08.10.19

Svetlana Aleksijevitš "Sõda ei ole naise nägu"

Minu meelest on sõjad on nagu mingid suured korporatsioonid, riigid või hiigelprojektid, mille puhul ei jää üle muud, kui imeks panna, kuidas üks määratult suur inimkobar suudab kuidagi organiseeritult ühise suure eesmärgi suunas töötada ja selle tihtipeale ka saavutada. Inimesed ei suuda vahel kahekesigi kokkuleppele jõuda ja midagi koos teha, kuidas suudavad seda tuhanded, miljonid inimesed!? Ühest küljest on selleks vaja muidugi juhte, plaane, visioone ja kõike muud tühjalt kõmavat (aga vajalikku), samas on need ikkagi üksikisikud, kes kuskil kaevikus või laua taga oma individuaalseid väikseid ülesandeid täidavad. Ma ei ole vist eriti palju sõdadest lugenud, aga mulle on jäänud mulje, et raamatud sõdadest on enamasti ikka lood kuulsatest strateegidest ja kindralitest, neist, kelle nimesid me teame ja kes otsustavad, mida väiksed nimetud inimesed tegema peavad, et neid eesmärke saavutada. Svetlana Aleksijevitš on raamatus "Sõda ei ole naise nägu" andnud sõna Nõukogude Liidu naistele, kes sõdisid Teises maailmasõjas. Nende umbes 800 000 naissõdalase seas oli küll medõdesid ja pesupesijaid, aga ka hulgaliselt nätieks snaipreid, sapööre, laskureid, lendureid. Nagu Aleksijevitši teised tuntud raamatud ("Tšernobõli palve",  "Pruugitud aeg"), on ka "Sõda ei ole naise nägu" suulise ajaloo kirjapanek. Autor käis mööda Nõukogude Liitu, kuulas ja lindistas sadu naisveterane ja komponeeris need mälestused üheks tervikuks. 

Mis ehk lugedes enim silma torkab, on naiste agarus sõtta tõtata – kes siis tagalasse, kes rindele. Nõukogude naine, nagu nõukogude meeski, oli kasvanud ja kasvatatud vaimus, mis pidas kollektiivi huve indiviidi omadest ülemaks. Minu jaoks on sellisest meelelaadist lugemine justkui ränd eksootilisse riiki, kuhugi võõra kultuuriga kaugele maale. 
"Ma olen kuulnud... Sõnu... Mürki... Ränki sõnu... Et see olevat olnud mehelik tahtmine minna sõdima. Kas siis naine võib tappa!? Need on ebanormaalsed, puudulikud naised... Ei! Tuhat korda ei! Ei, see oli inimlik tahtmine. Käis sõda, ma elasin tavalist elu. Tüdrukuelu... Aga naabrinaine sai kirja – mees oli saanud haavata, lamas hospidalis. Ma mõtlesin: "Tema on haavatud, aga kes tema asemel on? Üks tuli ilma käeta – kes tema asemel on? Teine tuli ilma jalata - kes tema asemel on? Ma kirjutasin, palusin ja anusin, et mind sõjaväkke võetaks. Meid oli nii kasvatatud, et ilma meieta ei saa meie maal midagi juhtuda. Meid oli õpetatud oma maad armastama. (Klara Semjonovna Tihhonovitš, vanemseersant, õhusuurtükiväelane)
Ma olen alati uskunud... Ma uskusin Stalinit... Uskusin kommuniste. Ma olin ise kommunist. Uskusin kommunismi... Elasin selle nimel, jäin ellu selle nimel. Pärast Hruštšovi ettekannet XX kongressil, kui ta rääkis Stalini vigadest, ma jäin haigeks, heitsin voodisse. Ma ei suutnud uskuda, et see on tõsi. Sõjas ma karjusin samamoodi: "Kodumaa eest! Stalini eest!" Mitte keegi mind ei sundinud... Ma uskusin... See oli minu elu. (Fjokla Fjodorovna Strui, partisan)
Arusaadavam oli nende kihk kätte maksta, kas siis fašistidele üldiselt (kuigi kokkuvõttes oli kuidagi arusaamatu, mis need fašistid neile siis nüüd nii väga tegid) või konkreetselt mõne tapetud lähedase eest. Aga kuidagi hirmuäratav oli lugeda sügavast veendumusest, mis pidas enda viha põhjendatuks ja vastase viha mõistmatuks. 
Minu esimene mulje... Ma nägin sakslast... Sind oleks nagu löödud, kogu keha valutab, iga ihurakk  kuidas nad siin saavad olla? Vihkamine oli tugevam kui kartus oma lähedaste ja armsate pärast ja omaenda surmahirm. Muidugi me mõtlesime omaste peale, aga meil ei olnud valikut. Vaenlane oli tulnud vihaga meie maale... Tule ja mõõgaga... (Jadviga Mihhailovna Savitskaja, põrandaalune)
Aga Saksa kodudes ma nägin puruks lastud kohviserviise. Lillepotte. Patju... lapsevankreid... Ja ikkagi ei olnud meie suutelised tegema neile seda, mida nemad olid teinud meile. Panna neid kannatama nii, nagu olime kannatanud meie. Meil oli raske mõista, millest tuli nende vihkamine. Meie oma oli arusaadav. Aga nende oma? (Aglaja Borissovna Nesteruk, seersant, sideväelane)
Teine tugev tooniandja mälestustes oli sõdurite noorus. Üks naine meenutas, kuidas sõtta minnes oli ta nii noor, et sõja lõpuks oli ta kümme sentimeetrit pikemaks kasvanud. Palju tüdrukuid valetas end vanemaks ja saatis kõikvõimalikesse instantsidesse kõikvõimalikke avaldusi, et neid ikka sõdima lastaks. Ise olid 15-16-aastased, nii et polnud harv juhus, kui mõni kaevikus nutma puhkes, sest polnud kolm päeva ema näinud. Üks meenutas, kuidas ta verekaotusest pildi tasku pani, sest tal oli häbi teistele öelda, et ta kannikasse haavata sai.
"Esimeses lahingus lükkasid ohvitserid mu rinnatiselt alla, ma olin pea välja pistnud, et ise kõike näha. Mingi uudishimu oli, lapselik uudishimu... Lihtsameelsus! Komandör karjus: "Reamees Semjonova! Reamees Semjonova, hull peast!" Ja matid veel otsa... "Tapab!" Seda mu pea ei võtnud: kuidas saab mind tappa, kui ma alles tulin rindele? Ma ei teadnud veel, kui tavaline ja valimatu on surm. Temaga ei saa kaubelda." (Nina Aleksejevna Semjonova, reavõitleja, sideväelane)
Kuigi kodumaa-armastus ja noorus iseloomustasid nii mees- kui ka naissõdureid, siis sõdimine kui selline oli meeste ja naiste jaoks siiski üsna erinev kogemus ja seda paljuski pealtnäha tühistel põhjustel. Tänapäeval räägitakse, kuidas maailmas on igasuguste toodete ja teenuste disainimisel teadlikult või alateadlikult tarbijatena silmas peetud mehi, mitte naisi. Pole eriti imestada, et sõdade disainimisel naistele mõeldud pole. Aga naised olid kasvult väiksemad, nad polnud nii tugevad kui mehed, nad jooksid igakuiselt verd (see kippus sõjapinge all küll ära jääma) ja nad ei saa nii mugavasti suvalises kohas pissida nagu mehed. Kõik justkui triviaalsused, aga tegelikult kokkuvõttes ikka ei ole ka. Lugeda sai ka sellest, kuidas naised ikka ilusad tahtsid olla: küll keerati lokkide tegemiseks käbisid pähe (juukseid neil küll eriti polnud muidugi), küll unistati sellest, et mürsk tükkideks ei rebiks, sest kes siis surres kole tahaks olla, eksole.
"Alguses sa kardad surma... Sinus on kõrvuti nii hämmastus kui uudishimu. Siis aga pole enam kumbagi - väsimusest. Kogu aeg oled võimete piiril. Ja üle piiri. Lõpuni jääb ainult üks hirm - et oled pärast surma kole. Naiselik hirm... Kui ainult mürsk tükkideks ei rebiks... Ma tean, kuidas see oli... Ise olen neid üles korjanud..." (Sofia Konstantinova Dubnjakova, sanitaarinstruktor)
Osa sõtta läinud naisi olid nii noored, et nad ei saanud tegelikult üldse aru, mida see tähendab, et nad on meeste seas, kes pole võib-olla paar aastat lähedalt naist näinudki. Võikad olid lood sellest, kuidas enne karmi lahingut anti naistele mõista, et see jääb paljudele sõduritele viimaseks. Et noh, äkki... Mõeldud, tehtud. Pärast saidki surma, nii need mehed kui ka naised.

