Monday, March 27, 2017

Minu lemmikraamatud (nimekirjad mulle endale päheõppimiseks)

Aeg-ajalt tuleb ette, et keegi küsib, mis mu lemmikraamatud või kes mu lemmikkirjanikud on. Mida vanemaks ma saan, seda harvemini, kuid siiski. Näiteks hakkasin ungari keele tundides käima ja keeletunnid on üks selliseid olukordi, kus tuleb endast rääkida selliseid asju, millest kusagil mujal pole vaja juttu teha. Mis su lemmiktoit on? Mis sa tööl teed? Kes su lemmikkirjanikud on? Kui veel enne olen väitnud, et mulle lugeda meeldib, on eriliselt jabur kui vett täis mu suu on, kui neile lemmikkirjanduseteemalistele küsimustele vastama pean. Tõesti, mitte midagi ei tule pähe, nagu poleks pärast keskkooli midagi lugenud (ega tegelikult ka mitte enne või keskkooli ajal). Kui siis mingi teos peaks ka meelde tulema, siis andku jumal, et ei küsitaks, mis seal raamatus siis toimus kah, sest selle olen ma harilikult unustanud juba raamatu lugemise lõpuks. 

Pärast seda, kui mind hiljutises ungari keele tunnis lemmikkirjanike küsimusega konfronteeriti ja ma selle peale Dostojevski ja Piret Raud ütlesin, otsustasin koostada oma potentsiaalsete lemmikraamatute nimekirja ja selle pähe õppida, et mingigi mõistlik vastus vajalikul hetkel varnast võtta oleks. (Mitte et Dostojevski või Piret Raud mulle ei meeldiks, aga see ei ole eriti läbimõeldud vastus ja asi läheb ainult hullemaks, kui oma valikut peab hakkama katkises ungari keeles selgitama.) Mõtlesin alguses teha lausa mitu nimekirja, sest ilmselt nimetaksin erinevaid teoseid sõltuvalt sellest, kas küsija on raamatuhuviline või mitte, eestlane või välismaalane jne, aga nagunii ei jääks need kõik mulle meelde ja lõpuks ei täidaks see kõik mu algset eesmärki. Niisiis olgu alustuseks üks põhinimekiri ja üks tagavaranimekiri, küll needki asja ära ajavad.
 
Põhinimekiri
  • Boris Vian "Päevade vaht" - Küll oli kena, nii paras lugemine ühele minusugusele keelelembist pehmole.
  • George Orwell "Pariisi ja Londoni heidikud" - Ei mäleta, et mõni teine raamat oleks pannud end kuidagi nii räpasena tundma.
  • Paul Hoffman "The Man Who Loved Only Numbers" - Lugema asudes ei osanud arvata, et ühe matemaatiku elulooraamat nii rõõmus ja sütitav võib olla.
  • Annie M. G. Schmidt "Viplala lood" - Sest alati peab olema lemmikraamat lapsepõlvest, kuidas siis muidu.
  • Kalev Kesküla "Elu sumedusest" - Ajalik, aga veel rohkem ajatu. Kohalik, aga samas kohatu (tähenduses 'ilma kohata').
  • Robertson Davies "Mis on lihas ja luus" - Hästi saladuses hoitud hea raamat, üleüldse väärib Davies, et rohkem inimesi ta loominguga tutvuksid. Hea nali muidugi, et teos on osa triloogiast ja mul on triloogia esimene osa vist lugemata tegelikult.
  • Chuck Palahniuk "Fight Club" - Esimene raamat, mille ma inglise keeles läbi lugesin. Oli mingis mõttes natuke ilmutuslik, ma ei teadnud, et selliseid raamatuid kirjutatakse. Pärast sai õige mitu Palahniuki teost läbitud, aga ühel hetkel hakkas tunduma, et läheb kuidagi endakordamiseks kätte ära.
  • J. L. Borges "Fiktsioonid. Aleph" - Ilmutuslikest teostest rääkides... no oli see alles pauk 17-aastaselt lugedes!
Tagavaranimekiri juhuks, kui põhinimekirjast midagi meelde ei tule
  • Iris Murdoch "Meri, meri" - Lugesin seda ükskord bussis ja kui öösel omadega Levikasse jõudsin, siis mingi alaealine poiss tuli muga rääkima, kuidas ta mind bussis seda lugemas nägi ja küll tundus põnev. Eks ta oligi, kuigi mul on raamatust 0 mälestust peale selle, et mingi hetk läks mulle Iris Murdoch päris hästi peale ja see oli mu lemmikteos temalt.
  • Daniil Harms "Ootamatu jooming" - Kihvt!
  • Venedikt Jerofejev "Moskva-Petuški" - Seda peaks muidugi uuesti lugema ja üks kommenteeritud väljaanne ei teeks paha, sest enamik allusioone jääb harimata inimesele õige hägusaks.
  • Michel Houellebecq "Elementaarosakesed" - Kunagi oli tunne, et Houellebecq tõi mind tagasi maa peale.
  • Anton Nigov "Harjutused" - Minu lemmik Õnnepalult. Edaspidine pole minu jaoks "Harjutusi" ületanud.
  • Maarja Kangro "Ahvid ja solidaarsus" - Minu lemmikuid lühivormide viljelejaid.
  • Evelyn Waugh "Peotäis põrmu" - Mul on kahtlane tunne, et ma ei saanud sellest teosest üldse aru tegelikult. Aga lugeda meeldis väga!
  • Diana Vreeland + toimetajad "D. V." - Tegelikult polnud raamat suurem asi, mulle meeldib lihtsalt Diana Vreeland.
  • Heinrich Böll "Grupipilt daamiga" - See raamat võiks siin olla, kui... kui ma oleks selle lõpuni lugenud. Paraku on see mul korduvalt pooleli jäänud, kuigi mulle nii meeldib, kuidas Böll kirjutab. Loodan, et kunagi tuleb aeg, mil seda silmi maha löömata oma lemmikraamatuks võin nimetada! (Tegelikult on mul olnud plaanis ka teha nimekiri raamatutest, mis on mu lemmikud nende seast, mida ma lugenud pole. Neid ikka jagub.)
Ei ole midagi teha, noorpõlveelamused jätavad ikka kuidagi kustumatuma mälestuse kui vanemast peast loetu. Tundub, et niipea, kui filosoofiateaduskonnast eksmatrikuleerusin, läks süda kõvaks ja ei lasknud end enam suurt millelgi põrutada.

