Wednesday, August 23, 2017

Aleksandra Mizielińska ja Daniel Mizieliński "Kaardid"

Olen paari kuu jooksul endale hankinud vist vähemalt sama palju hiigelsuuri pildiraamatuid kui kogu senise elu jooksul kokku. Esiteks Piotr Socha "Mesilased", siis Aleksandra Mizielińska ja Daniel Mizieliński "Maa all / Vee all" ungarikeelse väljaande (eesti keeles seda veel polegi) ja nüüd sama perekond Mizieliński "Kaardid". Kõik need on lasteraamatud, aga minu arvates sobivad need vaatamiseks-lugemiseks ka täiskasvanutele, kuna ma usun, et igaühes neist on suuremas koguses selliseidki teadmisi, mida keskmine täiskasvanu ei tea või vähemalt ei mäleta enam hästi.

"Kaardid" on sisuliselt pildiatlas, mille iga leheküljepaar on pühendatud ühele riigile. Ühe maailmajao riikide kaartidele eelneb ka topeltlehekülg maailmajao üldisemat sorti kaardiga. Nagu kiire tehe näitab, ei mahu sellise ülesehitusega 113-leheküljelisesse raamatusse kõigi maailma riikide kaardid ja 195 riigi asemel on siin esindatud 47. Minus ei tekita see asjaolu mingeid tundeid, see tundub ainult loomulik, Amazonist arvustusi lugedes (raske öelda, kuidas ma sinna sattusin) paistis mõni aga õige pettunud olevat, et asjalood just sedapsi on. Amazoni arvustuste lugemine juhtis mu tähelepanu aga tegelikult veelgi mitmele mõõdukalt huvitavale asjaolule. Näiteks lugesin:
Ireland and Israel aren't in this book, but neither are Norway, Portugal, Denmark, Latvia, Lithuania, Estonia, Ukraine, Turkey and several other European countries, along with every central American country, all nations in the Caribbean, the Philippines, South and North Korea, Indonesia, most of Africa.
Tekkis küsimus, kas raamatus esindatud riigid sõltuvad sellest, kus raamat välja on antud, sest näiteks minu eestikeelses eksemplaris on Eesti, Läti, Leedu ja Ukraina olemas. (Mis muide Ukrainasse puutub, siis Krimmi juures on ära mainitud, et Venemaa selle 2014. aastal okupeeris!) Kes kui palju solvub, kui tema kodumaa lasteatlasest välja on jäetud, on muidugi omaette teema, millest samuti Amazoni arvustustest mõtteainet leiab. Huvitav on veel see, et iga riik on endale saanud kaks lehekülge, mille tulemusel on Fidži sisuliselt sama põhjalikult kirjeldatud kui USA või Venemaa. Ja kõige lõpuks võib mõtiskleda selle üle, miks riikide valik nõnda Euroopa-keskne on (ma ise panustaksin põhjuseid valides autorite päritolule ega heidaks seda neile üldse ette).

Iga riigi lehekülgedelt saab teada selle pealinna, kohaliku(d) keele(d), rahvaarvu, pindala ja ühe kohaliku poisi- ja ühe tüdrukunime. Kaardid ise on kaetud pildikeste ja nappide fraasikestega, mis illustreerivad midagi riigile iseloomulikku: toitu, kuulsaid inimesi, loomi, kultuuri jmt. Soome kaardil on muuhulgas näiteks kujutatud pisikesi paljaid saunalisi, kellele keegi Amazoni arvustaja riided selga pidi joonistama, sest muidu ei saanud sellist cartoon porni lastele näidata ("Won't somebody please think of the children!", eksole). Võib vist öelda, et see raamat on kirju nagu maailm ise.

Mingis mõttes on kõik riigikaardid esitatud kontekstivabalt, sest kuigi maailmajagude kaartidelt saab teada, kus mis asub, siis üksikute riikide lehekülgedel pole riigi piiridest väljapoole jäävad alad teiste riikide kohanimedega varustatud. Näed näiteks Tansaania piire, aga mis selle naaberriigid on, ei saagi teada. Naaberriikide territooriume on kasutatud hoopis Tansaania kohta info kujutamiseks, sest kõik ei mahu Tansaania enda peale ära. Lugedes see mind ei häirinud, aga nüüd hakkasin mõtlema, et nii on ju raske kogu maailma pilti kokku panna, kui iga riik nagu mingi omaette saar on.

Illustratsioonid on nunnud, vahvad ja paksu paberiga kuidagi kokkusobivalt luitunud ilmega. Mulle meeldib selle raamatu stiil ja visuaalne üldmulje, aga pilte lähedalt uurides tabas mind millegipärast vahepeal pettumus (mis mind millegipärast omakorda endas pettuma pani). Mõni loom nägi kuidagi opakas välja ja inimesed olid tihtipeale kuidagi üldise ja liiga sarnase näoga. Ei oska seda pildiasja tegelikult adekvaatselt kommenteerida, kuna olen elus üsna vähe pildiraamatuid vaadanud. Lihtsalt tunne oli selline.

