Kohustuslikult Vabatahtlik Kirjandus

Anti Saar on tänapäevastest lastekirjanikest vist mu lemmik. Kommenteerides oma Pärdi lugusid , on ta öelnud: "Ma hakkasin mingi hetk endale juba teadvustama, et mingu nii, et ma kirjutangi nii, et tatti ja pisaraid lendab. Kõik negatiivseks peetavad emotsioonid – viha, kadedus, hirm ja häbi – need on ju täiesti igapäevased ja normaalsed, ja loomulikult selleks, et laps kasvaks ühiskondlikuks olendiks, peab ta õppima nendega mingil määral toime tulema." See tundeküllasus vist võlubki. Raamatus "Anni asjad" on iga lugu pühendatud kolmeaastase lasteaialapse Anni mingile asjale, olgu selleks siis kirju nöörijupp, unistus või lemmiksöök (mm, majonees!). Kuigi Anni lugudes on vist tegevust rohkem kui Pärdi omades, on siingi küllaga tatti ja pisaraid, kuigi domineerivad muidugi rõõmus olme ja õdus Tartu. Kuigi minu lapsepõlve ja raamatu ilmumise vahele jääb umbes kolmkümmend aastat, ning lood on igati tänapäevased, sain isegi mõnusalt nostalgilist äratundmist kogeda. Võtk

Mõnusalt lõbusad ja värvikad vested Kassarimaast ja sealsetest inimestest, kõrvalosas neli aastaaega. Millegipärast raamatut kätte võttes hästi ei uskunud, et kohati tõesti naljakas võib olla, aga oli küll. Erilist mõnu pakkus Kassari naiste suuvärk ja kõnepruuk. Ma ei tea paremat asja ilma peal, kui inimesed, kes oskavad "juturattale rihma peale panna", nii nagu seda tegi näiteks Panso sõber Kase Anna. Peale selle on muidugi omaette kunst neid sõnaduelle ja vaimukusi kogu oma ilmekuses kirja panna. Astunud ta viltuvajuvasse majja, mille Anna ise kohale vedanud ja kokku pannud, märkan tagakambris suurendatud vanamoodsat fotot. Anna noorena on kreeka ninaga, kõrval keegi meesterahvas. "Kes see on?" küsin. "See mu esimene mees." "Ah seesama ta ongi." "Seesama, raibe, näh." "Noh, kuidas ta oli ka?" "Maitseasi, minule ta, kurat, küll äi meeldind." "Miks sa siis läksid talle?" "Loll olin. Teised käisid peal

Raamat inimesest, kel ei lasta olla see, kes ta on, kuigi ta ei tee kellelegi liiga ega sega kedagi oma eluviisiga. Peategelane Keiko on poole oma elust ehk kaheksateist aastat töötanud ööpäevaringselt avatud väikepoes Smile Mart müüjana. Kui täpne olla, siis tunnitasulise müüjana - ja tuleb välja, et selline töövorm on Jaapanis eriti madala staatusega ning ükski endast lugupidav inimene sellist tööd küll pikemalt teha ei peaks tahtma. Aga Keiko tahab, sest pärast töövormi selga panemist teab ta täpselt, mida ta tegema peab, samas kui poest väljaspool on tema jaoks üsna segane, mida teised temalt ootavad. Abielluda? Laps saada? Karjääri teha? Milleks? Tema enda jaoks polekski see mingi probleem, hädas on hoopis ta vanemad, õde, koolikaaslased, kes selle arusaamatu eluviisiga kuidagi leppida ei suuda. Samas peab ütlema, et Keiko pole mingi mässumeelne nonkonformist, pigem toovad ta reaktsioonid ja käitumine suhtlusolukordades meelde sõnapaari "autismispektri häired". Ühel hetk

