Kohustuslikult Vabatahtlik Kirjandus

"Verest nõretava habeme" lugemine tegi mind nii õnnelikuks. Asi pole selles, et tegu oleks mingi positiivse programmiga naljalooga, kaugeltki mitte. Olin lihtsalt rõõmus, et Daniel Galera on osanud sellise raamatu kirjutada. Üks raamat, mis ka raamat on, ja üks kirjanik, kes ka kirjanik on! Kui aasta alguses loetud "Vernon Subutex 1" ehk välja arvata, siis polnud ma juba tükk aega lugenud ilukirjanduslikku teost, mis tekitanuks tunde, et loetava raamatu olemasolu maailmas mingit tähtsust omaks. Aga nüüd siis raamat, mis pani tundma, et selliseid raamatuid lugemata on mu elu hulga vaesem.
Lugu on muidu selline, et üks isa räägib enne surma oma pojale vanaisast, kes olevat surnud Brasiilia väikelinnas Garopabas kohalike inimeste kollektiivse käe läbi. Asjaolud on segased ja saladuslikud, nagu vanaisa isikki. Lapselaps, kes pole tegelikult enam mingi laps, võtab lahkunud isa vana koera Beta ja seab end mõneks ajaks sisse Garopabasse, et asja uurida. Ainult et vanaisa p…

Heiki Pärdi "Eesti argielu" jutustab sellest, kuidas eesti talupoegadest 150 aastaga moodsad eurooplased said. Vaatluse all pole aga mõtteloo ajalugu ega revolutsioonilised sündmused, vaid ennekõike olmetingimused ja hügieen. Raamat edeneb vaatamata paljudele viidetele ja ääremärkustele jõudsalt ja lõbusalt. Mulle jäi mulje, et autor oli kirjutades konstantses hämmingus. Üldse mitte nina kirtsutav või põlastusega olevikust minevikku vaatav, vaid justnimelt hämmingus. Ma ise küll üllatusin ehk mõnest seigast lugedes (jalanõusid hakati tuppa tulles ära võtma alles 20. sajandi keskel!), aga midagi päris kummalist nagu ei kohanudki. Võib-olla olin saanud hea ettevalmistuse Jonas Frykmani ja Orvar Löfgreni "Kultuurset inimest" lugedes - see raamat oli Rootsi keskklassi tekkest ja muuhulgas nende hügieenist, mis muide polnud kuigi erinev eestlaste omast. Tänapäeval on inimestel muidugi puhtusele mõeldamatult teistsugused standardid kui sada aastat tagasi, aga praegugi o…

Mulle on Jaak Jõerüüt avaliku elu tegelasena sümpaatne, samuti mäletan, et ta romaan "Muutlik" pakkus kümme aastat tagasi üsna meeldiva lugemiselamuse. Sellest üksi on tegelikult natuke vähe, et panna mind kellegi memuaare lugema, kuid millegipärast seekord nii läks. "On nagu on" on tegelikult raamatupikkuseks paisunud ajakirjaintervjuu. Aita Kivi on esitanud õige nürisid küsimusi lapsepõlve, suguvõsa ajaloo, hipiaastate, kirjaniku- ja diplomaadielu kohta ja Jõerüüt on neile lehekülgedepikkusi vastuseid kirjutanud. Raamatu alguses mõtlesin, et panen pärast GoodReadsis neli tärnikest viiest, keskpaigaks olin kaldumas kolme tärni poole ja lõpuks panin üldse kaks. Esiteks olid küsimused igavad ja kulunud, teiseks oli vastustes vähe huvitavaid fakte ja palju, väga palju tundlemist ja mingit aforismiambitsioonidega klišeedeküllast sõnavahtu, mis mind lõpuks silmi pööritama ajas. Üks mu lemmikuid näiteid eelneva illustreerimiseks: 
"Ega intuitsiooni ainult uudiste …

Populaarse prantsuse kirjaniku Jean Echenozi kirjutatud "Jooks" räägib  Tšehhoslovakkia jooksja Emil Zátopeki tõusust pikamaajooksu absoluutsesse tippu sõjajärgses Tšehhoslovakkias. Peale selle, et Zátopek igasugustel distantsidel muudkui võitis ja võitis, paistis ta oma kaasaegsete seas silma ebaelegantse jooksutehnika ning hullumeelsuseni küündiva pühendumuse ja leidlikkusega (vannis ühe koha peal pestava pesu sees kaks tundi olete jooksnud?). Samas varjutas ta edu tollane geopoliitiline olukord, mille tõttu ei saanud ta nii palju välismaal võistelda, kui ta võimetele kohane oleks olnud.

