Margaret Atwood "Orüks ja Ruik"

Atwoodi düstoopia "Orüks ja Ruik" tuletas kogetud elamuse poolest millegipärast meelde Andy Weiri "Marslast". Kui "Marslases" käis pidev füüsikaülesannete lahendamine, siis "Orüksis ja Ruigas" oli selle vasteks geenitehnoloogiaga seotu. Kuna ma kummastki valdkonnast midagi ei tea, lasin loetul end kaasa viia ja uskusin pimesi keerulisi termineid, meetodeid, tehnoloogiaid ja teooriaid, mida autorid mulle ette söötsid. Sellega nende raamatute ühisosa, tõsi küll, piirduski. "Marslane" oli ju mäletatavasti optimistlik ja energiline, "Orüks ja Ruik" aga masendav, sest kujutatud lähitulevik mõjus häirivalt võimalikuna. Lugesin EPL-ist mingit vana arvustust, mille autor kirjutas: "Kurjusest ja maailmahukust rääkiv “Orüks ja Ruik” on viieline raamat, miinuse saab see vaid kurjuse puudumise pärast. Raamatus on seda kurjust nii et tapab, ülemääragi, aga see ei lähe südamesse ega tekita meelelahutuskirjanduseks nimetatavale kirjanduslaadile omaselt masendust." No ma ei tea. Kas ei ole masendav, et kui ikka maailm omadega pekki läheb, on selle taga tõenäoliselt inimesed ja nende teod ja otsused, mitte mingi väline pauk, suur õnnetu juhus või miski muu säärane, mille peale võiks vaid mühatada ja käsi laiutada?

Niisiis, düstoopiline lähitulevik. Toimunud on mingisugune biokatastroof ja peategelane Lumemees näib olevat üks vähestest ellujäänud ehtsatest inimestest (kui mitte ainus). Elab puu otsas, sest seal on ta kaitstud agressiivsete värdloomade poolt. Nimelt asusid inimesed mingi aeg agaralt geene tuunima, tulemuseks kõikvõimalikud kasulikud loomakesed roti ja mao ristandist noka ja silmadeta kobarkanani. Inimestegi geene tuuniti, kuidas aga parasjagu vaja oli. Need teadussaavutused tulid muidugi teatava hinnaga: korporatsioonide megavõim, looduskatastroofid, aina elamiskõlbmatumaks muutuv elukeskkond, ühiskondlik kihistumine ja sellega kaasnev käärimine (eks igasugu uudseid hüvesid saa ju alati ainult vähesed valitud nautida). Peale selle panid lõputud võimalused kurje geeniuseid käsi hõõruma ja jumala mängimist ratsionaliseerima. Arvata võib, et head nahka sellest ei tule.

Kuigi raamatu peategelane on justkui Lumemees, on võrdselt olulised ka Orüks ja Ruik, kellele teose pealkirigi viitab. Pean ütlema, et kui ma selle raamatu kohta veel rohkemat kui pealkirja ei teadnud, ei saanud ma üldse aru, mida see tähendab, eriti kuna pealkiri oli eestikeelsel väljaandel suurtähtedes. Igatahes on orüks loom ja ruik lind ning Orüks ja Ruik on kahe teose võtmetegelase nimed. Nagu kahe viimase Atwoodi teose puhul, mida ma hiljuti lugesin ("Teenijanna lugu" ja "Maitsev naine"), on ka "Orüksi ja Ruiga" tegelased mu meelest silmatorkavalt... ükskõikseks jätvad? Ei tekita nad minust erilist hea- ega pahatahtlikkust ja kas ma neile õieti kaasagi elasin? Pigem on tunne, et elasin kaasa raamatus kujutatud inimkonnale, mitte neile mõnele üksikule esile tõstetud tegelasele. Igatahes plaanin ma kiiremas korras raamatukokku minna, et triloogia teine osa, "Uputuse aasta", koju tuua. On kuidagi tahtmine oma mõtetel lasta sel masendavas maailmas edasi aeleda.