Viimasena pean mainima, et mul oli plaanis raamatus esitatud fakte kontrollida, aga ma ei viitsinud, sest toimetaja tundus usaldusväärne ja midagi kahtlast mulle seni silma pole jäänud. Nii et ilus, õpetlik JA kvaliteetne. Kui midagi veel tahta, siis seda, et mul oleks raamatut kellelegi kinkida. Kuna laste sünnipäevadele mul eriti asja pole, võivad mu täiskasvanud sõbrad end nüüd lahkesti ohustatuna tunda.

Tuesday, August 01, 2017

Viktor Suvorov "Akvaarium"

Jätkan teostega sarjast "Andmebaaside õppejõu P. Raspeli soovitusi ilu- ja aimekirjanduse vallast". Eelmine, minu jaoks esimene lugemiselamus sellest seeriast oli Joel F. Harringtoni "Ustav timukas", mille lugemisest kujunes mu jaoks üks viimaste aastate põnevaimaid populaarteaduslikke elamusi. Järgmisena võtsin ette Viktor Suvorovi, kodanikunimega Vladimir Rezuni biograafilis-ilukirjandusliku teose "Akvaarium".

Alustuseks pean tunnistama, et minu jaoks on väga keeruline sõjaväest kirjutada. Seda oskan ma küll pakkuda, et marssal on tähtsam kui leitnant, aga kas major on tähtsam kui polkovnik või vastupidi - sellest ei tea ma küll midagi. Sama häda on igasuguste staapide, roodude ja pataljonidega, mida ma kuidagi suuruse järjekorda seada ei suuda. Sõjaväesõnavarast on aga täna raske mööda hiilida, sest "Akvaarium" räägib Viktor Suvorovi tõusust tankipataljoni roodukomandörist NSVL-i luurepeavalitsuse (GRU) Genfi residentuuri töötajaks. Ühesõnaga lihtsa inimese keeles tankistist spiooniks.

See oli juba enne raamatu lugemist teada, et Suvorov põgenes 1978. aastal Suurbritanniasse, nii et selles mõttes mingit ootamatut lõppu raamatul pole, aga see polegi ehk kuigi oluline. Nagu raamatu tagakaaski lubas, seisneb raamatu võlu ennekõike luuresüsteemi osaliste vaheliste suhete psühholoogia kirjeldamises. Hulk inimesi töötab NSVL-ile huvipakkuva info kättesaamise nimel ja hulk teisi töötleb seda, et hulk kolmandaid selle põhjal mingeid otsuseid vastu saaksid võtta (ju see info töötlemise aspekt meie õppejõule nii meeltmööda oligi). Samal ajal käivad tagatubades igasugused võimumängud ja nii, nagu saabunud info põhjal tulevikku ennustatakse, tuleb ka oma süsteemi inimesi analüüsida ja nende motiive, eesmärke ja strateegiat ära arvata, et siis vastavalt enda tegemisi planeerida. Sekka muidugi palju viinajoomist, natuke spioonitarkust ja pedagoogilistel eesmärkidel konnadel naha üle kõrvade tõmbamist (sõna otseses mõttes).

Kuigi raamat põhineb suuresti tõestisündinud lool, on selles omajagu väljemõeldisi ja moonutusi, aga kuna igasugune luuremaailm on minu jaoks ilmselgelt täiesti tundmatu ala, on mul täiesti ükskõik, mis kirjutatust tõele vastas. Ei hakka ma ka kusagilt kontrollima, mis võis ja mis ei võinud toimuda. Võimalik, et oleksin sattunud mingisse vandenõuteooriate keerisesse. Aga üldiselt oli muidugi tore lugemine ja taas sai kinnitust tõsiasi, et aeg-ajalt on kena sukelduda teemadesse, millega harilikult igasugune kontakt puudub. Ainult et selle kirjaniku pioneerilikult uljas, kuid samas kuidagi tundlev stiil hakkas üsna varakult natuke närvidele käima. Siin teile üks näide stiilist ja kaks näidet mõtteteradest. Rohkem kohti ei jõudnudki lugedes ära märkida, ei saanud lihtsalt mahti, sest lugemine edenes väga jõudsasti.
"Palavus. Tolm. Liiv krigiseb hammaste all. Stepp laiub silmapiirist silmapiirini. Päike on hele, pimestab julmalt ja ükskõikselt silmi, justnagu uurija lamp ülekuulamisel. Haruharva on kusagil värdjalik, stepitormidest räsitud puuniru, rikkudes hirmutavat üksluisust.
Hea inimene, sülita, löö risti ette ja mine koju tagasi. Siin pole sul midagi teha. Kuid meie, patused, läheme aga edasi, sinna, kus kõrbenud stepp katkeb räpase Inguli järsul kaldal, sinna, kus väriseva terendusena on kuhjunud valvetornid."
"Ainult laisad on haiged. Kas on raske minna kord kuus metsa ja panna piir kõigile haigustele? Mina leian sellise aja alati, isegi kõige tihedamal juglestamise ajal, kui kusagilt ei paista ühtki valguskiirt. Enne ja nüüdki.
Olen kaugel mägedes. Tean, et siin pole kedagi. Ma oskan seda kontrollida. Ei, mind ei oota ees ei peidikud ega kohtumised. Sipelgad. Suured, pruunid metsasipelgad. Siin on nende kuninglik linnriik. Mändide all päikselisel välul. Ma võtan riidest lahti ja heidan sipelgapessa nagu külma vette."
"Kõige koletumaid kuritegusid on inimkonna ajaloos sooritanud need inimesed, kes ei joonud viina, ei suitsetanud, ei murdnud truudust ja kes söötsid peost oravaid."

