Kohustuslikult Vabatahtlik Kirjandus

Kuna kõik ei saa kõigile meeldida, söandan välja öelda, et ma ei ole perekond Pärna illustratsioonide fänn. Mitte et need mulle üldse ei meeldiks, aga jah, fänn ei ole. Samuti ei saa väita, et värssjutustus kui žanr mind erutusest värisema paneks. Ometi meeldis mulle vägagi Anti Saare värssjutustus "Suur koogitegu", mille on illustreerinud Olga, Priit ja Märt Rudolf Pärn. Lugulaul jutustab eskaleeruvast pannkoogiteost, mille käigus taina parendamiseks sellele muudkui koostisosi lisatakse, nii et ühel hetkel on terve vann tainast täis ja ei aita muu, kui tuleb seda suusakeppidega segada. Küpsetatud pannkooke on pärast selline laadung, et nende ärasöömiseks tuleb üks tõeline pikalauapidu korraldada, mistõttu ei saa öelda, et koogitegu untsu oleks läinud, ehk hoopis vastupidi. Ei saa jätta mainimata, et mulle meenus mu paari aasta tagune vahva reis Marimaale, mille jooksul lugematu hulga pannkooke ära sõin, sest iga pikk laud, mille taha meid istutati, oli lookas justnimelt pann

Kõik sai alguse sellest, et vaatasin - õieti neelasin - lõpuks menuseriaali "The Wire". Tore oli üle tüki aja tunda nii palju tundeid, mida pakkusid mitmeplaanilised tegelased. Mõtlesin, milliste kirjanike teostest võiksin otsida sarnast elamust ja millegipärast tõmbas 19. sajandi realistide poole. Ehk võiks sealt leida lugusid ja konflikte, milles kohtuvad ülev ja madal, õilis ja reetlik, põhimõtted ja põhimõttelagedus, isad ja pojad jne. Tolle aja kirjandusele mõtlemine pani mind omakorda arutlema selle üle, milline on tänapäeval klassikute, näiteks Dostojevski, lugejate vanuseline jaotus. Ma ei uurinud muidugi midagi selle kohta, aga kaldun arvama, et enamik inimesi, kes on lugenud Tolstoid, Dostojevskit, Balzaci jt, on seda teinud hilisteismelisena ja kohustuslikus korras. Ometi pole need klassikaks saanud teosed ju kirjutatud sellist sihtrühma silmas pidades. (Meenub linnalegend leidurist, kes mõtles välja geniaalse pakendi tükksuhkrule, aga kes oli sunnitud enesetapu te

Aasta möödus raamatutega pidevas kontaktis olles. Pöörded elus ja maailmas panid tavalisest rohkem raamatutest otsima seda, mida päriselus piisavalt polnud: seltsi, juhatust ja lohutust.  Kui esile tuua kõige lemmikumad, siis need: Daniel Galera "Verest nõretav habe" Varlam Šalamov "Kolõma jutud" Virginie Serpentes "Vernon Subutex I" Anete Melece "Kiosk" Aga olgu järgnevalt vähemalt ära nimetatud ka kõik ülejäänud. Loetud Proosa Alice Munro "Kallis elu" - Lühijutud-novellid Kanada päritolu Nobeli preemia laureaadilt. Tegevuspaik Kanada, tegevusaeg peamiselt II maailmasõjale järgnenud aastakümned (vist). Lood olid natuke nagu suvalised lõigud inimeste eludest ja nende keskmes oli mingi juhuslik kohtumine või justkui tühine juhtum, mis ometi kuidagi pöördeliseks osutus. Millegipärast valdas mind lugedes mingi ebamugav tunne. Nagu oleks kellegi lähedase inimese kohta teada saanud midagi, mida poleks teada tahtnud.  Bern Schlink "Ette

