Friday, June 23, 2017

Joel F. Harrington "Ustav timukas"

Elas kord Saksa-Rooma riigis timukas Frantz Schmidt, kes pidas oma tööalastest saavutustest päevikut alates oma esimesest hukkamisest 1573. aastal kuni oma ametist lahkumiseni 1618. aastal. Nende aastate jooksul tappis ta 394 surmamõistetut ja ihunuhtles sadu patuseid. See raamat pole õnneks lakoonilise päeviku tõlge ja äratrükk, vaid pigem sissevaade tolleaegsesse ühiskonda, sekka ilmestavad tsitaadid timuka päevikust. Ilma ajaloolase Harringtoni kommentaarideta poleks Frantzi päeviku lugemine mulle ilmselt suurt midagi pakkunud, sest pidin lugedes taaskord veenduma, et mu ajalooalased teadmised on pehmelt öeldes puudulikud. Teisalt poleks Harringtoni kirjutis ilma Frantz Schmidti eluloota ehk nii kaasahaarav olnud - peategelasest timukas oli kohe selline kaastunnet ja kaasaelamist tekitav tüüp, kelle mõneti dramaatiline elukäik sobis väga hästi raamatu skeletiks.

Frantz Schmidt Hans Fröschelit hukkamas

Kuna Frantz pole ainus timukas, kes päevikut on pidanud, tuleks peatuda põhjustel, mis tema isiku ja kirjapandud eluloo eriliseks teevad. 16. sajandil polnud timukaamet miski, mida erilise vaimustusega endale valiti, pigem oli see õnnetu juhus või justkui needus, mis kellelegi osaks sai. Kuigi timuka töö oli tollal täiesti legaalne ja keegi pidi ju vastu võetud kohtuotsuseid ellu viima, peeti timukaid rüvedaks, nad olid kui puutumatud. Neid ei lubatud kõrtsi ega kirikusse ja põhimõtteliselt said nad suhelda vaid teiste timukatega. Samas, muide, Frantz tegutses ka arstijana, eriti just oma elu teises pooles (väga sage timukate kõrvaltöö kusjuures), ja kui timukas Frantziga ei tahtnud keegi pistmist teha, siis polnud inimestel mingit probleemi sellesama inimese juurde koju minna, et temal kui arstil lasta end läbi katsuda. Veider!

Kuid miks siis keegi üldse sellise õnnetu ameti omale valima peaks? Tuleb välja, et sageli polnud üldse mingit valikutki. Näiteks Frantz sai oma ameti päranduseks oma isalt, kes oli timukaks saanud nii, et sattus pealt nägema mingit intsidenti, kus kellegi üliku soovil oli kohapeal vaja keegi süüdlane hukata. Hukkaja valiti pealtnägijate seast juhuslikult ja õnnetul kombel osutuks selleks Frantzi isa. Mingist vastuhakkamisest ei saanud juttugi olla ja nii määraski tema ja ta järglaste edasise elu kellegi tähtsa inimese suva. Põhimõtteliselt once a timukas, always a timukas.

Poeg Frantz hakkas oma isalt teismeeas timukakoolitust saama, aga juba sellieas paistis, et Frantz ei taha leppida oma suguseltsile osaks saanud autu seisuga. Mitte et ta oleks mingi mässaja olnud või valitsejate otsuseid kahtluse alla seadnud, seda kindlasti mitte, aga miski ajas teda oma au ja väärikust tagasi nõudma. Näiteks otsustas ta alkoholi mitte tarvitada (tollal väga haruldane komme nii meeste kui ka naiste seas) ja vältida pättide, prostituutide ja muude kahtlaste tegelaste seltskonda. Sellised kombed kindlustasid talle õige üksildase elu, aga viisid ta pikapeale sihile või vähemalt üsna sihi lähedale. Tuleb küll tõdeda, et asjade õnnelikku käiku ei saa üksi timuka vooruslikkuse arvele kirjutada, suurt rolli mängisid ka ühiskondlikud muutused, mis mõjutasid seda, mis vahenditega ülikud oma võimu kindlustasid ja kuidas timukatesse suhtuti.