PS Tundub, et siiski õnnestus sõjaväesõnavara vältida!

Tuesday, July 18, 2017

Al Sweigart "Automate the Boring Stuff with Python"

Eks ta natuke kurb ole - rühkida poolküpses eas kaks aastat kõrgkoolis IT süsteemide arendajaks õppida, et siis aru saada, et professionaalsel tasemel programmeerimine oleks mulle pigem karistus kui kutsumus. Kui mind üldse miski kutsub, siis on see sellisel tasemel programmeerimine, nagu Al Sweigert oma imetoredas teoses "Automate the Boring Stuff with Python" (jep, netis ka täiesti tasuta loetav!) õpetab. Raamat teeb täpselt seda, mida pealkiri lubab: õpetab nõmedaid ja rutiinseid tegevusi Pythoni programmeerimiskeeles automatiseerima.

Tõenäoliselt on enamikul arvutikasutajatest ette tulnud mingit nüri klõpsimist: failide ümberorganiseerimist, tabelitega jändamist, massilist kopeerimist ja kleepimist jne. Kui mingit sellist ühelaadset tegevust juba korda kümme tegema pead, võiks selle arutu toksimise asemel valmis kirjutada väikse programmikese, mis selle töö sinu eest ära teeb. Muidugi, kui on vaja pilte töödelda, pole vaja ise Photoshopi valmis programmeerida, juttu on sellistest tegevustest, mis on hästi suvalised ja liiga spetsiifilised, et nende jaoks mingi programm kohe kusagilt alla laadida. Näiteks kirjutasin ma programmi, mis võtab sisendiks Klassikaraadio "Fantaasia" saatejuhi nime, kammib läbi saate kodulehe eri vaated ja väljastab lõpuks loendi kõigist selle saatejuhi mängitud lugudest. Seda oli mul vaja selleks, et nendest lugudest omakorda Spotify playlist teha. Tihti kasutan Pythonit ka Exceli tabelitega opereerimiseks, sest Exceli enda võimalustega olen ma halvasti kursis ja pole kuidagi soovi sellega tegelda ka. Hiljuti kirjutasin veel programmi, millele söödan sisse loetelu huvipakkuvatest, kuid reeglina välja laenutatud teostest Tallinna keskraamatukogus, ja programm käib siis mõne tunni tagant vaatamas, kas miskit on ehk tagastatud. Kui on, saadab mulle meili. (Selle kirjutasin ma valmis enne, kui teada sain, et tänapäeval saab keskraamatukogus end ka järjekorda panna...) Oli ka plaan kirjutada väike klots, mis mind Maanteeameti e-teeninduses sisselogituna hoiaks ja teavituse saadaks, kui sõidueksamil mingi varasem aeg vabaneb, aga see tundus natuke lubamatu olevat.

Kas eelneva ärategemiseks peab raamatut lugema? Ilmselt mitte, võib ka lihtsalt guugeldada "python scrape html library", aga ma kahtlustan, et kui programmeerida ei oska, ei tule selle fraasigi peale, olgugi, et valmisprogramm on pärast võib-olla ainult 15 rida pikk. Võib ka lihtsalt Pythoni dokumentatsiooni lugeda, aga seegi pole minu meelest eriti põnev väljavaade, kui eesmärk on lihtsalt kiiresti mingi väike käkk valmis kirjutada, et oma eluga siis edasi minna. "Automate the Boring Stuff with Python" sisaldab suhteliselt vähe juttu programmeerimise kui sellise ja Pythoni eripärade kohta - ometi siiski piisavalt, et enam-vähem aimu saada, mis värk on. Samuti pole väga juttu best practice'itest, optimaalsetest viisidest asjade ärategemiseks või koodi ilust. Rõhk on peatükkidel, millest igaüks õpetab samm-sammu haaval, kuidas lahendada mingit elulist probleemi programmeerimisega, olgu selleks siis Exceli tabelite või Wordi failidega möllamine, kaustade ümbernimetamine, piltide muutmine vmt. Üks asi on nende koodijuppide kirjutamine, teine asi aga see, et kui midagi sellist pole enne teinud, ei pruugi üldse aimatagi, kuidas ja kui lihtsalt oma elukest kergemaks saaks programmeerida. Lisaks on see kõik eriti imelihtne just Pythonis. Ma olen kõige rohkem Javat õppinud, aga ma ei oskaks küll kuskilt otsast pihta hakata, kui ma nüüd Javaga tahaks Klassikaraadio kodulehte scrape'ida või oma Exceli tabelitega hullata.

