Postitused

Primo Levi "Kas see on inimene"

Kujutis
"Varem või hiljem jõuavad kõik oma elus selgusele, et täiuslikku õnne pole olemas, kuid vähesed tõdevad vastupidist: et ka täiuslikku õnnetust pole olemas. Hetked, mil tajume ühte või teist neist piirseisunditest, on oma olemuselt väga sarnased: nad tulenevad meie inimeseksolemisest, mis ei salli mingisugust ebamäärasust. Me pole rahul oma alati pooliku teadmisega tulevikust; ja mõnel juhul on selle nimeks lootus, teinekord jälle ebakindlus homse suhtes."

Ma lugesin seda tsitaati kuskilt ja millegipärast pidasin vajalikuks seepärast läbi lugeda raamat, millest see katkend pärit on -  Primo Levi "Kas see on inimene". Primo Levi oli keemik ja kirjanik, Itaalia juut, kes alates 1944. aasta veebruarist 1945. aasta jaanuarini Auschwitzis viibis. Sellest "Kas see on inimene" jutustabki. Kaines toonis raamatut on üksjagu kiidetud kui üht parimat Auschwitzi kogemuse kirjeldust. Lugemine läks ruttu ja nii lobedalt, et tundsin end peaaegu süüdi. Kuidas siis nii – i…

Allan Vainola "Inventuur"

Kujutis
Mõnus mahe paari õhtu lugemine Allan Vainola värvikatest juhtumistest aastatel 1980-2011. Umbes nagu vastus palvele "Räägi, mida lahedat sa nooruses tegid!". Autori isikust tulenevalt on need mälestused muidugi ka lõik eesti muusikaajaloost ja ju kultuuriloost üldisemaltki. Saame lugeda kultusbändide sündidest ja arengutest, muusikamoe muutustest (proge, punk, new wave, elektroonika jne) ja riigikorra vahetumisest argielu taustal. Raamatus pole arvete klaarimist ega musta pesu pesemist. Pigem on autor oma kaasaegsetest just eriti sõbralikus võtmes kirjutanud ja neist paremaid ja huvitavamaid külgi esile toonud. Samas ei ole need meenutused ka kuidagi ümaranurgalised, lugejaga jagatakse ka üksjagu tempe, üleastumisi ja kriisegi, aga need ei ole minu meelest kuidagi sensatsioonimaigulised. Sümpaatne!

Fredrik Backman "Mees nimega Ove"

Kujutis
"Mees nimega Ove" paistab olevat väga populaarne ja armastatud raamat, mistap tunnen end veidi ebakindlalt siin kräunuma hakates, aga arvamuste paljusus loeb ju ometi ka midagi.
Peategelane Ove on 59-aastane Rootsi mees, kellele on tähtsad põhimõtted ja lojaalsus. Selline tüüp, kelle meelest normaalne inimene oskab ise endale maja ehitada ning kes automaatkastiga auto juhtimist autojuhtimiseks just ei pea. Mõelge, milline võiks olla selline stereotüüpiline vanakooli päss ja üsna suure tõenäosusega on autor need iseloomujooned ka Ovele omistanud. 
Mitte eriti üllatavalt on Ove suhteliselt ebameeldiv inimene, kes oma põhimõtetest ajendatuna alatasa õigust taga nõuab, kusjuures ükski asi pole liiga väike, et sellepärast näiteks naabri peale karjumata jätta. Siinkohal võite juba mõelda - kuidas võib ülemaailmselt menukaks saada raamat, mille peategelane säherdune tropp on? Eks ikka sellepärast, et Ove tropluse põhjuseid peab otsima ta ebaõnne täis minevikust. Parasjagu toimuvat…

Chinua Achebe "Kõik vajub koost"

Kujutis
Mida vähem kirjutada, seda raskemini see tuleb ja seda harvemini ma suudan end selleks kokku võtta, aga pärast Chinua Achebe "Kõik vajub koost" lugemist tundsin, et mul lasub peaaegu moraalne kohustus midagigi sellest elamusest üles märkida. Lihtsalt tahaks, et teadmine selle teose olemasolust jõuaks võimalikult paljude inimesteni, kellele see midagi pakkuda võiks.
Achebe jutustab traagilise loo 19.–20. sajandi vahetuse Nigeeriast. Peategelane Okonkwo on üle küla maadleja ja muidu kõva mees, kel kodus kolm naist ja viis vaenlase kolpa. Isa oli tal aga ludri ja luuser ning Okonkwo, kes ta pärast suurt häbi tunneb, püüab teha kõik, et elada teisiti. Kõik edeneb plaanipäraselt, kuniks ta teeb kogemata midagi sellist, mis ta õilmitsemisele pidurit tõmbab ja kogu elu pea peale pöörab. Järsku on kõik nii pekkis, et tundub peaaegu uskumatu, kuidas asjalood nii ruttu nii halvaks saavad minna. Kõik ei ole siiski läbi, Okonkwo rassib edasi, kuid tema isikliku tragöödia taustal keriva…