Mõni raamat on selline, et enne lugemist juba aimad, et sinult kui lugejalt eeldatakse millegi eeldamist ning raamatu (kaudne) ülesanne on see eeldus ümber lükata. "Ustava timuka" puhul tundus, et võidakse eeldada varauusaegsete inimeste brutaalseks ja sadistlikuks pidamist, et see arusaam raamatu lõpuks kummutada. Minu puhul läks selles mõttes kõik nagu plaanitud (kindlasti tuleb tänada mu puudulikke ajalooteadmisi). Keskaegsed ja varauusaegsed juurdlusmeetodid olid juba nii ebaefektiivsed, et hea, kui üldse kellegi süüd õnnestus tõestada (sageli oli abiks piinamine ja kui tõele need piinates saadud ülestunnistused vastasid, on muidugi iseasi). Aga olukorras, kus kuritegusid toime pandi, inimesed oma turvalisuse ja valitsejad oma võimu pärast kartsid, oli vaja mingeid karistamistseremooniaid aeg-ajalt ellu viia. Pealegi, üldsus oleks tahtnud kurjategijatele lihtsalt kätte maksta, timukas ja kohtumõistjad taotlesid siiski mingisugust mõõdukust, kooskõla ja isegi religioosset lunastust.

Kurjategijate rehabiliteerimine poleks tollal ilmselgelt kõne alla tulnud, aeg ja olud, milles elati, olid selleks liiga tormilised ja kaootilised. Võim ja riik olid killustunud, pidevalt laastasid maad epideemiad ja põuad või muud loodushädad, suremus laste seas oli väga suur (mõtlesin, et kas sellepärast lapsetapjaid ja aborditegijaid nii karmisti koheldi?). Vangis hoiti pahalasi rohkem nagu uurimise ajal, karistusena oli sagedasem pagendusse saatmine. Polnud sellist vanglasüsteemigi nagu me seda teame ja kui oleks ka olnud, kellel oleks olnud raha seal istuda, sest kõik vanglateenused tuli endal kinni maksta.
"Ka kõige madalam summa oli täiesti pööraselt kõrge, 36 penni päevas (enam kui 2 kuldnat nädalas) [käsitöölase aastapalk oli umbes 50 kuldnat, kui ma õigesti mäletan], ja see kindlustas vangile vaid hommikuse supi, "korraliku kääru" valget leiba ja liitri veini. Lisatoit ja teised eesõigused - näiteks lisatekk või padi, joogivesi, tihedam pangetühjendus - tähendasid kõik lisakulutusi. Kehvikutest vangid ei suutnud loomulikult isegi põhisummat tasuda, mistõttu nende vangistuse lõpus - sõltumata sellest, kas nad süüdi või õigeks mõisteti - tasus summa täiel määral linna vaestekassa või mõni teine hoolekandeasutus."
16. sajandi lõpus mõistsid Nürnbergi kohtud aastas surma tosina jagu inimesi, ihunuhtlusi määrati umbes kahekümnele. Nürnbergis ja vahetult selle müüride taga elas tollal umbes 100 000 inimest. Tosin hukkamist aastas ei tundugi nii meeletult palju... või siis tegi see raamat mind nõnda tuimaks. Omajagu mainitakse seda, et surmamõistmine võis oodata ainuüksi varguse eest, kuigi harilikult polnud see patuse esimene vargus ja sellele olid eelnenud juba leebemad karistused.
"Kuidas saab ühiskond hukata inimese raha varastamise eest?” küsime meie oma vaatenurgast, "Kuidas saab inimene ülespoomisega riskides raha varastada?" mõtiskleb Frantz.
Siiski, mõnel juhul võis piisata ka ühest vargusest. Tollal polnud ju tänavavalgustust, mistõttu oli öösiti linnas pime, järelikult ka ohtlik. Nürnbergis kehtis pärast päikeseloojangut liikumiskeeld ja Harringtoni sõnul võis surmanuhtlus osaks saada isegi selle eest, kui pimedas kellegi keebi selja tagant ära tõmbasid. Nii et reeglid olid karmid, aga samas võis ka juhtuda, et surmamõistetule armu anti. Näiteks 1553. aastal halastati Nürnbergis mitmenaisepidajast sõdurile, sest ta esimene naine oli rase ja ülejäänud 16 anusid talle halastamist. Mida timukas sellest arvas? Tema jaoks oli arusaamatu, miks inimesed vabatahtlikult hülgasid korraliku ühiskonna normide ja seadused - tema ise oli ju vastu enda tahtmist ühiskonnast eemale tõugatud ja selline elu oli õige ebameeldiv ja alandav.

