Saturday, September 23, 2017

Jan Guillou "Kurjus"

Teisipäev
23:30. Mõtlesin enne magamaminekut heita pilk raamatusse, mille raamatukogust koju olin toonud. Et kas paistab ka hea lugemine olevat.
00:58. Olin kogemata 89. leheküljeni lugenud, aga kuna järgmine hommik pidin ometi tööle minema, sundisin end raamatut käest panema ja tuld kustutama.
01:00. Panin tule uuesti põlema ja lugesin edasi, sest ei suutnud südame tagudes uinuda.
01:33. Sain lõpuks uinutud.

Kolmapäev
Lugesin hommikusöögi kõrvale, tööle kõndides, paar lauset töölgi, rongiga sõites ja jälle poole ööni koduski.

Neljapäev
Jõudsin plaanitust hulga hiljem tööle, sest lugesin hommikul kodus raamatut. Lõpuni jäi siiski veel 15 lehekülge. Nendega maiustasin pärast õhtusööki.

---
Vot selline raamatuneelamiselamus. Kulus marjaks ära "Gödel Escher Bachi" lugemise vahele. Tahtsin ka kirjutada, et kulus lõdvestuseks ära, aga see oleks vale olnud. "Kurjus" oli õige pingelise süžeega, vägivaldne peale selle, nii et lõtvusest tunduks kohatu rääkida.

Niisiis. 1950ndate lõpp Rootsis. Umbes 14-aastane koolipoiss Erik visatakse koolist välja ja tal ei jää muud üle, kui minna kaheks aastaks kodunt eemale Stjärnsbergi internaatkooli. Kool on õige peen ja enamik õpilasi on tähtsate papade-mammadega ennasttäis tüübid. Stjärnsbergis valitseb traditsioonide kohaselt "seltsimehelik vaim", mis tähendab sisuliselt seda, et vanemad õpilased valitsevad nooremate üle ja õpetajad ega direktor ei sekku õpilastevahelistesse arveteklaarimistesse. On rangelt paika pandud võimuhierarhiad, nõukogud ja tähtsad tiitlid. Seltsimehelik kasvatus ei väljendu aga üksteisele džentelmenlike lauakommete õpetamises või muus seesuguses, pigem käib üks pidev vägivallatsemine ja ikka nii, et verd lendab, silmad sinatavad ja ninaluud krõmpsuvad. Kohalikku haiglasse sattudes nimetatakse seda muidugi trepist alla kukkumiseks. Võiks öelda, et veidral kombel paistab enamus sellise korraldusega rahul olevat. Keda praegu piinatakse, saab varsti ju ometi teisi piinata ning kuidas muidu mingit korda majas hoida. Kuigi tegelikult polegi see millegipärast kuigivõrd veider või ootamatu.

Kuidas siis Erikul sellises keskkonnas läheb? Iseenesest võiks ta kõik ülbikud vaeseomaks peksta, sest ta on ühtaegu tugev ja osav lööma, kuid samas ka kogenud valu taluma, kuna internaatkoolini sai ta tuima regulaarsusega kodus isalt nüpeldada. Aga Erik ei ole loll ja minu meelest ei olnud temas ka kurjust. Õieti oli ta oma klassis lõpuks paremuselt teine õpilane, priimus number üks oli aga Eriku toanaaber ja parim sõber Pierre, prillidega pontsakas poiss, kelle ellujäämistaktika nägi ette võimalikult silmatorkamatuks jäämist. Nii nad seal siis püüdsid süsteemiga võidelda, kord Gandhi-stiilis vägivallatu vastupanuga, siis jälle toore jõu või kavalate alandustega. Pierre'il polnud kogemust vägivallaga ja tal oli sellega seotud alandamise ja hirmumehhanisme raskem mõista kui Erikul, kes sellega seni igapäevaselt kokku oli puutunud (ja kes tänu sellele ka osavam manipuleerija oli). 