Maarja Kangro "Minu auhinnad"

Kujutis
Maarja Kangro on kirjutanud raamatu kirjandusauhindadest. Raamatu esimeses pooles räägib ta auhindadest, millega teda pärjatud on, sekka natuke ka žüriides osalemisest, teine pool on rohkem meta – auhindade ajaloost, nende sotsioloogilis-kultuurilis-misiganes aspektidest läbi aegade ja üle maailma. Esimene meenutas süžee poolest kangesti Kangro proosat, ainult et seekord siis pärisnimede ja pärisinimestega. Selline läbilõige tänapäeva kultuurielu ladviku tegemistest. Muuhulgas sain teada, et pärjatud kirjanikul on komme napsisena autoga sõita. Mis on lubatud Jupiterile jne?
Mõtlesin, et huvitav, et auhindadest võttis kirjutada keegi auhindadega pärjatu. (Kui ajalugu kirjutavad võitjad, siis pole muidugi imestada.) Kangrol on auhindu jalaga segada, ta käib restoranides, reisib ringi, kannab peeneid riideid, oskab keeli, valdab eneseirooniat ja pole ilmselt hulga targem mitte ainult keskmisest lugejast, vaid ka keskmisest kirjanikust. Sellised moodustavad koorekihi, aga kuskil on need …

Pete Pfitzinger, Scott Douglas "Road Racing For Serious Runners. Multispeed Training: 5K to Marathon"

Kujutis
Kui mind mingi uus asi üle keskmise huvitama hakkab, alustan ma tavaliselt sellest, et võtan ette Estri ja kammin läbi kogu kirjanduse, mis sel teemal kohalikes raamatukogudes saada on. Viis aastat tagasi vedasin ma nii koju kokku kogu Tallinnas leiduva õmblemisalase kirjanduse, tänavu olen teinud sama jooksmisalase lugemismaterjaliga. Kuna valik pole nii lai, kui tahaks, ja teadmised on algajale kohaselt puudulikud, siis pole ma kuigi pirtsakas olnud - loosi on läinud peaaegu kõik, mis huvipakkuva märksõnaga Estris sildistatud on. Sel moel sattus mu kätte ka Pete Pfitzingeri ja Scott Douglase "Road Racing For Serious Runners". Tegelikult oleksin ma tahtnud küüned taha saada Pfitzingeri teosele "Advanced Marathoning", aga seda polnud Tallinnas saada. Natuke piinlik on muidugi pehmekoelise asjaarmastajana rääkida raamatutest, mille pealkirjades on sõnad serious või advanced, kuid midagi pole teha, kui tulemused natukegi korda lähevad, saabub üsna ruttu aeg, kui raa…

Anti Saar "Külaskäik"

Kujutis
Esiteks hakkasin ma lugema Max Porteri proosapoeemi "See linnuke on lein". Selle lugemise ajal suri nii palju inimesi ära, et mul said viimseni otsa luuletused, mida ajalehte pandavates kaastundeavaldustus tsiteerida. Ootasin, et linnuraamat pakub lohutust, aga ei tulnud sealt midagi. Õnneks sai raamat otsa ja sellest ajast saati pole ma enam surmateateid saanud (ptüi-ptüi-ptüi), aga kuna teema oma aktuaalsust pole kaotanud, tahtsin sellega jätkata.
Laenutasin Anti Saare kirjutatud ja Anna Ringi illustreeritud lasteraamatu "Külaskäik". Poisi vanaema on kevadel surnud ja nüüd, sügisel läheb ta vanaisale külla. Läbi õuna ussiaugu sukeldub ta vanaemaga seotud mälestuste labürintidesse ja see kõik on väga ilus ja väga kurb.
Raamat on õhuke – paarkümmend lehekülge – ja pilte on rohkem kui teksti, aga midagi on selles nii tabavat, nii õigeid nuppe vajutavat, et ma hakkasin raamatut lugedes muidugi kohe nutma (laskmata end segada tõsiasjast, et viibisin parasjagu tööl). …