Pärast sõda naised kuigi palju oma sõjakogemustest ei rääkinud. Omavahel pidasid nad sidet, aga avalikult väga ei räägitud ja autasusid ei kantud. Kes siis vigast tööle võtab või rindenaiste kosima hakkab. Mehed olid võitjad, kangelased, peigmehed, neil oli olnud sõda, aga neid vaadati teise pilguga. Naistelt võeti võit käest ära. 
Ma elasin ühiskorteris. Naabrinaistel olid kõigil mehed, solvasid mind. Mõnitasid: "Ha-ha-haa... Räägi, kuidas sa, l..., seal meestega..." Valasid minu kastrulisse kartulite peale äädikat. Puistasid lusikaga soola... Ha-ha-haa... (Jekaterina Nikititšna Sannikova, seersant, laskur"
Kuidas kodumaa meid vastu võttis? Ei saa ilma nutmata... Nelikümmend aastat on möödas, aga siiamaani on põsed punased. Mehed olid vait, aga naised... Nad karjusid meile: "Küll me teame, millega te seal tegelesite! Meelitasite oma noorte v...dega meie mehi. Rindel...d. Sõjaväelitad..." Igat moodi solvati... Vene sõnavara on rikas... (Klavdia S-va, snaiper)
Tunnetest pulbitsevad isiklikud lood kombineerituna kujuteldamatult võikate detailidega hakkasid mulle lõpuks päris ajudele. Vastik viha ja vägivald. Samas muidugi huvitav sissevaade sõjaolmesse. Lugemisest on mõni nädal möödas, aga pole väga lugemislainele end tagasi saanud. Võib-olla läksin Aleksijevitšiga liiale, sest lugesin ma ju vahetult enne ta Tšernobõli raamatut ja pärast sõjaraamatut võtsin ette "Pruugitud aja", mis jutustuab Nõukogude Liidu lagunemisest. Üks teema hullem kui teine!