Kuigi raamatu läbiv teema oli kurjus ja selle kehastajad, siis mulle pakkusid enim huvi kaks teist teemat. Esiteks see, kuidas inimesed on tihti kinni mingites käitumismustrites. Neid võib teadvustada või mitte, aga kuidagi läheb nii, et mingit sorti olukordi lahendatakse alati ühtmoodi, isegi kui see pole eriti hea viis neid lahendada (ja õigupoolest ei pruugi üldse miski lahenedagi). Erik arvas iga kord keskkonda vahetades, et nüüd on vägivallaga kõik, enam ei pea ta sellega tegelema ega kellelegi tappa andma. Millegipärast kippus aga teistmoodi minema. Nagu mingi sõltuvus. Meenusid mingid olukorrad enda elust, millele ma visa järjekindlusega ühtmoodi reageerinud olen, et siis ainult pärast mõista, et astusin jälle samasse ämbrisse. Ju võib seda nähtust tõlgendada ka nii, et enda eest ikka pääsu pole, põgene, kuhu tahad. Teine teema, mille üle raamat mõtlema pani, oli see, kuidas lapsena võib tunduda, et täiskasvanuks saades muutub kõik - nagu lapseiga ja täiskasvanuiga oleks kaks erinevat elu ja 18 saades alustatakse puhtalt lehelt elu otsast peale. Kuigi täiskasvanud on kindlasti palju osavamad igasugu tunge ja vastuvõetamatut käitumist maha suruma kui lapsed, siis on täiskasvanutes vist ikkagi rohkem last, kui lapsed arvata võivad... ja ma ei pea silmas mingit rõõmu ja helgust, vaid ikka mingit negatiivset taaka.

Kui ma suusõnaliselt seda raamatut kodus kirjeldasin, kõlas see üsna tõsiseltvõetamatult ja totakalt, kuigi minu meelest oli tegu päris hea noortekaga, hästi kirjutatuga peale kõige muu. Ma ei uurinud küll üldse, kas raamatus kirjeldatu oli 1950ndate Rootsis realistlik või mitte, kohati tundus kirjutatu ikka natuke ekstreemseks minevat, aga mine tea. Aga võib-olla pole see ka üldse oluline.

Thursday, September 21, 2017

Tove Jansson "Suveraamat"

Täiskasvanud lugejale mõeldud "Suveraamatus" suurt midagi ei toimu, on lihtsalt suvi ühel väiksel saarel, kus kaks kanget, üks vanaema ja ta lapselaps, hängivad, loodust jälgivad ja vahepeal juttu veeretavad. Kõlab kuidagi... potentsiaalselt tüütult või igavalt, aga tegelikult polnudki seda sugugi mitte. Oli vaat et ootamatugi. Näiteks ei mäleta ma, et oleksin kunagi enne ilukirjanduses kohanud vanaema, kes raamatu jooksul korduvalt oksendab. Vanaema ja lapselaps tegelevad raamatus kuidagi üldinimlike asjadega, mitte vanaemade-asjade ja laste-asjadega: näitavad iseloomu, vaidlevad, arutavad maailma asju, seisavad hirmudega silmitsi, seiklevad, tujutsevad... Tahtmata päris suuresõnaliseks minna, võib "Suveraamatu" kohta vist öelda, et see raamat on seest suurem kui väljast - vähemalt kindlasti suurem, kui see ludri pisieksemplar, mille ma raamatukogust sain ja mis mu käes kurva krõbinaga ära lagunes.

Wednesday, August 23, 2017

Aleksandra Mizielińska ja Daniel Mizieliński "Kaardid"

Olen paari kuu jooksul endale hankinud vist vähemalt sama palju hiigelsuuri pildiraamatuid kui kogu senise elu jooksul kokku. Esiteks Piotr Socha "Mesilased", siis Aleksandra Mizielińska ja Daniel Mizieliński "Maa all / Vee all" ungarikeelse väljaande (eesti keeles seda veel polegi) ja nüüd sama perekond Mizieliński "Kaardid". Kõik need on lasteraamatud, aga minu arvates sobivad need vaatamiseks-lugemiseks ka täiskasvanutele, kuna ma usun, et igaühes neist on suuremas koguses selliseidki teadmisi, mida keskmine täiskasvanu ei tea või vähemalt ei mäleta enam hästi.