Ühesõnaga tehke endale teene: lugege paar tundi seda raamatut ja ärge raisake edaspidi väärtuslikku eluaega nürile arvutitoksimisele. Selleks ei pea programmeerijaks hakkama, piisab täiesti natukese kurssiviimisega. Isegi kui alguses läheb koodi kirjutamisele hulk aega, on programmeerides veedetud aeg palju põnevamalt ja arendavamalt veedetud kui sama pikad tunnid täis ajuvaba kopeerimist-kleepimist.

Monday, July 17, 2017

Margaret Atwood "Orüks ja Ruik"

Atwoodi düstoopia "Orüks ja Ruik" tuletas kogetud elamuse poolest millegipärast meelde Andy Weiri "Marslast". Kui "Marslases" käis pidev füüsikaülesannete lahendamine, siis "Orüksis ja Ruigas" oli selle vasteks geenitehnoloogiaga seotu. Kuna ma kummastki valdkonnast midagi ei tea, lasin loetul end kaasa viia ja uskusin pimesi keerulisi termineid, meetodeid, tehnoloogiaid ja teooriaid, mida autorid mulle ette söötsid. Sellega nende raamatute ühisosa, tõsi küll, piirduski. "Marslane" oli ju mäletatavasti optimistlik ja energiline, "Orüks ja Ruik" aga masendav, sest kujutatud lähitulevik mõjus häirivalt võimalikuna. Lugesin EPL-ist mingit vana arvustust, mille autor kirjutas: "Kurjusest ja maailmahukust rääkiv “Orüks ja Ruik” on viieline raamat, miinuse saab see vaid kurjuse puudumise pärast. Raamatus on seda kurjust nii et tapab, ülemääragi, aga see ei lähe südamesse ega tekita meelelahutuskirjanduseks nimetatavale kirjanduslaadile omaselt masendust." No ma ei tea. Kas ei ole masendav, et kui ikka maailm omadega pekki läheb, on selle taga tõenäoliselt inimesed ja nende teod ja otsused, mitte mingi väline pauk, suur õnnetu juhus või miski muu säärane, mille peale võiks vaid mühatada ja käsi laiutada?

Niisiis, düstoopiline lähitulevik. Toimunud on mingisugune biokatastroof ja peategelane Lumemees näib olevat üks vähestest ellujäänud ehtsatest inimestest (kui mitte ainus). Elab puu otsas, sest seal on ta kaitstud agressiivsete värdloomade poolt. Nimelt asusid inimesed mingi aeg agaralt geene tuunima, tulemuseks kõikvõimalikud kasulikud loomakesed roti ja mao ristandist noka ja silmadeta kobarkanani. Inimestegi geene tuuniti, kuidas aga parasjagu vaja oli. Need teadussaavutused tulid muidugi teatava hinnaga: korporatsioonide megavõim, looduskatastroofid, aina elamiskõlbmatumaks muutuv elukeskkond, ühiskondlik kihistumine ja sellega kaasnev käärimine (eks igasugu uudseid hüvesid saa ju alati ainult vähesed valitud nautida). Peale selle panid lõputud võimalused kurje geeniuseid käsi hõõruma ja jumala mängimist ratsionaliseerima. Arvata võib, et head nahka sellest ei tule.

Kuigi raamatu peategelane on justkui Lumemees, on võrdselt olulised ka Orüks ja Ruik, kellele teose pealkirigi viitab. Pean ütlema, et kui ma selle raamatu kohta veel rohkemat kui pealkirja ei teadnud, ei saanud ma üldse aru, mida see tähendab, eriti kuna pealkiri oli eestikeelsel väljaandel suurtähtedes. Igatahes on orüks loom ja ruik lind ning Orüks ja Ruik on kahe teose võtmetegelase nimed. Nagu kahe viimase Atwoodi teose puhul, mida ma hiljuti lugesin ("Teenijanna lugu" ja "Maitsev naine"), on ka "Orüksi ja Ruiga" tegelased mu meelest silmatorkavalt... ükskõikseks jätvad? Ei tekita nad minust erilist hea- ega pahatahtlikkust ja kas ma neile õieti kaasagi elasin? Pigem on tunne, et elasin kaasa raamatus kujutatud inimkonnale, mitte neile mõnele üksikule esile tõstetud tegelasele. Igatahes plaanin ma kiiremas korras raamatukokku minna, et triloogia teine osa, "Uputuse aasta", koju tuua. On kuidagi tahtmine oma mõtetel lasta sel masendavas maailmas edasi aeleda.

Monday, July 10, 2017

Jean-Pierre Minaudier "Grammatika ülistus"

Ajaloolase ja eesti kirjanduse tõlkija Jean-Pierre Minaudier' esseelikul teosel "Grammatika ülistus" õnnestus üks õige kummaline asi: kahtluse alla seada mu keeltearmastus. Ma tõesti armastan keeli, mida kummalisemaid ja haruldasemaid seda enam, aga see raamat oli nii igav lugeda, et hakkasin tõesti mõtlema – äkki mu tunded evidentsiaalsuse ilmingute vastu udmurdi keeles ei olnudki siirad!? Äkki mulle ei meeldinudki lugeda nganassaanikeelseid tekste, mille iga lause rääkis põhjapõtradest!? Kas ma olen viisteist aastat vales elanud?!

