Postitused

Andrus Kasemaa "Mees otsib naist"

Kujutis
Lugesin hiljuti vaheldumisi Svetlana Aleksijevitši "Pruugitud aega" ja Varlam Šalamovi "Kolõma jutte". Selle tulemusel mõtlesin mitme nädala jooksul peamiselt loomastunud inimestele ja mädast lirtsuvatele kalossidele. "Aga kes jaksaks palja trauma peal elada", nagu kirjutas Kalev Kesküla. Jäin siis mõtisklema, mille tujutõstvaga end sumedal laupäevaõhtul kostitada, kui meenus hiljuti teatris nähtud stseen, kus Jörgen Liik Marika Vaarikule röögatas: "Nii, kes mul vabatahtlikult mune tahaks lakkuda!?". See oli Lauri Lagle lavastusest "Sa oled täna ilusam kui homme", kus esitati muuhulgas kümneid luuletusi ning see rida Kasemaa omast oli ainus, mille ma deklameeritust ise tuvastada suutsin. Luulekogu mul käepärast polnud, aga ajasin dressi selga ja sõna otseses mõttes jooksin raamatupoodi ja tagasi ning õhtu oligi korras! Tuju hea ja piinatud inimesed vähemalt mõneks tunniks unustatud. Kasemaa on võtnud täiskasvanute lehe kuulutustest esim

Svetlana Aleksijevitš "Pruugitud aeg. Punainimese lõpp"

Kujutis
Lugesin aasta tagasi järjest läbi Svetlana Aleksijevitši " Tšernobõli palve " ja " Sõda ei ole naise nägu ". Kuna üks oli parem kui teine, asusin nende järel kohe ta "Pruugitud aja" kallale. See on samasugune intervjuudena kogutud monoloogide kogumik, teemaks inimeste tunded, mõtted ja mälestused elust enne ja pärast Nõukogude Liidu lagunemist. 168. leheküljeni lugesin, siis enam ei jaksanud. Elamus kiskus liiga rusuvaks. Jätsin asja sinnapaika, kuniks tänavu sügisel tundsin, et viimasel ajal on neid vahvaid lasteraamatuid juba piisavalt loetud, aeg on naasta millegi tõelisema juurde. Nagu öeldud, on selle raamatu aines elu enne ja pärast Nõukogude Liidu lagunemist. Sõna saavad sõja- ja töökangelased, kommunistid ja kapitalistid, ohvrid ja timukad, noored ja vanad, vangid ja politseinikud, venelased ja kaukaaslased, mehed ja naised. Mitte eriti üllatuslikult saab lugeda, kuidas varem tsiteeriti köögilaua taga Gogolit ja Puškinit ning oluline oli suure idee

Susan Luitsalu "Ka naabrid nutavad"

Kujutis
Päris tore oli vahelduseks lugeda lobedat ajaviitekirjandust, mis tarbimisel mitte mingisugust vastupanu ei osutanud. Juhtus lausa nii, et kui diivanil laiseldes oli dilemma, kas ajuvabalt Redditis surfata või Luitsalu raamatut lugeda, valisin viimase. Rõõm oli küll üürike, sest raamat sai lihtsalt nii ruttu läbi. "Ka naabrid nutavad" jutustab mahedalt iroonilises võtmes elust Lehtla-nimelises mereäärses uusasumis. Puid seal pole, on vaid pöetud muru ja maast laeni akendega majad, kust naabrid sisse saavad vahtida. Mulle jäi mulje, et iga tegelane kujutas justkui mingit stereotüüpi või klišeede kogumikku, mitte omaette isiksust. Esindatud on wannabe-influencer teismeline; pärast terviseriket rattaliibukad selga tõmmanud rikas keskealine paks mees; pealtnäha unistuste elu elav koduperenaine, keda mees vaimselt ja füüsiliselt terroriseerib; kade ja kahtlustav naine, kes purjus peaga foorumites räuskamas käib jne. Ainult Mustamäelt pärit pensionär Maire, kellele poeg Lehtlasse

Håkon Øvreås "Pruune"