"Kaardid" on sisuliselt pildiatlas, mille iga leheküljepaar on pühendatud ühele riigile. Ühe maailmajao riikide kaartidele eelneb ka topeltlehekülg maailmajao üldisemat sorti kaardiga. Nagu kiire tehe näitab, ei mahu sellise ülesehitusega 113-leheküljelisesse raamatusse kõigi maailma riikide kaardid ja 195 riigi asemel on siin esindatud 47. Minus ei tekita see asjaolu mingeid tundeid, see tundub ainult loomulik, Amazonist arvustusi lugedes (raske öelda, kuidas ma sinna sattusin) paistis mõni aga õige pettunud olevat, et asjalood just sedapsi on. Amazoni arvustuste lugemine juhtis mu tähelepanu aga tegelikult veelgi mitmele mõõdukalt huvitavale asjaolule. Näiteks lugesin:
Ireland and Israel aren't in this book, but neither are Norway, Portugal, Denmark, Latvia, Lithuania, Estonia, Ukraine, Turkey and several other European countries, along with every central American country, all nations in the Caribbean, the Philippines, South and North Korea, Indonesia, most of Africa.
Tekkis küsimus, kas raamatus esindatud riigid sõltuvad sellest, kus raamat välja on antud, sest näiteks minu eestikeelses eksemplaris on Eesti, Läti, Leedu ja Ukraina olemas. (Mis muide Ukrainasse puutub, siis Krimmi juures on ära mainitud, et Venemaa selle 2014. aastal okupeeris!) Kes kui palju solvub, kui tema kodumaa lasteatlasest välja on jäetud, on muidugi omaette teema, millest samuti Amazoni arvustustest mõtteainet leiab. Huvitav on veel see, et iga riik on endale saanud kaks lehekülge, mille tulemusel on Fidži sisuliselt sama põhjalikult kirjeldatud kui USA või Venemaa. Ja kõige lõpuks võib mõtiskleda selle üle, miks riikide valik nõnda Euroopa-keskne on (ma ise panustaksin põhjuseid valides autorite päritolule ega heidaks seda neile üldse ette).

Iga riigi lehekülgedelt saab teada selle pealinna, kohaliku(d) keele(d), rahvaarvu, pindala ja ühe kohaliku poisi- ja ühe tüdrukunime. Kaardid ise on kaetud pildikeste ja nappide fraasikestega, mis illustreerivad midagi riigile iseloomulikku: toitu, kuulsaid inimesi, loomi, kultuuri jmt. Soome kaardil on muuhulgas näiteks kujutatud pisikesi paljaid saunalisi, kellele keegi Amazoni arvustaja riided selga pidi joonistama, sest muidu ei saanud sellist cartoon porni lastele näidata ("Won't somebody please think of the children!", eksole). Võib vist öelda, et see raamat on kirju nagu maailm ise.

Mingis mõttes on kõik riigikaardid esitatud kontekstivabalt, sest kuigi maailmajagude kaartidelt saab teada, kus mis asub, siis üksikute riikide lehekülgedel pole riigi piiridest väljapoole jäävad alad teiste riikide kohanimedega varustatud. Näed näiteks Tansaania piire, aga mis selle naaberriigid on, ei saagi teada. Naaberriikide territooriume on kasutatud hoopis Tansaania kohta info kujutamiseks, sest kõik ei mahu Tansaania enda peale ära. Lugedes see mind ei häirinud, aga nüüd hakkasin mõtlema, et nii on ju raske kogu maailma pilti kokku panna, kui iga riik nagu mingi omaette saar on.

Illustratsioonid on nunnud, vahvad ja paksu paberiga kuidagi kokkusobivalt luitunud ilmega. Mulle meeldib selle raamatu stiil ja visuaalne üldmulje, aga pilte lähedalt uurides tabas mind millegipärast vahepeal pettumus (mis mind millegipärast omakorda endas pettuma pani). Mõni loom nägi kuidagi opakas välja ja inimesed olid tihtipeale kuidagi üldise ja liiga sarnase näoga. Ei oska seda pildiasja tegelikult adekvaatselt kommenteerida, kuna olen elus üsna vähe pildiraamatuid vaadanud. Lihtsalt tunne oli selline.

Viimasena pean mainima, et mul oli plaanis raamatus esitatud fakte kontrollida, aga ma ei viitsinud, sest toimetaja tundus usaldusväärne ja midagi kahtlast mulle seni silma pole jäänud. Nii et ilus, õpetlik JA kvaliteetne. Kui midagi veel tahta, siis seda, et mul oleks raamatut kellelegi kinkida. Kuna laste sünnipäevadele mul eriti asja pole, võivad mu täiskasvanud sõbrad end nüüd lahkesti ohustatuna tunda.

Tuesday, August 01, 2017

Viktor Suvorov "Akvaarium"

Jätkan teostega sarjast "Andmebaaside õppejõu P. Raspeli soovitusi ilu- ja aimekirjanduse vallast". Eelmine, minu jaoks esimene lugemiselamus sellest seeriast oli Joel F. Harringtoni "Ustav timukas", mille lugemisest kujunes mu jaoks üks viimaste aastate põnevaimaid populaarteaduslikke elamusi. Järgmisena võtsin ette Viktor Suvorovi, kodanikunimega Vladimir Rezuni biograafilis-ilukirjandusliku teose "Akvaarium".