Põhiline tunne, mis mind lugedes valdas, oli igatahes ”ei ole midagi uut siin päikese all”-tunne. Inimeste tunnetespekter ja tegutsemismotiivid tunduvad läbi aegade üsna piiratud olevat, eri oludes tulevad lihtsalt erinevad küljed erineval määral esile. Imestada pole väga millegi üle. Sattusin seda raamatut lugema, kuna seda soovitas tungivalt õppejõud Priit Raspel andmebaasisüsteemide aluste loengus. Sellega seoses mõtlesin pärast lugemist, et tõepoolest, kui praegu projekteerida näiteks mingit kohtu- või vanglateemalist infosüsteemi, siis tasub arvestada, et kuigi praegu pole vajalik luua seost varguse ja hukkamismeetodi vahel, siis võib tulla aeg, kus selline seos osutub vajalikuks. Ajad ja olud muutuvad, tasub kõigega arvestada.

Wednesday, June 07, 2017

Andrus Kivirähk "Inimväärne elu"

Kujutage pilti! Läks pea üksteist aastat, et meie lugemisblogisse jõuaks üks Kivirähki teos! Jah, mu passiivne kaasblogija Janika ei ole kunagi varjanud oma põlgust Kivirähki teoste vastu, minu tunded ta loomingu vastu pole aga pooltki nii halvakspanevad. Pole lihtsalt väga kutsunud, aitab mulle Päevalehe kolumnikeste lugemisest ja "Rahva oma kaitse" kuulamisest küll.

"Inimväärne elu" koosneb kahest följetonist, millest esimeses kohtume peksmishimuliste maameestega ja teises irisevate maanaistega, kes omale inimväärsemat elu ihkavad. Mulle jäi veidi arusaamatuks, miks need kaks lugu mõne teise jutukogumiku osana ei võinud ilmuda. Ikka nagu tundub, et kui raamat on nõnda õhuke, siis ehk peab tekst mingi erakordne kirjanduslik pauk olema. Aga minu meelest ei ole. Lugesin Õismäe raamatukogu juhataja Svea Sõrmuse arvamust ja olen temaga igati nõus: mustvalge maailm ja üle võlli stereotüübid. Lugedes ootasin mingit puänti, midagi ootamatut, midagi, mille peale ma ise enne mõelnud ei olnud, aga tutkit. Ikka mingi sama vana äraleierdatud maaelu, ema juures elavad joomis- ja peksmishimulised jorsid, mõttetud mutid, kes tahavad, et mehed neile mõnusamat elu pakuks, võõraviha (välja arvatud kasu saamise eesmärgil) jne. Et seda kõike tervele Eestile üldistada võib, pole ka suurem asi boonus. Oleks need lood mõnes paksemas raamatus ilmunud, kõrvuti mõne kõvema tükiga, oleksin ehk leebem olnud, aga praegu jäi elamus lahjaks.

Thursday, June 01, 2017

Piotr Socha, Wojciech Grajkowski "Mesilased"

Piotr Socha illustratsioonide ja Wojciech Grajkowski tekstiga raamatut "Mesilased" võib vist nimetada suurteoseks: esiteks on see füüsiliselt suur ja teiseks on see suurepärane. Piotr Socha illustratsioonid oleksid ilmselt toredad ka neli korda väiksematel lehekülgedel, aga suured mõõtmed teevad need lõbusad pildid veel muljetavaldavamateks. Samas ei ole see ainult pildiraamat, olgugi, et kaanel on vaid illustraatori nimi ja teksti autor mainitakse ära alles tiitellehel. Tekstki on igati tore. Arvasin, et äkki pean lugema mingit pealiskaudset ninnunännut selle kohta, kuidas mesilased on nunnult karvased ja hästi töökad, aga tegelikult sain hoopis hulga targemaks. Tegelikult tuli lausa välja, et ma ei tea mesilastest ikka suurt midagi, olgugi, et olen neid lapsest peale õige tihti ja õige lähedalt näinud, sest üks või teine sugulane on meil maal neid ikka pidanud. Nii et imetlus ja aupaklikkus mesilaste suhtes pole mulle võõrad, raamat aga kinnitas mu tunnete põhjendatust.

