Wednesday, August 24, 2016

Marko Mäetamm "Juubeliaasta"

Pärjatud, tunnustatud ja muidu tuntud kunstnik Marko Mäetamm sai 2015. aastal 50. Sellest ajendatuna otsustas ta oma juubeliaasta tegemised kirja panna ja sametise roosa raamatuna välja anda. Väljaandja, kirjastuse :paranoia kodulehel on raamatu kohta kirjutatud: "Lugu ei jutusta enam autor, vaid seda teeb tegelane, kelle on samas loonud autor ja kes ongi autor ise. Autor muudab oma vaatenurga rakurssi asjale niivõrd palju, et muutub ise vaatlusaluseks, kuid mitte päris." Nojah. No mina ei tea. Ma lugesin seda teost lihtsalt kui Mäetamme kirjapandut ja ei hakanud oma elamusele mingeid meta-aspekte külge pookima.

Nagu kõik niigi teavad, on Mäetamme kunst sageli üsna tekstiküllane, seetõttu polegi kuigi ootamatu, et ta nüüd kätte võttis ja oma mõtted peaaegu ainult tekstina vormistas (raamatus on natuke ka pilte). Aga mul on tunne, et isegi raamatut kirjutades on ta ikkagi kunstnik, mitte kirjanik, sest kirjanduslikus plaanis polnud see teos just teab mis šedööver – aga ega seda ju taotletudki (vist). Ma ei lootnud kogeda kirjanduslikku katarsist ja ma ei pidanud pettuma, sest seda ka ei juhtunud. Jürgen Rooste kirjutas oma arvustuses minu meelest väga täpselt: ""Juubeliaasta“ on kirjutatud just nii, nagu kirjutab kultuurne inimene, kellel on vähe kirjutamiskogemust, aga teadlikkus, kuidas keele- ja kultuuriruumis hakkama saada." Mida veel tahta, kui eesmärk oli aastajagu olmet kirja panna!?

Nii et vaatamata mu ebalevale toonile pean ütlema, et teos oli mulle igati meeltmööda. Mulle meeldib käia Mäetamme näitustel ja mulle meeldib teada saada, kuidas need näitused sünnivad. Väga lihtne. 2015. aastal oli Mäetammel Kumus suur näitus ja nii sain nüüd tagantjärele teada, kuidas ta näituse jaoks mööda linna gaasipliiti ja diivanit otsis ning kõikvõimalike koostööpartnerite ja sponsoritega puid ja maid jagas. Teine suur projekt 2015. aastal oli vabariigi aastapäeva vastuvõtu kujundamine ja sellega oli kunstnikul ehk rohkemgi mässamist, sest sõnaõigust oli tal sel üritusel muidugi vähem kui oma näitust ette valmistades. Peale kunstielu leidsid raamatus kajastamist ka sellised argisemad ja maisemad teemad nagu Mäetamme naise esoteerilised huvid, üleüldine pereelu, kunstniku lemmikalkohol ja sagedasemad tervisemured jne. Tekitasid võibolla tunnet, et kunstnik on ka inimene, aga noh, see oli vist juba enne teada.

Lõpetasin raamatu tundega, et tahaks kunsti osta. Ühest küljest natuke labane või madal tulemus, teisest küljest tundub, et autor võiks küll rahul olla, kui lugeja sellise emotsiooniga raamatu sulgeb. Olin vist üllatunud, et tal pidevalt nii palju rahaprobleeme on, ise veel nii tuntud ja tunnustatud. Seni, kuni mõne monumentaalmaali soetamiseks raha kogun, võin ehk t-särgi ostmisega algust teha.

Sunday, July 31, 2016

Kalev Kesküla "Elu sumedusest" - teist korda

"Vanad raamatud nagu vanad riidedki on inimesed mõõt. Võtad kätte viisteist aastat tagasi loetud raamatu või ajad selga vana palitu ja vaatad, kas oled neist välja kasvanud või on need sulle suureks jäänud. Kas nad kõnelevad veel sinuga, kas sa oled neis sina ise. Neile, kelle elu läheb mühinal edasi, on mõlemad võõraks jäänud."