Seda kõike ja natuke rohkematki teadsin ma juba enne lugema asumist, aga ei saa öelda, et ma pärast raamatu lõpetamist eriti targem oleks olnud. Echenoz oleks justkui Wikipedia artikli ette võtnud, sealt olulisemad faktid välja noppinud ja nende ümber siis oma kelmikat jutuvahtu klopsinud. See vahva stiil tekitas tunde, nagu filmi "Amelie" jutustaja oleks pandud Zátopeki elu ümb…

Svetlana Aleksijevitši raamatute lugemine trööpas mu nii ära, et ma ei tahtnud tervelt kaks kuud midagi lugeda. Nagu söögiisu oleks ära kadunud - vahepeal natuke proovisin mõnda raamatut näksida, aga sellest ei tulnud midagi välja. (Siinkohal oleks lihtne söömismetafooridega jätkata, aga püüan kogu väest seda vältida.) Mõtlesin siis mingitsorti leebema kirjandusega õnne proovida ja Piret Raua uus täiskasvanutele mõeldud romaan näis selleks hästi sobivat.
Mulle on Piret Raua lasteraamatuid lugedes väga meeldinud, kuidas neis on aeg-ajalt vihjatud täiskasvanute probleemidele, kusjuures need vihjed on kuidagi nii tabavad olnud, et igasugune pikem seletamine pole üldse vajalikki tundunud. Mäletan, et eriti läks mulle südamesse lugu tillukesest emmest, milles täiskasvanust peategelane eneseusu ja ühe jobu Allaniga hädas oli. Veel on mulle väga meeldinud, kuidas Piret Raud on pareerinud silmi pööritama panevalt tobedaid intervjuuküsimusi. Ei oska kohe ühtegi näidet tuua, aga minu mäletamis…

Minu meelest on sõjad on nagu mingid suured korporatsioonid, riigid või hiigelprojektid, mille puhul ei jää üle muud, kui imeks panna, kuidas üks määratult suur inimkobar suudab kuidagi organiseeritult ühise suure eesmärgi suunas töötada ja selle tihtipeale ka saavutada. Inimesed ei suuda vahel kahekesigi kokkuleppele jõuda ja midagi koos teha, kuidas suudavad seda tuhanded, miljonid inimesed!? Ühest küljest on selleks vaja muidugi juhte, plaane, visioone ja kõike muud tühjalt kõmavat (aga vajalikku), samas on need ikkagi üksikisikud, kes kuskil kaevikus või laua taga oma individuaalseid väikseid ülesandeid täidavad. Ma ei ole vist eriti palju sõdadest lugenud, aga mulle on jäänud mulje, et raamatud sõdadest on enamasti ikka lood kuulsatest strateegidest ja kindralitest, neist, kelle nimesid me teame ja kes otsustavad, mida väiksed nimetud inimesed tegema peavad, et neid eesmärke saavutada. Svetlana Aleksijevitš on raamatus "Sõda ei ole naise nägu" andnud sõna Nõukogude Lii…

Svetlana Aleksijevitš on valgevene kirjanik, kes lindistas kümne aasta jooksul poole tuhande inimese mälestusi Tšernobõli katastroofist. Raamat "Tšernobõli palve" on kompositsioon neist mälestustest. Kirjanik on välja valinud mäletajad-meenutajad, sättinud lood sobivasse järjekorda, lisanud sulgudesse mõne üksiku märkuse selle kohta, kui jutustaja on järsku vait jäänud, naerma hakanud või hüsteeriliselt nutma puhkenud. Sõna saavad likvideerijad ja nende naised, ametnikud, meditsiinitöötajad, teadlased, õpetajad, lapsed, sõjaväelased, keelatud tsooni elama jäänud vanakesed.
Ei oska öelda, kui palju neid mälestusi toimetatud on, aga sisuliselt on selle teose autor rohkem vahendaja kui kirjutaja rollis olnud (või vähemalt nii seda raamatut lugejale esitletakse). Mingis mõttes tundub, et mis see siis ära ei ole, pole eriline kunst sellist mahlast ainest põnevalt esitleda, aga kuidagi on Aleksijevitš selle ülesande eriti meisterlikult lahendanud. Kui kalkide faktide asemel lubat…