Minaudier on ühte pikka teksti pannud kokku kõik põnevad faktid, mis tal kõigi keelte kohta jagada on. Faktidele ja nende valikule pole mul midagi ette heita, aga mulle hakkas vastu kirjapaneku stiil. Laused olid kohati valusalt pikad (ma räägin siin lausetest, mis olid vähemalt lehekülje pikkused) ja tundus, nagu raamatul poleks ei otsa ega äärt, ei algust ega lõppu. Alustati suvalisest kohast ja lõpetati sama suvaliselt. Teos on kirjutatud natuke humoorikas ja üsna värvikas võtmes, sellises, millest kumab läbi autori pea hüsteeriliselt suur grammatikavaimustus (kusjuures minu meelest kumab läbi ka midagi indrekkoffilikku ja mis siin imestada, sest tema oli tõlkija). Üldiselt on see minu meelest nunnu, aga pika peale hakkas natuke tüütama. Erandi teen kirjastuse De Gruyter Moutoni teemalistele naljadele, need meeldisid mulle lõpuni välja.

Sirvisin nüüd kirjutamise kõrvale uuesti raamatut ja mulle hakkas tunduma, et ehk olen ma ülekohtune olnud. Niiviisi tükk siit ja tükk sealt lugedes on raamat kuidagi palju sümpaatsem kui algusest lõpuni ühe ropsuga lugedes. Võib-olla siis õppigegi minu vigadest ja ärge ahnitsege: jätkub kauemaks ja on maitsvamgi!
Tõnu Õnnepalu romaan "Piiririik", millest ei selgugi, kas inimene, kellega peategelane Pariisis koos elab, on mees või naine, osutus prantsuse tõlkijale tõeliseks katsumuseks: kuna eesti keeles grammatilist sugu ei ole, on üsna lihtne ka tegelase soo küsimus lahtiseks jätta; tõlkija Antoine Chalvin aga pidi prantsuskeelses tekstis vältima näiteks kõiki omadussõnu, mille nais- ja meessoovorm on erinevad - ja neid on tõesti väga palju.

Jonas Frykman ja Orvar Löfgren "Kultuurne inimene"

Tore raamat, mis kirjeldab Rootsi keskklassi kujunemist 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses. Mitte eriti üllatuslikult tuleb välja, et palju sellest, mida tänapäeval lai üldsus iseenesestmõistetavaks peab, polnud seda teps mitte sada aastat tagasi, olgu siis kõne all hügieeniharjumused või vanemate suhted oma lastega. Kõrvutades talupoegade kombeid ja eluolu keskklassi omaga, võiks ilmselt kergesti kalduda ühtede romantiseerimisse ja teiste naeruvääristamisse, sest kohati tundub, et põhjust nagu oleks, aga õnneks pole seda juhtunud. Autorid on olnud tasakaalukad ja kenasti põhjendanud kõigi ühiskonnakihtide motiive, nii et tundub igati loogiline, et oldi sellised, nagu oldi. Ühesõnaga, kui sellise mõneti diibi sarja raamatut lugema asuda, ei tea ju kunagi, kui lihtsalt tekst end kätte annab. Selle eksemplariga läks ütlemata hästi, oli huvitav, aga samas nii mõnusasti loetav, et oleks võinud poolteist korda pikemgi olla.

Sageli pean ma raamatutes viideteküllust tüütavaks ja segavaks, sellele teosele teen aga erandi. Sain hoopis mitu huvitavat lugemisideed – näiteks vedasin raamatukogust koju juba mitu Mary Douglase teost.

Saturday, July 01, 2017

Frédéric Gros "Kõndimise filosoofia"

Kõndimine on tore, lugemine on tore, ju siis on ka kõndimisest lugemine tore. Vähemalt nii ma selle raamatu ostmist endale põhjendasin. Ja tõesti, raamat on päris tipp-topp. Gros kirjutab eri liiki kõndimisest ja milliseid mõtteid ja tundeid kõik need eri kõndimised tekitada võivad. Kõndida saab ju üksi või mitmekesi, mägedes ja linnades, võib niisama uidata või palverännakule minna - ilmselge, et kõndimiskogemused võivad seega õige erinevad olla. Suurem osa raamatust kasutab illustreerivaid näiteid kõndimislembeste suurvaimude eludest, esindatud on näiteks Nietzsche, Rimbaud, Gandhi, Rousseau, Thoreau. See oli päris kena võte, mulle need kirjeldused täitsa meeldisid, erandi pean aga tegema Thoreaule. Talle pühendatud leheküljed läksid nii loodusromantiliseks kätte ära, et mul sai sellest lüürilisest jauramisest väga kiiresti villand (mõne teise tüübi puhul oli tegelikult sama häda, aga veidi lahjemas vormis). Mulle meeldib vist lihtsalt linnas rohkem kõndida kui looduses, aga ma kahtlustan, et Gros peab looduses kõndimist ülemaks linnas kõndimisest. Igale kõndijale oma!

