Tuesday, April 03, 2018

Anti Saar "Külaskäik"

Esiteks hakkasin ma lugema Max Porteri proosapoeemi "See linnuke on lein". Selle lugemise ajal suri nii palju inimesi ära, et mul said viimseni otsa luuletused, mida ajalehte pandavates kaastundeavaldustus tsiteerida. Ootasin, et linnuraamat pakub lohutust, aga ei tulnud sealt midagi. Õnneks sai raamat otsa ja sellest ajast saati pole ma enam surmateateid saanud (ptüi-ptüi-ptüi), aga kuna teema oma aktuaalsust pole kaotanud, tahtsin sellega jätkata.

Laenutasin Anti Saare kirjutatud ja Anna Ringi illustreeritud lasteraamatu "Külaskäik". Poisi vanaema on kevadel surnud ja nüüd, sügisel läheb ta vanaisale külla. Läbi õuna ussiaugu sukeldub ta vanaemaga seotud mälestuste labürintidesse ja see kõik on väga ilus ja väga kurb.

Raamat on õhuke – paarkümmend lehekülge – ja pilte on rohkem kui teksti, aga midagi on selles nii tabavat, nii õigeid nuppe vajutavat, et ma hakkasin raamatut lugedes muidugi kohe nutma (laskmata end segada tõsiasjast, et viibisin parasjagu tööl). Aga ärge saage valesti aru, see ei ole mingi piinlik pisarakiskumine. Rohkem nagu kuidagi kainemõistuslik, lihtne, argine ja just sellepärast eriliselt südantpitsitav, sest mulle tundub, et lahkunud lähedastele mõeldes on kõige suurem igatsus samuti just nende lihtsate asjade ja kogemuste järele. Nii et minu meelest raamat nagu hea luuletus või laul: lühike, aga efektiivne ja pika järeltoimega.

Tuesday, January 23, 2018

Seppo Anttila, Harri Hänninen, Kalle Kotiranta, Tuomo Lehtinen, Ari Paunonen "Jooksja käsiraamat"

Kui ma sügisel jooksmas hakkasin käima, mõtlesin, et kui ma igasuguste ambitsioonideta jooksen, pole tarvis hakata pilli lõhki ajama. Peened botased, mingisugused sissesöödavad geelid, higimaitselised joogid, lihastreening, treeningplaanid - pole minu asi, sest ma ajan oma kakskümmend aastat vanad püksid jalga ja lihtsalt loivan paarkümmend minutit värskes õhus, et meel rõõmsamaks läheks. Selleks ei pea ometi mingit tehnikat valdama, sest sörkida oskab ometi iga loll.

Üsna kiiresti läks kõik muidugi käest ära, sest ma tahtsin veel ja veel ja veel ning muidugi hulga kaugemale ja palju kiiremini ja seda kõike KOHE. Tulemus ei lasknud end kaua oodata ja tulemuse all ei pea ma silmas 40 minutiga 10 km läbimist, vaid rõvedat valu sääreluus. Siis hakkasin leppima kurva tõsiasjaga, et peale mu tahte allub mu keha ka loodusseadustele. Tuli hakata mõtlema, mida ja kuidas ma täpselt teen. Samas ei tahtnud ma kõige sellega üle pingutada ja seepärast tahangi ma täna paar sõna kirjutada soomlaste raamatust "Jooksja käsiraamat" (mitte näiteks Joe Puleo "Jooksu anatoomiast").

Peab ütlema, et "Jooksja käsiraamat" on natuke veider väljaanne, kuna raamatus ei vihja miski tõlkijale, toimetajale ega väljaandjale. Kas usaldada oma tervist sellise käsiraamatu kätte? Tegelikult õnnestus küll kiiresti välja selgitada, et raamatu on välja andnud kirjastus Paljasjalg, mis tegeleb peamiselt suures koguses amatöörluule väljaandmisega. Ka tõlkija ja toimetaja nimi ei jäänud saladuseks, aga natuke kummaline ikka, kuna raamat kui selline nägi päris asjatundlik välja.

"Jooksja käsiraamat" võtab läbi vist enamiku teemasid, mis harrastusjooksjat huvitada võiks või huvitama peaks: pulss,  treeningu terminoloogia ja treeningute ülesehitamine, tehnika, jõutreening, toit, jooks eri aastaaegadel ja eri pindadel, võimalikud asendustegevused, jooksuvarustus, taastumine, vigastused, mõni näidistreeningplaan jmt. Mulle meeldis tasakaal asjatundlikkuse ja arusaadavuse vahel. Mind ei peetud pooletoobiseks ja ma sain lugeda keemiast, bioloogiast ja füüsikast, samas sain ma aru, mida ma lugesin ja tundsin, et sellest infost on mulle kasu, kui ma seda ka oma tegudes õigesti rakendada suvatsen. Rõõmsad pildid jooksvatest soomlastest keset võilillepõldu mõjusid lõõgastavalt ja panid kevadet igatsema. Päriselt. Väike soome touch teeb vist pea kõik paremaks.

Lugedes süvenes minus kujutlus oma kehast kui masinast, mis allub teatud minust sõltumatutele reeglitele. Ühest küljest on see ahistav, sest see ei lase üle oma varju hüpata. Teisest küljest tekitab see optimismi: kui ma enamvähem õigesti talitan, siis on möödapääsmatu, et ma saan tugevamaks, kiiremaks ja vastupidavamaks. 

Friday, January 12, 2018

Emil Cioran "Lagunemise lühikursus"

Mis siin ikka kosta, Emil Cioran tuntud headuses, kusjuures headuse all pean silmas nihilismi, mis saab olla samal ajal nii karastav kui ka naerutav. Aastaid tagasi kirjutasin ta teosest "Sündimise ebaõnnest" ja ega ma praegu suurt rohkem midagi kosta oskagi. "Lagunemise lühikursus" on teemaderingi poolest üsna sarnane sündimisraamatuga, ühiskonna- ja ajalooteemat oli vist küll rohkem, kui ma nüüd õigesti mäletan. Tekstikesed on küll veidi pikemad, aga siiski lühikesed. Võib-olla ta võlu ongi see killustatus, vaevalt ma teda pikkade traktaatidena seedida jaksaks. Pealegi, mis seal salata - olgugi, et "Lagunemise lühikursus" pole mahukas teos, lugesin ma seda peaaegu viis aastat. Polnud ka väga tahtmist tagant kiirustada end.

Lugesin ja olin veidi imestunud, kuidas ta küll nii värvikalt kirjutada suutis. Oli ju Cioran Rumeenias sündinud, kuid Prantsusmaale kolinuna hakkas ta mingil hetkel prantsuse keeles kirjutama. Ma lugesin eestikeelset tõlget ja imestasin vist võrdselt Ciorani ja tõlkija Leena Tomasbergi sõnaande üle. Täielik sfääride muusika kirjalikus vormis. Loed neid voogavaid lauseid ja tunned, kuidas keelemuskel saab tugevamaks. Rääkimata sellest, et tihti ei kohta ühes raamatus nii sõnu 'elaan' kui ka 'neimahimu' ja veel nii, et see kuidagi sunnituna ei mõju. 

