikult paljude inimesteni, kellele see midagi pakkuda võiks.
Achebe jutustab traagilise loo 19.–20. sajandi vahetuse Nigeeriast. Peategelane Okonkwo on üle küla maadleja ja muidu kõva mees, kel kodus kolm naist ja viis vaenlase kolpa. Isa oli tal aga ludri ja luuser ning Okonkwo, kes ta pärast suurt häbi tunneb, püüab teha kõik, et elada teisiti. Kõik edeneb plaanipäraselt, kuniks ta teeb kogemata midagi sellist, mis ta õilmitsemisele pidurit tõmbab ja kogu elu pea peale pöörab. Järsku on kõik nii pekkis, et tundub peaaegu uskumatu, kuidas asjalood nii ruttu nii halvaks saavad minna. Kõik ei ole siiski läbi, Okonkwo rassib edasi, kuid tema isikliku tragöödia taustal keriva…

Maarja Kangro on kirjutanud raamatu kirjandusauhindadest. Raamatu esimeses pooles räägib ta auhindadest, millega teda pärjatud on, sekka natuke ka žüriides osalemisest, teine pool on rohkem meta – auhindade ajaloost, nende sotsioloogilis-kultuurilis-misiganes aspektidest läbi aegade ja üle maailma. Esimene meenutas süžee poolest kangesti Kangro proosat, ainult et seekord siis pärisnimede ja pärisinimestega. Selline läbilõige tänapäeva kultuurielu ladviku tegemistest. Muuhulgas sain teada, et pärjatud kirjanikul on komme napsisena autoga sõita. Mis on lubatud Jupiterile jne?
Mõtlesin, et huvitav, et auhindadest võttis kirjutada keegi auhindadega pärjatu. (Kui ajalugu kirjutavad võitjad, siis pole muidugi imestada.) Kangrol on auhindu jalaga segada, ta käib restoranides, reisib ringi, kannab peeneid riideid, oskab keeli, valdab eneseirooniat ja pole ilmselt hulga targem mitte ainult keskmisest lugejast, vaid ka keskmisest kirjanikust. Sellised moodustavad koorekihi, aga kuskil on need …

Kui mind mingi uus asi üle keskmise huvitama hakkab, alustan ma tavaliselt sellest, et võtan ette Estri ja kammin läbi kogu kirjanduse, mis sel teemal kohalikes raamatukogudes saada on. Viis aastat tagasi vedasin ma nii koju kokku kogu Tallinnas leiduva õmblemisalase kirjanduse, tänavu olen teinud sama jooksmisalase lugemismaterjaliga. Kuna valik pole nii lai, kui tahaks, ja teadmised on algajale kohaselt puudulikud, siis pole ma kuigi pirtsakas olnud - loosi on läinud peaaegu kõik, mis huvipakkuva märksõnaga Estris sildistatud on. Sel moel sattus mu kätte ka Pete Pfitzingeri ja Scott Douglase "Road Racing For Serious Runners". Tegelikult oleksin ma tahtnud küüned taha saada Pfitzingeri teosele "Advanced Marathoning", aga seda polnud Tallinnas saada. Natuke piinlik on muidugi pehmekoelise asjaarmastajana rääkida raamatutest, mille pealkirjades on sõnad serious või advanced, kuid midagi pole teha, kui tulemused natukegi korda lähevad, saabub üsna ruttu aeg, kui raa…

Esiteks hakkasin ma lugema Max Porteri proosapoeemi "See linnuke on lein". Selle lugemise ajal suri nii palju inimesi ära, et mul said viimseni otsa luuletused, mida ajalehte pandavates kaastundeavaldustus tsiteerida. Ootasin, et linnuraamat pakub lohutust, aga ei tulnud sealt midagi. Õnneks sai raamat otsa ja sellest ajast saati pole ma enam surmateateid saanud (ptüi-ptüi-ptüi), aga kuna teema oma aktuaalsust pole kaotanud, tahtsin sellega jätkata.
Laenutasin Anti Saare kirjutatud ja Anna Ringi illustreeritud lasteraamatu "Külaskäik". Poisi vanaema on kevadel surnud ja nüüd, sügisel läheb ta vanaisale külla. Läbi õuna ussiaugu sukeldub ta vanaemaga seotud mälestuste labürintidesse ja see kõik on väga ilus ja väga kurb.
Raamat on õhuke – paarkümmend lehekülge – ja pilte on rohkem kui teksti, aga midagi on selles nii tabavat, nii õigeid nuppe vajutavat, et ma hakkasin raamatut lugedes muidugi kohe nutma (laskmata end segada tõsiasjast, et viibisin parasjagu tööl). …

Kui ma sügisel jooksmas hakkasin käima, mõtlesin, et kui ma igasuguste ambitsioonideta jooksen, pole tarvis hakata pilli lõhki ajama. Peened botased, mingisugused sissesöödavad geelid, higimaitselised joogid, lihastreening, treeningplaanid - pole minu asi, sest ma ajan oma kakskümmend aastat vanad püksid jalga ja lihtsalt loivan paarkümmend minutit värskes õhus, et meel rõõmsamaks läheks. Selleks ei pea ometi mingit tehnikat valdama, sest sörkida oskab ometi iga loll.
Üsna kiiresti läks kõik muidugi käest ära, sest ma tahtsin veel ja veel ja veel ning muidugi hulga kaugemale ja palju kiiremini ja seda kõike KOHE. Tulemus ei lasknud end kaua oodata ja tulemuse all ei pea ma silmas 40 minutiga 10 km läbimist, vaid rõvedat valu sääreluus. Siis hakkasin leppima kurva tõsiasjaga, et peale mu tahte allub mu keha ka loodusseadustele. Tuli hakata mõtlema, mida ja kuidas ma täpselt teen. Samas ei tahtnud ma kõige sellega üle pingutada ja seepärast tahangi ma täna paar sõna kirjutada soomlaste…