Lugesin hiljuti vaheldumisi Svetlana Aleksijevitši "Pruugitud aega" ja Varlam Šalamovi "Kolõma jutte". Selle tulemusel mõtlesin mitme nädala jooksul peamiselt loomastunud inimestele ja mädast lirtsuvatele kalossidele. "Aga kes jaksaks palja trauma peal elada", nagu kirjutas Kalev Kesküla. Jäin siis mõtisklema, mille tujutõstvaga end sumedal laupäevaõhtul kostitada, kui meenus hiljuti teatris nähtud stseen, kus Jörgen Liik Marika Vaarikule röögatas: "Nii, kes mul vabatahtlikult mune tahaks lakkuda!?". See oli Lauri Lagle lavastusest "Sa oled täna ilusam kui homme", kus esitati muuhulgas kümneid luuletusi ning see rida Kasemaa omast oli ainus, mille ma deklameeritust ise tuvastada suutsin. Luulekogu mul käepärast polnud, aga ajasin dressi selga ja sõna otseses mõttes jooksin raamatupoodi ja tagasi ning õhtu oligi korras! Tuju hea ja piinatud inimesed vähemalt mõneks tunniks unustatud. Kasemaa on võtnud täiskasvanute lehe kuulutustest esim

Lugesin aasta tagasi järjest läbi Svetlana Aleksijevitši " Tšernobõli palve " ja " Sõda ei ole naise nägu ". Kuna üks oli parem kui teine, asusin nende järel kohe ta "Pruugitud aja" kallale. See on samasugune intervjuudena kogutud monoloogide kogumik, teemaks inimeste tunded, mõtted ja mälestused elust enne ja pärast Nõukogude Liidu lagunemist. 168. leheküljeni lugesin, siis enam ei jaksanud. Elamus kiskus liiga rusuvaks. Jätsin asja sinnapaika, kuniks tänavu sügisel tundsin, et viimasel ajal on neid vahvaid lasteraamatuid juba piisavalt loetud, aeg on naasta millegi tõelisema juurde. Nagu öeldud, on selle raamatu aines elu enne ja pärast Nõukogude Liidu lagunemist. Sõna saavad sõja- ja töökangelased, kommunistid ja kapitalistid, ohvrid ja timukad, noored ja vanad, vangid ja politseinikud, venelased ja kaukaaslased, mehed ja naised. Mitte eriti üllatuslikult saab lugeda, kuidas varem tsiteeriti köögilaua taga Gogolit ja Puškinit ning oluline oli suure idee

Päris tore oli vahelduseks lugeda lobedat ajaviitekirjandust, mis tarbimisel mitte mingisugust vastupanu ei osutanud. Juhtus lausa nii, et kui diivanil laiseldes oli dilemma, kas ajuvabalt Redditis surfata või Luitsalu raamatut lugeda, valisin viimase. Rõõm oli küll üürike, sest raamat sai lihtsalt nii ruttu läbi. "Ka naabrid nutavad" jutustab mahedalt iroonilises võtmes elust Lehtla-nimelises mereäärses uusasumis. Puid seal pole, on vaid pöetud muru ja maast laeni akendega majad, kust naabrid sisse saavad vahtida. Mulle jäi mulje, et iga tegelane kujutas justkui mingit stereotüüpi või klišeede kogumikku, mitte omaette isiksust. Esindatud on wannabe-influencer teismeline; pärast terviseriket rattaliibukad selga tõmmanud rikas keskealine paks mees; pealtnäha unistuste elu elav koduperenaine, keda mees vaimselt ja füüsiliselt terroriseerib; kade ja kahtlustav naine, kes purjus peaga foorumites räuskamas käib jne. Ainult Mustamäelt pärit pensionär Maire, kellele poeg Lehtlasse

Lugu algklassilapsest Rune, kes oma probleemide lahendamiseks kehastub öösiti pruuniks superkangelaseks Pruune. Probleeme ja stressi on Runel hulgi. Ta on pool aastat tagasi kolinud uude kohta, kus pahatahtlikud poisid teda ja ta sõpru kiusavad. Keegi ta muret aga tõsiselt ei võta, ema poetab vaid vahepeal pisara, sest ei taha uustulnukana kellegagi kobisema minna. Samas pole muidugi emalgi kerge, sest ta isa on äsja - täpsemalt raamatu esimesel leheküljel - surnud. Vanaisa surm on paras üleelamine ka Rune jaoks. Jutustuses aset leidvate seikluste taustal tegelevad täiskasvanud matuste korraldamise ja lahkunu asjade sorteerimisega, samas kui Runet pühendatakse toimunusse umbes nende lausete jagu:  "Õhtupoole tuli isa Runele järele. Siis ütleski isa seda. Ütles, et vanaisa on surnud. "Ahah," vastas Rune ja pani jopi selga."  Aga laps igatseb oma vanaisa ja on oma leinaga kuidagi üksi jäetud. Nii et pole imestada, et olukorraga toime tulemiseks hakkab ta öösiti vanais