Seppo Anttila, Harri Hänninen, Kalle Kotiranta, Tuomo Lehtinen, Ari Paunonen "Jooksja käsiraamat"

Kujutis
Kui ma sügisel jooksmas hakkasin käima, mõtlesin, et kui ma igasuguste ambitsioonideta jooksen, pole tarvis hakata pilli lõhki ajama. Peened botased, mingisugused sissesöödavad geelid, higimaitselised joogid, lihastreening, treeningplaanid - pole minu asi, sest ma ajan oma kakskümmend aastat vanad püksid jalga ja lihtsalt loivan paarkümmend minutit värskes õhus, et meel rõõmsamaks läheks. Selleks ei pea ometi mingit tehnikat valdama, sest sörkida oskab ometi iga loll.
Üsna kiiresti läks kõik muidugi käest ära, sest ma tahtsin veel ja veel ja veel ning muidugi hulga kaugemale ja palju kiiremini ja seda kõike KOHE. Tulemus ei lasknud end kaua oodata ja tulemuse all ei pea ma silmas 40 minutiga 10 km läbimist, vaid rõvedat valu sääreluus. Siis hakkasin leppima kurva tõsiasjaga, et peale mu tahte allub mu keha ka loodusseadustele. Tuli hakata mõtlema, mida ja kuidas ma täpselt teen. Samas ei tahtnud ma kõige sellega üle pingutada ja seepärast tahangi ma täna paar sõna kirjutada soomlaste…

Emil Cioran "Lagunemise lühikursus"

Kujutis
Mis siin ikka kosta, Emil Cioran tuntud headuses, kusjuures headuse all pean silmas nihilismi, mis saab olla samal ajal nii karastav kui ka naerutav. Aastaid tagasi kirjutasin ta teosest "Sündimise ebaõnnest" ja ega ma praegu suurt rohkem midagi kosta oskagi. "Lagunemise lühikursus" on teemaderingi poolest üsna sarnane sündimisraamatuga, ühiskonna- ja ajalooteemat oli vist küll rohkem, kui ma nüüd õigesti mäletan. Tekstikesed on küll veidi pikemad, aga siiski lühikesed. Võib-olla ta võlu ongi see killustatus, vaevalt ma teda pikkade traktaatidena seedida jaksaks. Pealegi, mis seal salata - olgugi, et "Lagunemise lühikursus" pole mahukas teos, lugesin ma seda peaaegu viis aastat. Polnud ka väga tahtmist tagant kiirustada end.
Lugesin ja olin veidi imestunud, kuidas ta küll nii värvikalt kirjutada suutis. Oli ju Cioran Rumeenias sündinud, kuid Prantsusmaale kolinuna hakkas ta mingil hetkel prantsuse keeles kirjutama. Ma lugesin eestikeelset tõlget ja imest…

Richard P. Feynman "Te ju naljatate, hr. Feynman!"

Kujutis
Richard Feynman oli kuulus füüsik, kes osales aatompommi väljatöötamisel ja sai 1965. aastal Nobeli preemia. "Te ju naljatate, hr. Feynman!" ei ole aga teadus- ega isegi mitte aimekirjandus, vaid kogumik anekdootlikke mälestusi, mis on kirja pandud lindistatud vestluste põhjal, mida Feynman oma sõbra Ralph Leightoniga pidas. Nende vahvate lugude kaudu avaneb lugejale pilt uudishimulikust, ülemeelikust ja šarmantsest teadlasest, kellel õnnestus põhimõtteliselt kõik, mis ta ette võttis, alustades trummimängust ja lõpetades aatompommiga.
Kõlab nagu mu uus lemmikraamat, aga tegelikult oli see lugemiskogemus üsna ebameeldiv. Esiteks oli tunne, et tõlge ei vea vestluslikku stiili välja. Ma ei oleks tahtnud kogu aeg teksti tõlgitust tunda, aga tundsin. Teiseks pole mul midagi ebameeldivate karakterite vastu, aga ebameeldival ja ebameeldival on vahe. Feynman tegi enda meelest tihti mingeid vempe teiste kulul, aga pooltel juhtudel oli ta minu meelest lihtsalt douche. Üsna ruttu tüüt…