01.09.19

Svetlana Aleksijevitš "Tšernobõli palve"

Svetlana Aleksijevitš on valgevene kirjanik, kes lindistas kümne aasta jooksul poole tuhande inimese mälestusi Tšernobõli katastroofist. Raamat "Tšernobõli palve" on kompositsioon neist mälestustest. Kirjanik on välja valinud mäletajad-meenutajad, sättinud lood sobivasse järjekorda, lisanud sulgudesse mõne üksiku märkuse selle kohta, kui jutustaja on järsku vait jäänud, naerma hakanud või hüsteeriliselt nutma puhkenud. Sõna saavad likvideerijad ja nende naised, ametnikud, meditsiinitöötajad, teadlased, õpetajad, lapsed, sõjaväelased, keelatud tsooni elama jäänud vanakesed.

Ei oska öelda, kui palju neid mälestusi toimetatud on, aga sisuliselt on selle teose autor rohkem vahendaja kui kirjutaja rollis olnud (või vähemalt nii seda raamatut lugejale esitletakse). Mingis mõttes tundub, et mis see siis ära ei ole, pole eriline kunst sellist mahlast ainest põnevalt esitleda, aga kuidagi on Aleksijevitš selle ülesande eriti meisterlikult lahendanud. Kui kalkide faktide asemel lubatakse kannatanute mälestusi ja hirme, võib tulemus olla väga vabalt midagi labast, kollast ja madalat, aga "Tšernobõli palve" on hoopis palju enamat. Sain teada, mis mõju avaldas radioaktiivsus vahetult pärast õnnetust ja mis sai saastatud piirkondadest pikemas perspektiivis, mis motiveeris eri inimesi vabatahtlikult õnnetuspaika appi minema, kuidas reageerisid ametnikud, mida räägiti avalikkusele ja mida mitte, miks inimesed keelatud tsooni tagasi elama pöördusid, kui palju inimesed üldse aru said, mis toimub ja kuidas nad sellele reageerisid. 

Sain ka sünge ülevaate sellest, mis selle katastroofi likvideerimisel kõik valesti läks ja mida võimud ja inimesed ise oleksid saanud teisiti teha, et kannatanuid vähem oleks olnud. Siin oli nii nõukogude ajale omaseid põhjuseid, aga vaevalt keskmine lääne inimenegi tollal radioaktiivusest päris hästi aru sai (kuigi ju seal oleks ohutusabinõudesse tõsisemalt suhtutud).
"Nad ei saanud ka aru, mispärast peab iga päev pesu pesema. Nende jaoks tähendas mustus - tinti, mulda, rasvaplekke, aga mitte mingeid kiiresti lagunevaid isotoope." 
"Me poleks tohtinud esimesel aastal ühtegi oma aiamaasaadust suu sissegi võtta, kuid sõime seda ometi ja panime purkigi. Pealegi andsid kõik aiad ju nii toredat saaki! Katsu sa siis kellelegi öelda, et ei tohi kurki ega tomatit süüa... Mis tähendab, et ei tohi? Maitse on neil ju normaalne... Ja kõhtki ei hakka pärast söömist valutama... Ja pimedas keegi ei helenda..." 
"Oma kurkide mahamatmine oli hirmsam õnnetus kui Tšernobõli plahvatus. Lapsi hoiti siiski kogu suve koolis, sõdurid pesid koolid pesupulbriga puhtaks, ka saastatud muld kooriti ära... Aga mis juhtus sügisel? Sügisel saadeti koolilapsed söödapeeti koristama. Ka kutsekooli omad kupatati peedipõllule. Kupatati kõik, keda vähegi võtta oli. Tšernobõlist palju hullem oleks jätta kartul põllule..." 
"Jõudsime koju tagasi. Võtsin kohe seljast kõik rõivad, mis ma seal kandsin, ja viskasin prügišahti. Ainult pilotka kinkisin pisipojale. Ta palus nii kangesti. Ta ei võtnud seda enam peast. Kahe aasta pärast pandi talle diagnoos: ajukasvaja..."
Kauba peale tuleb sissevaade nende inimeste meelelaadi, kes kasvasid üles (parasjagu lagunevas) Nõukogude Liidus ja kelle ellusuhtumine ja tegutsemismotiivid olid vägagi sellest ajast ja kohast mõjutatud. Paistab, et slaavi rahvad nägid asja ikka hoopis teises valguses kui meie siin kandis. Mitte et see mulle üllatusena tuleks, aga kangelaste kultusest lugedes tuli meelde, kui erinevalt samadesse asjadesse suhtuda saab. 
"Nõukogude sangarluse imedest ärge parem kirjutage. Olemas need ju olid... need imeteod... Kuid kõigepealt olid ikka lohakus ja korralagedus - alles pärast seda liga-loga tuli sangarlus." 
"Sõita või mitte sõita? Lennata või mitte lennata? Mina olen ju kommunist - kuidas ma võisin mitte lennata... Kaks tüürimeest ütlesid ära... Et neil on noored naised ja lapsi veel ei ole. Neile tehti häbi-häbi. Nende karjääril oli kriips peal. Peale ametliku kohtu oli veel meestevaheline kohus. Aukohus.. Saage aru, selles kõiges oli ka hasarti - tema, näe, ei lähe, aga mina lähen! Nüüd mõtlen teisiti... Pärast üheksat operatsiooni ja kaht infarkti... Nüüd ei mõista ma enam midagi hukka, nüüd saan nendest aru." 
"Teadmised ja distsipliin - need on kaks väärtust, mida meil kõige vähem hinnatakse. Meile meeldib paljakskäristatud rinnaga viskuda kuulipildujatoru ette... Või, tõrvik käes, kuhugi tormata... Kuid siin on vaja seeni leotada, esimene kartulikeeduvesi ära kallata, korrapäraselt vitamiine süüa, marju laboratooriumis kontrollida, tuhk maasse kaevata...." 
"Me oleme sõdalased. Minu mäletamist mööda on mu isa alati mundrit kandnud, kuigi päris sõjaväelane pole ta olnud. Raha peale mõtlemist peeti meie peres väikekodanlikuks, oma elu peale mõtlemist aga ebapatriootlikuks. Meie tavaline seisukord oli nälgimine. Meie vanemad olid laose ja kaose üle elanud ning meie ei tohtinud kehvemad olla. Muul kombel tõeliseks inimeseks ei saa." 
"Meie rahval on kogu aeg tunne, et teda petetakse. Petetakse meie suure teekonna igal etapil. Ühelt poolt on meile omane nihilism, eitamine, aga teiselt poolt fatalism. Võimudesse pole kellelgi usku, ei usuta ka teadlasi ega arste, kuid ka ise ei võeta midagi ette. Ollakse süütud ja osavõtmatud. Ainuüksi kannatuses leitakse endale elumõte ja õigustus, kõigel muul nagu polekski tähtsust. Põldude ääres on sildid, mis hoiatavad, et radiatsioonitase on kõrge... Aga neid põlde küntakse..."
Mulle pakkus see raamat palju rohkem kui Netflixi Tšernobõli seriaal. Nii oskuslikult ja peenetundeliselt kokku pandud lugu, mis oli lõpuks elamus mitte ainult tänu sisule, vaid ka vormile. Oma osa oli kindlasti ka sellel, et tõlkija Andres Ehin teadis, mida ta tegi. Igatahes tõin raamatukogust koju juba kõik teisedki Aleksijevitši teosed, mis saadaval olid.
"Saad juba aru, mida see Tšernobõl tähendab... Tee oleks justkui niisama sile kui enne... Oja voolab nagu ennegi oma lihtsat voolamist. Ometi on vahepeal see asi juhtunud... Liblikad lendavad rõõmsalt ringi... Jõe ääres seisab kaunis naine... Aga juhtunud on - teate küll, mis asi... Tundsin midagi selletaolist pärast ühe lähedase inimese surma. Päike paistab. Seina taga kellegi kodus mängib muusika. Pääsukesed sädistavad räästa all... Aga inimene on siinsamas surnud... Tuleb sagar vihma... Aga tema on surnud... Kas saite aru?"