Panen siia mõne stiilinäite. Lugesin raamatut nii kaua, et kui nüüd neli aastat tagasi lehekülgede vahele pandud järjehoidjate juurde vaatasin, ei saanud pooltel juhtudel enam tegelikult üldse aru, mis iva ma küll tollal võisin tahta salvestada. Ülejäänud pooltel puhkudel pidanuks ma mitu lehekülge järjest ümber kirjutama, seda jälle väga ei viitsinud. Tegelikult võib selle raamatu suvalisest kohast lahti võtta ja tuld anda, igal lehel oli midagi kosutavat või vähemalt kohutavat.
"See, kes pole kunagi plaanitsenud enese hävitamist, kes pole mõttes abi otsinud nöörilt, kuulilt, mürgilt või merelainetelt, on vääritu sunnitööline või kosmose korjusel ukerdav tõuk. Maailm võib võtta meilt kõik, keelata meile kõike, kuid kellegi võimuses ei ole keelustada enesetappu. Kõik vahendid tulevad meile appi; kõik kuristikud kutsuvad meid; aga kõik meie instinktid sõdivad selle vastu. Sellest kujuneb meie vaimus lahendamatu konflikt. Vaevalt asusime elu üle järele mõtlema, vaevalt leidsime eest otsatu tühjuse, kui juba asusidki vaistud meie tegusid juhtima ja suunama; vaistud pärsivad meie inspiratsioonilendu ja halvavad meie vabanemisindu. Kui oleksime sünnihetkel sama teadlikud kui noorusaastate järel, siis saaks viieaastaste enesetapp vististi igapäevaseks nähtuseks ja lausa auasjaks."
"On midagi, mis on võrreldav kõige häbituma libuga, midagi räpast, kulunut ja lodevat, midagi vihatekitavat ja jahmatamapanevat, igas eluhetkes avalduv meeleheite tipp - see on sõna, iga sõna, või täpsemalt öeldes kasutatud sõna. Ma ütlen: puu, maja, mina, võimas, tobe; mida ma ka ei ütleks, iga kord unistan ma seejuures mõrtsukast, kes võiks tappa kõik nimi- ja omadussõnad, kõik need auväärsed röhatused. Puhuti näib mulle, et nad ongi juba surnud, ent keegi ei vaevu neid maha matma. Argusest peame me neid ikka veel elavaiks ja talume nina kinni pigistamata nende laibalehka. Ja ometi ei ela nad enam ega väljenda kõige vähematki. Kui mõtleme kõigile suudele, kust nad on läbi käinud, kogu hingeõhule, mis on neid määrinud, kõigile puhkudele, mil neid on pruugitud, kas võime siis ühtki neist tarvitada, ilma et see meid saastaks?"
"Ma lepin eluga viisakusest: väsimatu vastuhakk on samasugune maitselagedus nagu õilis vabasurm. Kahekümneaastaselt rünnatakse raevukalt taevast ja kõike tema all laotuvat saasta; siis aga lüüakse käega. Traagiline poos sobib pikaleveninud, naeruväärsele puberteedile; selleks aga, et suuta mängida loobumise kometit, läheb tarvis tuhandeid katsumusi."
"Maotu on pasundada dogmasid vaevatud aegadel, kui iga tulevikuunistus tundub jampsimine või pettus. Astuda lilleõis nööpaugus vastu ajaloo lõpule - see on ainus väärikas hoiak aegadevoolus."
Lemmikuim oli aga pala "Riietumisfilosoofia" leheküljel 236, mis on kahjuks liiga pikk, et oleks jaksu seda ümber toksida. Olgu aga öeldud:
"Silmitsege peeglist oma katmata keha: te mõistate kohe, et olete surelikud. Tõmmake sõrmedega üle ribide nagu üle mandoliinikeelte, ja te näete, kui lähedal te seisate hauale."

Tuesday, January 09, 2018

Richard P. Feynman "Te ju naljatate, hr. Feynman!"

Richard Feynman oli kuulus füüsik, kes osales aatompommi väljatöötamisel ja sai 1965. aastal Nobeli preemia. "Te ju naljatate, hr. Feynman!" ei ole aga teadus- ega isegi mitte aimekirjandus, vaid kogumik anekdootlikke mälestusi, mis on kirja pandud lindistatud vestluste põhjal, mida Feynman oma sõbra Ralph Leightoniga pidas. Nende vahvate lugude kaudu avaneb lugejale pilt uudishimulikust, ülemeelikust ja šarmantsest teadlasest, kellel õnnestus põhimõtteliselt kõik, mis ta ette võttis, alustades trummimängust ja lõpetades aatompommiga.

Kõlab nagu mu uus lemmikraamat, aga tegelikult oli see lugemiskogemus üsna ebameeldiv. Esiteks oli tunne, et tõlge ei vea vestluslikku stiili välja. Ma ei oleks tahtnud kogu aeg teksti tõlgitust tunda, aga tundsin. Teiseks pole mul midagi ebameeldivate karakterite vastu, aga ebameeldival ja ebameeldival on vahe. Feynman tegi enda meelest tihti mingeid vempe teiste kulul, aga pooltel juhtudel oli ta minu meelest lihtsalt douche. Üsna ruttu tüütasid ära ka lood, mis algasid sellega, kuidas Feynman nii muuseas otsustas millegagi tegelema hakata ja kuidas siis järsku selgus, et ta on põhimõtteliselt professionaal valmis.  Ups! Maalimine, lukumuukimine, bongotagumine, you name it - kõige puhul selgus, et talle endalegi märkamatult oli temast saanud asjatundja, keda kõik imetlesid.

Ma saan aru, et nende entusiasmiküllaste jutukeste seest kiirgab uudishimu maailma ja selle toimimise vastu, täpselt see, mis temast eduka teadlase tegi, aga see ei tähenda, et ma viitsiks lugeda 400 lk üht ja sama valemit järgivaid lõbusaid lugusid. Tõsisemad vahepalad (näiteks kriitika Brasiilia ülikoolide kohta) olid palju meeldivamad ja huvitavamad lugeda. Nii et ma võin nõustuda, et tegu on õnnestunud portreega geniaalsest teadlasest, aga selle lugemise tulemusel ei taha ma ta isikuga põhjalikumalt tutvuda. Küll aga loeksin heameelega ta füüsikaalast "Kuut kergemat lugemist", sest ma usun, et ta oli õppejõuna väga sümpaatne.

Thursday, January 04, 2018

Hannu Mäkelä "Härra Huu"

Pooljuhuslikult sattusin tööl vaatama 5. klassi kirjanduse õpikut, milles on üks peatükk pühendatud "Härra Huule". Ma polnud seda lugenud ja kolleeg, kes pole laps, ütles, et see on viga. Jäin teda uskuma ja otsustasin vea kiiremas korras parandada (sest vigu, mida annab parandada 100-leheküljelise lasteraamatu lugemisega, pole elus just palju, nii et miks mitte). Eriti ei usu, et ma lapsena seda raamatut armastanud oleks, aga praegu lugedes oli see tõesti lahe. Kuidagi selline soomelik, tume ja samas mõnus-õdusalt pohuistlik oli see härra Huu. Iseenesest pidanuks see tüüp lapsi hirmutama, aga ta ei paistnud väga viitsivat sellega tegelda. Vaatamata aeg-ajalt aset leidvatele seiklustele hoidis härra Huu enamjaolt omaette ja vahtis niisama kodus tühja.