Kujutis
Lugu algklassilapsest Rune, kes oma probleemide lahendamiseks kehastub öösiti pruuniks superkangelaseks Pruune. Probleeme ja stressi on Runel hulgi. Ta on pool aastat tagasi kolinud uude kohta, kus pahatahtlikud poisid teda ja ta sõpru kiusavad. Keegi ta muret aga tõsiselt ei võta, ema poetab vaid vahepeal pisara, sest ei taha uustulnukana kellegagi kobisema minna. Samas pole muidugi emalgi kerge, sest ta isa on äsja - täpsemalt raamatu esimesel leheküljel - surnud. Vanaisa surm on paras üleelamine ka Rune jaoks. Jutustuses aset leidvate seikluste taustal tegelevad täiskasvanud matuste korraldamise ja lahkunu asjade sorteerimisega, samas kui Runet pühendatakse toimunusse umbes nende lausete jagu:  "Õhtupoole tuli isa Runele järele. Siis ütleski isa seda. Ütles, et vanaisa on surnud. "Ahah," vastas Rune ja pani jopi selga."  Aga laps igatseb oma vanaisa ja on oma leinaga kuidagi üksi jäetud. Nii et pole imestada, et olukorraga toime tulemiseks hakkab ta öösiti vanais

Daniel Galera "Verest nõretav habe"

Kujutis
"Verest nõretava habeme" lugemine tegi mind nii õnnelikuks. Asi pole selles, et tegu oleks mingi positiivse programmiga naljalooga, kaugeltki mitte. Olin lihtsalt rõõmus, et Daniel Galera on osanud sellise raamatu kirjutada. Üks raamat, mis ka raamat on, ja üks kirjanik, kes ka kirjanik on! Kui aasta alguses loetud "Vernon Subutex 1" ehk välja arvata, siis polnud ma juba tükk aega lugenud ilukirjanduslikku teost, mis tekitanuks tunde, et loetava raamatu olemasolu maailmas mingit tähtsust omaks. Aga nüüd siis raamat, mis pani tundma, et selliseid raamatuid lugemata on mu elu hulga vaesem. Lugu on muidu selline, et üks isa räägib enne surma oma pojale vanaisast, kes olevat surnud Brasiilia väikelinnas Garopabas kohalike inimeste kollektiivse käe läbi. Asjaolud on segased ja saladuslikud, nagu vanaisa isikki. Lapselaps, kes pole tegelikult enam mingi laps, võtab lahkunud isa vana koera Beta ja seab end mõneks ajaks sisse Garopabasse, et asja uurida. Ainult et vanaisa p

Heiki Pärdi "Eesti argielu: teekond moodsasse maailma"

Kujutis
Heiki Pärdi "Eesti argielu" jutustab sellest, kuidas eesti talupoegadest 150 aastaga moodsad eurooplased said. Vaatluse all pole aga mõtteloo ajalugu ega revolutsioonilised sündmused, vaid ennekõike olmetingimused ja hügieen. Raamat edeneb vaatamata paljudele viidetele ja ääremärkustele jõudsalt ja lõbusalt. Mulle jäi mulje, et autor oli kirjutades konstantses hämmingus. Üldse mitte nina kirtsutav või põlastusega olevikust minevikku vaatav, vaid justnimelt hämmingus. Ma ise küll üllatusin ehk mõnest seigast lugedes (jalanõusid hakati tuppa tulles ära võtma alles 20. sajandi keskel!), aga midagi päris kummalist nagu ei kohanudki. Võib-olla olin saanud hea ettevalmistuse Jonas Frykmani ja Orvar Löfgreni "Kultuurset inimest" lugedes - see raamat oli Rootsi keskklassi tekkest ja muuhulgas nende hügieenist, mis muide polnud kuigi erinev eestlaste omast. Tänapäeval on inimestel muidugi puhtusele mõeldamatult teistsugused standardid kui sada aastat tagasi, aga praegugi

Jaak Jõerüüt "On nagu on"

Kujutis
Mulle on Jaak Jõerüüt avaliku elu tegelasena sümpaatne, samuti mäletan, et ta romaan "Muutlik" pakkus kümme aastat tagasi üsna meeldiva lugemiselamuse. Sellest üksi on tegelikult natuke vähe, et panna mind kellegi memuaare lugema, kuid millegipärast seekord nii läks. "On nagu on" on tegelikult raamatupikkuseks paisunud ajakirjaintervjuu. Aita Kivi on esitanud õige nürisid küsimusi lapsepõlve, suguvõsa ajaloo, hipiaastate, kirjaniku- ja diplomaadielu kohta ja Jõerüüt on neile lehekülgedepikkusi vastuseid kirjutanud. Raamatu alguses mõtlesin, et panen pärast GoodReadsis neli tärnikest viiest, keskpaigaks olin kaldumas kolme tärni poole ja lõpuks panin üldse kaks. Esiteks olid küsimused igavad ja kulunud, teiseks oli vastustes vähe huvitavaid fakte ja palju, väga palju tundlemist ja mingit aforismiambitsioonidega klišeedeküllast sõnavahtu, mis mind lõpuks silmi pööritama ajas. Üks mu lemmikuid näiteid eelneva illustreerimiseks:  "Ega intuitsiooni ainult uud

