Kohustuslikult Vabatahtlik Kirjandus

Lugemislauale sattus järjekordne muusikaraamat. Patti Smithi kallal ma juba laamendasin , nüüd on kord Rainer Jancise teose "Valgus tunneli lõpus" käes. Jälle võtsin ette muusiku ja bändi, millega mul isiklik seos puudub, samas olin huvitatud tolle ajastu Eesti muusikaelust. Lugedes süvenes tunne, et autor oleks pettunud ja võibolla pahanegi, kui ta teaks, et ta kirjutatut loeb keegi, kel pole Metro Luminaliga emotsionaalset ega musikaalset seost, ning, mis veel hullem, kes arvas siiamaani, et Metro Luminal oli eelkõige Allan Vainola bänd. Teose põhjal võiks nimelt arvata, et Metro Luminal oli pigem Rainer Jancise saatebänd, sest just tema oli selle kollektiivi a ja o, loominguline juht jne. Vabalt võib muidugi kõik nii olla, aga kuna teos on nõnda subjektiivne, teeb see skeptiliseks ja tekitab kahtlusi. Ta muidugi ei salga seda. "Kindlasti näevad Kristo, Kalle ja Allan fakte hoopis teises valguses, mäletavad erinevaid sündusi ja kirjutaksid hoopis teistsuguse raa

2013. aastal olin kuidagi hullunud ja lugesin ebanormaalselt palju lasteraamatuid. Otsustasin, et 2014. aastal teen eriti läbimõeldud valikuid,  rõhun kvaliteedile, mitte kvantiteedile ning üritan lõpetada pooleliolevaid raamatuid. Selle tulemusel lugesin umbes kolm korda vähem raamatuid kui tunamullu, aga seda see kvaliteedile rõhumine vist tähendabki. Aasta ilukirjanduslik elamus: Michel Houellebecq "Kaart ja territoorium", aga mitte oma suurepärasuse tõttu (sest seda see eriti ei olnud), vaid see oli üks väheseid arvestatavaid ilukirjanduslikke teoseid, mida ma lugesin. Ma ei saanud sellest teosest eriti mõtteainet, aga lugemine läks lahedalt ja tempokalt. Raamat, millest ma kõige rohkem teistele rääkisin: Tyler Hamiltoni ja Daniel Coyle'i "The Secret Race" dopingust rattaspordis. Valdkond, millest ma mitte midagi ei teadnud, aga mis lugedes väga põnevaks osutus. Napilt teise koha saab selles kategoorias Meg Lukens Noonani "The Coat Rout