Ega autor Hannu Mäkelä vist ka nii väga lasteraamatut kirjutada tahtnudki, see oli pigem juhus, nagu ma ühest intervjuust lugesi:
"Läksin oma esimese naise ja meie kuueaastase pojaga peole. Seal oli eriti kaunis peoperenaine, telediktor. Ta hakkas mulle väga meeldima. Läksin koos temaga kööki ja jõime õlut. Minu naine ärritus selle peale. Peol oli palju lapsi, minu naine tuli ja ütles: ”Lõpeta! Mine hoia neid lapsi seal! Sul on õpetajakoolitus, tee ometi midagi!”"
Mäkelä läks ja jutustas siis lastele mingid lood kokku, et nad ei karjuks nii palju ja oligi tulemus käes: härra Huu lood! Minu meelest oli selles "Härra Huu" raamatus mingi selline toon või meeleolu, mis sellesama intervjuus jutustatud looga kuidagi süngis tundub olevat. Järgnevalt paar väljakirjutist, mis ajendasid mind raamatukogust juba "Härra Huu" järgmisi osi koju tooma.
"Härra Huu ei teadnud, mida asjast arvata. Ta jooksis kiiresti teed pidi edasi. Mööda vuhatas auto ja härra Huu kohkus, nii et süda hakkas peksma. See elu ei sobi mulle, mul on nõrk süda, ja kui ma suren, ei tule keegi minu matustele. Ja härra Huul oli nutumaik suus."
"Härra Huu istus voodiservale ja mõtles. Ta otsustas mõelda kõikidele toredatele asjadele, mis temaga on juhtunud. Härra Huu oli tükk aega väga vait, aga lõpuks pidi ta endale tunnistama, et talle ei meenu mitte midagi. Võib-olla ei olnud neid lihtsalt olnudki."
"Ta möödus majakesest, kus elas tüdruk Rimma koos oma vanaemaga, ja kiikas ettevaatlikult sinnapoole. Küll ma veel ükskord lähen ja hirmutan teda, nii et ta end surnuks ehmatab, otsustas härra Huu karmilt ja lisas sammu."
""Appi," hüüdis härra Huu ja mets vastas kõminal. Härra Huule tundus, et ta on väga väike ja väga üksik."
"Tal ei olnud midagi teha. Ei olnud kedagi hirmutada. Ja ei jõua ju ka ühtevalu raamatuid lugeda."
"Ta ei mõistnud, miks üldse kella vaja läheb, sest aega on kas palju või vähe, just nii nagu ise tahad."
"Härra Huu läks koju. Kui sõbraliku näoga olid täna männid ja kui pehmelt nõtkus sammal jalge all. Linnud vuhisesid härra Huu pea kohal ja kaasikus kädistas harakaparv nagu kari niidumasinaid. Tuulest kantuna levis metsas põleva puu lõhna. Kusagil haukus koer. Härra Huul oli hea olla."
[Härra Huu käis linnas ja oli sellest väga traumeeritud.] "(Aga see, mis ei sobi härra Huule, võib sobida mõnele muule, Linnas on ju ka soojust, mugavust, rõõmu ja rahvast, kui sa vaid ise seda tahad. Seda härra Huu mõistagi ei näinud.)"

Sunday, December 31, 2017

GoodReads, Python ja statistika

Goodreads pakub kasutajatele mitmesugust statistikat nende lugemisharjumuste kohta: raamatuid saab mitmel moel organiseerida ja sorteerida, saab seada lugemiseesmärke ja nende täitmist jälgida, aasta lõpus genereeritakse ülevaade möödunud aastast jmt. Ma tahtsin aga teada asju, mida Goodreads mulle otsesõnu (vist) ei öelnud ja kuna mul oli parasjagu palju vaba aega, siis mõtlesin uurida, kuidas ise oma küsimustele vastused leida.

Goodreadsil on normaalselt dokumenteeritud API ja Goodreadsis on ka grupp Goodreads Developers, kust ma mõnele küsimusele vastuse sain. Olgu öeldud, et ma tahtsin algusest peale teha hästi lihtsaid asju, sest ma ei oska õieti programmeeridagi, ma polnud kunagi varem ühtegi API-t enda kasuks tööle pannud ja mu statistikaalased teadmised on sellised, et ma võiksin mingeid dispersioonihinnanguid välja arvutada küll, aga on väga kahtlane, kas ma neist midagi mõistlikku ka järeldada oskaksin. See tegi kõik edasise mu jaoks muidugi hulga lihtsamaks.

Eesmärk

Analüüsida raamatuid, mille lugemise lõpetasin aastatel 2011-2017. Nende aastate kohta on mul Goodreadsis suhteliselt sanitaarses korras andmed, millega midagi teha annab. Mida ma nende raamatute kohta teada tahtsin saada, oli tihedalt seotud sellega, et ma need läbi olen lugenud, seetõttu ei mõelnud ma funktsioone kirjutades, kas neid saaks kuidagi rakendada parasjagu loetavatele või kunagi loetavatele raamatutele jne. Rakendust testides pidasin ma ka silmas ennekõike (ok, tegelikult ainult) seda, et opereeritakse loetud raamatutega. Ja kuigi ma huvitusin alguses ainult enda raamatutest, siis pärastpoole hakkasin analüüsima ka teiste loetud raamatuid (see on ka nimelt võimalik mu programmiga).

Tehnilisest vaatepunktist mõtlesin oma klotsikese kokku kirjutada Pythonis, sest see on kõige lihtsam. Idee oli kirjutada konsoolirakendus, mis võiks ka graafikuid välja pritsida. See käiks siis nii, et programmi käivitades kargab lahti must aken, küsitakse küsimusi kasutajatunnuse, soovitud aastakäikude, statistika jmt kohta, arvuti hakkab arvutama ja siis kuvatakse tulemused sellessamas konsooliaknas ja graafikud salvestatakse pildifailidena.

Probleemid

No kogu selle asjanduse kirjutamine ainult probleemidest ja nende lahendamisest koosneski. Esiteks oli natuke probleem see, et ma eriti Pythonit ei oska. Pole vist enne pidanud ka kirjutama midagi sellist, mida eri mooduliteks jagama peaks, nii et jah. Õnneks Python on selline keel, et lihtsalt asja ära ajamiseks ei pea väga tark olema. Samas tähendas see seda, et ma ei teinud ilmselgelt asju optimaalsel viisil, mistõttu pidin pidevalt päris kaua ootama, kuniks mu programm kümneid või sadu raamatuid ja nende andmeid läbi kammib. (See lõppes siis, kui taipasin andmeid serialiseerima hakata.)

Palju tüütumad probleemid olid seotud Goodreadsiga. Ühest küljest tulid välja puudujäägid mu enda sisestatud andmetes ja teisest küljest pidin rinda pistma suisa Goodreadsi bugidega. Näiteks mõne raamatu leheküljed jäid mu kalkulatsioonidest esimese hooga välja, kuna lähemal vaatlusel selgus, et Goodreadsis olid leheküljenumbrid sisestamata. Mõne puhul ma ei saanudki aru, milles siis häda oli, aga muutsin väljaannet ja siis sai nagu korda. Häda oli ka raamatutega, mille lugemise alustamise kuupäeva olin suvalisel hetkel pannud. Harilikult teen ma seda õigel ajal, aga tuleb ette, et olen raamatu juba läbi lugenud, kui täheldan, et pole seda loetavakski veel märkinud ja siis saavad need mõlemad välja üsna ühesuguse väärtuse. Seetõttu ei hakanud ma näiteks arvutama, milliseid raamatuid ma kõige kiiremini lugenud olen.

Küll aga oli ilmselt Goodreads süüdi olukorras, kus olin loetuks märkinud soomekeelse väljaande ja mingil põhjusel olin sama raamatu eestikeelse väljaande märkinud to-read'iks. Kui ma selle segaduse enda meelest likvideerinud olin, selgus, et lugemise alustamise ja lõpetamise andmeid kusagil vist cache'itakse, sest kuigi Goodreadsis tundus kõik tipp-topp olevat, polnud seda see XML, mille ma oma päringu vastuseks sain. Mõne tunni pärast sama päringut korrates oli aga kõik korras.

Teine Goodreadsi häda oli see, et mingil põhjusel ei õnnestunud korraga kätte saada kasutaja ühe riiuli kõiki raamatuid, mistõttu pidin pärima otsingutulemusi 50 kaupa ja siis nende lehekülgi nii palju läbi käima, et kõik raamatud kätte saada. See ei olnud vist minu süü, sest Goodreads Developers grupis kurtsid ka teised selle üle.

Tulemus (Githubi link)

Goodreadsi API-t kasutades sain teha GET päringu, mille vastuseks sain XML-i kasutaja riiulis olevate raamatutega. Pärast mõningast andmete saniteerimist tegin sellest dictionary, millega siis edasi opereerisin. Kasutaja saab valida, kas teeb uue päringu ja saab värsked andmed või kasutab serialiseeritud andmeid, mis on faili salvestatud. Graafikud jätavad natuke soovida, sest väga raske oli annotatsioone kuidagi automaatselt nii sättida, et need üksteise otsa ei läheks, kui andmed sarnased on. Aga ajab asja ära.