Kena näha, et üsna mitmest olen siingi kirjutanud (linkida kahjuks ei viitsinud seekord). Ma arvan, et see kirjutamine on kaassüüdlane selles, et mõni neist teostest mul üldse meeles on. Sageli ei piisa minu jaoks ainult lugemisest, et miski eriti hea ka kauemaks minuga jääks.

Friday, February 17, 2017

Arvo Krikmann (koostaja) "Laustud sõna lagub. Valik eesti vanasõnu" LR 2017/1-2

1975. aastal pidi ilmuma Arvo Krikmanni koostatud LR-i number, mis pidi sisaldama vanasõnu, mis on tuntud ja päriselt olemas; vanasõnu, mis pole üldtuntud, kuid mis on kindlasti olemas ning vanasõnu, mis on tuntud, aga mis ei ole tegelikult vanasõnad. Igasugustel poliitilistel põhjustel läks see number aga hävitamisele ja ei ilmunudki. Ilmus aga nüüd, 2017. aastal. Oli päris tore lugemine, kuigi 1984. aastal ilmunud "Vanasõnaraamatut" lugenuna midagi šokeerivalt uut siit just ei leidnud ("Vanasõnaraamat" on mul nimelt nr 1 teos, kust otsida mõtteteri juubeli- ja pulmakaartidele või muudeks puhkudeks, kus midagi elutarka vaja öelda-kirjutada on.).

Avastasin oma mõningaseks üllatuseks, et setu vanasõnu on põhjaeestlasena ikka kole raske lugeda. Ei viitsinud ka murdesõnastikust iga tundmatu sõna tähendust järele vaadata ja siis tegelikult ei saanudki kõigest üldse aru. Ingliskeelset "Trainspottingut" lugedes ootaks mind vist sarnane kogemus ees.

Järgnevalt minu lemmikud nende päriselt olemasolevate vanasõnade seast, mis pole üldtuntud.