Alustuseks pean tunnistama, et minu jaoks on väga keeruline sõjaväest kirjutada. Seda oskan ma küll pakkuda, et marssal on tähtsam kui leitnant, aga kas major on tähtsam kui polkovnik või vastupidi - sellest ei tea ma küll midagi. Sama häda on igasuguste staapide, roodude ja pataljonidega, mida ma kuidagi suuruse järjekorda seada ei suuda. Sõjaväesõnavarast on aga täna raske mööda hiilida, sest "Akvaarium" räägib Viktor Suvorovi tõusust tankipataljoni roodukomandörist NSVL-i luurepeavalitsuse (GRU) Genfi residentuuri töötajaks. Ühesõnaga lihtsa inimese keeles tankistist spiooniks.

See oli juba enne raamatu lugemist teada, et Suvorov põgenes 1978. aastal Suurbritanniasse, nii et selles mõttes mingit ootamatut lõppu raamatul pole, aga see polegi ehk kuigi oluline. Nagu raamatu tagakaaski lubas, seisneb raamatu võlu ennekõike luuresüsteemi osaliste vaheliste suhete psühholoogia kirjeldamises. Hulk inimesi töötab NSVL-ile huvipakkuva info kättesaamise nimel ja hulk teisi töötleb seda, et hulk kolmandaid selle põhjal mingeid otsuseid vastu saaksid võtta (ju see info töötlemise aspekt meie õppejõule nii meeltmööda oligi). Samal ajal käivad tagatubades igasugused võimumängud ja nii, nagu saabunud info põhjal tulevikku ennustatakse, tuleb ka oma süsteemi inimesi analüüsida ja nende motiive, eesmärke ja strateegiat ära arvata, et siis vastavalt enda tegemisi planeerida. Sekka muidugi palju viinajoomist, natuke spioonitarkust ja pedagoogilistel eesmärkidel konnadel naha üle kõrvade tõmbamist (sõna otseses mõttes).

Kuigi raamat põhineb suuresti tõestisündinud lool, on selles omajagu väljemõeldisi ja moonutusi, aga kuna igasugune luuremaailm on minu jaoks ilmselgelt täiesti tundmatu ala, on mul täiesti ükskõik, mis kirjutatust tõele vastas. Ei hakka ma ka kusagilt kontrollima, mis võis ja mis ei võinud toimuda. Võimalik, et oleksin sattunud mingisse vandenõuteooriate keerisesse. Aga üldiselt oli muidugi tore lugemine ja taas sai kinnitust tõsiasi, et aeg-ajalt on kena sukelduda teemadesse, millega harilikult igasugune kontakt puudub. Ainult et selle kirjaniku pioneerilikult uljas, kuid samas kuidagi tundlev stiil hakkas üsna varakult natuke närvidele käima. Siin teile üks näide stiilist ja kaks näidet mõtteteradest. Rohkem kohti ei jõudnudki lugedes ära märkida, ei saanud lihtsalt mahti, sest lugemine edenes väga jõudsasti.
"Palavus. Tolm. Liiv krigiseb hammaste all. Stepp laiub silmapiirist silmapiirini. Päike on hele, pimestab julmalt ja ükskõikselt silmi, justnagu uurija lamp ülekuulamisel. Haruharva on kusagil värdjalik, stepitormidest räsitud puuniru, rikkudes hirmutavat üksluisust.
Hea inimene, sülita, löö risti ette ja mine koju tagasi. Siin pole sul midagi teha. Kuid meie, patused, läheme aga edasi, sinna, kus kõrbenud stepp katkeb räpase Inguli järsul kaldal, sinna, kus väriseva terendusena on kuhjunud valvetornid."
"Ainult laisad on haiged. Kas on raske minna kord kuus metsa ja panna piir kõigile haigustele? Mina leian sellise aja alati, isegi kõige tihedamal juglestamise ajal, kui kusagilt ei paista ühtki valguskiirt. Enne ja nüüdki.
Olen kaugel mägedes. Tean, et siin pole kedagi. Ma oskan seda kontrollida. Ei, mind ei oota ees ei peidikud ega kohtumised. Sipelgad. Suured, pruunid metsasipelgad. Siin on nende kuninglik linnriik. Mändide all päikselisel välul. Ma võtan riidest lahti ja heidan sipelgapessa nagu külma vette."
"Kõige koletumaid kuritegusid on inimkonna ajaloos sooritanud need inimesed, kes ei joonud viina, ei suitsetanud, ei murdnud truudust ja kes söötsid peost oravaid."