Mis edasi saab?

Mulle nii meeldis seda teha, et ma kavatsen vähemalt ühe nädala sellega edasi tegelda. Näiteks tahaks võrrelda eri kasutajate andmeid.

Panen siia ka lühidalt kirja, mis küsimustele mu programm vastused annab ja lisan siis vastavad graafikud, mille ma Matplotlib'i-nimelise teegiga genereerisin.
  • Millise raamatu lõpuni lugemiseks kulus aastal x enim aega? (Seda probleemipüstitust on natuke raske sõnadesse panna, sest leidus raamatuid, mida ma lugesin aastaid. Aasta x tähistab siis aastat, mil lugemine õnneliku lõpu leidis.)

  • Milline oli kõige (eba)populaarsem raamat, mida ma aastal x lugesin? (Populaarne võrdub siin kõige suurema ja ebapopulaarne kõige väiksema hinnete hulgaga, sest seda oli lihtsam teada saada, kui seda, mitu inimest raamatut lugenud on.)


  • Kui võtta aastal x loetud raamatud, siis mitu hinnet neil keskmiselt oli? (Mõeldes sellele, kas on aastaid, kus loen vähepopulaarseid raamatuid ja aastaid, mil loen menukeid. Tegelikult väljendus selles tulemuses hoopis paljuski see, mis aastatel ma rohkem eesti kirjandust lugenud olen, või mis aastal ma "Süü on tähtedel" lugesin, sest selle populaarsus tõmbas kõik mu keskmised paigast.)

  • Mis oli kõige parem/halvem raamat, mida ma aastal x lugesin? (Headuse mõõdupuuks võtsin raamatu keskmise hinde Goodreadsis.)

  • Mis oli mu aastal x loetud raamatute keskmine hinne Goodreadsis? (Mõtlesin, et huvitav, kas aastate jooksul olen halvemaid või paremaid raamatuid lugema hakanud. Arvestasin ainult neid raamatuid, millel oli minimaalselt 15 hinnet, kuigi see 15 oli üsna lambist võetud. Paljud eesti autorite raamatud on ebanormaalselt kõrge hindega, sest hindajaid on vähe, aga samas ei tahtnud neid kõiki ka välja jätta.)

  • Mitu lehekülge ma aastal x lugesin?

  • Mitu lehekülge ma aastal x keskmiselt iga päev lugesin? (Ühest küljest rikub luule seda vastust kõvasti, sest arvesse lähevad leheküljed, mitte tähemärgid, aga teisest küljest ei võta suur hulk inimesi luulet suu sissegi, nii et selles mõttes oleme vist siis tasa.)

Monday, December 25, 2017

Andrus Kasemaa "Ajapüüdja. Mälestusi Kokora mailt"

Andrus Kasemaa on oma teostes kirjutanud Poeedirahu leskedest ja nende kaduvast maailmast, nüüd siis teos, mille kohta võib vist öelda, et siin nimetatakse asju ja inimesi nende õigete nimedega. "Ajapüüdjas" on ligi viiekümne inimese mälestused, mis annavad kokku ülevaate 20. sajandist Kokoral ja selle ümbruses Tartu- ja Jõgevamaal. Ega sellises vanavaras või selle kogumises pole midagi uudset ja mingis mõttes on need lihtsalt kõikuva huvitavusastmega tavaliste inimeste meenutused, aga kuidagi on minu meelest Kasemaal õnnestunud kokku panna miski, mis on suurem kui selle osade summa. Võib-olla on see tänu õhinapõhisusele ja austusele selle koha ja nende inimeste vastu. Paljud mälestused tundusid olevat nii usalduslikus õhkkonnas jagatud, et mul on lausa imelik neid siin tsiteerida, olgugi et need on nüüd ju ometi kõigile lugemiseks raamatusse raiutud.

Enim köitsid mind vanemate inimeste meenutused II maailmasõja eelsest ajast. Neis oli palju argielulist, sellist, millest kirjutasid Frykman ja Löfgren "Kultuurses inimeses" (ja ilmselt ka Pärdi "Eesti argielus", mis mul küll pool aastat pooleli on). Lugesin koerustest, ehalkäimisest, aluspüksata naistest, kuramaažist, hügieenioludest, tööst ja puhkusest, kooliskäimisest ja mängudest. Millegipärast oli tollast aega palju lihtsam ette kujutada ja uskuda, samas kui nõukogude aja kirjeldused tunduvad ikka üsna ulmelised. Võib-olla hästi nagu ei tahtnudki uskuda seda nõukaaja värki, sest eri inimeste mälestusi kõrvutades tuli hästi esile, mille hinnaga mõnel suhteliselt mõnus elu oli (eks ikka teiste arvelt, kelle elustandard pärast sõda rängalt langenud oli). Lugesin raamatu kujundaja Margus Kiisi artiklist, et raamatust jäid koostaja enda soovil viimasel hetkel välja ta enda mälestused 1990ndate Kokorast. Kahju, aga teisest küljest loodan, et need leiavad edaspidi millenagi avaldamist.

Suskasin lugedes lehtede vahele mitukümmend järjehoidjat ja kirjutasin kokku seitse lehekülge katkendeid välja, kõige jagamisest säästan teid, kuid mõnda palakest tahaks siiski edasi rääkida. Eraldi sektsiooni väärib Armilde Põldma, värvikaim jutustaja ja lihtsalt sümpaatse suhtumisega inimene, kes vist ka koostaja lemmik oli - tema mälestused võtavad enda alla umbes kuuendiku kogumikust.