PS Raamatust sain teada, et Poolas on selline muuseum, kus on väljapanek figuraaltarudest - need on siis sellised mesitarud, mis millegi kujulised on, näiteks päkapiku või mõne pühaku. Teinekord Poola sattudes võiks täitsa vaatama minna.

Monday, May 22, 2017

Amos Tutuola "Palmiveinijoodik"

Amos Tutuola (1920–1997) oli joruba rahvusest nigeerlane, kes 1946. aastal kirjutas veidike katkises inglise keeles oma esimese ja kuulsaima teose "Palmiveinijoodik". Kui tavaliselt veedetakse joodikuromaanides suurem osa aega juues, siis "Palmiveinijoodiku" peategelane Jumalate-isa-kes-suudab-siinilmas-kõike-korda-saata tahaks küll nonstop palmiveini juua, aga kahjuks suri ta palmiveini tegija ära ja enam pole kedagi, kes jaksaks talle piisavas koguses veini toota. See mure käivitabki teose sündmused: tuleb minna Koolnute Linna otsima, sest seal on lootust kohata koolnud palmiveinitegijat. Tee viib läbi tihnikute ja tühermaade, Punalinna ja Varikujude saare, kohtutakse koolnutittede ja printsitapjaga, täieihulise härrasmehe ja Pimesulase ehk Võta-ja-jätaga, kaubeldakse oma surma ja hirmuga jne. Samas säilivad seosed 20. sajandi keskpaiga tavamaailmaga: mainitakse politseid, telefoni, jalgpalliväljakut ja muud säärast.

Elavad ja surnud, väljamõeldised ja pärisasjad, tänapäev ja pärimus – kõik on segamini, aga see tundub kuidagi üsna loomulik. Esmapilgul üleloomulikku loomulikustavad kirjeldused, mis lõppevad lühenditega 'jne', 'jmt', 'jms'. Mulle jäi mulje, nagu jutustada oleks nii palju, aega aga nii vähe – pole mõtet raisata seda seletustele, mis on iseenesestmõistetavad. "Aga toda teed mööda me enam rännata ei saanud, sest et neid hirmsaid koolnuimikuid olid ikka kõik kohad täis, jne." – teame ju kõik, mis saab siis, kui tee on koolnuimikuid täis, eksole! Või siis punalinnust kirjutades: "Pää oli tal üleni putukatega kaetud, nõnda et seda siin täienisti üldse raske kirjeldada on" – mis mõttes raamatus ei osata kedagi kirjeldada?! Aga ehk on tõesti punalindu võimatu kirjeldada?

Samas oli omamoodi veider selles kohati kaootilises kõik-on-võimalik-maailmas kohata täpsust aja ja koha kirjeldamisel. Näiteks mainitakse, et "... läksime veel kolmandiku miili edasi", "... pääle selle oli neid [külalisi] 60 protsenti juurde tulnud", "Püüdsime kõigest väest kotist välja pääseda, aga ei suutnud, sest et see kott oli tugevate jämedate köitega kinni tõmmatud ja selle läbimõõt oli umbes viiskümmend meetrit ja sinna sisse mahtus nelikümmend viis inimest", öösel magatakse tihnikus mingist kellajast kindla kellaajani jmt.
Nõndaks, tahan veel öelda, et enne, kui meid tolle valge puu sisemusse veeti, jõudsime me ukse pääl kellelegi oma surma maha müüa, seda hinnaga 70 inglise naela, 18 šillingit ja 6 penni, ja niisamuti laenasime oma hirmu intressi pääle välja, milleks oli 3 naela, 10 šillingit ja 0 penni kuus, nõnda et me seejärel oma surmast enam sugugi ei hoolinud ja hirmu me ka enam ei tundnud.
Kuigi raamatus on õige palju surnuid ja tapmist, mõjus  teos kuidagi elurõõmsana. Võib-olla sellepärast, et elu ja surm olid nii läbipõimunud, et väga vahet polnudki, oled sa nüüd elus või surnud. Kõik oli võimalik ja tundus, et enamik asju oli ka lubatud (terve küla mahapõletamine tundus näiteks päris okei asi, mida teha).