PS Tundub, et siiski õnnestus sõjaväesõnavara vältida!

Tuesday, July 18, 2017

Al Sweigart "Automate the Boring Stuff with Python"

Eks ta natuke kurb ole - rühkida poolküpses eas kaks aastat kõrgkoolis IT süsteemide arendajaks õppida, et siis aru saada, et professionaalsel tasemel programmeerimine oleks mulle pigem karistus kui kutsumus. Kui mind üldse miski kutsub, siis on see sellisel tasemel programmeerimine, nagu Al Sweigert oma imetoredas teoses "Automate the Boring Stuff with Python" (jep, netis ka täiesti tasuta loetav!) õpetab. Raamat teeb täpselt seda, mida pealkiri lubab: õpetab nõmedaid ja rutiinseid tegevusi Pythoni programmeerimiskeeles automatiseerima.

Tõenäoliselt on enamikul arvutikasutajatest ette tulnud mingit nüri klõpsimist: failide ümberorganiseerimist, tabelitega jändamist, massilist kopeerimist ja kleepimist jne. Kui mingit sellist ühelaadset tegevust juba korda kümme tegema pead, võiks selle arutu toksimise asemel valmis kirjutada väikse programmikese, mis selle töö sinu eest ära teeb. Muidugi, kui on vaja pilte töödelda, pole vaja ise Photoshopi valmis programmeerida, juttu on sellistest tegevustest, mis on hästi suvalised ja liiga spetsiifilised, et nende jaoks mingi programm kohe kusagilt alla laadida. Näiteks kirjutasin ma programmi, mis võtab sisendiks Klassikaraadio "Fantaasia" saatejuhi nime, kammib läbi saate kodulehe eri vaated ja väljastab lõpuks loendi kõigist selle saatejuhi mängitud lugudest. Seda oli mul vaja selleks, et nendest lugudest omakorda Spotify playlist teha. Tihti kasutan Pythonit ka Exceli tabelitega opereerimiseks, sest Exceli enda võimalustega olen ma halvasti kursis ja pole kuidagi soovi sellega tegelda ka. Hiljuti kirjutasin veel programmi, millele söödan sisse loetelu huvipakkuvatest, kuid reeglina välja laenutatud teostest Tallinna keskraamatukogus, ja programm käib siis mõne tunni tagant vaatamas, kas miskit on ehk tagastatud. Kui on, saadab mulle meili. (Selle kirjutasin ma valmis enne, kui teada sain, et tänapäeval saab keskraamatukogus end ka järjekorda panna...) Oli ka plaan kirjutada väike klots, mis mind Maanteeameti e-teeninduses sisselogituna hoiaks ja teavituse saadaks, kui sõidueksamil mingi varasem aeg vabaneb, aga see tundus natuke lubamatu olevat.

Kas eelneva ärategemiseks peab raamatut lugema? Ilmselt mitte, võib ka lihtsalt guugeldada "python scrape html library", aga ma kahtlustan, et kui programmeerida ei oska, ei tule selle fraasigi peale, olgugi, et valmisprogramm on pärast võib-olla ainult 15 rida pikk. Võib ka lihtsalt Pythoni dokumentatsiooni lugeda, aga seegi pole minu meelest eriti põnev väljavaade, kui eesmärk on lihtsalt kiiresti mingi väike käkk valmis kirjutada, et oma eluga siis edasi minna. "Automate the Boring Stuff with Python" sisaldab suhteliselt vähe juttu programmeerimise kui sellise ja Pythoni eripärade kohta - ometi siiski piisavalt, et enam-vähem aimu saada, mis värk on. Samuti pole väga juttu best practice'itest, optimaalsetest viisidest asjade ärategemiseks või koodi ilust. Rõhk on peatükkidel, millest igaüks õpetab samm-sammu haaval, kuidas lahendada mingit elulist probleemi programmeerimisega, olgu selleks siis Exceli tabelite või Wordi failidega möllamine, kaustade ümbernimetamine, piltide muutmine vmt. Üks asi on nende koodijuppide kirjutamine, teine asi aga see, et kui midagi sellist pole enne teinud, ei pruugi üldse aimatagi, kuidas ja kui lihtsalt oma elukest kergemaks saaks programmeerida. Lisaks on see kõik eriti imelihtne just Pythonis. Ma olen kõige rohkem Javat õppinud, aga ma ei oskaks küll kuskilt otsast pihta hakata, kui ma nüüd Javaga tahaks Klassikaraadio kodulehte scrape'ida või oma Exceli tabelitega hullata.