Rohkem pole miest vaja kui siis, kui näeb madu-ussi ja kui müristab. (Vaivara ja Narva)
Pikkeline voivutab. [Kui on kaua vastu peetud, kuid viimaks ikkagi väsitakse.] (Kuusalu)
Kui kastet viia, siis saab ikke pudru süia. [Altkäemaksu kohta.] (Juuru) - Kui tabav!
Kui seitsekümmend täis oled, saad koera viisi: kaks aastal korraga. (Vigala) - Sobiks hästi juubeliõnnitluseks
Palju siis inimesel seda leiba vaja on - ainult kolm korda päevas ja sedagi söögiaegadel. (Vigala)
Ennemine ole epa-tepa, aga ära ole holla-tolla. (Valjala) - Ei saa küll täpselt aru, mida see tähendab, aga kõlab hästi
Inimene pole kinnas, et pöörad pahupidi ja vaatad, mis tal sees on. (Kolga-Jaani) - Kõlab nagu potentsiaalne kirjanditeema
Kes kodun, om plendsi, kes kõrdsin, om piiga. (Helme) - Sõna plendsi tähendusest võite lugeda siit
Süü sis, ku süük mekis, tii tüüt, ku tüü tekis. [Tekis - edeneb] (Helme)
Tulõ-õi kurvast persest rõõmsat piiru. (Rõuge)
Kõgõ kergemb tüü - suka harotamine ja tõsõ kõnõlõmine. (Rõuge) - Ma ei saa aru, mida tõsõ kõnõlõmine tähendab. Tõe rääkimine? See on üsna lihtne küll tõesti.
Julgõlõ tulõ julgõ õnnõtus kah. (Setumaa) / Targalõ tulõ tark hädä kah. (Setumaa) - Igaühele oma õnnetus!
Kel timahavva tõnna-rõnna, tuul tulõvaasta uia-uia. [Suur lõbutsemine lõpeb kurvalt.] (Setumaa) - Vt ka Ennemine ole epa-tepa, aga ära ole holla-tolla. (Valjala)
Kui tiiazi, koes satad, laotasi olgi ala. (Setumaa)

PS Arvo Krikmanni järelsõna saab internetistki lugeda.

Thursday, January 19, 2017

Ellen Niit, Reene Leas, Reti Könninge ja Silvi Murulauk (toimetanud Karl Pajusalu ja Jüri Viikberg) "Kihnu sõnaraamat"

Niisama sirvimiseks ja suvalisest kohast lahtivõtmiseks on minu meelest kõige paremad ja põnevamad igasugused murdesõnaraamatud, sest nende näitelausetesse on kirja pandud päris elu ise. Selles valguses on mu lemmik ilmselt vadja sõnaraamat. Vadjalastel õiget kirjakeelt pole olnudki ja nende suur sõnaraamat ongi ju tegelikult pigem murdesõnaraamat, kuhu kõigi külade elanike jutt nende kohalikus kõnepruugis kirja oli pandud. Igasugune murdejutt, mis aga sõnaraamatutesse pannakse, on suuremalt jaolt ikka inimeste suust vestluste käigus üles tähendatud, mitte kabinetis pastakast välja imetud või ilukirjanduse korpusest võetud. Siit siis see eluläheduse aspekt, mis mulle meeldib.

Igatahes on nüüd ilmunud Kihnu sõnaraamat ja minusugused massakad saavad sõnaraamatu suvalisest kohast lahti lüüa, Kihnu keele ilus püherdada ja unistada kaunist suveajast, mil saaks kunagi jälle minna Kihnu kõnkama ja möürämä. Kusjuures... kui ma seni esimest ja viimast korda kümme aastat tagasi Kihnus käisin, siis ürgkihnlasest reisikaaslase sõnul me justnimelt kõnkamise ja möürämisega seal tegelesime. Ega ma täpselt ei teadnud, mis see siis nüüd tähendama pidi, aga kõla järgi tundus, et möürämine võiks lakas pálinka joomist tähendada küll. Nüüd siis sain sõnaraamatust teada, et kõnkamine on ühel jalal hüppamine ja möürämine on möirgamine. Noh, close enough, nagu meil siin mandril öeldakse.

saialeib ning rugileib – sai ja rukkileib
mjõllas tahakohe tulõd? – millal sa tagasi tuled?
priipärast sai edekohe-tahakohe juõsta – sai vabalt edasi-tagasi joosta
juõnud mehel tjõlkus jõla abõnõssõ – purjus mehelt tilkus ila habemesse
muᵉnn sadi männä otsast tolksti pähä - käbi kukkus tolksti männi otsast pähe
nda kjõpakas puaᵉt, et ei või kielt teiss lõugõs oeda – nii kipakas paat, et ei või keelt teises lõuapooles hoida (hoia keel keset suud, muidu läheb paat ümber)
upsitama – hoorama
sasjapärast sa miolõ sedäsi ütlesid? – mispärarast sa mulle niimoodi ütlesid?
luualasti – ihualasti
limps – (märg ja) pehme
sasja imed nendest rätikuotsõst, lähtvad limsuks – mis sa imed neist rätikuotsadest, lähevad pehmeks
juunus – ulakas
kört piäb jõlusast itsis olõma – seelik peab ilusasti puhevil olema
õmbu – õunapuu

Saturday, October 01, 2016

Lionel Shriver "Suur vend"

Varraku sari "Moodne aeg" on üks päris kenasti sisse töötatud kaubamärk. Kui ma olen raamatukogus ja ei ole kindel, mida endaga koju viia, sirvin sageli suvalisi "Moodsa aja" raamatuid, mille ma nende selja järgi kiiresti ära tunnen. On kuidagi selline tunne, et nende peale võib kindel olla. Ometi olen ma rohkem kui ühel korral neis pettunud. Või noh, mis pettumused need ka olnud on, rohkem nagu sellised it's not you, it's me sorti kogemused. Lihtsalt raamatud, mis pole mulle meeldinud ega sobinud. Nende hulka lisandus nüüd Lionel Shriveri "Suur vend", kuigi tuleb tõdeda, et see raamat tekitas rohkem it's not me, it's you laadis tundeid.