15.07.19

Philippe Delerm "Väikesed naudingud"

Kolme hommikusöögi kõrvale läbi loetav "Väikesed naudingud" kõlab natuke kahtlaselt, eriti kui veel autor on prantslane (näiteks ikka tundus kuidagi, et kindlasti leiavad mainimist mingid pagaritooted ja peamiselt nende lõhn). Liiga meeldiv, liiga lühike, liiga käepärane ja natuke liiga samastumist võimaldav. Saatesõnas mainib tõlkija Indrek Koff väikeste naudingute näidetena vanaema pannkookide valmimise järel ootamist, pärast kelgutamist õhetavate põskedega tuppa jõudmist, värskelt niidetud muru lõhna - saate aru küll. Just sedasorti asju - ehk minu meelest põhimõtteliselt klišeesid - ootasin ka Delermi raamatukeselt. 

Olin üllatunud, kui ei leidnud siit pea midagi oodatut. Võib-olla ainumas pisike nauding, millega mina samastusin, oli rõõm esimesest õllesõõmust (kusjuures teose pealkiri originaalis on "La Première Gorgée de bière et autres plaisirs minuscules" ehk "Esimene õllelonks ja teisi pisinaudinguid"). Delerm kirjutab pisikogemustest, mis rõõmu pakuvad ja elu mõnusaks teevad, ja tal tuleb see minu meelest õige kenasti välja - helgelt, tabavalt, kelmikalt, aga need kogemused ei ole pärit minu elust. Võib-olla on asi kuidagi prantslaste spetsiifiline, aga umbes kolmekümne viiest naudingust pooled jätsid mind täiesti külmaks, veerand meenutas tõepoolest naudinguid ja ülejäänud tekitasid hoopis ebamugavustunnet. Pühapäevaõhtu, ootamatu küllakutse, rannas lugemine, vanas rongis teistega koos kupee jagamine - need olukorrad tulid tuttavad ette, aga kui autor jõudis oma kirjeldustega järeldusele, et neis on mingi mõnus elusäde peidus, siis mulle tundus, et kirjeldatud põhjustel on need kogemused pigem vältimisväärsed. Muidugi ei pea iga loetav raamat olema mingi kajakamber, mis minu arvamusega resoneerub, kuid kui miski pretendeerib justkui millelegi üldisele ja sajad tuhanded lugejad sellega nõus on, tekib natuke veider tunne, kui äratundmisrõõmu asemel pigem hämming osaks saab.

01.07.19

Beryl Markham "Koos ööga läände"

Kihvt raamat Beryl Markhamilt (1902–1986), kes sündis Inglismaal, kuid kasvas üles Keenias oma isa hobusefarmis kohalike lastega mängides ja loomi taga ajades. Markhamist sai juba noorena hinnatud hobusetreener ja veidi vanemana lendur, kes esimesena üksi Inglismaalt üle Atlandi ookeani Põhja-Ameerikasse lendas (nagu teada sain, on üle Atlandi idast läände raskem lennata kui vastupidises suunas). 