...ehk mõõtsin end Kesküla miniatuurikogumikuga "Elu sumedusest". Ükskord ma juba lugesin seda, kuid see oli üle viie aasta tagasi. Pole just teab mis pikk aeg, aga natuke ikka. Nüüd juhtus nii, et tahtsin lähedasele tundeparanduslikel eesmärkidel kirjandust soovitada ja pidasin vajalikuks soovitatu kindluse mõttes üle lugeda, et selle kohasuses veenduda. Lugedes hakkasingi oma soovituses kahtlema. Mäletasin, et esimesel lugemiskorral valdas mind üsna rõõmus meeleolu, seekord jäid millegipärast peale nukramad noodid. Sume oli ikka, aga traumat oli rohkem kui rõõmu. "Rõõm ja trauma", muide, oligi seekord vist kõige rohkem kõnetavam kõigist paladest (... "Mõnede asjade jaoks on juba hilja, aga mõned on veel võimalikud." ...), kuigi mõtteainet pakkus muugi. (Lõpuks ma siiski ei taandanud oma soovitust, kuid andsin kaasa hoiatuse.)

Kui palju on tegelikult neid raamatuid, mida võiks mingi aja tagant üle lugeda. Ikka õpid ju vahepeal midagi ja koged asju, mis enne olid tundmata. Nii võiks iga järgmine lugemine olla elamusrikkam kui eelmine. Sel konkreetsel raamatul on aga lühiduse eelis, mistõttu selle teist, kolmandat või neljandat korda lugemine ei nõua ei aega ega enda kokkuvõtmist. "Vendade Karamazovitega" juba nii lihtsalt ei läheks, et suts enne magamaminekut ja natuke hommikukohvi kõrvale ja ongi valmis. Millegipärast on nii raske üle saada sellest kvantiteediihalusest, et käsi ei tõuse kuigi tihti sama raamatut üle ühe korra lugema.
"Kooselu pole muud kui väike rida kergelt loetavaid kolumne, mõned intervjuud, pühapäeviti följetonid ja ristsõnad. Ükski tõeline naine ei kannata välja, kui joone all hakkab ilmuma "Omadusteta mees"." 
Kui keegi tahaks oma eksemplari mulle müüa, ostaksin suurima heameelega.

Thursday, July 28, 2016

Juubelipostitus

Mõni juubelifakt

Täna täitus 10 aastat esimesest postitusest siia blogisse. 28.07.2006 kirjutas Janika siia Don de Lillo raamatust "White Noise". Siinkohal oleks paslik jagada mingisugust statistikat, aga kuna me sellele kunagi erilist tähelepanu pole pööranud, pole ka eriti midagi jagada. Kokku on ilmunud 191 postitust: 39 Janikalt ja 152 minult. Enim kajastamist on leidnud Arthur C. Clarke, Iris Murdoch ja Tõnu Õnnepalu looming, igaühe oma neljal korral.

Kaheksa õnnestunud postitust

Kümme aastat on päris pikk aeg, eriti kui selle aja jooksul jõuad 20-aastasest 30-aastaseks saada ja mõnisada raamatut läbi lugeda. Seetõttu pole vast imestada, et nii mõnigi algusajal kirjutatud postitus mulle praegu häbipuna palgeile võib tuua. Ometi on ka postitusi, mille pärast ma piinlikkust ei tunne ja millele praegugi mõeldes meenub, kui tore neid kirjutada oli või kui mõnus neid raamatuid lugeda oli. Siin on kaheksa sellist.
  1. Raamatukogud minu elus
  2. Paul Hoffman "The Man Who Loved Only Numbers"
  3. Johannes Aavik "Päevaraamat" 
  4. Vadja keele sõnaraamatu saamisloost
  5. George Orwell "Pariisi ja Londoni heidikud"  
  6. Paul Ariste "Mälestusi" 
  7. Evelyn Waugh "Peotäis põrmu"
  8. Boris Vian "Päevade vaht"
Neli suvalist seika

