Håkon Øvreås "Pruune" (illustreerinud Øyvind Torseter)

Lugu algklassilapsest Rune, kes oma probleemide lahendamiseks kehastub öösiti pruuniks superkangelaseks Pruune. Probleeme ja stressi on Runel hulgi. Ta on pool aastat tagasi kolinud uude kohta, kus pahatahtlikud poisid teda ja ta sõpru kiusavad. Keegi ta muret aga tõsiselt ei võta, ema poetab vaid vahepeal pisara, sest ei taha uustulnukana kellegagi kobisema minna. Samas pole muidugi emalgi kerge, sest ta isa on äsja - täpsemalt raamatu esimesel leheküljel - surnud. Vanaisa surm on paras üleelamine ka Rune jaoks. Jutustuses aset leidvate seikluste taustal tegelevad täiskasvanud matuste korraldamise ja lahkunu asjade sorteerimisega, samas kui Runet pühendatakse toimunusse umbes nende lausete jagu: 

"Õhtupoole tuli isa Runele järele. Siis ütleski isa seda. Ütles, et vanaisa on surnud. "Ahah," vastas Rune ja pani jopi selga." 

Aga laps igatseb oma vanaisa ja on oma leinaga kuidagi üksi jäetud. Nii et pole imestada, et olukorraga toime tulemiseks hakkab ta öösiti vanaisa vaimuga kuskil võpsikus kivi otsas kohtumas käima. 

Mul oli täiskasvanuna üsna huvitav seda raamatut lugeda. Meeldis kirjutatu kuidagi hüplik stiil, tuletas meelde enda lapseaju loogikat. Usutavalt mõjusid ka Rune sõbra Atle liialdused ja sulaselged valed, mida ta peaaegu vist isegi uskus. Sellel on kindlasti mingid mulle mitte teada olevad arengupsühholoogilised põhjused, miks mingis vanuses lapsed kole palju valetavad ja täiesti ebausutavalt suurtesse liialdustesse laskuvad. Aga... ma ei kujuta ette, et ma lapsena oleks tahtnud seda raamatut lugeda. Ma kujutan ette, et seitsmeaastaselt seda raamatut lugedes oleks mind tabanud umbes selline tunne, nagu esimest korda elus mockumentaryt nähes. Aga muidugi mine tea, võib-olla oleks lugenud ja mõelnud sellest kui vahvast seiklusjutust, milles natuke hädine peategelane õigluse maksma paneb ja pahad poisid karistuse saavad.