Shriver kirjutab Pandorast, kellele tuleb külla ta džässmuusikust vend Edison, kes kõigi üllatuseks on vahepeal eriti paksuks läinud. Kohe nii paksuks, et keegi perest ei söanda sellest alguses juttugi teha. Tekib küsimus, mis juhtunud on ja mis edasi saab. Vend just eriti sümpaatne tüüp pole, naise mehel on närvid läbi ja kõigil asjaosalistel on üleüldiselt ebamugav selles olukorras olla. Poole raamatu peal saabub moment, mil Pandora peab otsustama, kuidas olukord lahendada. Sinnamaani oli raamat minu meelest igati tipptopp, lobe ajaviitekirjandus, mis ka mingisuguseid mõtteid tekitas. Aga raamatu teine pool... see tekitas minust umbusku. Kõige hullem oli aga teose lõpp. Tekitas tunde, et kirjanik tegi mulle tünga või vedas mind alt. Läksin raamatu esimese poole õnge ja investeerisin oma aega ka teise poole lugemisse, aga kas see oli ikka seda väärt... 

Huvitav oli, kui keeruliselt minategelane Pandora oma sisekõnet pidas (ei olegi vist tähtis, et ma lugesin raamatut eesti, mitte inglise keeles). Olgu, ta oli inglise keelt ülikoolis õppinud, kuid pärast seda toiduainetööstuses ja nukutehases töötanud. Kuidagi keeruline oli ette kujutada sellist inimest nii muuseas väga harvu sõnu ja keerulisi lauseid kasutamas. Rohkem kui ühel korral võtsin eesti keele seletava sõnaraamatu lahti, et mõne sõna tähendust kontrollida. Ei mäleta, millal ma viimati tänapäeva ilukirjandust lugedes sellise probleemiga silmitsi seisin.

Friday, September 02, 2016

Margit Härma "Köögiviljarikkad road ehk kuidas küpsetada Trooja hobust"

Kokaraamatutega on selline imelik lugu, et mida suurejoonelisem teos, seda vähem kasu mul sellest on, aga kasu on ainus põhjus, miks ma neid üldse loen – mitte ilusad pildid või oma kokaoskuste parendamine. Näiteks on üks mu lemmikuid Nigel Slateri "Real Cooking", kus on sellised retseptid nagu "Kartulipuder" või "Ahjukana". Kas tõesti peab selleks raamatu ostma, et teada saada, et kana tasub enne ahjupanemist paksult võiga kokku määrida või et kui ahjukana on sööjate vahel ära jaotatud, siis kõlbab üle jäänud kontidest puljongit keeta? Tegelikult küll, vähemalt minu meelest. Nagunii ükski pikk retsept meelde ei jää ja sageli ei raatsi ka kõiki komponente soetada, kui neist vaid törtsu või raasu vaja on. Nii et eelistan ammutada ideid, mitte retsepte. (Millegipärast meenus praegu söögiga seotud nipp Harper's Bazaaris ilmunud Diana Vreelandi nõuanderubriigist "Why don't you?": "Rinse your blond child’s hair in dead champagne to keep its gold as they do in France?")

Selles valguses on Margit Härma köögiviljarohkete toitude retseptiraamat päris tore leid. Raamatu sihtrühma kuuluvad inimesed, kes vabatahtlikult köögivilju ei söö. Mina nende hulka ei kuulu, aga sel pole muidugi mingit tähtsust. Ma tahtsin lihtsalt uusi toiduideid, sest viimasel ajal on kodune menüü kuidagi üksluiseks kiskunud. Härma raamat tuletas mulle meelde, et suvikõrvits on toorelt väga maitsev (mm, kuue küüslauguküünega suvikõrvitsatzatziki pani kogu korteri lõhnama, kui külmkapi ukse avasin). Pakkus salatiretsepti, milles kalkun oli hakkliha kujul (oli päris maitsev). Soovitas pikkpoisi peale panna peekonit (miks ma seda enne pole teinud!?) ja sisse riivida suvikõrvitsat (tõesti, miks mitte). Nii et praktiliselt pool nädalat sõin Margit Härma retseptide järgi tehtud roogi ja olin rahul. Kindlasti tahaks veel proovida kõrvitsakooki ja Jamaika-teemalist hernesuppi.