Ühesõnaga tehke endale teene: lugege paar tundi seda raamatut ja ärge raisake edaspidi väärtuslikku eluaega nürile arvutitoksimisele. Selleks ei pea programmeerijaks hakkama, piisab täiesti natukese kurssiviimisega. Isegi kui alguses läheb koodi kirjutamisele hulk aega, on programmeerides veedetud aeg palju põnevamalt ja arendavamalt veedetud kui sama pikad tunnid täis ajuvaba kopeerimist-kleepimist.

Monday, July 17, 2017

Margaret Atwood "Orüks ja Ruik"

Atwoodi düstoopia "Orüks ja Ruik" tuletas kogetud elamuse poolest millegipärast meelde Andy Weiri "Marslast". Kui "Marslases" käis pidev füüsikaülesannete lahendamine, siis "Orüksis ja Ruigas" oli selle vasteks geenitehnoloogiaga seotu. Kuna ma kummastki valdkonnast midagi ei tea, lasin loetul end kaasa viia ja uskusin pimesi keerulisi termineid, meetodeid, tehnoloogiaid ja teooriaid, mida autorid mulle ette söötsid. Sellega nende raamatute ühisosa, tõsi küll, piirduski. "Marslane" oli ju mäletatavasti optimistlik ja energiline, "Orüks ja Ruik" aga masendav, sest kujutatud lähitulevik mõjus häirivalt võimalikuna. Lugesin EPL-ist mingit vana arvustust, mille autor kirjutas: "Kurjusest ja maailmahukust rääkiv “Orüks ja Ruik” on viieline raamat, miinuse saab see vaid kurjuse puudumise pärast. Raamatus on seda kurjust nii et tapab, ülemääragi, aga see ei lähe südamesse ega tekita meelelahutuskirjanduseks nimetatavale kirjanduslaadile omaselt masendust." No ma ei tea. Kas ei ole masendav, et kui ikka maailm omadega pekki läheb, on selle taga tõenäoliselt inimesed ja nende teod ja otsused, mitte mingi väline pauk, suur õnnetu juhus või miski muu säärane, mille peale võiks vaid mühatada ja käsi laiutada?

Niisiis, düstoopiline lähitulevik. Toimunud on mingisugune biokatastroof ja peategelane Lumemees näib olevat üks vähestest ellujäänud ehtsatest inimestest (kui mitte ainus). Elab puu otsas, sest seal on ta kaitstud agressiivsete värdloomade poolt. Nimelt asusid inimesed mingi aeg agaralt geene tuunima, tulemuseks kõikvõimalikud kasulikud loomakesed roti ja mao ristandist noka ja silmadeta kobarkanani. Inimestegi geene tuuniti, kuidas aga parasjagu vaja oli. Need teadussaavutused tulid muidugi teatava hinnaga: korporatsioonide megavõim, looduskatastroofid, aina elamiskõlbmatumaks muutuv elukeskkond, ühiskondlik kihistumine ja sellega kaasnev käärimine (eks igasugu uudseid hüvesid saa ju alati ainult vähesed valitud nautida). Peale selle panid lõputud võimalused kurje geeniuseid käsi hõõruma ja jumala mängimist ratsionaliseerima. Arvata võib, et head nahka sellest ei tule.

Kuigi raamatu peategelane on justkui Lumemees, on võrdselt olulised ka Orüks ja Ruik, kellele teose pealkirigi viitab. Pean ütlema, et kui ma selle raamatu kohta veel rohkemat kui pealkirja ei teadnud, ei saanud ma üldse aru, mida see tähendab, eriti kuna pealkiri oli eestikeelsel väljaandel suurtähtedes. Igatahes on orüks loom ja ruik lind ning Orüks ja Ruik on kahe teose võtmetegelase nimed. Nagu kahe viimase Atwoodi teose puhul, mida ma hiljuti lugesin ("Teenijanna lugu" ja "Maitsev naine"), on ka "Orüksi ja Ruiga" tegelased mu meelest silmatorkavalt... ükskõikseks jätvad? Ei tekita nad minust erilist hea- ega pahatahtlikkust ja kas ma neile õieti kaasagi elasin? Pigem on tunne, et elasin kaasa raamatus kujutatud inimkonnale, mitte neile mõnele üksikule esile tõstetud tegelasele. Igatahes plaanin ma kiiremas korras raamatukokku minna, et triloogia teine osa, "Uputuse aasta", koju tuua. On kuidagi tahtmine oma mõtetel lasta sel masendavas maailmas edasi aeleda.