Kuna kõik ei saa kõigile meeldida, söandan välja öelda, et ma ei ole perekond Pärna illustratsioonide fänn. Mitte et need mulle üldse ei meeldiks, aga jah, fänn ei ole. Samuti ei saa väita, et värssjutustus kui žanr mind erutusest värisema paneks. Ometi meeldis mulle vägagi Anti Saare värssjutustus "Suur koogitegu", mille on illustreerinud Olga, Priit ja Märt Rudolf Pärn. Lugulaul jutustab eskaleeruvast pannkoogiteost, mille käigus taina parendamiseks sellele muudkui koostisosi lisatakse, nii et ühel hetkel on terve vann tainast täis ja ei aita muu, kui tuleb seda suusakeppidega segada. Küpsetatud pannkooke on pärast selline laadung, et nende ärasöömiseks tuleb üks tõeline pikalauapidu korraldada, mistõttu ei saa öelda, et koogitegu untsu oleks läinud, ehk hoopis vastupidi. Ei saa jätta mainimata, et mulle meenus mu paari aasta tagune vahva reis Marimaale, mille jooksul lugematu hulga pannkooke ära sõin, sest iga pikk laud, mille taha meid istutati, oli lookas justnimelt pann

Kõik sai alguse sellest, et vaatasin - õieti neelasin - lõpuks menuseriaali "The Wire". Tore oli üle tüki aja tunda nii palju tundeid, mida pakkusid mitmeplaanilised tegelased. Mõtlesin, milliste kirjanike teostest võiksin otsida sarnast elamust ja millegipärast tõmbas 19. sajandi realistide poole. Ehk võiks sealt leida lugusid ja konflikte, milles kohtuvad ülev ja madal, õilis ja reetlik, põhimõtted ja põhimõttelagedus, isad ja pojad jne. Tolle aja kirjandusele mõtlemine pani mind omakorda arutlema selle üle, milline on tänapäeval klassikute, näiteks Dostojevski, lugejate vanuseline jaotus. Ma ei uurinud muidugi midagi selle kohta, aga kaldun arvama, et enamik inimesi, kes on lugenud Tolstoid, Dostojevskit, Balzaci jt, on seda teinud hilisteismelisena ja kohustuslikus korras. Ometi pole need klassikaks saanud teosed ju kirjutatud sellist sihtrühma silmas pidades. (Meenub linnalegend leidurist, kes mõtles välja geniaalse pakendi tükksuhkrule, aga kes oli sunnitud enesetapu te

Aasta möödus raamatutega pidevas kontaktis olles. Pöörded elus ja maailmas panid tavalisest rohkem raamatutest otsima seda, mida päriselus piisavalt polnud: seltsi, juhatust ja lohutust.  Kui esile tuua kõige lemmikumad, siis need: Daniel Galera "Verest nõretav habe" Varlam Šalamov "Kolõma jutud" Virginie Serpentes "Vernon Subutex I" Anete Melece "Kiosk" Aga olgu järgnevalt vähemalt ära nimetatud ka kõik ülejäänud. Loetud Proosa Alice Munro "Kallis elu" - Lühijutud-novellid Kanada päritolu Nobeli preemia laureaadilt. Tegevuspaik Kanada, tegevusaeg peamiselt II maailmasõjale järgnenud aastakümned (vist). Lood olid natuke nagu suvalised lõigud inimeste eludest ja nende keskmes oli mingi juhuslik kohtumine või justkui tühine juhtum, mis ometi kuidagi pöördeliseks osutus. Millegipärast valdas mind lugedes mingi ebamugav tunne. Nagu oleks kellegi lähedase inimese kohta teada saanud midagi, mida poleks teada tahtnud.  Bern Schlink "Ette

Lugesin hiljuti vaheldumisi Svetlana Aleksijevitši "Pruugitud aega" ja Varlam Šalamovi "Kolõma jutte". Selle tulemusel mõtlesin mitme nädala jooksul peamiselt loomastunud inimestele ja mädast lirtsuvatele kalossidele. "Aga kes jaksaks palja trauma peal elada", nagu kirjutas Kalev Kesküla. Jäin siis mõtisklema, mille tujutõstvaga end sumedal laupäevaõhtul kostitada, kui meenus hiljuti teatris nähtud stseen, kus Jörgen Liik Marika Vaarikule röögatas: "Nii, kes mul vabatahtlikult mune tahaks lakkuda!?". See oli Lauri Lagle lavastusest "Sa oled täna ilusam kui homme", kus esitati muuhulgas kümneid luuletusi ning see rida Kasemaa omast oli ainus, mille ma deklameeritust ise tuvastada suutsin. Luulekogu mul käepärast polnud, aga ajasin dressi selga ja sõna otseses mõttes jooksin raamatupoodi ja tagasi ning õhtu oligi korras! Tuju hea ja piinatud inimesed vähemalt mõneks tunniks unustatud. Kasemaa on võtnud täiskasvanute lehe kuulutustest esim