Rohkem kui mitmel korral on purjus mehed minuga lugemisblogist imetleval toonil juttu teinud. On kusagil seltskondlikul olengul välja tulnud, et ma siia kirjutan või on nad juba enne teadnud, et ma kirjutan, aga siis purjus peaga peavad vajalikuks oma tundeid selle blogi suhtes väljendada. See on päris huvitav, et lugemisblogimist nii suureks asjaks peetakse, sest minu meelest ei nõua see erilist pingutust, eriti veel, kui kirjutada amatöörlikult ja ambitsioonitult, nagu mina seda teen. Võib-olla on asi lihtsalt selles, et enamikul inimestest pole kirjutamisharjumust. Võib ka olla, et needsamad mehed tahtsid mulle lihtsalt külge lüüa ja pidasid seda jututeemat heaks taktikaks (see on küll tõenäoline maksimaalselt kolmandikul juhtudest). Nii et jah, lugemisblogi nr 1 fännid on purjus mehed.

Kevadel kirjutasin ühest Piret Raua raamatust, mis mulle väga meeldis. Kuidagi sattus seda lugema autor ise ja sedasama postitust siis ka oma Facebookis jagama. Olin väga liigutatud ja meelitatud! Meeldiv, kui sellised asjad kahepoolselt korda lähevad.

Kaks aastat tagasi olin töistel põhjustel põgusas kirjavahetuses ühe ajakirjanikuga. Tänavu kevadel sain talt kirja, mille lõpus oli joru meie kunagist kirjavahetust, aga seekord oli suhtlemispõhjus hoopis muu. Nimelt oli ta sattunud lugema mu igivana postitust Vaino Vahingu "Päevaraamatu" kohta. Mulle polnud see eriti meeldinud, mistõttu oli tal põhjust avaldada lootust, et ehk äriksin selle talle maha. Ega seda tänapäeval enam eriti kusagilt saada pole. Olin nõus. Käis mul siin töö juures järel sel veel. Ma arvan, et raamatu on nüüd paremas kodus.

Kui seda blogi pidama hakkasime, olime Janikaga mõlemad just ülikoolis esimese kursuse lõpetanud. Ma õppisin Tartus ja tema Tallinnas ning otsisime moodust, kuidas jätkata oma senist keskustelu raamatute üle. Janika oli IT süsteemide arendajaks läinud õppima ja oli seega kirjandusest kaugemale sattunud, kuid ei tahtnud seda sidet kaotada. (Või midagi sellist ma mäletaksin nagu teda rääkivat.) Nüüd, kümme aastat hiljem, olen ma jälle suvevaheajal esimese ja teise kursuse vahel ja õpin sama asja, mida Janika kümme aastat tagasi. Nii et selline ring on ka nagu täis saanud.

Wednesday, July 27, 2016

Iris Murdoch "Võrgu all"

Aastaid tagasi lugesin õige mitu Iris Murdochi teost läbi, aga sama äkki, kui see hoog algas, see ka lõppes. Koduseid riiuleid revideerides jäi hiljuti silma seesama "Võrgu all", mille ma kunagi ammu peenraha eest soetasin. (Allahinnatud raamatud on nii sageli ka alahinnatud raamatud, kas pole?) Raamatu 50. lehekülje kandis leidsin järge hoidva 2008. aasta Schillingu flaieri. Ju siis sel ajal ja selle lehekülje paiku mu Murdochi ind ka rauges. Imelik küll, miks, sest kui ma seda teost nüüd lugema hakkasin, ei saanud ma kuidagi pidama. 