Veel olgu ära mainitud alapealkirjalikud suurtähtkirjas fraasid, mis muidu ühe pika loona kulgenud teksti katkestasid, aga mis sisuliselt päris pealkirjad just polnud. Neis oli sageli sellist löövust ja brutaalsust, et hea meelega näeksin neid t-särgi peale trükituna. T-särkidele trükitakse sageli hulga jaburamatki materjali, miks mitte siis juba "RASKE ÜKSTEIST TERVITADA, RASKEM ÜKSTEIST KIRJELDADA JA KÕIGE RASKEM ÜKSTEISELE PÄRALE JÕUDES OTSA VAADATA" või "ÄRA JÄLITA TUNDMATU MEHE ILU" või "HIRM JÕLEDAID KOTIELUKAID PUUDUTADA" või "PIMESULASE ARMEE" või "MAKSKE ÄRA MIS TE VÕLGU OLETE JA OKSENDAGE VÄLJA MIS TE OLETE SÖÖNUD".

Tuesday, May 09, 2017

@keitivilms "Eesti esimene säutsukogumik"

Aastaid kümme tagasi oli Tartus lühikest aega klubi nimega "Kellele ei meeldiks Johnny Depp?". Mõtlesin, et vabalt võiks olla mingi (kauem eksisteeriv) asutus "Kellele ei meeldiks Keiti Vilms?" või vähemalt "Kellele ei meeldiks Keiti Vilmsi kalambuurid?", sest tõesti - mul on raske ette kujutada eesti emakeelega inimest, kellele ta keelemängud nõmedad võiks tunduda. Leigeks jätta - ju jah, aga närvidele käia - raske uskuda. Teisalt on mul muidugi väga halb fantaasia, nii et mine tea.

Muidugi, kõik vaimukused ja vallatlused pole võrdselt vaimukad, aga kuidas nii saakski. Ma ei tea isegi ühtegi albumit, mille iga lugu oleks minu jaoks singlivääriline, ja albumitel on ju õige vähe lugusid, @keitivilmsi raamatus on aga 171 lehekülge, igaühel täpselt üks keelevigur. Kui ma ei eksi, siis on need sõnamängud kõik enne Twitteris või Facebookis ilmunud. Vähemalt mulle oli 75% loetust neilt lehilt tuttav materjal, kuigi ma autori avalikel tegemistel päris algusest peale pole silma peal hoidnud. Niiviisi ükshaaval internetti tilgutatuna mõjus iga sõnamäng mõneti efektsemalt, kuid eks ise olin ka loll, et raamatu ühe ropsuga läbi lugesin. Targem oleks ehk kord päevas raamat suvalise koha pealt lahti teha, lugeda kaks lehekülge ja seda seni, kuniks ükskord kõik loetud on.

Kõige rohkem läheb mulle korda aga see, et Keiti Vilmsil on olnud tahtmine ja oskus üldsusele teada anda ja meelde tuletada, et eesti keel on üks õige lahe ja mõnus asjandus. Et keel on midagi palju lõbusamat, vaimukamat, loomingulisemat ja suuremat kui õigekeele norm, kusjuures selleks ei pea olema kirjanik või keeleteadlane, et seda kogeda ja ise ära kasutada.