Margaret Atwood "Maitsev naine"

Lugesin hiljuti Atwoodi "Teenijanna lugu", sest viimasel ajal kuidagi tihti mainitakse seda millegagi seoses ja ma tahtsin teada, mis värk siis on. Kahjuks pole olnud tahtmist ega energiat sellest kirjutada. Küll aga innustas "Teenijanna loo" lõpetamine järgmisel korral raamatukogu külastades kaasa haarama autori 1969. aastal ilmunud teost "Maitsev naine". Natuke pentsik, et see kuulub Eesti Raamatu roosasse sarja "Armastavad naised". Tundub, nagu tegu võiks olla mingisuguse lihtsakoelise lemberomaaniga - mida see aga pole. Tõesti, on naisi ja on armastust, aga ma pole päris kindel, kas ükski neist naistegelastest armastav on.

Teose peategelane Marian on 20ndates eluaastates linnanaine, kes peatselt abielluma peaks. Mida lähemale pulmad jõuavad, seda vähemaid asju ta süüa suudab ja seda rohkem tal üleüldiselt katus ära sõidab. Ongi nagu kogu lugu. Huvitavaks tegid selle loo minu jaoks kaks asja. Esiteks olid praktiliselt kõik tegelased üsna ebasümpaatsed, kuid sellele vaatamata oli neile põnev kaasa elada. Lugejana polnud tunnet, nagu peaks mõnele heale tegelasele pöialt hoidma või ootama, et keegi teenitud karistuse saaks (vaevalt seda üldse tegema peaks, aga ma ikka teen). Sain justkui jääda avatuks kõigile võimalikele lõpplahendustele. Erilise ebasümpaatsusega paistis just teose alguses silma muide peategelane Marian ise, kuna tal paistis kõigi naiste kohta midagi mürgist mõelda või öelda olevat. Teine huvitavus raamatu juures oli ajastu, milles tegevus toimus. Jäigad soorollid olid veel paigas, aga muutused olid hakanud juba toimuma. Nii näemegi nii selliseid tegelasi, kes peavad oluliseks abielluda, koju jääda ja mehe sõna kuulata, kui ka neid, kes nimme vallaslapse tahavad saada. Meenus seriaal "Mad Men" oma moe, kommete, jookide ja muu igapäevasega, kuigi "Maitsva naise" tegevus toimus Kanadas ja tegelased polnud pooltki nii edukad ja ambitsioonikad.

Mõtlesin hiljuti, et pole ikka minu asi iriseda mõne teose tõlketöö üle, sest mida ma ka sellest tean jne. Aga selle raamatu puhul läksin ühel korral lausa nii kaugele, et otsisin ingliskeelse originaali välja, et kindlaks teha, miks midagi nii tõlgiti, nagu seda tehti. Näiteks eestikeelses väljaandes mainiti internetti ja punkareid. See raamat ilmus 1969. aastal! Ma ei pruugi ajaloost palju teada, aga nii palju ma ikka tean, et sel ajal vaevalt internetist ja punkaritest igapäevaselt räägiti. Õieti polnud neid mõisteidki siis veel olemas. Aga mis seal ikka pikka viha pidada. Asusin hoopis järgmist Atwoodi raamatut lugemiseks välja valima!

Friday, June 23, 2017

Joel F. Harrington "Ustav timukas"

Elas kord Saksa-Rooma riigis timukas Frantz Schmidt, kes pidas oma tööalastest saavutustest päevikut alates oma esimesest hukkamisest 1573. aastal kuni oma ametist lahkumiseni 1618. aastal. Nende aastate jooksul tappis ta 394 surmamõistetut ja ihunuhtles sadu patuseid. See raamat pole õnneks lakoonilise päeviku tõlge ja äratrükk, vaid pigem sissevaade tolleaegsesse ühiskonda, sekka ilmestavad tsitaadid timuka päevikust. Ilma ajaloolase Harringtoni kommentaarideta poleks Frantzi päeviku lugemine mulle ilmselt suurt midagi pakkunud, sest pidin lugedes taaskord veenduma, et mu ajalooalased teadmised on pehmelt öeldes puudulikud. Teisalt poleks Harringtoni kirjutis ilma Frantz Schmidti eluloota ehk nii kaasahaarav olnud - peategelasest timukas oli kohe selline kaastunnet ja kaasaelamist tekitav tüüp, kelle mõneti dramaatiline elukäik sobis väga hästi raamatu skeletiks.