"Võrgu all" oli Iris Murdochi esimene romaan ja see ilmus 1954. aastal. Raamatu tegevuski toimub umbes sel ajal, võib-olla veidi varem, aga ilmselt ikka pärast II maailmasõda. Peategelane Jake on kolmekümnendates Londoni noormees, kes saadab oma päevi mööda tõlkides, kirjutades, juues ja naistega semmides. Kui ta ükskord Pariisist naastes sõbralt Finnilt teada saab, et Madge, kelle juures nad seni üüri maksmata elanud olid, nad välja viskab, käivituvad sündmused, millest jätkub sellesama raamatu lehekülgede täitmiseks. Kuna Jake pidevalt millestki valesti aru saab või endale ei tea mida ette kujutab, juhtub temaga alatasa kõikvõimalikke sekeldusi ja seiklusi. See kõlab natuke nagu Benny Hill (vähemalt hakkas mul selle tunnusmeloodia kõrvus kõlama) ja enda üllatuseks sain ma pärast lugemist teada, et see teos pidigi otse naljakas olema, aga minu meelest oleks sõna lõbus täpsem. Pealegi on teoses jandiga kõrvuti ka filosoofilisi mõtisklusi, targutusi ja vestlusi, nii et ärge seda nüüd mingiks tolaromaaniks ka pidage. Kogu see möödarääkimise ja valestimõistmise temaatika läks päris sügavaks ja tegi üsna mõtlikuks.

Teose kaasahaaravus võis tulla ehk sellest, et kuigi tegevus toimus minu mõistes ammusel ajal, olid tegelased inimestena väga usutavad ja kuidagi tänapäevasedki. Näiteks see, kuidas Jake ja ta sõbrad jõid, see tekitas mingisuguse äratundmisrõõmu, kuigi ei saa öelda, et ma tänapäeval suurem asi jooja oleksin. Murdoch tundub üldse kuidagi selline progressiivne inimene olevat olnud, ehk siis sellest ka see tänapäevasuse moment.

Tuesday, July 19, 2016

Thomas Salumets "Kujuneda sunnita: mõtestades Jaan Kaplinskit"

Kas Jaan Kaplinski on mulle kunagi väga palju huvi pakkunud? Mitte eriti, vähemalt mitte viimase kümne aasta jooksul. Kas ma pean vajalikuks temast siiski üht-teist teada? Jah. Nii et selles mõttes on Jaan Kaplinski minu jaoks nagu elekter, sest ega ma sellestki suurt ei huvitu, aga normaalse inimesena võiks ju teada, mida see endast kujutab. Selliste eeltundmustega asusin pool aastat tagasi lugema Thomas Salumetsa kaheksast peatükist koosnevat monograafiat, mis osutus nii põhjalikuks ja detailirohkeks, et juba poole lugemise peal oli selge, et olen Kaplinskiga tutvumiseks kulutanud palju rohkem aega, kui mul üldse elus plaanis oli.

Salumets on kasutanud avaldatud ja avaldamata allikaid, ilmselt pea kõike, mis kunagi kusagil Kaplinski kohta või tema käega kirjutatud on: kõik ta teosed, artiklid ajakirjanduses, kirjad, päevikud. (Kuidagi eriti jäi meelde sellise seiga äramainimine, et Kaplinski hoidis mingi naise sõnumit oma telefonis hästi kaua aega alles.) Peale selle käsitletakse kõikvõimalikke poliitilisi ja ühiskondlikke sündmusi, mille keskel ta elanud on ning mis teda või mida tema mõjutanud on. Aga see ei ole muidugi pelk elu ja loomingu kirjeldus, see on eelkõige tema elu ja loomingu mõtestamine ja tema motiivideni tungimine nende faktide abil. Tsiteerin eessõna:
"... raamat [püüab] lugejatele pakkuda Kaplinski maailmanägemise ja maailmasobitumise kõige iseloomulikumaid väljendusi, alates "lihtsusetaotlusest" kui esteetilisest mõjuvahendist ja tema loomingu aluspõhjast, kuni arusaamani sõltuvusest kui sotsiaalse küpsuse märgist ning kuni kriitikani, mis puudutab dissidentlust ja selle mõttekust reaktsioonina totalitaarsele valitsusvormile".
Lugedes hakkasin vahepeal mõtlema, kas see pole kuidagi mitte ebaaus, kui inimese igast vähem või rohkem juhuslikust sõnast või fraasist on võimalik kinni hakata ning sellest siis ei tea mida välja pigistada ja järeldada. Õieti polegi asi niivõrd millegi järeldamises, vaid pigem kõige jäädvustamises ja mitte millegi unustamises. Ei tea, mis tundega Kaplinski seda raamatut loeb või loeks, sest vaevalt tal endalgi nii põhjalikult kõik meeles on oma tegude ja mõtete kohta.