Kuigi raamat koosneb idee poolest kolmest osast (road, kus köögiviljad on peidetud olekus; road, kus köögivilju on palju ja neid ei peideta; köögiviljaroad, mis on autori pere lemmikud), siis lugedes ei teinud ma neil õieti mingit vahet. Ei saanud nagu aru, millises raamatu osas ma parasjagu olin.  Retseptide vahele on pikitud paarisleheküljed eri köögiviljadest koos Tervise Arengu Instituudi kommentaariga. Too õhtu, kui raamatu omandasin, mõtlesime raamatust inspireerituna koos tavaliste köögiviljade ja lihaga ahju lükata ka ühe bataadi. Mulle hüüti köögist: "Vaata, mis seal raamatus bataadi kohta kirjutatud on. Kaua see ahjus peab olema?" Bataadi kohta olid eraldi leheküljed küll olemas, aga sealt sai teada naljakaid fakte ajaloost ja muud säärast, praktilist nõu mitte eriti, kuigi ma oleks tahtnud (aga ju siis autor tahtis teisiti). Peale selle eeldasin, et nende paarislehtede kandis on selle käsitletud köögivilja teemalised retseptid, aga ei olnudki. Üks kriitikanool veel: retseptide juhendite osa jättis kohati läbimõtlemata mulje. Ei saanud hästi aru, mis täpselt mõeldud oli (nt lõppes mingi supiteo kirjeldus nii, et tuli lisada kana, kontrollida maitsestust ja voilà, aga ma ei saanud aru, kas see kana saab nii ruttu valmis või tuleb see kuumtöödelduna supile lisada). Samas on need retseptid valdavalt nii lihtsad, et kui enne natuke süüa oled teinud, piisab koostisainete lugemisest, et aru saada, mida nendega peale hakata.

Positiivsel noodil lõpetamiseks (sest see raamat väärib seda) soovin veel esile tõsta raamatu ilu. Fotode autor on Hele-Mai Alamaa, kujundaja ja illustraator Lilli-Krõõt Repnau. Sellist raamatut sirvides jääb täiesti arusaamatuks, miks keegi peaks tahtma köögivilju mitte süüa.

Wednesday, August 24, 2016

Marko Mäetamm "Juubeliaasta"

Pärjatud, tunnustatud ja muidu tuntud kunstnik Marko Mäetamm sai 2015. aastal 50. Sellest ajendatuna otsustas ta oma juubeliaasta tegemised kirja panna ja sametise roosa raamatuna välja anda. Väljaandja, kirjastuse :paranoia kodulehel on raamatu kohta kirjutatud: "Lugu ei jutusta enam autor, vaid seda teeb tegelane, kelle on samas loonud autor ja kes ongi autor ise. Autor muudab oma vaatenurga rakurssi asjale niivõrd palju, et muutub ise vaatlusaluseks, kuid mitte päris." Nojah. No mina ei tea. Ma lugesin seda teost lihtsalt kui Mäetamme kirjapandut ja ei hakanud oma elamusele mingeid meta-aspekte külge pookima.

Nagu kõik niigi teavad, on Mäetamme kunst sageli üsna tekstiküllane, seetõttu polegi kuigi ootamatu, et ta nüüd kätte võttis ja oma mõtted peaaegu ainult tekstina vormistas (raamatus on natuke ka pilte). Aga mul on tunne, et isegi raamatut kirjutades on ta ikkagi kunstnik, mitte kirjanik, sest kirjanduslikus plaanis polnud see teos just teab mis šedööver – aga ega seda ju taotletudki (vist). Ma ei lootnud kogeda kirjanduslikku katarsist ja ma ei pidanud pettuma, sest seda ka ei juhtunud. Jürgen Rooste kirjutas oma arvustuses minu meelest väga täpselt: ""Juubeliaasta“ on kirjutatud just nii, nagu kirjutab kultuurne inimene, kellel on vähe kirjutamiskogemust, aga teadlikkus, kuidas keele- ja kultuuriruumis hakkama saada." Mida veel tahta, kui eesmärk oli aastajagu olmet kirja panna!?