Monday, March 27, 2017

Minu lemmikraamatud (nimekirjad mulle endale päheõppimiseks)

Aeg-ajalt tuleb ette, et keegi küsib, mis mu lemmikraamatud või kes mu lemmikkirjanikud on. Mida vanemaks ma saan, seda harvemini, kuid siiski. Näiteks hakkasin ungari keele tundides käima ja keeletunnid on üks selliseid olukordi, kus tuleb endast rääkida selliseid asju, millest kusagil mujal pole vaja juttu teha. Mis su lemmiktoit on? Mis sa tööl teed? Kes su lemmikkirjanikud on? Kui veel enne olen väitnud, et mulle lugeda meeldib, on eriliselt jabur kui vett täis mu suu on, kui neile lemmikkirjanduseteemalistele küsimustele vastama pean. Tõesti, mitte midagi ei tule pähe, nagu poleks pärast keskkooli midagi lugenud (ega tegelikult ka mitte enne või keskkooli ajal). Kui siis mingi teos peaks ka meelde tulema, siis andku jumal, et ei küsitaks, mis seal raamatus siis toimus kah, sest selle olen ma harilikult unustanud juba raamatu lugemise lõpuks. 

Pärast seda, kui mind hiljutises ungari keele tunnis lemmikkirjanike küsimusega konfronteeriti ja ma selle peale Dostojevski ja Piret Raud ütlesin, otsustasin koostada oma potentsiaalsete lemmikraamatute nimekirja ja selle pähe õppida, et mingigi mõistlik vastus vajalikul hetkel varnast võtta oleks. (Mitte et Dostojevski või Piret Raud mulle ei meeldiks, aga see ei ole eriti läbimõeldud vastus ja asi läheb ainult hullemaks, kui oma valikut peab hakkama katkises ungari keeles selgitama.) Mõtlesin alguses teha lausa mitu nimekirja, sest ilmselt nimetaksin erinevaid teoseid sõltuvalt sellest, kas küsija on raamatuhuviline või mitte, eestlane või välismaalane jne, aga nagunii ei jääks need kõik mulle meelde ja lõpuks ei täidaks see kõik mu algset eesmärki. Niisiis olgu alustuseks üks põhinimekiri ja üks tagavaranimekiri, küll needki asja ära ajavad.
 
Põhinimekiri
  • Boris Vian "Päevade vaht" - Küll oli kena, nii paras lugemine ühele minusugusele keelelembist pehmole.
  • George Orwell "Pariisi ja Londoni heidikud" - Ei mäleta, et mõni teine raamat oleks pannud end kuidagi nii räpasena tundma.
  • Paul Hoffman "The Man Who Loved Only Numbers" - Lugema asudes ei osanud arvata, et ühe matemaatiku elulooraamat nii rõõmus ja sütitav võib olla.
  • Annie M. G. Schmidt "Viplala lood" - Sest alati peab olema lemmikraamat lapsepõlvest, kuidas siis muidu.
  • Kalev Kesküla "Elu sumedusest" - Ajalik, aga veel rohkem ajatu. Kohalik, aga samas kohatu (tähenduses 'ilma kohata').
  • Robertson Davies "Mis on lihas ja luus" - Hästi saladuses hoitud hea raamat, üleüldse väärib Davies, et rohkem inimesi ta loominguga tutvuksid. Hea nali muidugi, et teos on osa triloogiast ja mul on triloogia esimene osa vist lugemata tegelikult.
  • Chuck Palahniuk "Fight Club" - Esimene raamat, mille ma inglise keeles läbi lugesin. Oli mingis mõttes natuke ilmutuslik, ma ei teadnud, et selliseid raamatuid kirjutatakse. Pärast sai õige mitu Palahniuki teost läbitud, aga ühel hetkel hakkas tunduma, et läheb kuidagi endakordamiseks kätte ära.
  • J. L. Borges "Fiktsioonid. Aleph" - Ilmutuslikest teostest rääkides... no oli see alles pauk 17-aastaselt lugedes!
Tagavaranimekiri juhuks, kui põhinimekirjast midagi meelde ei tule
  • Iris Murdoch "Meri, meri" - Lugesin seda ükskord bussis ja kui öösel omadega Levikasse jõudsin, siis mingi alaealine poiss tuli muga rääkima, kuidas ta mind bussis seda lugemas nägi ja küll tundus põnev. Eks ta oligi, kuigi mul on raamatust 0 mälestust peale selle, et mingi hetk läks mulle Iris Murdoch päris hästi peale ja see oli mu lemmikteos temalt.
  • Daniil Harms "Ootamatu jooming" - Kihvt!
  • Venedikt Jerofejev "Moskva-Petuški" - Seda peaks muidugi uuesti lugema ja üks kommenteeritud väljaanne ei teeks paha, sest enamik allusioone jääb harimata inimesele õige hägusaks.
  • Michel Houellebecq "Elementaarosakesed" - Kunagi oli tunne, et Houellebecq tõi mind tagasi maa peale.
  • Anton Nigov "Harjutused" - Minu lemmik Õnnepalult. Edaspidine pole minu jaoks "Harjutusi" ületanud.
  • Maarja Kangro "Ahvid ja solidaarsus" - Minu lemmikuid lühivormide viljelejaid.
  • Evelyn Waugh "Peotäis põrmu" - Mul on kahtlane tunne, et ma ei saanud sellest teosest üldse aru tegelikult. Aga lugeda meeldis väga!
  • Diana Vreeland + toimetajad "D. V." - Tegelikult polnud raamat suurem asi, mulle meeldib lihtsalt Diana Vreeland.
  • Heinrich Böll "Grupipilt daamiga" - See raamat võiks siin olla, kui... kui ma oleks selle lõpuni lugenud. Paraku on see mul korduvalt pooleli jäänud, kuigi mulle nii meeldib, kuidas Böll kirjutab. Loodan, et kunagi tuleb aeg, mil seda silmi maha löömata oma lemmikraamatuks võin nimetada! (Tegelikult on mul olnud plaanis ka teha nimekiri raamatutest, mis on mu lemmikud nende seast, mida ma lugenud pole. Neid ikka jagub.)
Ei ole midagi teha, noorpõlveelamused jätavad ikka kuidagi kustumatuma mälestuse kui vanemast peast loetu. Tundub, et niipea, kui filosoofiateaduskonnast eksmatrikuleerusin, läks süda kõvaks ja ei lasknud end enam suurt millelgi põrutada.

