Kõndimine on tore, lugemine on tore, ju siis on ka kõndimisest lugemine tore. Vähemalt nii ma selle raamatu ostmist endale põhjendasin. Ja tõesti, raamat on päris tipp-topp. Gros kirjutab eri liiki kõndimisest ja milliseid mõtteid ja tundeid kõik need eri kõndimised tekitada võivad. Kõndida saab ju üksi või mitmekesi, mägedes ja linnades, võib niisama uidata või palverännakule minna - ilmselge, et kõndimiskogemused võivad seega õige erinevad olla. Suurem osa raamatust kasutab illustreerivaid näiteid kõndimislembeste suurvaimude eludest, esindatud on näiteks Nietzsche, Rimbaud, Gandhi, Rousseau, Thoreau. See oli päris kena võte, mulle need kirjeldused täitsa meeldisid, erandi pean aga tegema Thoreaule. Talle pühendatud leheküljed läksid nii loodusromantiliseks kätte ära, et mul sai sellest lüürilisest jauramisest väga kiiresti villand (mõne teise tüübi puhul oli tegelikult sama häda, aga veidi lahjemas vormis). Mulle meeldib vist lihtsalt linnas rohkem kõndida kui looduses, aga ma kahtlustan, et Gros peab looduses kõndimist ülemaks linnas kõndimisest. Igale kõndijale oma!
Postita kommentaar
0 Kommentaarid