Frantz Schmidt Hans Fröschelit hukkamas

Kuna Frantz pole ainus timukas, kes päevikut on pidanud, tuleks peatuda põhjustel, mis tema isiku ja kirjapandud eluloo eriliseks teevad. 16. sajandil polnud timukaamet miski, mida erilise vaimustusega endale valiti, pigem oli see õnnetu juhus või justkui needus, mis kellelegi osaks sai. Kuigi timuka töö oli tollal täiesti legaalne ja keegi pidi ju vastu võetud kohtuotsuseid ellu viima, peeti timukaid rüvedaks, nad olid kui puutumatud. Neid ei lubatud kõrtsi ega kirikusse ja põhimõtteliselt said nad suhelda vaid teiste timukatega. Samas, muide, Frantz tegutses ka arstijana, eriti just oma elu teises pooles (väga sage timukate kõrvaltöö kusjuures), ja kui timukas Frantziga ei tahtnud keegi pistmist teha, siis polnud inimestel mingit probleemi sellesama inimese juurde koju minna, et temal kui arstil lasta end läbi katsuda. Veider!

Kuid miks siis keegi üldse sellise õnnetu ameti omale valima peaks? Tuleb välja, et sageli polnud üldse mingit valikutki. Näiteks Frantz sai oma ameti päranduseks oma isalt, kes oli timukaks saanud nii, et sattus pealt nägema mingit intsidenti, kus kellegi üliku soovil oli kohapeal vaja keegi süüdlane hukata. Hukkaja valiti pealtnägijate seast juhuslikult ja õnnetul kombel osutuks selleks Frantzi isa. Mingist vastuhakkamisest ei saanud juttugi olla ja nii määraski tema ja ta järglaste edasise elu kellegi tähtsa inimese suva. Põhimõtteliselt once a timukas, always a timukas.

Poeg Frantz hakkas oma isalt teismeeas timukakoolitust saama, aga juba sellieas paistis, et Frantz ei taha leppida oma suguseltsile osaks saanud autu seisuga. Mitte et ta oleks mingi mässaja olnud või valitsejate otsuseid kahtluse alla seadnud, seda kindlasti mitte, aga miski ajas teda oma au ja väärikust tagasi nõudma. Näiteks otsustas ta alkoholi mitte tarvitada (tollal väga haruldane komme nii meeste kui ka naiste seas) ja vältida pättide, prostituutide ja muude kahtlaste tegelaste seltskonda. Sellised kombed kindlustasid talle õige üksildase elu, aga viisid ta pikapeale sihile või vähemalt üsna sihi lähedale. Tuleb küll tõdeda, et asjade õnnelikku käiku ei saa üksi timuka vooruslikkuse arvele kirjutada, suurt rolli mängisid ka ühiskondlikud muutused, mis mõjutasid seda, mis vahenditega ülikud oma võimu kindlustasid ja kuidas timukatesse suhtuti.

Mõni raamat on selline, et enne lugemist juba aimad, et sinult kui lugejalt eeldatakse millegi eeldamist ning raamatu (kaudne) ülesanne on see eeldus ümber lükata. "Ustava timuka" puhul tundus, et võidakse eeldada varauusaegsete inimeste brutaalseks ja sadistlikuks pidamist, et see arusaam raamatu lõpuks kummutada. Minu puhul läks selles mõttes kõik nagu plaanitud (kindlasti tuleb tänada mu puudulikke ajalooteadmisi). Keskaegsed ja varauusaegsed juurdlusmeetodid olid juba nii ebaefektiivsed, et hea, kui üldse kellegi süüd õnnestus tõestada (sageli oli abiks piinamine ja kui tõele need piinates saadud ülestunnistused vastasid, on muidugi iseasi). Aga olukorras, kus kuritegusid toime pandi, inimesed oma turvalisuse ja valitsejad oma võimu pärast kartsid, oli vaja mingeid karistamistseremooniaid aeg-ajalt ellu viia. Pealegi, üldsus oleks tahtnud kurjategijatele lihtsalt kätte maksta, timukas ja kohtumõistjad taotlesid siiski mingisugust mõõdukust, kooskõla ja isegi religioosset lunastust.