Monday, June 27, 2016

Mihkel Zilmer, Anne Lill "Normaalne joomine"

Lugesin kunagi samade autorite (+ Urmas Kokassaare) kirjutatud raamatut normaalsest söömisest. Oli päris normaalne raamat, mistõttu ei pidanud ma paljuks ka normaalse joomisega lähemalt tutvuda. Joomiseteemaline raamat osutus aga pisukeseks pettumuseks. Esiteks on see raamatu kohta päris õhuke (88 lk) ja teiseks oli see üsna igav. Kolmveerand tekstist koosneb entsüklopeedilistest teadmistest vee, piimatoodete, tee, kohvi, alkoholi jms kohta ning ülejäänud veerand autorite (millegipärast kahtlustan, et ennekõike M. Zilmeri) vaimukustest. Mis parata, eks teaduslik tõde igapäevaste jookide kohta ongi ilmselt üsna igav. Veel igavamaks teeb kõike asjaolu, et iga jook on meile parim just mõõdukas koguses, mõõdukus pole aga eriti... intrigeeriv või põnev.

Mis vaimukustesse puutub, siis nende normaalsete raamatute autoritele paistab meeldivat paika panna kõikvõimalike pooltõdede ja täisvalede levitajaid. Nojah, miks mitte. Aga pikapeale hakkas see minu meelest kuidagi hüsteeriliselt kõlama ja muutus tüütuks.

Lugesin väljaandja Avita kodulehelt järgmist: "Mihkel Zilmeri sulest ilmunud „Normaalne söömine” ja „Normaalne joomine” on originaalse triloogia kaks esimest osa. Pärast pikki ja põhjalikke läbirääkimisi nõustus autor andma Avita kirjastusele ka selle kolmanda osa „Normaalne abielu” kirjastamise õigused." Kui söömise ja joomise asjus mõjub Zilmer päris usaldusväärselt ja huvitavaltki, siis abielu on küll selline teema, mille kohta ma tema arvamust ilmselt teada ei taha.

Sunday, May 22, 2016

Andy Weir "Marslane"

Kena päevikuvormis seiklusjutt Marsile lõksu jäänud astronaut/botaanik/insener Mark Watneyst. Kogu lugu koosneb järjepanu tekkivatest probleemidest, mida peakangelane sama järjepidevalt ikka ja alati lahendada oskab, suudab, jaksab ja viitsib. Suur osa päeviku sissekannetest on sisuliselt füüsikaülesanded koos järgnevate lahendustega. Kuna ma lugemise asemel füüsikaeksamiks oleksin pidanud valmistuma, oli mul tunne, et tegelikult ma õpingi. Peale selle tekkis mõte, et mu valikvastustega füüsikaeksam võiks olla niiviisi koostatud, et õigete vastuste korral jutustab eksam lõpuks sellesama Mark Watney heitluste loo. Ühesõnaga, palju füüsikat, mis, muide, tundus kõik üsnagi faktitäpne ja realistlik olevat (mina seda muidugi hinnata ei oska, lihtsalt usun eriti usaldusväärseid internetiallikaid). Kui lugejat üldse ei huvita, kuidas asjad ja loodusseadused töötavad, võib lugemine päris piinarikas olla. Samas pean nentima, et minu huvi sedasorti asjade vastu on heal juhul mõõdukas, aga nautisin ometi lugemist. Kuidagi mõnus oli üle pika aja seikluse kaasaelamisele anduda.