Nii et vaatamata mu ebalevale toonile pean ütlema, et teos oli mulle igati meeltmööda. Mulle meeldib käia Mäetamme näitustel ja mulle meeldib teada saada, kuidas need näitused sünnivad. Väga lihtne. 2015. aastal oli Mäetammel Kumus suur näitus ja nii sain nüüd tagantjärele teada, kuidas ta näituse jaoks mööda linna gaasipliiti ja diivanit otsis ning kõikvõimalike koostööpartnerite ja sponsoritega puid ja maid jagas. Teine suur projekt 2015. aastal oli vabariigi aastapäeva vastuvõtu kujundamine ja sellega oli kunstnikul ehk rohkemgi mässamist, sest sõnaõigust oli tal sel üritusel muidugi vähem kui oma näitust ette valmistades. Peale kunstielu leidsid raamatus kajastamist ka sellised argisemad ja maisemad teemad nagu Mäetamme naise esoteerilised huvid, üleüldine pereelu, kunstniku lemmikalkohol ja sagedasemad tervisemured jne. Tekitasid võibolla tunnet, et kunstnik on ka inimene, aga noh, see oli vist juba enne teada.

Lõpetasin raamatu tundega, et tahaks kunsti osta. Ühest küljest natuke labane või madal tulemus, teisest küljest tundub, et autor võiks küll rahul olla, kui lugeja sellise emotsiooniga raamatu sulgeb. Olin vist üllatunud, et tal pidevalt nii palju rahaprobleeme on, ise veel nii tuntud ja tunnustatud. Seni, kuni mõne monumentaalmaali soetamiseks raha kogun, võin ehk t-särgi ostmisega algust teha.

Sunday, July 31, 2016

Kalev Kesküla "Elu sumedusest" - teist korda

"Vanad raamatud nagu vanad riidedki on inimesed mõõt. Võtad kätte viisteist aastat tagasi loetud raamatu või ajad selga vana palitu ja vaatad, kas oled neist välja kasvanud või on need sulle suureks jäänud. Kas nad kõnelevad veel sinuga, kas sa oled neis sina ise. Neile, kelle elu läheb mühinal edasi, on mõlemad võõraks jäänud."

...ehk mõõtsin end Kesküla miniatuurikogumikuga "Elu sumedusest". Ükskord ma juba lugesin seda, kuid see oli üle viie aasta tagasi. Pole just teab mis pikk aeg, aga natuke ikka. Nüüd juhtus nii, et tahtsin lähedasele tundeparanduslikel eesmärkidel kirjandust soovitada ja pidasin vajalikuks soovitatu kindluse mõttes üle lugeda, et selle kohasuses veenduda. Lugedes hakkasingi oma soovituses kahtlema. Mäletasin, et esimesel lugemiskorral valdas mind üsna rõõmus meeleolu, seekord jäid millegipärast peale nukramad noodid. Sume oli ikka, aga traumat oli rohkem kui rõõmu. "Rõõm ja trauma", muide, oligi seekord vist kõige rohkem kõnetavam kõigist paladest (... "Mõnede asjade jaoks on juba hilja, aga mõned on veel võimalikud." ...), kuigi mõtteainet pakkus muugi. (Lõpuks ma siiski ei taandanud oma soovitust, kuid andsin kaasa hoiatuse.)

Kui palju on tegelikult neid raamatuid, mida võiks mingi aja tagant üle lugeda. Ikka õpid ju vahepeal midagi ja koged asju, mis enne olid tundmata. Nii võiks iga järgmine lugemine olla elamusrikkam kui eelmine. Sel konkreetsel raamatul on aga lühiduse eelis, mistõttu selle teist, kolmandat või neljandat korda lugemine ei nõua ei aega ega enda kokkuvõtmist. "Vendade Karamazovitega" juba nii lihtsalt ei läheks, et suts enne magamaminekut ja natuke hommikukohvi kõrvale ja ongi valmis. Millegipärast on nii raske üle saada sellest kvantiteediihalusest, et käsi ei tõuse kuigi tihti sama raamatut üle ühe korra lugema.
"Kooselu pole muud kui väike rida kergelt loetavaid kolumne, mõned intervjuud, pühapäeviti följetonid ja ristsõnad. Ükski tõeline naine ei kannata välja, kui joone all hakkab ilmuma "Omadusteta mees"." 
Kui keegi tahaks oma eksemplari mulle müüa, ostaksin suurima heameelega.

Thursday, July 28, 2016

Juubelipostitus

Mõni juubelifakt

Täna täitus 10 aastat esimesest postitusest siia blogisse. 28.07.2006 kirjutas Janika siia Don de Lillo raamatust "White Noise". Siinkohal oleks paslik jagada mingisugust statistikat, aga kuna me sellele kunagi erilist tähelepanu pole pööranud, pole ka eriti midagi jagada. Kokku on ilmunud 191 postitust: 39 Janikalt ja 152 minult. Enim kajastamist on leidnud Arthur C. Clarke, Iris Murdoch ja Tõnu Õnnepalu looming, igaühe oma neljal korral.

