Voldemar Panso "Naljakas inimene"

Mõnusalt lõbusad ja värvikad vested Kassarimaast ja sealsetest inimestest, kõrvalosas neli aastaaega. Millegipärast raamatut kätte võttes hästi ei uskunud, et kohati tõesti naljakas võib olla, aga oli küll. Erilist mõnu pakkus Kassari naiste suuvärk ja kõnepruuk. Ma ei tea paremat asja ilma peal, kui inimesed, kes oskavad "juturattale rihma peale panna", nii nagu seda tegi näiteks Panso sõber Kase Anna. Peale selle on muidugi omaette kunst neid sõnaduelle ja vaimukusi kogu oma ilmekuses kirja panna. Astunud ta viltuvajuvasse majja, mille Anna ise kohale vedanud ja kokku pannud, märkan tagakambris suurendatud vanamoodsat fotot. Anna noorena on kreeka ninaga, kõrval keegi meesterahvas. "Kes see on?" küsin. "See mu esimene mees." "Ah seesama ta ongi." "Seesama, raibe, näh." "Noh, kuidas ta oli ka?" "Maitseasi, minule ta, kurat, küll äi meeldind." "Miks sa siis läksid talle?" "Loll olin. Teised käisid peal