"Koos ööga läände" ei ole autobiograafia sünnist surmani, pigem põnevaimad peatükid Markhami elust ja tegemistest 1920–1930ndate koloniaalajastu Aafrikas. Nende mälestuste põhjal tekib päris värvikas pilt kolonisaatorite ja kohalike suhetest, Aafrika loodusest ja ka tolle aja tehnilistest saavutustest, kusjuures kõik see on serveeritud kuidagi mõnusalt uljas, julges ja isepäises kastmes. Ju ta oli ikka lendur, kes raamatu kirjutas, mitte kirjanik, kes ka lendas, aga peab ütlema, et kirjutamine tuli tal samuti väga hästi välja. Muide, võib-olla on minust nõme sellele tähelepanu pöörata, aga minu meelest on märkimisväärne, et vaatamata üsna kirevale eraelule pole selles raamatus vähimalgi määral juttu ta meestest ega lapsest.

Mul pole kunagi olnud mingisugust isiklikku suhet hobuste, lendamise ega Aafrikaga, aga lugedes hakkas tunduma, et ma saan paremini aru, miks mõnel jällegi need suhted on.

26.05.19

Primo Levi "Kas see on inimene"

"Varem või hiljem jõuavad kõik oma elus selgusele, et täiuslikku õnne pole olemas, kuid vähesed tõdevad vastupidist: et ka täiuslikku õnnetust pole olemas. Hetked, mil tajume ühte või teist neist piirseisunditest, on oma olemuselt väga sarnased: nad tulenevad meie inimeseksolemisest, mis ei salli mingisugust ebamäärasust. Me pole rahul oma alati pooliku teadmisega tulevikust; ja mõnel juhul on selle nimeks lootus, teinekord jälle ebakindlus homse suhtes."

Ma lugesin seda tsitaati kuskilt ja millegipärast pidasin vajalikuks seepärast läbi lugeda raamat, millest see katkend pärit on -  Primo Levi "Kas see on inimene". Primo Levi oli keemik ja kirjanik, Itaalia juut, kes alates 1944. aasta veebruarist 1945. aasta jaanuarini Auschwitzis viibis. Sellest "Kas see on inimene" jutustabki. Kaines toonis raamatut on üksjagu kiidetud kui üht parimat Auschwitzi kogemuse kirjeldust. Lugemine läks ruttu ja nii lobedalt, et tundsin end peaaegu süüdi. Kuidas siis nii – istun siin tundide kaupa köögilaua taga, jalad mõnusasti krõnksus, söön kummikomme ja mõtlen, et ma ei peaks neid komme sööma, sest muidu ma ei võta kaalust alla. Samal ajal kirjeldab Levi, mismoodi käis laagris liisunud supilurri ja halli leivaga kauplemine, milline tühine osa kõigist vangistatuist eluga pääses ja kuidas inimestelt võeti ära viimnegi inimväärikus. Kusjuures need kirjeldused olid küll veenvad ja kainemeelsuses kuidagi õõvastavamadki kui mingi potentsiaalne tundlemine, aga kas pole imelik, et see suuremat sorti tundeid minus siiski ei tekitanud. Mõtlesin, et nojah, see ongi inimene. Inimesed on nii Primo Levi sugused kui ka vääritud julmurid. Just kuulsin kunagisest Hollandi peaministrist Johan de Wittist, kelle 1672. aastal kuri rahvajõuk üles poos ja vähemalt osaliselt ära sõi. Pigem nagu tunne, et mida muud sa inimestest ikka oodata oskad. Anna ainult võimalus! Aga paar päeva pärast lugemist hakkasin mõtlema, et minu tõlgendus asjadest oli päris primitiivne, sest olgugi inimeseks olemise spekter lai ja mitmemõõtmeline, jääb esiteks küsimus, kas kuskilt läheb piir, millest üle mineja ei ole enam inimene ja teisest küljest, kas kuskil on miski, mille äravõtmisega saab ära võtta inimeseks olemise. Nii et selles mõttes võiks selle raamatu pealkirjaks olevat küsimust esitada nii vangivalvurite kui ka vangide kohta.

Allan Vainola "Inventuur"

Mõnus mahe paari õhtu lugemine Allan Vainola värvikatest juhtumistest aastatel 1980-2011. Umbes nagu vastus palvele "Räägi, mida lahedat sa nooruses tegid!". Autori isikust tulenevalt on need mälestused muidugi ka lõik eesti muusikaajaloost ja ju kultuuriloost üldisemaltki. Saame lugeda kultusbändide sündidest ja arengutest, muusikamoe muutustest (proge, punk, new wave, elektroonika jne) ja riigikorra vahetumisest argielu taustal. Raamatus pole arvete klaarimist ega musta pesu pesemist. Pigem on autor oma kaasaegsetest just eriti sõbralikus võtmes kirjutanud ja neist paremaid ja huvitavamaid külgi esile toonud. Samas ei ole need meenutused ka kuidagi ümaranurgalised, lugejaga jagatakse ka üksjagu tempe, üleastumisi ja kriisegi, aga need ei ole minu meelest kuidagi sensatsioonimaigulised. Sümpaatne!

09.03.19

Fredrik Backman "Mees nimega Ove"

"Mees nimega Ove" paistab olevat väga populaarne ja armastatud raamat, mistap tunnen end veidi ebakindlalt siin kräunuma hakates, aga arvamuste paljusus loeb ju ometi ka midagi.

Peategelane Ove on 59-aastane Rootsi mees, kellele on tähtsad põhimõtted ja lojaalsus. Selline tüüp, kelle meelest normaalne inimene oskab ise endale maja ehitada ning kes automaatkastiga auto juhtimist autojuhtimiseks just ei pea. Mõelge, milline võiks olla selline stereotüüpiline vanakooli päss ja üsna suure tõenäosusega on autor need iseloomujooned ka Ovele omistanud. 