Mälestusi argielust
Vanasti käisid vanad inimesed, pikad undrukud seljas, ja neil ei olnud üldse pükse. Vanamutid käisid kõik. Ja lapsed kah. Sabad laiali, muudkui lähed. Üks aasta, kui kartuliväljal olin, seal oli üks kohalik külanaene ja soristas. Ma võtsin oma vahet, vaatan - eideke kummardab, ise korjab kartulit, tagasti alati vesi jookseb. Ma seisin ja kohe vahtisin. Siis alati võttis kartulit ja ise läks ja vett lendas. Tal ei olnud üldse pükse jalas. Suured särgid, jatkudega ärakudutud, kõvad siuksed jatkud. Ülevalt oli natuke teistmoodu. Altpoolt olid takust. Karu Roosil oli kah, mäletan, kui need kuivasid, jatkudega särgid olid kõik nööridel. Nüüd on sellised ebemed, et ära üldse enam ligigi mine. Kõik on siidist ja pehmed, ripuvad, et  neid jalgu panna. Pidudel nendega tantsid, siis pudeneb nõnna, et.... (lk 225, A. Põldma, 1926-2014)
Mu vanaema ju aluspükse ei kandnud. Kunagi läinud vanaema Tartusse kirikusse, nii kange häda. Tartu linnas ju ei saa igale poole nagu maal, et lähed põõsasse. Ja ega vetsusid ka ei olnud nii palju. Ja siis oli püksi teinud, ühesõnaga oli püksid ära määrinud. Siis oli koju tulnud ja püksid nurka visanud, et tema enam pükse jalga ei pane. Tal ei olnud jah pükse. Talvel ka ei olnud. (lk 290, Nella Karro, s 1958)
Mul on nii meeles, kui Mardioja Endli isa suri ära, olid nii suured lumevallid, et täitsa telefonipostideni lükati lahti. ja põllu pealt oli mitmest kohast aetud, ei saanud enam lahti lükata. Alma, Eedi lesk, ütles, et paneme ta aita, külmub ära, kui kevadel lumi ära sulab, siis viime surnuaeda. Vanasti olevat nii siin-seal tehtud ka. Ma ei mäleta aastat, aga õudne lumi oli. Ja kui surnut viisid, siis Peatskivil oli Mesipuu Elmar traktorist, tema läks traktoriga ees ja auto tema järel. Hirmus tuisk. (lk 368, Helju Raudjärv)
Lapsepõlvepiltide pealt on näha, kuidas maal jõukusega oli. Väiksest peast olid ilusad riided seljas, esimeses klassis ka, aga pärast nägime välja parajad räbalapundid. Põletasin need klassipildid 16-17-aastasena ära, sest häbenesin. Minu esimene ülikond oli kodukootud riidest, mustjashall ja triip sees. Bendroti Elmar õmbles. Kuuendas klassis käisin päevast päeva ühtede ja samade pükstega. Ema oli Tartu turult saanud osta ühed kantud meestepüksid. Neist ta õmbles mulle säärevarjud. Hea libe kangas oli. Õhtul panin porised püksid kuivama, hommikul sai pori nüri noaga maha kaapida, siis sai jälle kooli minna. (lk 100, K. Kalvi, s 1942) 
[Jutt on ajast 1980ndate lõpus.] Väljamõisa õues oli meil tiik, kaevu meil ju ei olnud. Sinna tiigile käisin siis, suur kõht ees, sest ootasin last, ema voodipesu suuremast ära loputamas. Pidin pesema kõigi pesu: Salme, isa, ema pesu, mehe pesu ja mu kahe lapse pestu, kes käisid Alatskivil algkoolis. Kaevu aga ei olnud. Salmel oli toas suur 200-liitrine vaat. Ma ei tea, mis vaat see oli, aga sulailmaga veeretasin ma õue peal lumepalle, külmakraadidega tassisin suuri lumekamakaid ja vedasin selle suure vaadi iga päev lund täis, et vett saada ja pesu pesta, ema linu loputada. Mäletan, kuidas need suured lumetükid olid mul suure kõhu otsas. Kõht oli suur ja lumetükk oli veel suurem. (lk 283, Ü. Lätte) 
Naljakaid mälestusi
Kolhoosiajal käis mõisas rändkino. [---] Ükskord ei tahtnud generaator [elektrit Kokoral polnud, selleks oli siis diiselgeneraatorit vaja] jälle käima minna, kari mehi oli siis ninapidi seal ümber, et mis viga. Hulk rahvast koos, kõik tahtsid kino näha, aga elektrit ei saadud kuidagi. Astus siis ligi ka üks vanamees, kes hobusevankrist keerulisemat masinat polnud elu sees ligidalt näinud ja ütles tähtsalt kusagilt kuuldud ja kõrva taha pandud lause: "Mis tal muud on, kui karbuss jupsib". Sellest sai tõeline hitt paljudeks aastateks: kui keegi iganes mingi asjaga jändas ja närvitses, siis leidus ikka keegi möödamineja, kes elutargalt õpetas: "Mis tal muud on, kui karbuss jupsib". Selle lausega tuli ettevaatlik ja piisavalt kärme ka olla, kui ikka see masinavärgiga jändaja juba piisavalt tige oli, siis võis ka üle turja saada. (lk 96, K. Kalvi, s 1942)
Üks lugu lammastega oli veel selline, et olime kõik kusagil kodust ära. See oli veel enne kolhoosiaega. Kui tagasi tulime, olid kõik lambad viimseni hoovi peal pikali maas, surnud ilmselt. Kahju kui palju! Kõik lambad koolend ja suvine aeg kah, mis sa teed selle ilmatu hulga lihaga. Isa läks tõi toast pussi, et katsub, äkki õnnestub veel veri välja lasta. Võttis jäära esimesna, aga see polnudki päris surnud, mökitas vastu, kui isa hakkas kõri läbi lõikama. Ja lähemal uurimisel selgus, et kogu kari oli elus. Ja veel põhjalikum uurimine tuvastas, et lambad olid juua täis, purjus. Eks nad olid küüni ukse ette pandud puu maha ajanud ja küüni nuuskima läinud. Küünis oli puskar käärinud - oli see kõrgete kulakumaksude aeg, kui isa ajas puskarit. Praak oli juba hea kange ja selle olid nad ühiselt ära joonud ning olid nüüd nagu üks mees lihtsalt purupurjus. Ja eks oligi nii, et mõne aja pärast võtsid kõik jalad alla, jäär ees, lambad riburada järele. Aga pohmell oli neil küll pikk ja vaevarikas: paar päeva ei tahtnud ükski lammas süüa, kogunesid keset õue suure vahtra alla varju, lamasid või seisid, pea jalge vahel rippu, ainult vett larpisid hirmsasti. Ma olen mõelnud, et ei tea, kas lammas on selles suhtes targem kui inimene, et järgmine kord, kui meskile ligi oleks pääsenud, kas oleks ka ennast purju joonud või ei oleks mitte. Inimesed üldiselt küll sellisest asjast ei võta õppust, ei tea, kas loomad oleks võtnud. (lk 98, K. Kalvi, s 1942)
Kolhoosirahvas oli Väljamõisa põldudel. Mina olin seal allpool Lauga heinamaa peal, teine brigaad töölisi oli siin tallide juures põldude peal, vist meie heinamaade peal. Suured naljamehed olid Kiisku Edgar ja Õunapi Ats. Kuusiku Edgar palus Salme Markuselt seelikut. Salme siis andiski Kuusiku Edgarile selle selga. Ega ta ei tõmmanud seda talt seljast, ta küsis. Ats oli siis pükstega poiss ja Edgar seelikuga naene. Hüplesid seal heinamaal kõppadi-kõppadi üles-alla, jälle pikali maas, selga jälle, jalad olid püsti, teine oli seljas. Mehed tegid omavahel vigureid. Mõisarahvas ehk brigaadi rahvas vaadanud, et aru ei saa, poiss ja tüdruk hüplevad seal, tõmbavad üksühte, ajavad taga, Edgar oli Salme undrukuga tüdruk ja Ats oli pükstega poiss, jooksid ja hüplesid seal, panevad jalad püsti heinamaa peal, jälle üles ja jälle hüplevad, üksühte ajavad taga. No olid need alles naljamehed! Suu kogu aeg käis neil, igasugust paksu plära tuli neil seealt välja. Padakõrves riputasid kusilasi vanamuttidele jalge peale. Nad olid kõik reas seal sedaviisi, vaipade peal magasid, vanad inimesed. Aga meie, noored, ei tahtnud magada. Mina istusin vankri peal, poisid käisid metsas, Aga metsa all oli suur kusilaste pesa. Korjasid oksad kusilasi täis ja läksid lasid paljaste säärte peale. (lk 192, A. Põldma, 1926-2014)
Tõnissaar oli kolhoosiesimeees. Kord seisis laua ääres ja lasi puuksu. Ütles siis, et oh, oleks ma teand, et häbi teeb, ei oleks kodont kaasagi võtnud. (lk 227, A. Põldma, 1926-2014)
Üleloomulikke mälestusi
Kratt oli, kes teise talus vilja varastas, ta moondas ennast ära. Mees oli pikali maas, hing läks porikärbse näol ära välja. Varastas vilja, vilja varastati vanasti hirmsasti. Tuli viljakoormaga koju, tahtis hing sisse minna, aga ei saa. Naabrimees teadis, ja keeras mehe teistpidi. Porikärbes tahtis kehasse minna, aga ei saanud. Otsis igalt poolt, aga ei saanud. Mehe nina oli teisipidi. Ja ei olema saanudki. Naabrimees keeras jälle õigetpidi, siis sai taas hing sisse minna. Naabrimees ütles, et kui ma oleks tahtnud, siis porikärbes poleks enam sisse saanud minna. (lk 207-208, A. Põldma, 1926-2014)
Küla peal Pahkil surnud mehel naene ära. Naene iga öö karjub, et too mulle mu kingad, too mulle mu kingad. Mees rääkind teadjatele inimestele küla peal, et mida tegema peab, et naene juba ära maetud. Talle öeldud, et vaata, kui külast sureb mõni inimene ära, siis võta need naese kingad ja vii sellele surnule ja pane kirstu ja ütle, kellele viid. Surigi külast keegi inimene ära ja tema viinud kingad sinna kirstu. Eks ta omastele pidi kõnelema, et selline lugu on. Pannud kirstu, siis jätnud järele, naene enam ei käinud. See surnu viis talle siis kingad. (lk 209, A. Põldma, 1926-2014)
Tal oli selline pikakarvaline piimakohvipruun terava ninaga koer Kärt, kelle ta oli kodu juurest tee pealt leidnud, arvas, et ehk on marjulised koera metsas ära kaotanud. Ja nagu see koer meid nägi, kukkus kohe hirmsasti telgede taga haukuma, et kasvõi kallale. Salme, äge nagu ta oli, võttis süstiku kätte ja koputas sellega nii kõvasti vastu kangastelgi, et need värisesid. Ma mõtlesin, et lööb nüüd süstiku kangastelgede külge katki, ja hõikas koerale, et kas sa jääd vaid või ma annan sulle hea keretäie tappa. Koer ütles jämeda jõrinaga: "No anna, anna." Me panime Meelisega laginal naerma. Ütlesin ka Salmele, et kas sa kuulsid, mis koer sulle ütles, Salme vastas, et kuulis küll. (lk 279, Ü. Lätte)
Nipet-näpet