Lugesin GoodReadsist kriitilisi arvustusi, mis heitsid teosele ette nõmedaid nalju, liigset optimismi ja ebausutavate oskustega peategelast. Naljad olid tõesti keskpärased, aga ma ei näe küll põhjust selle üle viriseda. Need sobisid Watney tegelaskujuga, meeldigu ta siis või mitte. Mis puudutab liigset optimismi, siis tõesti, mõnel hetkel jäin minagi mõtlema, kuidas üks inimene võib küll nii väsimatult viitsida eluspüsimise nimel mässata. Sel on minu meelest sama põhjus, mis Watney lõpututel keemia-, füüsika- ja botaanikaalastel teadmistel - nukrameelseid käegalööjaid ja muidu lolle lihtsalt Marsile ei saadeta. Lihtne. Ainult et natuke rohkem oleks tahtnud lugeda Marsi enda kohta, kirjelduste põhirõhk oli Marsile taritud tehnikal. Kuid lõppeks pakkus raamat sellisenagi kaasahaarava elamuse, nii et tegelikult pole põhjust viriseda.

Thursday, May 12, 2016

Eugene Yelchin „Stalini murtud nina”

Eugene Yelchin on kirjutanud autobiograafiliste sugemetega lasteraamatu Saša Žaitšikust, ühiskorteris elavast koolipoisist, kelle suurim iidol ja eeskuju on Stalini järel ta julgeolekuohvitserist isa ja kelle suurim unistus on pioneeriks saamine. Elu on ilus, kuni ühel ööl Saša isa arreteeritakse. Rulluvad lahti sündmused, mis panevad Zaitšikut seniseid veendumusi ümber hindama. Lugedes mõtlesin, et no kas tuleb ka õnnelik lõpp, aga mis õnnelikust lõpust saanuks juttu olla, kui raamatu tegevustik enne Stalini surma ära lõpeb?

Mu meelest on raamatu kaanepilt kuidagi petlik, jättes mulje mingisugusest näärilik-talvisest mõnusast meeleolust. Raamatu illustratsioonid on tegelikult mustvalged, õige sünged ja kuidagi filmilikud (ilmselt erinevate rakursside teene ja õigupoolest on autor elus ka filmindusega tegemist teinud). Yelchin on nii kunstnik kui ka kirjanik ja võimatu on öelda, kumba rohkem, kumba vähem, sest peale illustratsioonide on esmaklassiline ka tekst. Mulle mõjus väga veenvalt, kuidas ta kirjeldas lapse pöörast vaimustust juhist ja õpetajast Stalinist. Mõju oli muidugi üsna groteskne, aga selline oli vist ka tollane elu. Samamoodi mõjuv oli pettumuse, reedetuse ja altveetuse kirjeldamine. Tore, et teose lisas on veidi tollast eluolu seletatud, peale selle saab lugeda ka intervjuud autoriga. Ühesõnaga õnnestunud raamat harvakäsitletaval ja masendaval teemal.

Monday, May 09, 2016

Teet Evartson "Arvutitehnika riistvara"

Lugesin Thomas Salumetsa monograafiat Jaan Kaplinskist. Väga huvitav lugemine ja kirjutan sellest tingimata siingi, kui ma sellega ükskord ühele poole saan. Ühelepoolesaamist on seni takistanud muuhulgas Teet Evartsoni teos "Arvutitehnika riistvara". Ammu pole üks raamat minus nii palju tundeid tekitanud! Eriti põnevaks läks lugemine siis, kui seda millegipärast Kaplinski-raamatuga kõrvutama hakkasin. Viimases on palju juttu kirjaniku raskest lapsepõlvest ja igikestvatest hingelistest heitlustest, aga siin... siin on raamat inimeselt, kes saab aru, kuidas töötab arvuti. See võib tunduda täiesti mõttetu ja triviaalse teadmisena, aga ainult seni, kuni selle üle mõtlema hakata.