Kolme hommikusöögi kõrvale läbi loetav "Väikesed naudingud" kõlab natuke kahtlaselt, eriti kui veel autor on prantslane (näiteks ikka tundus kuidagi, et kindlasti leiavad mainimist mingid pagaritooted ja peamiselt nende lõhn). Liiga meeldiv, liiga lühike, liiga käepärane ja natuke liiga samastumist võimaldav. Saatesõnas mainib tõlkija Indrek Koff väikeste naudingute näidetena vanaema pannkookide valmimise järel ootamist, pärast kelgutamist õhetavate põskedega tuppa jõudmist, värskelt niidetud muru lõhna - saate aru küll. Just sedasorti asju - ehk minu meelest põhimõtteliselt klišeesid - ootasin ka Delermi raamatukeselt. 
Olin üllatunud, kui ei leidnud siit pea midagi oodatut. Võib-olla ainumas pisike nauding, millega mina samastusin, oli rõõm esimesest õllesõõmust (kusjuures teose pealkiri originaalis on "La Première Gorgée de bière et autres plaisirs minuscules" ehk "Esimene õllelonks ja teisi pisinaudinguid"). Delerm kirjutab pisikogemustest, mis rõõmu…

Kihvt raamat Beryl Markhamilt (1902–1986), kes sündis Inglismaal, kuid kasvas üles Keenias oma isa hobusefarmis kohalike lastega mängides ja loomi taga ajades. Markhamist sai juba noorena hinnatud hobusetreener ja veidi vanemana lendur, kes esimesena üksi Inglismaalt üle Atlandi ookeani Põhja-Ameerikasse lendas (nagu teada sain, on üle Atlandi idast läände raskem lennata kui vastupidises suunas). 
"Koos ööga läände" ei ole autobiograafia sünnist surmani, pigem põnevaimad peatükid Markhami elust ja tegemistest 1920–1930ndate koloniaalajastu Aafrikas. Nende mälestuste põhjal tekib päris värvikas pilt kolonisaatorite ja kohalike suhetest, Aafrika loodusest ja ka tolle aja tehnilistest saavutustest, kusjuures kõik see on serveeritud kuidagi mõnusalt uljas, julges ja isepäises kastmes. Ju ta oli ikka lendur, kes raamatu kirjutas, mitte kirjanik, kes ka lendas, aga peab ütlema, et kirjutamine tuli tal samuti väga hästi välja. Muide, võib-olla on minust nõme sellele tähelepanu pöö…

"Varem või hiljem jõuavad kõik oma elus selgusele, et täiuslikku õnne pole olemas, kuid vähesed tõdevad vastupidist: et ka täiuslikku õnnetust pole olemas. Hetked, mil tajume ühte või teist neist piirseisunditest, on oma olemuselt väga sarnased: nad tulenevad meie inimeseksolemisest, mis ei salli mingisugust ebamäärasust. Me pole rahul oma alati pooliku teadmisega tulevikust; ja mõnel juhul on selle nimeks lootus, teinekord jälle ebakindlus homse suhtes."

Ma lugesin seda tsitaati kuskilt ja millegipärast pidasin vajalikuks seepärast läbi lugeda raamat, millest see katkend pärit on -  Primo Levi "Kas see on inimene". Primo Levi oli keemik ja kirjanik, Itaalia juut, kes alates 1944. aasta veebruarist 1945. aasta jaanuarini Auschwitzis viibis. Sellest "Kas see on inimene" jutustabki. Kaines toonis raamatut on üksjagu kiidetud kui üht parimat Auschwitzi kogemuse kirjeldust. Lugemine läks ruttu ja nii lobedalt, et tundsin end peaaegu süüdi. Kuidas siis nii – i…