Monday, July 10, 2017

Jean-Pierre Minaudier "Grammatika ülistus"

Ajaloolase ja eesti kirjanduse tõlkija Jean-Pierre Minaudier' esseelikul teosel "Grammatika ülistus" õnnestus üks õige kummaline asi: kahtluse alla seada mu keeltearmastus. Ma tõesti armastan keeli, mida kummalisemaid ja haruldasemaid seda enam, aga see raamat oli nii igav lugeda, et hakkasin tõesti mõtlema – äkki mu tunded evidentsiaalsuse ilmingute vastu udmurdi keeles ei olnudki siirad!? Äkki mulle ei meeldinudki lugeda nganassaanikeelseid tekste, mille iga lause rääkis põhjapõtradest!? Kas ma olen viisteist aastat vales elanud?!

Minaudier on ühte pikka teksti pannud kokku kõik põnevad faktid, mis tal kõigi keelte kohta jagada on. Faktidele ja nende valikule pole mul midagi ette heita, aga mulle hakkas vastu kirjapaneku stiil. Laused olid kohati valusalt pikad (ma räägin siin lausetest, mis olid vähemalt lehekülje pikkused) ja tundus, nagu raamatul poleks ei otsa ega äärt, ei algust ega lõppu. Alustati suvalisest kohast ja lõpetati sama suvaliselt. Teos on kirjutatud natuke humoorikas ja üsna värvikas võtmes, sellises, millest kumab läbi autori pea hüsteeriliselt suur grammatikavaimustus (kusjuures minu meelest kumab läbi ka midagi indrekkoffilikku ja mis siin imestada, sest tema oli tõlkija). Üldiselt on see minu meelest nunnu, aga pika peale hakkas natuke tüütama. Erandi teen kirjastuse De Gruyter Moutoni teemalistele naljadele, need meeldisid mulle lõpuni välja.

Sirvisin nüüd kirjutamise kõrvale uuesti raamatut ja mulle hakkas tunduma, et ehk olen ma ülekohtune olnud. Niiviisi tükk siit ja tükk sealt lugedes on raamat kuidagi palju sümpaatsem kui algusest lõpuni ühe ropsuga lugedes. Võib-olla siis õppigegi minu vigadest ja ärge ahnitsege: jätkub kauemaks ja on maitsvamgi!
Tõnu Õnnepalu romaan "Piiririik", millest ei selgugi, kas inimene, kellega peategelane Pariisis koos elab, on mees või naine, osutus prantsuse tõlkijale tõeliseks katsumuseks: kuna eesti keeles grammatilist sugu ei ole, on üsna lihtne ka tegelase soo küsimus lahtiseks jätta; tõlkija Antoine Chalvin aga pidi prantsuskeelses tekstis vältima näiteks kõiki omadussõnu, mille nais- ja meessoovorm on erinevad - ja neid on tõesti väga palju.

Jonas Frykman ja Orvar Löfgren "Kultuurne inimene"

Tore raamat, mis kirjeldab Rootsi keskklassi kujunemist 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses. Mitte eriti üllatuslikult tuleb välja, et palju sellest, mida tänapäeval lai üldsus iseenesestmõistetavaks peab, polnud seda teps mitte sada aastat tagasi, olgu siis kõne all hügieeniharjumused või vanemate suhted oma lastega. Kõrvutades talupoegade kombeid ja eluolu keskklassi omaga, võiks ilmselt kergesti kalduda ühtede romantiseerimisse ja teiste naeruvääristamisse, sest kohati tundub, et põhjust nagu oleks, aga õnneks pole seda juhtunud. Autorid on olnud tasakaalukad ja kenasti põhjendanud kõigi ühiskonnakihtide motiive, nii et tundub igati loogiline, et oldi sellised, nagu oldi. Ühesõnaga, kui sellise mõneti diibi sarja raamatut lugema asuda, ei tea ju kunagi, kui lihtsalt tekst end kätte annab. Selle eksemplariga läks ütlemata hästi, oli huvitav, aga samas nii mõnusasti loetav, et oleks võinud poolteist korda pikemgi olla.

Sageli pean ma raamatutes viideteküllust tüütavaks ja segavaks, sellele teosele teen aga erandi. Sain hoopis mitu huvitavat lugemisideed – näiteks vedasin raamatukogust koju juba mitu Mary Douglase teost.