Mis mulle veel meeldis ja silma hakkas, olid jutu sees nii muuseas poetatud lausekesed, mis mõjusid kuidagi ajatult, väga inimlikult ja nii tuttavalt: 
Kui olime õega väiksed, me omavahel läbi ei saanud. Ikka tülitsesime alatasa. Hiljem saime väga hästi läbi. Tema oli minust kuus aastat vanem. Talvel mängisime nukkudega, käisime kelgutamas ümber maja, suvel jalutasime niisama. Palju oli lauamänge: "Trilma", "Reis ümber maailma", "Tsirkus". Sai niisama nurgast nurka vedeletud see päev. Mu üks esimene mälestuski on taoline, kus ma seisan, kelk käes, sauna juures. Ei teagi, millal esimest korda silmad pähe sain ja hakkasin ükskord mõtlema. (lk 27, L. Karro, s 1933)
Või elad pika elu ära, näed ja koged sõdu ja surma ja rõõmu ja kõike, aga ka seda, et keegi pillas 70 aastat tagasi kriitilise kommentaari selle kohta, kuidas sa salatisse kartulit hakkisid (just paar päeva tagasi hakkisin ise Kokora naaberkülas rosolje jaoks kartulit ja peeti ning mõtlesin siis sellele):
Pärast [leeri]õnnistamist tulime koju, seal olid tädid ja onud koos, ristiema ja ristiisad. Katsime söögilaua. Tegin rosoljet. Kartulid said veel nii suured, et tädi ütles, et pannud siis juba terved kartulid. (lk 119, L. Jõgi, 1931-2013) 
Tegelikult üldse - kui veider, kui tühised äpardused inimestel meeles võivad püsida:
Bussipeatuses, nagu sellistes bussipeatustes ikka, tualetti polnud. Ükskord tulime vanaemaga bussi pealt ja mul oli kange pissihäda. Olin siis väike tüdruk, koolini oli ikka mõni aasta aega. Läksime Karu Roosi juurde. Selgus, et Roosil ei ole kemmergut, asja toimetati laudas. Mul olid jalas punased trikotaažist viigipüksid. Alt laienevad, nagu tollal moes oli. Mul õnnestus püksisääre alumine ots talla alla lasta ja siis, püksid ikka talla all, lehmakoogi sisse astuda. Olin üsna õnnetu. Täitsa kummaline, kuidas just äpardused meelde kipuvad jääma. Aga kui ma poleks pükse ära määrinud, siis ma vast ei teakski, et Karu Roosiga kohtunud olen. (lk 105, A. Sard, s 1970)
Mäletan, et Voorel olime võistlustel. Olime pikkade dressipükstega. Mul pidid püksid maha kukkuma, kui kohale jõudsin. (lk 277, A. Ernits, s 1924)
Armilde Põldma (1926-2014) mälestusi
Kas ema sundis rohima ka? - Mina ei rohinud kedagi, Igavene ulakas ja koerust tegin. Ronisin jälle sinna lambanina otsa visse korjama, jalad laiali, ühe oksa peal ja teise oksa peal, väga ei ole midagi nagu teha ka. Ja istusin.
Isake oli nagu pääsuke, tegi pesa meile siia õlekõrtest, vedas neid nokaga. Mäletan, kuidas ta vedas metsast hobesega palke, istutas puid elule. Nüüd ei ole neid enam kedagi alles. Heinaküün, mis meil see aasta suure lumise talve ajal kokku kukkus, oli kord tindisuitsutussaun Kallastel. isa ostis selle ära ja pan siia meile üles.
Meil oli majal alguses õlekatus. Mäletan seda, nad lõhkusid ära, panid sindlikatuse. Venna pani peale eterniidi.
Kui ma sündisin, siis elasime kõik ühes toas: ema-isa, mu väike õde, vennakene. Vanaema käis meid ikka vahel Tedrekülast hoidmas. Tagumises kahes toas olid kolikambrid, seal olid ema kudumislaud ja isa kruupink, kus ta tünne tegi, sinan pandi ka lambanahad. Kui mina sündisin, siis meie talus ei olnud veel välikempsu. (lk 165) 
Mõni tegi käsitööd koolis. Kes märkas teha, see tegi. Mina olin nunnu. Paberist mullikesei tegin, kliister oli tehtud majahoidjal ja siis me plätserdasime. Aga mulle ei antud, sest ma nii nunnu olin. Mulle ei antud nii palju lehti ja nii ilusaid kui teistele anti. Ma ei tea, kas ma siis tõesti nii molu olin või. Said aru, et ma ju niisugune nunnu olen, et ei märka teha. Märkan küll! (lk 167)
See lugu juhtunud ka, et mõisahärra ajanud kord mu vanaema taga, aga vanaema jooksnud täkutalli, jooksnud hobese kõhu alla ja mõelnud ise, et enne las löögu hobene mind surnuks, aga saksale ka panna ei anna. (lk 174)
Mina ei teinud kedagi tööd. Teinekord aeti üles ja pidin karja minema, aga ega ma üksi ei tahtnud minna. Loomi oli nii palju, ei mina jõudnud nende järele vaadata. Läksin siis, kui venna ka tuli. Ema ütles, et mine, ole nii kaua, kuni Lilli kuseb, siis tule koju tagasi. Ma ütlesin, et Lilli juba kuses. Meid ei sunnitud tööd tegema, alles kolhoosis hakkasin tööd tegema. (lk 174)
Mina olin rohkem omaette vennaga. Kuigi vend ka eriti minuga ei tahtnud mängida. Väljamõisa lapsi ma ei tundnud, teiste lastega ei seltsinud. Hiljem, koolis käies juba, siis ma sõbrustasin Laine Aasmäega. Koolis istusime temaga ühen. Tema vedas mind hiljem, kui suured olime, igale poole, ja kutsus ikka pidudele. Pärast ise mõtlesin kodo voodis, et oli mul sinna vaja minna. Aga kui oled noor, siis muudkui lähed. (lk 175)
Suuremana juba tahtsin igale poole minna. Tahtsin näha hirmsasti seda ilusat ilma, autoga sõita, eriti meeldis kihutada. Kui midagi jälle kuskil oli, siis mina läksin nagu nipsti. Ema ei tahtnud enam kuskile käia. Igal pool sain hakkama, kui keegi kallale tuli, siis panin piuga vasta nägu. Mina ei lasknud endale kellelgi liiga teha. (lk 184)
Mina ei olnud selline uhhahaa, hihhii ka ei olnud. Olin selline nunnumolu. Kolhoosis käisin, siis andsin küll tappa mis hirmus. Ema mul oli kodone inimene, tema ei läind kuhugi siit kodost. Mitte kunagi. Kord ta rääkis, et kümme aastat ei ole suurt teed näinud. Mina tahtsin hirmsasti käia, kui kolhoosi aeg oli. Jälle oli kangesti hea meel, kui sai kuhugi minna. (lk 186)
Neid oli, kes sakslastega käisid. Kallastel andsid nad mingit tuivankat, mis naesed segi tegi. Üks tüdruk oli Kallastel, ma isegi mäletan, käis mu kõrval, rääkis, karjus nii kõvasti, et kõik küla helises, minul oli nii hirmus inetu ja häbi, et kole. Oli saanud sõja ajal rohtu, tuivankat, mis ta segi tegi ja näed, jäigi selliseks vigaseks. Mina ei tea, mis see oli, nad kutsusid tuivanka. Mis neil Saksa sõduritel oli, tahtmise rohtu. Eks nad siis seda jõmpjahti tegid. (lk 187) 
Räägi matusekommetest. - Hobestega viidi. Üks vanamutt seisnud kepi najal tee ääres, pulm läinud mööda, vanamutt arvannud, et matus läheb, öelnud, et jaa, näe, seda teed peame me kõik käima, ja ise värisenud. (lk 212)
Palal pandi inimesed torude sisse, kui mõisas tappa anti. Pea torude sisse, siis ei kostu kisa välja, kellele taheti vitsa anda. Üks pikk toru oli, pea topiti sinna sisse ja röökisid, aga perse oli väljas. Palal tehti niimoodi. (lk 213)
Üks selline lugu oli, et ühele naesele sündis laps, kel olid kahed riistad, üks tillukene ja siis seal juures see teine ka. Ema siis pole märganud nime panna, pannud Jakobmari. Kui poisid käisid minu juurde ja ma ei andnud, siis nad ütlesid ka minule, et kas sa oled Jakobmari või. Eks see oli nali. Noorelt on ju kõik hirmus nali. Kuidas see tuleb, mina ei märka seda. (lk 214)
Kodo on seal, kus toetad selja vastu majaseina ja vaatad päikseloojangut. (lk 221)
Ega elu pole meelakkumine, igal ajal on karu kahe pojaga ees. (lk 223)
Talvel lumi ja külm, suvel sääsed ja poesid, üldse rahu ei saa. (lk 231, A. Kasemaa Mildet tsiteerides)
"Tilleniksu või platoonilist." Kord üks tsaariaegne vanamees ajas Väljamõisas Mildele ligi. Kutsus saani nurga peale ja ütles, et kas teeme tilleniksu või platoonilist. Platooniline oli lapseta, tilleniks lapsega. (lk 231, A. Kasemaa Mildet tsiteerides)
Ausalt öeldes olen üllatunud, et see raamat on nii märkamatuks jäänud. Leidsin vaid kujundaja  Margus Kiisi artikli Postimehes ja see oli kõik. Osta seda raamatut ka eriti kuskilt ei saa. Tundub ebaõiglane!

