Monday, July 21, 2008

Boris Vian "Päevade vaht"

Prantsuse multitalent Boris Vian on üks neist lugematuist andekaist inimesist, kes oma kuulsusehetki ise näha ei saanudki. Sündinud 1920. aastal, jõudis ta oma napiks jäänud 39 aasta pikkuse elu jooksul mitmel loomingulisel rindel rügada, kuid selle aja vältel saavutatud läbimurre polnud kuidagi võrreldav postuumselt saabunud tunnustusega. Vian polnud mitte ainult kõikvõimalikes žanrides katsetav kirjanik, vaid ka tõlkija ja džässmuusik. „20. sajandi klassika“ sarjas ilmunud „Päevade vahu“ saatesõnas on Triinu Tamm kenasti ta värvika eluloo kokku võtnud, mistõttu suunaksin huvilised seda lugema ning piirduksin siinkohal vaid ühe lustaka seigaga Viani karjääris. Nimelt töötas ta 1940ndate aastate alguses asutuses, mille ülesandeks oli Prantsusmaal toodetavate ja kasutatavate kaupade normide väljatöötamine ja kooskõlastamine. Boris Viani panus oli sõimusõnade normide väljapakkumine. Paraku ei kiitnud seda heaks tähtsad komisjoniliikmed.

Selline krutskilikkus hingab lugejale kuklasse ka „Päevade vahu“ lehekülgi pöörates. Ma ei oska prantsuse keelt, aga tundub, et tõlkija Ervin Bernhardt on oma tööga väga eeskujulikult hakkama saanud. Kõik laused on tiined sõnamängudest, mille tõetruu ümberpanemine teise keelde on kahtlemata kunst ja tarkus omaette. Millegipärast tuli pähe, et Artur Alliksaare luule tõlkimine võiks ehk midagi sama keerulist olla. Kuigi kirjaniku stiili suurepäraselt edasi andev eestikeelne variantki on täis neologisme, arhaisme ja põnevaid sõnamänge, oleks prantsuskeelse väljaande lugemine kindlasti hoopis teine tera.

Viani fantaasiarikas keelekasutus ongi see, mis minu arvates sellest romaanist silmapaistva kirjandusteose teeb. Olles sisuliselt kahe noore armastuslugu möödunud sajandi keskpaigas, pole see ju midagi originaalset. Ka kergemeelsele ja optimistlikule algusele järgnev õnnetu lõpp pole teab mis erakordne nähtus. Küll aga on eriline teose maailm, mis mulle korduvalt Michel Gondry filmi „Unenäoteadus“ loogika meelde tõi. Kuigi põhimõtteliselt vihjavad paljud jutustuses ettetulevad objektid reaalsetele ehitistele või paikadele Pariisis, ei saa seda aegruumi päriselt realistlikuks pidada. Võtkem näiteks kas või järgmine lõik:

Colin tuli metroorongilt maha ja läks trepist üles. Ta jõudis maapinnale valest
küljest ning tegi tiiru ümber jaama, et õiget suunda leida. Kollase
siidtaskurätiku abil määras ta kindlaks tuule suuna, iil aga viis taskurätiku
värvi endaga kaasa, ja see laskus suurele ebakorrapärase kujuga hoonele, mis
osutuski Molitori liuväljaks.
Kokakunsti šedöövreid saavutatakse liitiumpulbrit veerand liitri rõõsa piimaga segades, tantsitakse rangluunihestustantsu Boissier’ stiilis või kõõrdpilgutantsu, kasvajate asemel paisuvad inimeste rinnus vesiroosid ning haigused panevad kodusid kokku tõmbuma. Kõige selle vallatlemise kõrval ei jäta Vian kasutamata võimalust väljendada oma armastust džässi vastu ja kõveramuigeliselt hukka mõista kiriku- ja sõjaväetegelasi. Lisaks leiab sagedat mainimist ka autori kaasaegne Jean-Paul Sartre, kes küll „Päevade vahus“ oma nimeks Jean-Sol Partre (ei tea, kuidas prantsuskeelses väljaandes on) on saanud. Kuigi tegelikkuses oli autor tolle eksistentsialistiga üpriski sõbralikes suhetes, kujutatakse nii Partre’i kui ta jüngreid teoses üsna tögaval moel.

Soovitan teost kõigile pisarakiskujaist armulugude fännidele ja/või sõnaväänamise lembijaile.

5 kommentaari:

lontu lõvikutsu said...

Aseta kraanikaussi kooritud apelsiin, et kraanist väljavupsav angerjas kinni püüda - apelsiini alla neelanud kala ei mahu enam veetorusse tagasi.



Oli jah hea raamat, aga äkki on tõlkija olnud veel meisterlikum kui autor, äkki on tõlkija lisanud veelgi enam sõnamänge, et edasi anda auori algset mängulist laadi? Kokkovõttes võivad ju autori ja tõlkija tööd olla võrdsed. :)
Lihtsalt juhin tähelepanu, et meil on loomupärane oskus tõlkija tööd alahinnata, vähe märgata. Tõlkija töö jääb ikka rohkem hambusse siis kui ta on halb, aga on meeldiv näha, et leiad siiski positiivseid sõnu. Ei tunne autorit, prantsuse keelt ega tõlkijat, kuid ka mulle jättis see raamat aastate eest vägeva mulje oma roosast rõõmust mustava auguni jõudmiseni välja.

esta said...

Jah, minu meelest oli samuti see muljetavaldav, kuidas lugu ei jäänud pelgalt rõõmsaks armulooks, vaid üsna süngeks ära pööras.

Ma jäin nüüd mõtlema, kas see on ikka hea, kui tõlkija autori tööd veel meisterlikumaks teeb... nagu sohitegemine - jätta autori tegelikest võimetest parem mulje. Oh ei tea. Raamat oli igatahes hea.

Jarmo K said...

"soovitan teost kõigile pisarakiskujaist armulugude fännidele ja/või sõnaväänamise lembijaile."

mhhahaha, ennast ei pea nimetatuist kummakski, a teos on mul sellegipoolest üks lemmikuid ever (:

rock on!
jk

R said...

Selle raamatu tõlkimisega olla romaaniväärilised lood... Nimelt ei osanuvat too enne tõlkima asumist põrmugi prantsuse keelt, kuid aega oli ajutiselt liiga palju käes ning mõistus tuli selge hoida. Räägitakse.
Ja see on ka minu lemmikraamatuid.

Merle said...

Tere, sattusin miskitkaudu siia blogilehele - tundub tore.
Kommentaariks Viani raamatule võin öelda et:
Õppisin sügisel Prantsusmaal. Prantsuse keel polnud küll üldse selge ja seetõttu tuulasin kohalikus raamatupoes, et midagi jõukohast lugeda võtta. Juhuslikult ostsingi nimetet teose (pr. keeles pealkiri "L'écume des jours"). Alguses oli seda üsna raske lugeda ja tõlkida ja lõppeks ka jutust aru saada - seda just sõnademängu tõttu (niisiis ilmselt aplaus eesti keelde tõlkijale), ja raamat on siiani pooleli, aga kirjutatud on see küll väga mõnusalt ja mänguliselt. Nüüd õpin keelt koolis edasi ja lõpetan raamatu ka kindlasti ära.
PS. Peale jõuludeks kojujõudmist esimesel külastuskäigul Apollo raamatupoodi leidsin võõrkeelse kirjanduse sektsioonist kokku ehk neli-viis prantsuskeelset raamatut ja suureks üllatuseks ka tollesama Viani prantsuskeelse vahuraamatu.
Elu on ikka seiklus ja kokkusattumused/-mised.

Merle

Post a Comment