Olgu muidugi öeldud, et mõtlema hakkasin ma selle kõige üle ainult seetõttu, et mul oli eksam tulemas. Kaheksa päeva enne eksamit võtsin õpiku ette ja lugesin selle põhimõtteliselt ühe jutiga läbi. 350 lehekülge ja natuke vähem kui kaksteist tundi. Pisaraid poetasin kokku umbes kolm. Aru sain kõige rohkem 25%-st. Aga kusagilt tuli ju alustada. Mõtlesin, et teen nagu keelekümblust - harjutan end selle riistvarakeelega, äkki lihtsalt jääb midagi külge. Midagi muidugi jäi, aga palju vähem, kui mulle meeldinuks. Ma ei olnud tõenäoliselt kunagi varem midagi nii tehnilist lugenud ja olukorda ainult raskendasid mu olematud füüsikaalased teadmised. Katsu sa aru saada ja pähe õppida, kuidas magnetmälu töötab, kui isegi induktsiooni mõistet pead kuskilt põhikooli käsiraamatust järele vaatama. Hea nali oli muidugi ka see, et kahendarve õppisin ma liitma alles pärast seda, kui olin omale pähe tagunud, kuidas summaator töötab. Kuna selle materjali omandamine minu jaoks nii vaevaliselt läks, suurenes iga leheküljega mu hämming: kuidas saab üldse keegi aru saada, kuidas arvuti töötab. Kuidas saavad ühed ja nullid arvuti tööle panna!? Kuidas saab loogikaskeeme niiviisi kokku panna ja kombineerida, et tulemuseks on mälu või protsessor?! Juba elektrist kui sellisest on raske päriselt aru saada, mis siis arvutist veel rääkida. Selliseid mõtteid mõlgutades hakkaski mulle tunduma, et inimhinge mõistatused on köömes arvuti hingeeluga võrreldes. 

Mis õpikusse kui sellisesse puutub, siis on mul kahju, et see pole keeletoimetaja (või vähemalt korrektori või kas või sekretäri) ega kujundaja kätt tunda saanud. Selleks ei pea üldse keelenatski olema, et märgata, kui palju trüki- ja kirjavigu siin teoses on. Näiteks võime lugeda tiitellehelt: "Ilmunud riikliku programmi "Eestikeelsete kõrgkooliõpikute koostamine ja väljaandmine (2008-20012)" toetusel" (muidugi tore, kui see programm tõesti peakski veel 18 tuhat aastat kestma) või sisukorrast "Mkroarvuti  andmevahetus". Kui programm on keskendunud eestikeelsete õpikute väljaandmisele, võiks ju ometi mingisugustki tähelepanu pöörata teose vormistusele ja keelelisele kvaliteedile. Kujundaja puudumine torkab eelkõige silma lehekülgedel, mis on pooltühjad ning jätavad mulje, justkui peatükk lõppeks. Tegelikult ei mahu lihtsalt mingi skeem sinna lehele ära ja see on järgmisele leheküljele pandud. Ma arvan, et sellised probleemid on lahendatavad. Ühesõnaga, mulje on, nagu oleks üks Wordi fail raamatuks kokku lükatud. Hea, et niigi läks, aga kuna ma igapäevaselt näen, milliste detailideni õpikute kirjutamisel-toimetamisel-kujundamisel minnakse, siis ootasin ma midagi enamat. Aga lõppude lõpuks muidugi kena, et ilmub eestikeelseid kõrgkooliõpikuid, eriti valdkonnas, kus inglise keel väga domineeriv on.

PS Siin on õpiku põhjal vastatud eksamipiletid, kuigi praeguse seisuga ma isegi ei tea, kas ma eksamil läbi sain või mitte.
PPS Selgus, et sain eksami 5. Küsimused, millele vastama pidin, olid adresseerimise viisid, spetsiaalse riistvara realiseerimine ja pooljuhtmälud. Nii et vähemalt nende teemade osas peaks konspekt kõlbama :)

Saturday, April 02, 2016

Anti Saar "Juturaamat"

Anti Saare kirjutatud ja Jüri Mildebergi illustreeritud "Juturaamat" on kahtlemata üks ütlemata lahe lasteraamat, alustuseks kas või sellepärast, et see ei näe välja nagu lasteraamat. Ma olen üsna kindel, et kui ma seda bussis või koolis lugesin, ei osanud keegi mind lapsikutes lugemisharjumustes kahtlustada. Kaaned on tõsise olemisega ja olgugi et raamatus on hulgaliselt illustratsioone, on need kuidagi ebalasteraamatulikult pruunikashallid. Jällegi, oleks huvitav teada, mida lapsed neist arvavad, aga ma ei tunne vist ühtegi last, kellelt küsida.

