Otfried Preußler "Krabat"

Otfried Preußler on ilmselgelt sadist ja mul on hea meel, et ma seda raamatut lapsena ei sattunud lugema. Seda nuttu ja hüstrat poleks küll keegi jaksanud välja kannatada. ("Krabati" kõrval kahvatus isegi mu lapsepõlvetrauma, mille põhjustas Hansu ja Grete ahjuajamine teater Estonia laval.) G. ja J. kiitsid seda teost taevani ilmselt vaid seepärast, et nad ei tahtnud oma traumaga üksi olla. Ühesõnaga lõks! 

Ometi algas kõik üsna süütult – 17. sajand, 14-aastane Krabati-nimeline orbpoiss on kerjus, keda unes kolm korda Koselbruchi veskisse kutsutakse. Loomulikult tõttas Krabat ummisjalu sinna tööle, olgugi et töökeskkond veidi kummaline paistis. Igatahes sai temast veskipoiste n-ö vennaskonna 12. liige, kes, nagu kõik teisedki, pidi alluma karmi, kurja ja kahtlase Meistri käskudele.

Poisid õpivad musta maagiat ja üleüldise morni meeleolu taustal toimub kõiksugu üleloomulikke asju. Ometi ei toimu justkui mitte midagi ja nõidumised on üsna igavapoolsed. Tehakse kõvasti tööd, õpitakse kunsttükke ja varjatakse mingit suurt saladust. Krabatile keegi eriti midagi rääkida ei taha ja kes talle lähedaseks saavad, nendega juhtub muudkui õudseid asju. Mis peab inimesel viga olema, et lasteraamatusse võigas poomisstseen panna? Kusjuures poodu ei saagi kohe surma, vaid ägiseb veel mitu päeva hingamisraskustes ja suudab alles pärast paari päeva supivedelat süüa. Mul ei ole sõnu! 

Lugedes valdas mind õõvaga segatud pettumus, sest kuna tegu on lasteraamatuga, lootsin sellest leida mingit tegevust, põnevust, kaasahaaravust, aga tutkit. On küll hea ja kurja võitlus, maailma päästvad sõprus ja armastus, aga ei midagi kaasakiskuvat, ainult mingi loid tume õudukas.

Omaette teema on veel huvitav arhailine sõnavara. Kahjuks kaotasin ära esialgse paberi, kuhu põnevamaid palu kirja panin, aga üht-teist jäi meelde, nt janitšar, piilkond, männilõmm, kirmas, laagritanum, külimit, tress, joom. Olen võrdlemisi kindel, et näiteks 12-aastaselt lugedes poleks ma nende sõnade tähendust teadnud. Janitšari, lõmmu ja piilkonda vaatasin praegugi seletavast sõnaraamatust järele, külimit oli tuttav vadja sõnaraamatuga tegelemise aegadest, aga õige käänamise sain alles praegu teada (külimit:külimitu:külimittu).

Mul ikka ei vea nende lasteraamatutega, mida teised soovitanud on. Loll olen, et järjekindlalt uuesti proovin. Parem jäägu mulle mu Ottokar Domma, Vahtramäe Emil ja Viplala, las ma saan oma traumad suurtele inimestele mõeldud kirjandusest.