Mitte eriti üllatavalt on Ove suhteliselt ebameeldiv inimene, kes oma põhimõtetest ajendatuna alatasa õigust taga nõuab, kusjuures ükski asi pole liiga väike, et sellepärast näiteks naabri peale karjumata jätta. Siinkohal võite juba mõelda - kuidas võib ülemaailmselt menukaks saada raamat, mille peategelane säherdune tropp on? Eks ikka sellepärast, et Ove tropluse põhjuseid peab otsima ta ebaõnne täis minevikust. Parasjagu toimuvate sündmustega vaheldumisi tutvustatakse lugejale tükkhaaval peakangelase lapsepõlve, noorukiiga ja aega abielumehena. Põhimõtteliselt selgub, et pole ebaõiglast koledust, mida ta kogenud poleks ja lugejal ei jää muud üle, kui kaasa tunda, mõista ja edaspidi talle pöialt hoida. (Muidugi välja arvatud juhul, kui lugeja on kalestunud südamega brutalist nagu mina, kes ei poetanud pisarat isegi mitte "Tõde ja õigust" vaadates.) Pole just raske arvata, kas sündmuste käigus Ove loomus pehmeneb või kõveneb ning kas lugu on õnneliku või õnnetu lõpuga.

Ma ei taha üldse kahtluse alla seada, et omas žanris, mida võiks kirjeldada kui humoorikat ja südantsoojendavat mõnusat meelelahutust, on "Mees nimega Ove" üle keskmise teos. Siin on mingit vahvat skandinaavialikkust Saabide ja pooleli jäävate enesetapukatsetega, heatahtlikke immigrante, õigluse maksma panemist, hea võitu kurja üle jne. Aga siin on ka palju, mis pani mind silmi pööritama. Näiteks läks mul üsna kaua aega, et aru saada, kas ma peaksin peategelase suhtes tundma sümpaatiat või mitte. Ma tunnen vastikust inimeste suhtes, kes karjuvad teiste peale ja peategelane põhiliselt tigedalt karjudes teistega suhtleski. Mulle jäi tast mulje kui ebameeldivast inimesest, keda millegipärast üritatakse mulle serveerida kui torisejat, kes mingil põhjusel peaks siiski pälvima mu kaastunnet. Minu meelest ei ole nii, et mida halvemini kellelgi elus läinud on, seda kehvemini võib ta teisi kohelda. Samas meeldis mulle, kui põhjalikult peategelase olemust mulle avati. Ühest küljest oli ta kuidagi stereotüüpiline ja just selline isiksus, kelle loomuse võiks nii möödaminnes ühe lausega kokku võtta, aga siin oli asi hulga põhjalikumalt ette võetud, kirjeldades nii ta tundeid, mõtteid, reaktsioone kui ka tegusid. Muide, ei saa jätta mainimata, et kuigi Ove pidi olema justkui 59-aastane, oleks seda fakti teadmata võinud ta vanuseks pakkuda 70-75. 59-aastane on minu meelest rohkem keskealine kui vanur - seda ei saanud aga Ove kohta öelda.

Teistegi tegelaste kohta pole mul eriti kiitust jagada, sest ka nemad ei pakkunud teab mis üllatusi Eredaimate lamedustena meenuvad esimeste seas vahetpidamata sööv paks itimees, südametud ametnikud ning talvesaabast meenutava koeraga beibe. Mulle tundus kuidagi veider, et kalkidest valgete särkidega ametnikest ja muidu asjapulkadest oli tehtud lausa läbiv motiiv. Sellised inimesed olid tavaliselt kaudselt või otseselt seotud kõikvõimalike ebaõiglustega, mis Ove-sugustele korralikele tööinimestele osaks said, aga minu meelest oli see liin kuidagi väga punnitatud ja ei mõjunud eriti usutavalt. Võib-olla Rootsi elu tundes arvaksin ma teisiti?

Lugesin mingitest arvustustest ka omajagu kriitikat kassi kohta, kellest asjade käigus sujuvalt Ove koduloom saab. Kass oleks raamatus justkui eriti isepäine tüüp, kes mingi ime läbi käib siiski kogu aeg Ovega jalutamas ning satub temaga nii kohvikuletile klaasist vett jooma (!) kui ka sünnipäevapeole vurre tordiseks tegema (!!!). Järeldan sellest, et Fredrik Backmanil ei ole vist endal küll kunagi kassi olnud.

Lugedes oli kange tunne, nagu ma oleksin sellise valemi järgi kirjutatud looga juba väga palju kordi kokku puutunud. Esimesena meenus näiteks seriaal "Monk" ja selle nimitegelane. Noh, muinasjutud on ka kõik kindlaid reegleid järgivad, aga ega see neid veel mõttetuiks tee. Sestap ei taha ma kogu eelneva kaeblemisega öelda, et see raamat halb oli - isiklikult panin sellele GoodReadsis lausa kolm tärnikest viiest -, aga see, mida mina loetust saada tahan ja see, mida Backman pakkuda tahtis, on lihtsalt erinevad asjad. 

06.03.19

Chinua Achebe "Kõik vajub koost"

Mida vähem kirjutada, seda raskemini see tuleb ja seda harvemini ma suudan end selleks kokku võtta, aga pärast Chinua Achebe "Kõik vajub koost" lugemist tundsin, et mul lasub peaaegu moraalne kohustus midagigi sellest elamusest üles märkida. Lihtsalt tahaks, et teadmine selle teose olemasolust jõuaks võimalikult paljude inimesteni, kellele see midagi pakkuda võiks.