Kurjategijate rehabiliteerimine poleks tollal ilmselgelt kõne alla tulnud, aeg ja olud, milles elati, olid selleks liiga tormilised ja kaootilised. Võim ja riik olid killustunud, pidevalt laastasid maad epideemiad ja põuad või muud loodushädad, suremus laste seas oli väga suur (mõtlesin, et kas sellepärast lapsetapjaid ja aborditegijaid nii karmisti koheldi?). Vangis hoiti pahalasi rohkem nagu uurimise ajal, karistusena oli sagedasem pagendusse saatmine. Polnud sellist vanglasüsteemigi nagu me seda teame ja kui oleks ka olnud, kellel oleks olnud raha seal istuda, sest kõik vanglateenused tuli endal kinni maksta.
"Ka kõige madalam summa oli täiesti pööraselt kõrge, 36 penni päevas (enam kui 2 kuldnat nädalas) [käsitöölase aastapalk oli umbes 50 kuldnat, kui ma õigesti mäletan], ja see kindlustas vangile vaid hommikuse supi, "korraliku kääru" valget leiba ja liitri veini. Lisatoit ja teised eesõigused - näiteks lisatekk või padi, joogivesi, tihedam pangetühjendus - tähendasid kõik lisakulutusi. Kehvikutest vangid ei suutnud loomulikult isegi põhisummat tasuda, mistõttu nende vangistuse lõpus - sõltumata sellest, kas nad süüdi või õigeks mõisteti - tasus summa täiel määral linna vaestekassa või mõni teine hoolekandeasutus."
16. sajandi lõpus mõistsid Nürnbergi kohtud aastas surma tosina jagu inimesi, ihunuhtlusi määrati umbes kahekümnele. Nürnbergis ja vahetult selle müüride taga elas tollal umbes 100 000 inimest. Tosin hukkamist aastas ei tundugi nii meeletult palju... või siis tegi see raamat mind nõnda tuimaks. Omajagu mainitakse seda, et surmamõistmine võis oodata ainuüksi varguse eest, kuigi harilikult polnud see patuse esimene vargus ja sellele olid eelnenud juba leebemad karistused.
"Kuidas saab ühiskond hukata inimese raha varastamise eest?” küsime meie oma vaatenurgast, "Kuidas saab inimene ülespoomisega riskides raha varastada?" mõtiskleb Frantz.
Siiski, mõnel juhul võis piisata ka ühest vargusest. Tollal polnud ju tänavavalgustust, mistõttu oli öösiti linnas pime, järelikult ka ohtlik. Nürnbergis kehtis pärast päikeseloojangut liikumiskeeld ja Harringtoni sõnul võis surmanuhtlus osaks saada isegi selle eest, kui pimedas kellegi keebi selja tagant ära tõmbasid. Nii et reeglid olid karmid, aga samas võis ka juhtuda, et surmamõistetule armu anti. Näiteks 1553. aastal halastati Nürnbergis mitmenaisepidajast sõdurile, sest ta esimene naine oli rase ja ülejäänud 16 anusid talle halastamist. Mida timukas sellest arvas? Tema jaoks oli arusaamatu, miks inimesed vabatahtlikult hülgasid korraliku ühiskonna normide ja seadused - tema ise oli ju vastu enda tahtmist ühiskonnast eemale tõugatud ja selline elu oli õige ebameeldiv ja alandav.

Põhiline tunne, mis mind lugedes valdas, oli igatahes ”ei ole midagi uut siin päikese all”-tunne. Inimeste tunnetespekter ja tegutsemismotiivid tunduvad läbi aegade üsna piiratud olevat, eri oludes tulevad lihtsalt erinevad küljed erineval määral esile. Imestada pole väga millegi üle. Sattusin seda raamatut lugema, kuna seda soovitas tungivalt õppejõud Priit Raspel andmebaasisüsteemide aluste loengus. Sellega seoses mõtlesin pärast lugemist, et tõepoolest, kui praegu projekteerida näiteks mingit kohtu- või vanglateemalist infosüsteemi, siis tasub arvestada, et kuigi praegu pole vajalik luua seost varguse ja hukkamismeetodi vahel, siis võib tulla aeg, kus selline seos osutub vajalikuks. Ajad ja olud muutuvad, tasub kõigega arvestada.

Wednesday, June 07, 2017

Andrus Kivirähk "Inimväärne elu"

Kujutage pilti! Läks pea üksteist aastat, et meie lugemisblogisse jõuaks üks Kivirähki teos! Jah, mu passiivne kaasblogija Janika ei ole kunagi varjanud oma põlgust Kivirähki teoste vastu, minu tunded ta loomingu vastu pole aga pooltki nii halvakspanevad. Pole lihtsalt väga kutsunud, aitab mulle Päevalehe kolumnikeste lugemisest ja "Rahva oma kaitse" kuulamisest küll.

"Inimväärne elu" koosneb kahest följetonist, millest esimeses kohtume peksmishimuliste maameestega ja teises irisevate maanaistega, kes omale inimväärsemat elu ihkavad. Mulle jäi veidi arusaamatuks, miks need kaks lugu mõne teise jutukogumiku osana ei võinud ilmuda. Ikka nagu tundub, et kui raamat on nõnda õhuke, siis ehk peab tekst mingi erakordne kirjanduslik pauk olema. Aga minu meelest ei ole. Lugesin Õismäe raamatukogu juhataja Svea Sõrmuse arvamust ja olen temaga igati nõus: mustvalge maailm ja üle võlli stereotüübid. Lugedes ootasin mingit puänti, midagi ootamatut, midagi, mille peale ma ise enne mõelnud ei olnud, aga tutkit. Ikka mingi sama vana äraleierdatud maaelu, ema juures elavad joomis- ja peksmishimulised jorsid, mõttetud mutid, kes tahavad, et mehed neile mõnusamat elu pakuks, võõraviha (välja arvatud kasu saamise eesmärgil) jne. Et seda kõike tervele Eestile üldistada võib, pole ka suurem asi boonus. Oleks need lood mõnes paksemas raamatus ilmunud, kõrvuti mõne kõvema tükiga, oleksin ehk leebem olnud, aga praegu jäi elamus lahjaks.