Monday, November 20, 2017

Richard Carlson "Don't Sweat the Small Stuff... and It's All Small Stuff"

Olen üldiselt seda meelt, et mis puudutab lihtsa inimese elus ette tulevaid probleeme, siis ilukirjanduses on kõik need juba lahendatud ning seepärast pole põhjust eneseabiraamatuid lugeda. Millegipärast ma vahel väga harva siiski teen seda. Seekord oli asi selles, et ma olin kole väsinud, aga puhkuseni oli veel paar pikka nädalat, ja see väsimus väljendus tavapärasest veel hullemas muretsemises. Iga kord, kui midagi valesti läks või mu plaanidest hälbis, viis see mind jaburalt pikaks ajaks täiesti endast välja. Siis meenuski raamat "Don't Sweat the Small Stuff... and It's All Small Stuff" ja üsna kiitvate arvustuste tõttu otsustasin sellega õnne proovida.

Raamat koosneb sajast soovitusest, mida leheküljel või paaril pikemalt lahti seletatakse. Enamik on minu meelest täiesti ratsionaalsed ettepanekud, mida iga kainemõistuslik inimene isegi teab, aga see ei tähenda, et kõigil neid muidugi alati järgida õnnestuks (tegelikult paljude nõuannete teene oligi üldse tähelepanu juhtida mingitele nõmedatele nähtustele ja käitumismallidele). Üks soovitus oli kuidagi jumalaga seotud ja mõne nõuandega ma ei nõustuks, aga üldiselt pole minu meelest midagi kobiseda. Võib-olla võinuks rohkem olla juttu käitumise muutmisest ja vähem mõtete muutmisest, sest ma usun, et tegude üle on inimestel rohkem kontrolli kui mõtete üle, aga võib-olla autor arvab teisiti.

Kujutan ette, et on ka inimesi, kelle meelest see raamat pehmosust ja amööblust kultiveerib, ja võib-olla kisub siin meelelaad tõesti vahel natuke liiga leplikuks (mis seal salata, paar korda tuli mulgi lugedes "Vahitorn" silme ette). Ma aga probleemi ei näe, sest vaevalt keegi kõigi nende nõuannete järgi käituda tahab või suudab. Küll aga meenus lugedes nii mõnigi tuttav, kellel võiks selle lugemisest hulk tulu tõusta... Aga kuidagi taktitundetu tundub seda kellelegi kinkida. Igatahes jagan teiega mõnda nõuannet, mis mind kõnetas.
  • Kõik on lihtsam ja pingevabam, kui loobud tühiasjades oma õiguse tagaajamisest.
  • Tee head, aga ära kaaguta sellest - ei midagi uut, aga mulle meeldis autori märkus selle kohta, et heateost teistele rääkides lahjendad oma rõõmu, kui jätad selle aga enda teada, on rõõmu, milles püherdada, rohkem. Mõtlesin, et nii vist on tõesti.
  • Suhtu inimestesse antropoloogilise huviga, muutumata seejuures üleolevaks.
  • Pole mõtet hellitada lootust, et kunagi kõik asjad tehtud saavad. Ei saa ja õigupoolest pole enamikku asju nagunii vaja teha. Kuna mul on viimastel aastatel olnud nii palju kohustusi, mis mind justkui takistavad näiteks sõpradega rohkem suhtlemast, siis kulus ära selle peale mõtlemine.
  • Hooplemise asemel kuula teist inimest. Lugesin ja jäin mõtlema, et tõesti, nii tihti näeb elus selliseid vestlusi, kus keegi räägib mingist oma kogemusest, mispeale kasutavad teised võimalust ja asuvad järjepanu seda mingi oma kogemusega üle trumpama. Kuidagi nii nõme ja labane.
  • Ära kultiveeri endas kõrget stressitaluvust, sest mida kõrgem see on, seda rohkem stressi sa endale kaela kutsud.
  • Choose your battles wisely. Mõtle hästi järele, mille pärast on mõtet närvi minna või tõmblema hakata. Neid asju pole palju.
  • Teadvusta oma meeleolusid, nii häid kui ka halbu, ja nende mõju sulle ja su otsustele.
  • Kui sa ei mäleta, kelle kord on prügi välja viia, vii ise prügi välja.
  • Ära otsi inimestes vigu, mida nad sinu meelest parandada võiksid.
  • Ära veena end oma puudujääkides ("don't argue for your limitations"). Näiteks mulle tundub, et ma olen küll olnud suur muretseja oma elus, aga võib-olla ma ei peaks kõigi probleemidega silmitsi seistes endale kinnitama, et ma muretseja olen. Äkki on sellest saanud self-fulfilling prophecy? Äkki ma muretsen harjumusest?
  • Loe raamatuid, mis väljendavad seisukohti, millega sa ei nõustu. Õpi sellest midagi.
  • Lepi sellega, et plaanid muutuvad.
  • Mind your own business.
  • Remember, one hundred years from now, all new people.
Ma ei saanud teada, kuidas vähem muretseda, aga sain vihjeid, kuidas tühiasjade pärast mitte närvi minna ning kuidas teiste inimeste käitumismotiive paremini mõista. Kulub ära seegi.