Kena näha, et üsna mitmest olen siingi kirjutanud (linkida kahjuks ei viitsinud seekord). Ma arvan, et see kirjutamine on kaassüüdlane selles, et mõni neist teostest mul üldse meeles on. Sageli ei piisa minu jaoks ainult lugemisest, et miski eriti hea ka kauemaks minuga jääks.

Friday, February 17, 2017

Arvo Krikmann (koostaja) "Laustud sõna lagub. Valik eesti vanasõnu" LR 2017/1-2

1975. aastal pidi ilmuma Arvo Krikmanni koostatud LR-i number, mis pidi sisaldama vanasõnu, mis on tuntud ja päriselt olemas; vanasõnu, mis pole üldtuntud, kuid mis on kindlasti olemas ning vanasõnu, mis on tuntud, aga mis ei ole tegelikult vanasõnad. Igasugustel poliitilistel põhjustel läks see number aga hävitamisele ja ei ilmunudki. Ilmus aga nüüd, 2017. aastal. Oli päris tore lugemine, kuigi 1984. aastal ilmunud "Vanasõnaraamatut" lugenuna midagi šokeerivalt uut siit just ei leidnud ("Vanasõnaraamat" on mul nimelt nr 1 teos, kust otsida mõtteteri juubeli- ja pulmakaartidele või muudeks puhkudeks, kus midagi elutarka vaja öelda-kirjutada on.).

Avastasin oma mõningaseks üllatuseks, et setu vanasõnu on põhjaeestlasena ikka kole raske lugeda. Ei viitsinud ka murdesõnastikust iga tundmatu sõna tähendust järele vaadata ja siis tegelikult ei saanudki kõigest üldse aru. Ingliskeelset "Trainspottingut" lugedes ootaks mind vist sarnane kogemus ees.

Järgnevalt minu lemmikud nende päriselt olemasolevate vanasõnade seast, mis pole üldtuntud.