Mis siin ikka kosta, Emil Cioran tuntud headuses, kusjuures headuse all pean silmas nihilismi, mis saab olla samal ajal nii karastav kui ka naerutav. Aastaid tagasi kirjutasin ta teosest "Sündimise ebaõnnest" ja ega ma praegu suurt rohkem midagi kosta oskagi. "Lagunemise lühikursus" on teemaderingi poolest üsna sarnane sündimisraamatuga, ühiskonna- ja ajalooteemat oli vist küll rohkem, kui ma nüüd õigesti mäletan. Tekstikesed on küll veidi pikemad, aga siiski lühikesed. Võib-olla ta võlu ongi see killustatus, vaevalt ma teda pikkade traktaatidena seedida jaksaks. Pealegi, mis seal salata - olgugi, et "Lagunemise lühikursus" pole mahukas teos, lugesin ma seda peaaegu viis aastat. Polnud ka väga tahtmist tagant kiirustada end.
Lugesin ja olin veidi imestunud, kuidas ta küll nii värvikalt kirjutada suutis. Oli ju Cioran Rumeenias sündinud, kuid Prantsusmaale kolinuna hakkas ta mingil hetkel prantsuse keeles kirjutama. Ma lugesin eestikeelset tõlget ja imest…

Richard Feynman oli kuulus füüsik, kes osales aatompommi väljatöötamisel ja sai 1965. aastal Nobeli preemia. "Te ju naljatate, hr. Feynman!" ei ole aga teadus- ega isegi mitte aimekirjandus, vaid kogumik anekdootlikke mälestusi, mis on kirja pandud lindistatud vestluste põhjal, mida Feynman oma sõbra Ralph Leightoniga pidas. Nende vahvate lugude kaudu avaneb lugejale pilt uudishimulikust, ülemeelikust ja šarmantsest teadlasest, kellel õnnestus põhimõtteliselt kõik, mis ta ette võttis, alustades trummimängust ja lõpetades aatompommiga.
Kõlab nagu mu uus lemmikraamat, aga tegelikult oli see lugemiskogemus üsna ebameeldiv. Esiteks oli tunne, et tõlge ei vea vestluslikku stiili välja. Ma ei oleks tahtnud kogu aeg teksti tõlgitust tunda, aga tundsin. Teiseks pole mul midagi ebameeldivate karakterite vastu, aga ebameeldival ja ebameeldival on vahe. Feynman tegi enda meelest tihti mingeid vempe teiste kulul, aga pooltel juhtudel oli ta minu meelest lihtsalt douche. Üsna ruttu tüüt…

Pooljuhuslikult sattusin tööl vaatama 5. klassi kirjanduse õpikut, milles on üks peatükk pühendatud "Härra Huule". Ma polnud seda lugenud ja kolleeg, kes pole laps, ütles, et see on viga. Jäin teda uskuma ja otsustasin vea kiiremas korras parandada (sest vigu, mida annab parandada 100-leheküljelise lasteraamatu lugemisega, pole elus just palju, nii et miks mitte). Eriti ei usu, et ma lapsena seda raamatut armastanud oleks, aga praegu lugedes oli see tõesti lahe. Kuidagi selline soomelik, tume ja samas mõnus-õdusalt pohuistlik oli see härra Huu. Iseenesest pidanuks see tüüp lapsi hirmutama, aga ta ei paistnud väga viitsivat sellega tegelda. Vaatamata aeg-ajalt aset leidvatele seiklustele hoidis härra Huu enamjaolt omaette ja vahtis niisama kodus tühja.

Ega autor Hannu Mäkelä vist ka nii väga lasteraamatut kirjutada tahtnudki, see oli pigem juhus, nagu ma ühest intervjuust lugesi:
"Läksin oma esimese naise ja meie kuueaastase pojaga peole. Seal oli eriti kaunis peoperena…

Goodreads pakub kasutajatele mitmesugust statistikat nende lugemisharjumuste kohta: raamatuid saab mitmel moel organiseerida ja sorteerida, saab seada lugemiseesmärke ja nende täitmist jälgida, aasta lõpus genereeritakse ülevaade möödunud aastast jmt. Ma tahtsin aga teada asju, mida Goodreads mulle otsesõnu (vist) ei öelnud ja kuna mul oli parasjagu palju vaba aega, siis mõtlesin uurida, kuidas ise oma küsimustele vastused leida.
Goodreadsil on normaalselt dokumenteeritud API ja Goodreadsis on ka grupp Goodreads Developers, kust ma mõnele küsimusele vastuse sain. Olgu öeldud, et ma tahtsin algusest peale teha hästi lihtsaid asju, sest ma ei oska õieti programmeeridagi, ma polnud kunagi varem ühtegi API-t enda kasuks tööle pannud ja mu statistikaalased teadmised on sellised, et ma võiksin mingeid dispersioonihinnanguid välja arvutada küll, aga on väga kahtlane, kas ma neist midagi mõistlikku ka järeldada oskaksin. See tegi kõik edasise mu jaoks muidugi hulga lihtsamaks.

Eesmärk

Analüüs…