Jean Echenoz "Jooks"

Kujutis
Populaarse prantsuse kirjaniku Jean Echenozi kirjutatud "Jooks" räägib  Tšehhoslovakkia jooksja Emil Zátopeki tõusust pikamaajooksu absoluutsesse tippu sõjajärgses Tšehhoslovakkias. Peale selle, et Zátopek igasugustel distantsidel muudkui võitis ja võitis, paistis ta oma kaasaegsete seas silma ebaelegantse jooksutehnika ning hullumeelsuseni küündiva pühendumuse ja leidlikkusega (vannis ühe koha peal pestava pesu sees kaks tundi olete jooksnud?). Samas varjutas ta edu tollane geopoliitiline olukord, mille tõttu ei saanud ta nii palju välismaal võistelda, kui ta võimetele kohane oleks olnud. Seda kõike ja natuke rohkematki teadsin ma juba enne lugema asumist, aga ei saa öelda, et ma pärast raamatu lõpetamist eriti targem oleks olnud. Echenoz oleks justkui Wikipedia artikli ette võtnud, sealt olulisemad faktid välja noppinud ja nende ümber siis oma kelmikat jutuvahtu klopsinud. See vahva stiil tekitas tunde, nagu filmi "Amelie" jutustaja oleks pandud Zátopeki elu

Piret Raud "Verihurmade aed"

Kujutis
Svetlana Aleksijevitši raamatute lugemine trööpas mu nii ära, et ma ei tahtnud tervelt kaks kuud midagi lugeda. Nagu söögiisu oleks ära kadunud - vahepeal natuke proovisin mõnda raamatut näksida, aga sellest ei tulnud midagi välja. (Siinkohal oleks lihtne söömismetafooridega jätkata, aga püüan kogu väest seda vältida.) Mõtlesin siis mingitsorti leebema kirjandusega õnne proovida ja Piret Raua uus täiskasvanutele mõeldud romaan näis selleks hästi sobivat. Mulle on Piret Raua lasteraamatuid lugedes väga meeldinud, kuidas neis on aeg-ajalt vihjatud täiskasvanute probleemidele, kusjuures need vihjed on kuidagi nii tabavad olnud, et igasugune pikem seletamine pole üldse vajalikki tundunud. Mäletan, et eriti läks mulle südamesse lugu tillukesest emmest , milles täiskasvanust peategelane eneseusu ja ühe jobu Allaniga hädas oli. Veel on mulle väga meeldinud, kuidas Piret Raud on pareerinud silmi pööritama panevalt tobedaid intervjuuküsimusi. Ei oska kohe ühtegi näidet tuua, aga minu mäl

Svetlana Aleksijevitš "Sõda ei ole naise nägu"

Kujutis
Minu meelest on sõjad on nagu mingid suured korporatsioonid, riigid või hiigelprojektid, mille puhul ei jää üle muud, kui imeks panna, kuidas üks määratult suur inimkobar suudab kuidagi organiseeritult ühise suure eesmärgi suunas töötada ja selle tihtipeale ka saavutada. Inimesed ei suuda vahel kahekesigi kokkuleppele jõuda ja midagi koos teha, kuidas suudavad seda tuhanded, miljonid inimesed!? Ühest küljest on selleks vaja muidugi juhte, plaane, visioone ja kõike muud tühjalt kõmavat (aga vajalikku), samas on need ikkagi üksikisikud, kes kuskil kaevikus või laua taga oma individuaalseid väikseid ülesandeid täidavad. Ma ei ole vist eriti palju sõdadest lugenud, aga mulle on jäänud mulje, et raamatud sõdadest on enamasti ikka lood kuulsatest strateegidest ja kindralitest, neist, kelle nimesid me teame ja kes otsustavad, mida väiksed nimetud inimesed tegema peavad, et neid eesmärke saavutada. Svetlana Aleksijevitš on raamatus "Sõda ei ole naise nägu" andnud sõna Nõukogude Li