Daniel Galera "Verest nõretav habe"

"Verest nõretava habeme" lugemine tegi mind nii õnnelikuks. Asi pole selles, et tegu oleks mingi positiivse programmiga naljalooga, kaugeltki mitte. Olin lihtsalt rõõmus, et Daniel Galera on osanud sellise raamatu kirjutada. Üks raamat, mis ka raamat on, ja üks kirjanik, kes ka kirjanik on! Kui aasta alguses loetud "Vernon Subutex 1" ehk välja arvata, siis polnud ma juba tükk aega lugenud ilukirjanduslikku teost, mis tekitanuks tunde, et loetava raamatu olemasolu maailmas mingit tähtsust omaks. Aga nüüd siis raamat, mis pani tundma, et selliseid raamatuid lugemata on mu elu hulga vaesem.

Lugu on muidu selline, et üks isa räägib enne surma oma pojale vanaisast, kes olevat surnud Brasiilia väikelinnas Garopabas kohalike inimeste kollektiivse käe läbi. Asjaolud on segased ja saladuslikud, nagu vanaisa isikki. Lapselaps, kes pole tegelikult enam mingi laps, võtab lahkunud isa vana koera Beta ja seab end mõneks ajaks sisse Garopabasse, et asja uurida. Ainult et vanaisa paistab seal linnas justkui tabu olevat. Kõik mäletavad teda, aga eelistavad teha nägu, nagu poleks tast kuulnudki. Peategelane (kelle nimi mulle ei meenunud, sest nagu ma nüüd guugeldades teada sain, polnudki tal nime) annab ujumistunde ja ujub ookeanis, käib jooksmas, tutvub naistega, kompab ja uurib vanaisa teemat, aga palju targemaks ei saa. Kuniks... natuke ikka saab ka ja sündmused võtavad tormilise pöörde.

Mingil määral on "Verest nõretav habe" põnevik, aga müsteeriumi lahendamine moodustab siiski väikse osa kogu teosest. Rohkem on eksistentsialistlikke teemaliine ja atmosfäärilisi looduskirjeldusi, milleks ookeani lähedus palju ainest pakub. Harva, kui viimasel ajal võõra kirjaniku teost lugedes pärast autori nime mäletan, aga Daniel Galera nime meelde jätmiseks annan ma küll endast parima.

Kommentaarid