Achebe jutustab traagilise loo 19.–20. sajandi vahetuse Nigeeriast. Peategelane Okonkwo on üle küla maadleja ja muidu kõva mees, kel kodus kolm naist ja viis vaenlase kolpa. Isa oli tal aga ludri ja luuser ning Okonkwo, kes ta pärast suurt häbi tunneb, püüab teha kõik, et elada teisiti. Kõik edeneb plaanipäraselt, kuniks ta teeb kogemata midagi sellist, mis ta õilmitsemisele pidurit tõmbab ja kogu elu pea peale pöörab. Järsku on kõik nii pekkis, et tundub peaaegu uskumatu, kuidas asjalood nii ruttu nii halvaks saavad minna. Kõik ei ole siiski läbi, Okonkwo rassib edasi, kuid tema isikliku tragöödia taustal kerivad end lahti palju suuremamõjulisemad sündmused. Nimelt tikuvad nende kanti valged misjonärid, kes kogu senist elukorraldust uueks looma hakkavad. Mis te arvate, mida head sellest sünnib?

Võiks ehk arvata, et see, millele misjonärid lõpu tegid, oli miski kaunis loodusega kooskõlas kulgev maheelu (kuigi ma ei teagi, miks ja kes seda arvata võiks). Tegelikult oli kirjeldatud eluviis õige jõhker. Vägivald oli brutaalne ja väga tavaline ning inimeste looduskäsitluses polnud midagi romantilist. Samas näis see süsteem ja elukorraldus üsna edukalt toimivat või kui isegi mitte edukalt, siis vähemalt püsis kõik koos.

Mind rõõmustas väga tõlkija Heili Sepa tehtud töö. Võib-olla ma mõtlesin selle ise juurde, aga mulle tundus, et tekstist õhkub huvi ja austust tõlgitu vastu. Mida ma aga kindlasti ise juurde ei mõelnud, oli suur hulk joonealuseid märkusi, milleta loetust arusaamine oleks puhta poolikuks jäänud. Kartsin, et need hakkavad lugemise kulgu hakkima, kuid seda ei juhtunud, kuna raamatu edenedes jäi neid märkusi vähemaks.

Olgu järgnevalt ära toodud paar lõigukest, mis lugedes mu tähelepanu nii palju pälvisid, et pidin need kodus teisele inimesele ette lugema.

""Ma ei tea, kuidas sind tänada".
"Võin sulle öelda," ütles Obierika. "Tapa minu heaks üks oma poegadest."
"Sellest ei oleks küllalt," ütles Okonkwo.
"Siis tapa iseennast," ütles Obierika.
"Andesta," ütles Okonkwo naeratades. "Rohkem ma sinu tänamisest enam juttu ei tee.""

""Ei ole olemas ühtegi lugu, mis tõele ei vastaks," ütles Uchendu. "Maailmal ei ole otsa ega äärt ning see, mis on ühe rahva seas hea, on jälestusväärne teiste hulgas. Meie seas on albiinosid. Kas te ei arva, et nad sattusid meie klanni eksituse läbi – et nad on kaldunud kõrvale oma teelt maale, kus kõik on sellised nagu nemad?"

"/---/ Kui sina arvad, et oled maailma suurim kannataja, siis küsi mu tütrelt Akuenilt, kui palju kaksikuid on ta sünnitanud ja minema visanud. Kas sa pole kuulnud laulu, mida lauldakse siis, kui sureb naine?

Kelle jaoks on see hästi, kelle jaoks on see hästi?
Mitte kedagi pole, kelle jaoks oleks see hästi.

Rohkem ei ole mul sulle midagi öelda."

Järgnev elavate maa käsitlus tuli nii tuttav ette, sest olin sellise maailmanägemisviisiga tutvunud "Palmiveinijoodikut" lugedes.

"Elavate maa ei olnud esivanemate riigist kaugel eemal. Nende vahel oli tulemist ja minemist, eriti pidustuste ajal ja ka siis, kui suri vana mees, sest vana mees oli esivanematele väga lähedal. Inimese elu sünnist surmani oli üleminekuriituste rida, mis viis ta tema esivanematele aina lähemale ja lähemale."

Üks tõlkija joonealune märkus:

"Dimaragana on teatud karakter igbo keeles ja kultuuris, kes teab, mida on vaja teha, saab seda teha, omab ka vastavaid vahendeid, aga keeldub seda siiski tegemast või siis valib toimimiseks vale viisi, tulenevalt mingitest ise endale seatud takistustest."

PS Loetagu ka sama raamatu kohta Loteriist see postitus on põhjus, miks ma selle raamatu kallale üldse asusin.

25.01.19

Maarja Kangro "Minu auhinnad"

Maarja Kangro on kirjutanud raamatu kirjandusauhindadest. Raamatu esimeses pooles räägib ta auhindadest, millega teda pärjatud on, sekka natuke ka žüriides osalemisest, teine pool on rohkem meta – auhindade ajaloost, nende sotsioloogilis-kultuurilis-misiganes aspektidest läbi aegade ja üle maailma. Esimene meenutas süžee poolest kangesti Kangro proosat, ainult et seekord siis pärisnimede ja pärisinimestega. Selline läbilõige tänapäeva kultuurielu ladviku tegemistest. Muuhulgas sain teada, et pärjatud kirjanikul on komme napsisena autoga sõita. Mis on lubatud Jupiterile jne?