"Juturaamatu" jutustamisviis on üsna sarnane autori üle-eelmise lasteraamatu "Kuidas meil asjad käivad" omaga: pidevalt pöördutakse lugeja poole, autor sekkub ise sündmustesse või kommenteerib neid jne. Kui selle asjade-käimise raamatu puhul mulle sarnane meetod täitsa meeldis, siis seekord ma enam nii võlutud polnud. Muutus kuidagi tüütuks ja ma tundsin, et minu jaoks on see end ammendanud. (Millegipärast ei meenu praegu üldse, mismoodi oli kirjutatud vahepeal ilmunud "Kojamees Urmas", mis mulle mäletamist mööda jällegi väga meeldis.) Kuidagi ammendunult mõjus ka lugude liialdatus. Lood algasid päris mõõdukalt, aga üsna ruttu pandi veerema liialdusepall, mis mitmel korral minu maitse jaoks liialt suureks paisus. Samas tundus, et sellist teksti võis olla päris tore kirjutada ja vaatamata mu irinale ma siiski imetlen autorit, sest ma ei oskaks elus millegi sellise peale tullagi. 

Mu lemmikud olid palad Norras töötava Allani unenägudest, Hillarist, kes kõige tegemiseks koledal kombel hoogu pidi võtma (meenusid kõik need korrad, kui eksamiks õppimise eeldus näis raudkindlalt olevat kohvi keetimine, korteri koristamine, nõude pesemine jne) ja lugu vendadest Askost ja Eskost (mida Loteriiski välja toodi), keda kasvatati maksimalistlikus vaimus, kuid kellest üks hakkas täiskasvanuna keskpärasust ja teine erilisust taotlema. Mainitud Allani unenägude jutt oli jälle üks selline lastele mõeldud lugu, mille puhul ma täiskasvanuna eriti ei mõista, kas või miks see lastele meeldima peaks - labiilse närvikavaga lapsena oleksin ma seda lugedes tõenäoliselt hingelise trauma saanud. 

Lõpetuseks pean mainima, et on õnn ja luksus töötada Lastekirjanduse keskusest teisel pool tänavat. Käisin märtsi algupoolel raamatuid tagastamas ja tundsin huvi, kas "Juturaamat" ka juba saadaval on. Teadsin küll, et see alles ilmus, kuid kuna see neil kuu raamatu tiitliga juba pärjatud oli, lootsin seda sellegipoolest juba laenutada. Paraku seda laenutuses veel ei olnud, aga nad lubasid mulle otsemaid teada anda, kui see saadavale tuleb. Ühel heal päeval saingi neilt meili ja ei rohkem ega vähem kui nelja minuti pärast olin neil ukse taga kraapimas. Minust sai selle raamatu esimene laenutaja. Mul paluti lugedes vältida punapeedi söömist ja kokakoola joomist ja ma pidasin oma lubadust. Ainult et kahjuks jäin teaviku tagastamisega hiljaks, sest olin puhkusel ega viitsinud vanalinna loivata. Südametunnistus aga kriipis, nii et kui ma päev pärast laenutamistähtaja möödumist kohalikus toidupoes eemalt üht nende raamatukoguhoidjat nägin, tundsin tungi ta varrukast haarata ja lubada, et ma ausõna järgmisel päeval raamatu tagastan. See oleks muidugi kohatu ja imelik olnud. Õnneks suutsin end talitseda ja raamat on nüüdseks (peedi- ja kokakoolaplekkideta) tagastatud.