Kaheksa õnnestunud postitust

Kümme aastat on päris pikk aeg, eriti kui selle aja jooksul jõuad 20-aastasest 30-aastaseks saada ja mõnisada raamatut läbi lugeda. Seetõttu pole vast imestada, et nii mõnigi algusajal kirjutatud postitus mulle praegu häbipuna palgeile võib tuua. Ometi on ka postitusi, mille pärast ma piinlikkust ei tunne ja millele praegugi mõeldes meenub, kui tore neid kirjutada oli või kui mõnus neid raamatuid lugeda oli. Siin on kaheksa sellist.
  1. Raamatukogud minu elus
  2. Paul Hoffman "The Man Who Loved Only Numbers"
  3. Johannes Aavik "Päevaraamat" 
  4. Vadja keele sõnaraamatu saamisloost
  5. George Orwell "Pariisi ja Londoni heidikud"  
  6. Paul Ariste "Mälestusi" 
  7. Evelyn Waugh "Peotäis põrmu"
  8. Boris Vian "Päevade vaht"
Neli suvalist seika

Rohkem kui mitmel korral on purjus mehed minuga lugemisblogist imetleval toonil juttu teinud. On kusagil seltskondlikul olengul välja tulnud, et ma siia kirjutan või on nad juba enne teadnud, et ma kirjutan, aga siis purjus peaga peavad vajalikuks oma tundeid selle blogi suhtes väljendada. See on päris huvitav, et lugemisblogimist nii suureks asjaks peetakse, sest minu meelest ei nõua see erilist pingutust, eriti veel, kui kirjutada amatöörlikult ja ambitsioonitult, nagu mina seda teen. Võib-olla on asi lihtsalt selles, et enamikul inimestest pole kirjutamisharjumust. Võib ka olla, et needsamad mehed tahtsid mulle lihtsalt külge lüüa ja pidasid seda jututeemat heaks taktikaks (see on küll tõenäoline maksimaalselt kolmandikul juhtudest). Nii et jah, lugemisblogi nr 1 fännid on purjus mehed.

Kevadel kirjutasin ühest Piret Raua raamatust, mis mulle väga meeldis. Kuidagi sattus seda lugema autor ise ja sedasama postitust siis ka oma Facebookis jagama. Olin väga liigutatud ja meelitatud! Meeldiv, kui sellised asjad kahepoolselt korda lähevad.

Kaks aastat tagasi olin töistel põhjustel põgusas kirjavahetuses ühe ajakirjanikuga. Tänavu kevadel sain talt kirja, mille lõpus oli joru meie kunagist kirjavahetust, aga seekord oli suhtlemispõhjus hoopis muu. Nimelt oli ta sattunud lugema mu igivana postitust Vaino Vahingu "Päevaraamatu" kohta. Mulle polnud see eriti meeldinud, mistõttu oli tal põhjust avaldada lootust, et ehk äriksin selle talle maha. Ega seda tänapäeval enam eriti kusagilt saada pole. Olin nõus. Käis mul siin töö juures järel sel veel. Ma arvan, et raamatu on nüüd paremas kodus.

Kui seda blogi pidama hakkasime, olime Janikaga mõlemad just ülikoolis esimese kursuse lõpetanud. Ma õppisin Tartus ja tema Tallinnas ning otsisime moodust, kuidas jätkata oma senist keskustelu raamatute üle. Janika oli IT süsteemide arendajaks läinud õppima ja oli seega kirjandusest kaugemale sattunud, kuid ei tahtnud seda sidet kaotada. (Või midagi sellist ma mäletaksin nagu teda rääkivat.) Nüüd, kümme aastat hiljem, olen ma jälle suvevaheajal esimese ja teise kursuse vahel ja õpin sama asja, mida Janika kümme aastat tagasi. Nii et selline ring on ka nagu täis saanud.

Wednesday, July 27, 2016

Iris Murdoch "Võrgu all"

Aastaid tagasi lugesin õige mitu Iris Murdochi teost läbi, aga sama äkki, kui see hoog algas, see ka lõppes. Koduseid riiuleid revideerides jäi hiljuti silma seesama "Võrgu all", mille ma kunagi ammu peenraha eest soetasin. (Allahinnatud raamatud on nii sageli ka alahinnatud raamatud, kas pole?) Raamatu 50. lehekülje kandis leidsin järge hoidva 2008. aasta Schillingu flaieri. Ju siis sel ajal ja selle lehekülje paiku mu Murdochi ind ka rauges. Imelik küll, miks, sest kui ma seda teost nüüd lugema hakkasin, ei saanud ma kuidagi pidama. 