Mõtlesin, et huvitav, et auhindadest võttis kirjutada keegi auhindadega pärjatu. (Kui ajalugu kirjutavad võitjad, siis pole muidugi imestada.) Kangrol on auhindu jalaga segada, ta käib restoranides, reisib ringi, kannab peeneid riideid, oskab keeli, valdab eneseirooniat ja pole ilmselt hulga targem mitte ainult keskmisest lugejast, vaid ka keskmisest kirjanikust. Sellised moodustavad koorekihi, aga kuskil on need sajad, kes identifitseerivad ennast samuti kirjanikuna, aga kellele keegi kunagi ühtegi auhinda ei anna, olgu siis asja eest või mitte. Ma arvan, et neil oleks hulga raskem auhindade asjus cooli ning usutavat üleolekut ja eneseirooniat viljeleda (kui nad seda üldse peaksid tahtma teha). Ju võiks lugeda ka selliste kirjanike mõtteid auhindadest, kuigi kahtlustan, et Kangro käsitlusele jääksid need huvitavuselt siiski alla.

19.11.18

Pete Pfitzinger, Scott Douglas "Road Racing For Serious Runners. Multispeed Training: 5K to Marathon"

Kui mind mingi uus asi üle keskmise huvitama hakkab, alustan ma tavaliselt sellest, et võtan ette Estri ja kammin läbi kogu kirjanduse, mis sel teemal kohalikes raamatukogudes saada on. Viis aastat tagasi vedasin ma nii koju kokku kogu Tallinnas leiduva õmblemisalase kirjanduse, tänavu olen teinud sama jooksmisalase lugemismaterjaliga. Kuna valik pole nii lai, kui tahaks, ja teadmised on algajale kohaselt puudulikud, siis pole ma kuigi pirtsakas olnud - loosi on läinud peaaegu kõik, mis huvipakkuva märksõnaga Estris sildistatud on. Sel moel sattus mu kätte ka Pete Pfitzingeri ja Scott Douglase "Road Racing For Serious Runners". Tegelikult oleksin ma tahtnud küüned taha saada Pfitzingeri teosele "Advanced Marathoning", aga seda polnud Tallinnas saada. Natuke piinlik on muidugi pehmekoelise asjaarmastajana rääkida raamatutest, mille pealkirjades on sõnad serious või advanced, kuid midagi pole teha, kui tulemused natukegi korda lähevad, saabub üsna ruttu aeg, kui raamatud à la see natuke lahjaks jäävad.

Selle raamatu sihtrühm on jooksjad, olgu nad siis asjaarmastajad või puhta profid, kes valivad oma jooksuhooajaks ühe võistluse, mille nimel nad treenivad, olgu see siis 5 km, 10 km, 21,1 km, 42,2 km või mingi murdmaajooks. Võistelda võib muidugi rohkem, kuid teised võistlused olgu valitud nii, et need teeniksid selle ühe eesmärgiks seatud võistluse huve. Nii et kes soovib näpunäiteid aastas 52 maratoni läbimiseks, peaks nõu ja jõu saamiseks pigem midagi muud lugema.

Raamatu esimene pool tutvustab eri sorti treeninguid ("Training to Improve VO2max and Speed", "Training to Improve Lactate Threshold and Pure Endurance") ja räägib sellest, milline on optimaalne viis treenida ja optimaalne viis võistelda. Raamatu teine pool sisaldab nimetatud distantsideks valmistumiseks mõeldud treeningplaane, mis koosnevad sedasorti treeningutest, millest esimeses pooles juttu oli. Mulle meeldis, et igaks distantsiks valmistumisel oli välja toodud, mis on mingil ajahetkel eri liiki treeningute prioriteetsus just selleks distantsiks valmistumisel, sest sellest saab lähtuda olukorras, kus ühel nädalal pole võimalik kõiki trenne teha ning tuleb valida, mida teha, mida mitte. Kõike seda serveeriti lugejale asjatundliku, aga sõbraliku tooniga ning vähem kui 200-l leheküljel. Pfitzingeri nimi käib läbi umbes igast pikamaajooksuteemalisest lugemissoovituste nimekirjast, nii et mulle tundub, et teos on peale kõige muu ka õige usaldusväärne.

Mina lugesin seda raamatut selleks, et mõtestada enda jaoks igasuguseid näitajaid, mis ma koormustestil teada sain, aga millega ma omast tarkusest õieti midagi peale ei osanud hakata. Tulemus on see, et enne jooksma minemist mõtlen, mis mu eesmärk on ja mida ma sel korral selle saavutamiseks tegema pean. (Okei-okei, või kui isegi ei mõtle, siis ma tean, et ma võiks mõelda ja tean, kus mu konspekt on ja millisesse valemisse ma oma VO2maxi või mingisuguse laktaadinumbri pistma pean.)

Lõpetuseks jagan teiega aga psühholoogilis-strateegilist nõu, mida raamatust sain.
Running even splits is also often a good way to beat other runners. By running an even pace, you’ll gradually catch runners who started too fast. Catching and passing other runners during the race will give you a psychological lift and will weigh heavily on the other runners. (Ma ei olnud enne mõelnud, et mööda joostes mitte ainult mina ei tunne end paremini, vaid möödajoostav tunneb end ka halvemini.)
If you’re catching someone in a road race and want to pass him, do so gradually, and run just behind him until you’re ready to make a decisive move. Then run behind him until you’re ready to make a decisice move. Then run by strongly and keep your momentum until you’ve built at least a 30-yard lead. At this point, he’ll lose contact with you mentally. Never look back to see where someone is. This gives the runners behind you a psychological boost by letting them know that you’re tired and worried about them. (You may very well be, but they don’t have to know it.)