Saturday, July 01, 2017

Frédéric Gros "Kõndimise filosoofia"

Kõndimine on tore, lugemine on tore, ju siis on ka kõndimisest lugemine tore. Vähemalt nii ma selle raamatu ostmist endale põhjendasin. Ja tõesti, raamat on päris tipp-topp. Gros kirjutab eri liiki kõndimisest ja milliseid mõtteid ja tundeid kõik need eri kõndimised tekitada võivad. Kõndida saab ju üksi või mitmekesi, mägedes ja linnades, võib niisama uidata või palverännakule minna - ilmselge, et kõndimiskogemused võivad seega õige erinevad olla. Suurem osa raamatust kasutab illustreerivaid näiteid kõndimislembeste suurvaimude eludest, esindatud on näiteks Nietzsche, Rimbaud, Gandhi, Rousseau, Thoreau. See oli päris kena võte, mulle need kirjeldused täitsa meeldisid, erandi pean aga tegema Thoreaule. Talle pühendatud leheküljed läksid nii loodusromantiliseks kätte ära, et mul sai sellest lüürilisest jauramisest väga kiiresti villand (mõne teise tüübi puhul oli tegelikult sama häda, aga veidi lahjemas vormis). Mulle meeldib vist lihtsalt linnas rohkem kõndida kui looduses, aga ma kahtlustan, et Gros peab looduses kõndimist ülemaks linnas kõndimisest. Igale kõndijale oma!

Margaret Atwood "Maitsev naine"

Lugesin hiljuti Atwoodi "Teenijanna lugu", sest viimasel ajal kuidagi tihti mainitakse seda millegagi seoses ja ma tahtsin teada, mis värk siis on. Kahjuks pole olnud tahtmist ega energiat sellest kirjutada. Küll aga innustas "Teenijanna loo" lõpetamine järgmisel korral raamatukogu külastades kaasa haarama autori 1969. aastal ilmunud teost "Maitsev naine". Natuke pentsik, et see kuulub Eesti Raamatu roosasse sarja "Armastavad naised". Tundub, nagu tegu võiks olla mingisuguse lihtsakoelise lemberomaaniga - mida see aga pole. Tõesti, on naisi ja on armastust, aga ma pole päris kindel, kas ükski neist naistegelastest armastav on.

Teose peategelane Marian on 20ndates eluaastates linnanaine, kes peatselt abielluma peaks. Mida lähemale pulmad jõuavad, seda vähemaid asju ta süüa suudab ja seda rohkem tal üleüldiselt katus ära sõidab. Ongi nagu kogu lugu. Huvitavaks tegid selle loo minu jaoks kaks asja. Esiteks olid praktiliselt kõik tegelased üsna ebasümpaatsed, kuid sellele vaatamata oli neile põnev kaasa elada. Lugejana polnud tunnet, nagu peaks mõnele heale tegelasele pöialt hoidma või ootama, et keegi teenitud karistuse saaks (vaevalt seda üldse tegema peaks, aga ma ikka teen). Sain justkui jääda avatuks kõigile võimalikele lõpplahendustele. Erilise ebasümpaatsusega paistis just teose alguses silma muide peategelane Marian ise, kuna tal paistis kõigi naiste kohta midagi mürgist mõelda või öelda olevat. Teine huvitavus raamatu juures oli ajastu, milles tegevus toimus. Jäigad soorollid olid veel paigas, aga muutused olid hakanud juba toimuma. Nii näemegi nii selliseid tegelasi, kes peavad oluliseks abielluda, koju jääda ja mehe sõna kuulata, kui ka neid, kes nimme vallaslapse tahavad saada. Meenus seriaal "Mad Men" oma moe, kommete, jookide ja muu igapäevasega, kuigi "Maitsva naise" tegevus toimus Kanadas ja tegelased polnud pooltki nii edukad ja ambitsioonikad.

Mõtlesin hiljuti, et pole ikka minu asi iriseda mõne teose tõlketöö üle, sest mida ma ka sellest tean jne. Aga selle raamatu puhul läksin ühel korral lausa nii kaugele, et otsisin ingliskeelse originaali välja, et kindlaks teha, miks midagi nii tõlgiti, nagu seda tehti. Näiteks eestikeelses väljaandes mainiti internetti ja punkareid. See raamat ilmus 1969. aastal! Ma ei pruugi ajaloost palju teada, aga nii palju ma ikka tean, et sel ajal vaevalt internetist ja punkaritest igapäevaselt räägiti. Õieti polnud neid mõisteidki siis veel olemas. Aga mis seal ikka pikka viha pidada. Asusin hoopis järgmist Atwoodi raamatut lugemiseks välja valima!