"Võrgu all" oli Iris Murdochi esimene romaan ja see ilmus 1954. aastal. Raamatu tegevuski toimub umbes sel ajal, võib-olla veidi varem, aga ilmselt ikka pärast II maailmasõda. Peategelane Jake on kolmekümnendates Londoni noormees, kes saadab oma päevi mööda tõlkides, kirjutades, juues ja naistega semmides. Kui ta ükskord Pariisist naastes sõbralt Finnilt teada saab, et Madge, kelle juures nad seni üüri maksmata elanud olid, nad välja viskab, käivituvad sündmused, millest jätkub sellesama raamatu lehekülgede täitmiseks. Kuna Jake pidevalt millestki valesti aru saab või endale ei tea mida ette kujutab, juhtub temaga alatasa kõikvõimalikke sekeldusi ja seiklusi. See kõlab natuke nagu Benny Hill (vähemalt hakkas mul selle tunnusmeloodia kõrvus kõlama) ja enda üllatuseks sain ma pärast lugemist teada, et see teos pidigi otse naljakas olema, aga minu meelest oleks sõna lõbus täpsem. Pealegi on teoses jandiga kõrvuti ka filosoofilisi mõtisklusi, targutusi ja vestlusi, nii et ärge seda nüüd mingiks tolaromaaniks ka pidage. Kogu see möödarääkimise ja valestimõistmise temaatika läks päris sügavaks ja tegi üsna mõtlikuks.

Teose kaasahaaravus võis tulla ehk sellest, et kuigi tegevus toimus minu mõistes ammusel ajal, olid tegelased inimestena väga usutavad ja kuidagi tänapäevasedki. Näiteks see, kuidas Jake ja ta sõbrad jõid, see tekitas mingisuguse äratundmisrõõmu, kuigi ei saa öelda, et ma tänapäeval suurem asi jooja oleksin. Murdoch tundub üldse kuidagi selline progressiivne inimene olevat olnud, ehk siis sellest ka see tänapäevasuse moment.

Tuesday, July 19, 2016

Thomas Salumets "Kujuneda sunnita: mõtestades Jaan Kaplinskit"

Kas Jaan Kaplinski on mulle kunagi väga palju huvi pakkunud? Mitte eriti, vähemalt mitte viimase kümne aasta jooksul. Kas ma pean vajalikuks temast siiski üht-teist teada? Jah. Nii et selles mõttes on Jaan Kaplinski minu jaoks nagu elekter, sest ega ma sellestki suurt ei huvitu, aga normaalse inimesena võiks ju teada, mida see endast kujutab. Selliste eeltundmustega asusin pool aastat tagasi lugema Thomas Salumetsa kaheksast peatükist koosnevat monograafiat, mis osutus nii põhjalikuks ja detailirohkeks, et juba poole lugemise peal oli selge, et olen Kaplinskiga tutvumiseks kulutanud palju rohkem aega, kui mul üldse elus plaanis oli.

Salumets on kasutanud avaldatud ja avaldamata allikaid, ilmselt pea kõike, mis kunagi kusagil Kaplinski kohta või tema käega kirjutatud on: kõik ta teosed, artiklid ajakirjanduses, kirjad, päevikud. (Kuidagi eriti jäi meelde sellise seiga äramainimine, et Kaplinski hoidis mingi naise sõnumit oma telefonis hästi kaua aega alles.) Peale selle käsitletakse kõikvõimalikke poliitilisi ja ühiskondlikke sündmusi, mille keskel ta elanud on ning mis teda või mida tema mõjutanud on. Aga see ei ole muidugi pelk elu ja loomingu kirjeldus, see on eelkõige tema elu ja loomingu mõtestamine ja tema motiivideni tungimine nende faktide abil. Tsiteerin eessõna:
"... raamat [püüab] lugejatele pakkuda Kaplinski maailmanägemise ja maailmasobitumise kõige iseloomulikumaid väljendusi, alates "lihtsusetaotlusest" kui esteetilisest mõjuvahendist ja tema loomingu aluspõhjast, kuni arusaamani sõltuvusest kui sotsiaalse küpsuse märgist ning kuni kriitikani, mis puudutab dissidentlust ja selle mõttekust reaktsioonina totalitaarsele valitsusvormile".
Lugedes hakkasin vahepeal mõtlema, kas see pole kuidagi mitte ebaaus, kui inimese igast vähem või rohkem juhuslikust sõnast või fraasist on võimalik kinni hakata ning sellest siis ei tea mida välja pigistada ja järeldada. Õieti polegi asi niivõrd millegi järeldamises, vaid pigem kõige jäädvustamises ja mitte millegi unustamises. Ei tea, mis tundega Kaplinski seda raamatut loeb või loeks, sest vaevalt tal endalgi nii põhjalikult kõik meeles on oma tegude ja mõtete kohta.