"Verest nõretava habeme" lugemine tegi mind nii õnnelikuks. Asi pole selles, et tegu oleks mingi positiivse programmiga naljalooga, kaugeltki mitte. Olin lihtsalt rõõmus, et Daniel Galera on osanud sellise raamatu kirjutada. Üks raamat, mis ka raamat on, ja üks kirjanik, kes ka kirjanik on! Kui aasta alguses loetud "Vernon Subutex 1" ehk välja arvata, siis polnud ma juba tükk aega lugenud ilukirjanduslikku teost, mis tekitanuks tunde, et loetava raamatu olemasolu maailmas mingit tähtsust omaks. Aga nüüd siis raamat, mis pani tundma, et selliseid raamatuid lugemata on mu elu hulga vaesem. Lugu on muidu selline, et üks isa räägib enne surma oma pojale vanaisast, kes olevat surnud Brasiilia väikelinnas Garopabas kohalike inimeste kollektiivse käe läbi. Asjaolud on segased ja saladuslikud, nagu vanaisa isikki. Lapselaps, kes pole tegelikult enam mingi laps, võtab lahkunud isa vana koera Beta ja seab end mõneks ajaks sisse Garopabasse, et asja uurida. Ainult et vanaisa p

Heiki Pärdi "Eesti argielu" jutustab sellest, kuidas eesti talupoegadest 150 aastaga moodsad eurooplased said. Vaatluse all pole aga mõtteloo ajalugu ega revolutsioonilised sündmused, vaid ennekõike olmetingimused ja hügieen. Raamat edeneb vaatamata paljudele viidetele ja ääremärkustele jõudsalt ja lõbusalt. Mulle jäi mulje, et autor oli kirjutades konstantses hämmingus. Üldse mitte nina kirtsutav või põlastusega olevikust minevikku vaatav, vaid justnimelt hämmingus. Ma ise küll üllatusin ehk mõnest seigast lugedes (jalanõusid hakati tuppa tulles ära võtma alles 20. sajandi keskel!), aga midagi päris kummalist nagu ei kohanudki. Võib-olla olin saanud hea ettevalmistuse Jonas Frykmani ja Orvar Löfgreni "Kultuurset inimest" lugedes - see raamat oli Rootsi keskklassi tekkest ja muuhulgas nende hügieenist, mis muide polnud kuigi erinev eestlaste omast. Tänapäeval on inimestel muidugi puhtusele mõeldamatult teistsugused standardid kui sada aastat tagasi, aga praegugi

Mulle on Jaak Jõerüüt avaliku elu tegelasena sümpaatne, samuti mäletan, et ta romaan "Muutlik" pakkus kümme aastat tagasi üsna meeldiva lugemiselamuse. Sellest üksi on tegelikult natuke vähe, et panna mind kellegi memuaare lugema, kuid millegipärast seekord nii läks. "On nagu on" on tegelikult raamatupikkuseks paisunud ajakirjaintervjuu. Aita Kivi on esitanud õige nürisid küsimusi lapsepõlve, suguvõsa ajaloo, hipiaastate, kirjaniku- ja diplomaadielu kohta ja Jõerüüt on neile lehekülgedepikkusi vastuseid kirjutanud. Raamatu alguses mõtlesin, et panen pärast GoodReadsis neli tärnikest viiest, keskpaigaks olin kaldumas kolme tärni poole ja lõpuks panin üldse kaks. Esiteks olid küsimused igavad ja kulunud, teiseks oli vastustes vähe huvitavaid fakte ja palju, väga palju tundlemist ja mingit aforismiambitsioonidega klišeedeküllast sõnavahtu, mis mind lõpuks silmi pööritama ajas. Üks mu lemmikuid näiteid eelneva illustreerimiseks:  "Ega intuitsiooni ainult uud