Lugesin aasta tagasi järjest läbi Svetlana Aleksijevitši " Tšernobõli palve " ja " Sõda ei ole naise nägu ". Kuna üks oli parem kui teine, asusin nende järel kohe ta "Pruugitud aja" kallale. See on samasugune intervjuudena kogutud monoloogide kogumik, teemaks inimeste tunded, mõtted ja mälestused elust enne ja pärast Nõukogude Liidu lagunemist. 168. leheküljeni lugesin, siis enam ei jaksanud. Elamus kiskus liiga rusuvaks. Jätsin asja sinnapaika, kuniks tänavu sügisel tundsin, et viimasel ajal on neid vahvaid lasteraamatuid juba piisavalt loetud, aeg on naasta millegi tõelisema juurde. Nagu öeldud, on selle raamatu aines elu enne ja pärast Nõukogude Liidu lagunemist. Sõna saavad sõja- ja töökangelased, kommunistid ja kapitalistid, ohvrid ja timukad, noored ja vanad, vangid ja politseinikud, venelased ja kaukaaslased, mehed ja naised. Mitte eriti üllatuslikult saab lugeda, kuidas varem tsiteeriti köögilaua taga Gogolit ja Puškinit ning oluline oli suure idee

Päris tore oli vahelduseks lugeda lobedat ajaviitekirjandust, mis tarbimisel mitte mingisugust vastupanu ei osutanud. Juhtus lausa nii, et kui diivanil laiseldes oli dilemma, kas ajuvabalt Redditis surfata või Luitsalu raamatut lugeda, valisin viimase. Rõõm oli küll üürike, sest raamat sai lihtsalt nii ruttu läbi. "Ka naabrid nutavad" jutustab mahedalt iroonilises võtmes elust Lehtla-nimelises mereäärses uusasumis. Puid seal pole, on vaid pöetud muru ja maast laeni akendega majad, kust naabrid sisse saavad vahtida. Mulle jäi mulje, et iga tegelane kujutas justkui mingit stereotüüpi või klišeede kogumikku, mitte omaette isiksust. Esindatud on wannabe-influencer teismeline; pärast terviseriket rattaliibukad selga tõmmanud rikas keskealine paks mees; pealtnäha unistuste elu elav koduperenaine, keda mees vaimselt ja füüsiliselt terroriseerib; kade ja kahtlustav naine, kes purjus peaga foorumites räuskamas käib jne. Ainult Mustamäelt pärit pensionär Maire, kellele poeg Lehtlasse

Lugu algklassilapsest Rune, kes oma probleemide lahendamiseks kehastub öösiti pruuniks superkangelaseks Pruune. Probleeme ja stressi on Runel hulgi. Ta on pool aastat tagasi kolinud uude kohta, kus pahatahtlikud poisid teda ja ta sõpru kiusavad. Keegi ta muret aga tõsiselt ei võta, ema poetab vaid vahepeal pisara, sest ei taha uustulnukana kellegagi kobisema minna. Samas pole muidugi emalgi kerge, sest ta isa on äsja - täpsemalt raamatu esimesel leheküljel - surnud. Vanaisa surm on paras üleelamine ka Rune jaoks. Jutustuses aset leidvate seikluste taustal tegelevad täiskasvanud matuste korraldamise ja lahkunu asjade sorteerimisega, samas kui Runet pühendatakse toimunusse umbes nende lausete jagu:  "Õhtupoole tuli isa Runele järele. Siis ütleski isa seda. Ütles, et vanaisa on surnud. "Ahah," vastas Rune ja pani jopi selga."  Aga laps igatseb oma vanaisa ja on oma leinaga kuidagi üksi jäetud. Nii et pole imestada, et olukorraga toime tulemiseks hakkab ta öösiti vanais