Friday, November 03, 2017

"Pent Nurmekund – keeletark ja õpetaja" (koostanud Ott Kurs, toimetanud Tõnu Tender)

Polüglott Pent Nurmekunnast olen ma kunagi juba lugenud ning siingi kirjutanud. Lõpuks jõudsin ka kolme aasta vanuse monumentaalteoseni, millesse on kokku pandud 150 lk elulugu, 30 lk bibliograafiat ja 360 lk  mälestusi-meenutusi keeletarga lähikondsetelt ja muidu tuttavatelt. Ootused olid suured ja latt kõrgel, sest mõtlesin, et nii harukordsest inimesest saab kirjutada ainult ülipõnevalt ning kui seda veel ligi 600 leheküljel teha, siis enam palju paremaks minna ei saa.

Paraku pidin pettuma, kuigi raamatule näpuga näitamise asemel arvaks pigem, et asi oli minus ja mu ootustes. Lootsin faktide tagamaade lahkamist ja üleüldiselt midagi analüüsivamat, aga sain vastupidist – palju külmaks jätvaid fakte ja vähe analüüsi. Eriti raamatu esimeses osas, kus antakse ülevaade Nurmekunna elust. Detailsed andmed selle kohta, mis kuupäevadel kui mitu üliõpilast mingi keele loengus käis – no olgu nii, aga...  Oleks tahtnud rohkem lugeda vastuseid küsimustele miks ja kuidas, mitte kes, mis ja millal. Peab muide mainima, et raamatu esimene osa kattus suuresti omapärase teosega ""Ühe miljonäri lugu" Nurmekunna-nimelise Germanistika Sihtasutuse mälestus- ja tänuraamat", millele ma juba postituse alguses viitasin. Võib-olla on need eelteadmised süüdi mu praegustes leigetes tunnetes. Igatahes nüüd, kui olen mõlemat lugenud, tundub, et piisanuks sellest esimesestki.

Ka meenutustest lootsin leida rohkem arutlevust ja mõtiskelu, selle asemel sai igast teisest meenutesest teada, mis aastal Nurmekund Tartu Ülikoolis orientalistikakabineti asutas (1955). Peale selle tundus, et sõna said ka need meenutajad, kel tegelikult midagi väga lisada polnudki. Võib-olla on see siiski hea, kui eesmärk oli kirja panna kõik, mis vähegi võimalik, kuniks neid meenutajaid üldse on veel, aga ei saa öelda, et see iga kord kuigi huvitav oleks olnud. Olgu küll mainitud, et näiteks Anu Saluääre ja Franco Rossi meenutused olid üle keskmise kenad lugeda.

Seoses meenutajatega jäi mulle ka arusaamatuks, miks nende tutvustamisele nii palju lehekülgi kulutati. Iga meenutuse lõpus oli nimelt ülevaade meenutajast endast, aga minu meelest võinuks enamiku puhul piirduda palju lühemate tekstidega. Kas see on ikka õige aeg ja koht, et üles loetleda kellegi loodusteadlase kõik tähtsamad vetikateemalised publikatsioonid? Mina kahtlesin selles, eriti kui veel kui ülevaade meenutajast tundus juba põhjalikum kui selle inimese mälestused Nurmekunnast endast (see hädaldus ei kehti küll selle vetikateadlase kohta, kui ma õigesti mäletan).

See raamat tegi mind kurvaks. Õudne hädaorg on see eluke ikka ja mis ta veel okupatsiooni ajal oli, eriti kui sattusid veel poliitilistel põhjustel ebasoosingusse jne. Et Nurmekund väga kesise eluga leppis ja muidu ka heas mõttes lihtne inimene paistis olevat, tegi asja kuidagi veel hirmsamaks. Samas mõjus Nurmekunnale tehtud ülekohtu kirjeldus veidi erapoolikult, sest sellest nagu ei saanudki eriti aru, miks siis Linnart Mälli ja Nurmekunna suhted 1970ndatel tuksi läksid ja miks see orientalistikakabinet senisel kujul siis ikka täpselt ära kaotati ja keemiahoonest Tiigi tänavale aeti. (Vt ka Tarmo Kulmari arvustust KJK-s).

Tahtsin Nurmekunnast rohkem teada saada, aga pärast ligi 600 lk lugemist oli tunne, et ei saanudki õieti targemaks. Aga ma panen siia kirja ühe Kabiri luuletuse Andres Ehini tõlkes, need olid vist mu lemmikread kogu raamatust.
Inimese ihu sarnaneb üheksa irvakil uksega linnupuuriga
Selles puuris istub lind.
Ei maksa imeks panna, kui lind lendab ära.
Tuleb imestada, et lind püsib selles puuris.
Nurmekund pidas ilukirjanduse lugemist muide ajaraiskamiseks, ta luges igas õpitavas keeles ainult ühe raamatu, mis talle muidugi kohe pähe jäi ja piirduski sellega. Samas kirjutas ta ise mulgi murdes luulet. Mine võta siis kinni.

Sunday, October 22, 2017

Jānis Joņevs "Jelgava 94"

Pubekana muusika kaudu oma identiteeti otsida - see on vist midagi universaalset, vähemalt läänemaailmas. Võib-olla seepärast ei mõjunud Jānis Joņevsi  "Jelgava 94" kuidagi spetsiifiliselt lätilikult - 90ndate läti teismelised vaimustusid grungest ja metalist üsna samamoodi kui tollased eestlased või vististi ükskõik mis muu maalased. Selles mõttes peaksin ma seda raamatut õnnestunult üldistusjõuliseks: asenda aga 90ndad mingi muu ajastuga ja metal mingi muu parasjagu aktuaalse žanriga ning teose pädevus säilib. 

Muusikaskeene sõbralik-humoristlik kirjeldus ongi selle raamatu trump, ülejäänu valmistas mulle aga vaat et muljetavaldava pettumuse. Praktiliselt kõik tüübid peale minategelase Jānise olid minu meelest ülipealiskaudsed nagu mingid kriipsujukud. Nimesid käis läbi kümnete kaupa, aga enamikul tegelastel oli väga raske vahet teha, sest neil ei olnud justkui mingit iseloomu, nad ei tekitanud minus endi kohta mingisugust arvamust, nad jätsid mind lihtsalt täiesti külmaks. Kuna ma alles lugesin Jan Guillou psühholoogiliselt väga pinevat "Kurjust", mille tegelased olid umbes sama vanad, oli kontrast kohe eriti suur. Ma saan aru, et selle raamatu põhitähelepanu oli muusikal, selle ühendaval jõul, selle sees täiskasvanumaks kasvamisel, yada-yada-yada, aga kui enamiku tegelaste kohta sain ma teada põhimõtteliselt ainult nime, ta lemmikbändi ja juuste pikkuse, siis sellest jäi mulle kuidagi väheks. Võib-olla kui iga tsiteeritud laul mulle nooruspõlvest mõne mälestuse meelde oleks toonud, arvaksin ma teisiti ja võib-olla saanuks ma neist tegelastestki siis rohkem aimu, ei tea. Nii aga polnud ja minu jaoks oli tulemuseks suhteliselt tore, aga tõenäoliselt kergesti meelest ja veel kiiremini südamest minev lugemiselamus.