Piret Raud "Verihurmade aed"

Svetlana Aleksijevitši raamatute lugemine trööpas mu nii ära, et ma ei tahtnud tervelt kaks kuud midagi lugeda. Nagu söögiisu oleks ära kadunud - vahepeal natuke proovisin mõnda raamatut näksida, aga sellest ei tulnud midagi välja. (Siinkohal oleks lihtne söömismetafooridega jätkata, aga püüan kogu väest seda vältida.) Mõtlesin siis mingitsorti leebema kirjandusega õnne proovida ja Piret Raua uus täiskasvanutele mõeldud romaan näis selleks hästi sobivat.

Mulle on Piret Raua lasteraamatuid lugedes väga meeldinud, kuidas neis on aeg-ajalt vihjatud täiskasvanute probleemidele, kusjuures need vihjed on kuidagi nii tabavad olnud, et igasugune pikem seletamine pole üldse vajalikki tundunud. Mäletan, et eriti läks mulle südamesse lugu tillukesest emmest, milles täiskasvanust peategelane eneseusu ja ühe jobu Allaniga hädas oli. Veel on mulle väga meeldinud, kuidas Piret Raud on pareerinud silmi pööritama panevalt tobedaid intervjuuküsimusi. Ei oska kohe ühtegi näidet tuua, aga minu mäletamist mööda on korduvalt talt küsitud mingeid selliseid küsimusi, mille puhul on kohe aru saada, et ajakirjanikul on välja mõeldud mingi vastus, mida ta kuulda tahab ja mida ta siis apla pilguga ootama jääb. Aga võta näpust - kirjanik ei lähe sellega kaasa ja vastab hoopis midagi muud! Mitte mingi originaalitsemise pärast, vaid lihtsalt soovist ausalt vastata.

Need kaks teemat kummitasid mind "Verihurmade aeda" lugedes. Raamatu kolme peategelast ühendab ajakiri Emme. Selle peatoimetaja Renate on kepsakas ja tegus hästihooldatud naine, kes on suhteliselt empaatiavõimetu ja samas peab ennast mingiks imetlusväärseks hea tahte saadikuks, kelle olemasolu eest kõik justkui kole tänulikud peaksid olema. Küsimused, mida ta ajakirja Emme peatoimetajana intervjuud tehes esitas, tuletasidki mulle meelde küsimusi, mida ma oleks nagu kuulnud kedagi raamatu autoriltki küsinud olevat. Ajakirja fotograaf-kujundaja Joonatan on õrnahingeline armuvalus tüüp, kes ei näi päris hästi tabavat, kus läheb piir vaimse vägivalla ja normaalse armastusavalduse vahel. Kolmas peategelane on ootamatult emadepäevanumbri kaanestaariks sattunud 88-aastane Ella, "kõigi lillede emme", kelle korter on täis teiste ära visatud potililli. Nende kolme õige erineva inimese lood algavad erinevatest stardipunktidest, aga käivitunud sündmused ja nende minevike kohta paljastuvad uued asjaolud põimivad nende lood kokku.

Mul oli "Verihurmade aiaga" natuke sama häda, mis Piret Raua eelmise, esimese täiskasvanutele mõeldud teosega "Initsiaal purjeka ja papagoiga". Lugedes tundsin, nagu vaataksin filmi. Sellist mõnusat kvaliteetmeelelahutust, mis pakub mõtteainet, vaimukust, irooniat, väikest tundeliigutustki, aga mis ei nõua suuremat sorti kaasamõtlemist või keskendumist. Raamatu süžee, tegelased ja sündmuste käik - just see eri liinide põimumine ja lõpplahendus - tekitasid tunde, nagu mulle oleks kõik täpselt ette ära öeldud. Kõik oli justkui liiga selge ja liiga tubli. See tekitas natuke pettumuse, kuigi võib-olla ma ootasin täiesti põhjendamatult raamatult midagi, mida seal polnud - aga kust ma üldse võtsin omale õiguse midagi oodata? Nii et ma ei teagi. Vist on selline it's not you, it's me olukord. 

Samas peab ütlema, et mind puudutas väga vana inimese kujutamine. See aeglus, väsimus ja viha olid nii tuttavad ja väga usutavad. Samuti see, kuidas mängu oli toodud vana inimese noorusaeg, nii et see tuletas kuidagi väga usutavalt meelde, et seesama vana inimene oli kunagi noor inimene. Väga raske on seda tõdemust väljendada nii, et see mingi banaalsusena ei mõjuks, aga saate ju aru küll, kuidas üht ja sama mõtet saab kujutada nii klišeelikult kui ka südantpitsitavalt veenvalt. 

Ma ei tunne Piret Rauda, aga ma olen lugenud kümmet ta raamatut, ma lähen alati elevile, kui saab mõnda ta intervjuud lugeda, ühesõnaga, olen suur fänn, ja seepärast on mul kahju, et "Verihurmade aed" ei tekitanud minus meeletut joovastust. Imelik, kui pärast lugemist on natuke nagu häbi ja tunne, justkui peaks kellegi ees vabandama, et ei meeldinud nii väga, kui võinuks. 

Kommentaarid