Kohustuslikult Vabatahtlik Kirjandus

Pole vist ikka kõige parem mõte lapsepõlvelemmareid surkima hakata, eriti kui tegu on kellegi teise nostalgiateostega. Näiteks mina ei olnud kordagi enne mingist Kollasest Robertist kuulnud, aga siis selgus, et maailmas on vähemalt üks inimene, kelle lapsepõlv olnuks poolik raamatuta „Kollane Robert. Tiwi-wapu saladus“. Raamatu esimene lugu fantaasiale palju ruumi ei jätnud, sest kui on teada, et tegu on detektiivlooga ja pealkiri on „Kollane Robert“, pole juba enne lugema asumist eriti keeruline välja mõelda, kes kõigis kelmustes süüdi on. Nii et tegelikult oli see pigem selline põgusate huumorimomentidega seiklusjutt, mitte ootamatu lõpuga pinev detektiivjutt. Teine jutt, "Tiwi-Wapu saladus", oli sutsu huvitavam ja rahuldustpakkuvam. Selles loos on sündmuste keskpunktis Detektiivklubi, kelle liikmed lahendavad sekeldusi seoses Tiwi-Wapu nimelise puuslikuga. Mu ülevaate puudulikkuse põhjuseks on lugemismälestuse järk-järguline kadumine, kuna lugesin seda teost tegelikult ju

Käisin hiljuti Haapsalus ja Wiedemanni tänavale sattudes tabasin end kaaslastele seletamast, miks ja kui tähtis mees see Ferdinand ikka oli. Samas selgus, et tean tast ikka mitu grammikest vähem, kui seda endalt eeldasin. Egas midagi, marssisin raamatukokku, kus mind ootas Wiedemanni elu- ja teadustegevusele pühendatud teos Paul Aristelt, mille kolmas trükk anti välja 2005. aastal, mil Wiedemanni sünnist möödus 200 ja Ariste sünnist 100 aastat. (Hakkasin praegu mõtlema, et kui mingil põhjusel peaks selline kokkusattumuslik traditsioon eesti keeleteaduses jätkuma, oleks järelikult 2005. aastal sündinud tulevane keeleguru.) Lugedes jäi kangesti mulje, et Ariste on võtnud oma pühaks eesmärgiks purustada müüt Wiedemannist kui kabinetiteadlasest, rõhutades pidevalt, kuidas ta ikka välitöödel käis ja keelejuhtidega suhtles. Kui see alati võimalik polnud, siis mitte tahte-, vaid rahapuuduse tõttu. Sel põhjusel ei olnud tal võimalik kaugemate soome-ugri keelte grammatikate koostamisel nende p