Rohkem pole miest vaja kui siis, kui näeb madu-ussi ja kui müristab. (Vaivara ja Narva)
Pikkeline voivutab. [Kui on kaua vastu peetud, kuid viimaks ikkagi väsitakse.] (Kuusalu)
Kui kastet viia, siis saab ikke pudru süia. [Altkäemaksu kohta.] (Juuru) - Kui tabav!
Kui seitsekümmend täis oled, saad koera viisi: kaks aastal korraga. (Vigala) - Sobiks hästi juubeliõnnitluseks
Palju siis inimesel seda leiba vaja on - ainult kolm korda päevas ja sedagi söögiaegadel. (Vigala)
Ennemine ole epa-tepa, aga ära ole holla-tolla. (Valjala) - Ei saa küll täpselt aru, mida see tähendab, aga kõlab hästi
Inimene pole kinnas, et pöörad pahupidi ja vaatad, mis tal sees on. (Kolga-Jaani) - Kõlab nagu potentsiaalne kirjanditeema
Kes kodun, om plendsi, kes kõrdsin, om piiga. (Helme) - Sõna plendsi tähendusest võite lugeda siit
Süü sis, ku süük mekis, tii tüüt, ku tüü tekis. [Tekis - edeneb] (Helme)
Tulõ-õi kurvast persest rõõmsat piiru. (Rõuge)
Kõgõ kergemb tüü - suka harotamine ja tõsõ kõnõlõmine. (Rõuge) - Ma ei saa aru, mida tõsõ kõnõlõmine tähendab. Tõe rääkimine? See on üsna lihtne küll tõesti.
Julgõlõ tulõ julgõ õnnõtus kah. (Setumaa) / Targalõ tulõ tark hädä kah. (Setumaa) - Igaühele oma õnnetus!
Kel timahavva tõnna-rõnna, tuul tulõvaasta uia-uia. [Suur lõbutsemine lõpeb kurvalt.] (Setumaa) - Vt ka Ennemine ole epa-tepa, aga ära ole holla-tolla. (Valjala)
Kui tiiazi, koes satad, laotasi olgi ala. (Setumaa)

PS Arvo Krikmanni järelsõna saab internetistki lugeda.

Thursday, January 19, 2017

Ellen Niit, Reene Leas, Reti Könninge ja Silvi Murulauk (toimetanud Karl Pajusalu ja Jüri Viikberg) "Kihnu sõnaraamat"

Niisama sirvimiseks ja suvalisest kohast lahtivõtmiseks on minu meelest kõige paremad ja põnevamad igasugused murdesõnaraamatud, sest nende näitelausetesse on kirja pandud päris elu ise. Selles valguses on mu lemmik ilmselt vadja sõnaraamat. Vadjalastel õiget kirjakeelt pole olnudki ja nende suur sõnaraamat ongi ju tegelikult pigem murdesõnaraamat, kuhu kõigi külade elanike jutt nende kohalikus kõnepruugis kirja oli pandud. Igasugune murdejutt, mis aga sõnaraamatutesse pannakse, on suuremalt jaolt ikka inimeste suust vestluste käigus üles tähendatud, mitte kabinetis pastakast välja imetud või ilukirjanduse korpusest võetud. Siit siis see eluläheduse aspekt, mis mulle meeldib.

Igatahes on nüüd ilmunud Kihnu sõnaraamat ja minusugused massakad saavad sõnaraamatu suvalisest kohast lahti lüüa, Kihnu keele ilus püherdada ja unistada kaunist suveajast, mil saaks kunagi jälle minna Kihnu kõnkama ja möürämä. Kusjuures... kui ma seni esimest ja viimast korda kümme aastat tagasi Kihnus käisin, siis ürgkihnlasest reisikaaslase sõnul me justnimelt kõnkamise ja möürämisega seal tegelesime. Ega ma täpselt ei teadnud, mis see siis nüüd tähendama pidi, aga kõla järgi tundus, et möürämine võiks lakas pálinka joomist tähendada küll. Nüüd siis sain sõnaraamatust teada, et kõnkamine on ühel jalal hüppamine ja möürämine on möirgamine. Noh, close enough, nagu meil siin mandril öeldakse.

saialeib ning rugileib – sai ja rukkileib
mjõllas tahakohe tulõd? – millal sa tagasi tuled?
priipärast sai edekohe-tahakohe juõsta – sai vabalt edasi-tagasi joosta
juõnud mehel tjõlkus jõla abõnõssõ – purjus mehelt tilkus ila habemesse
muᵉnn sadi männä otsast tolksti pähä - käbi kukkus tolksti männi otsast pähe
nda kjõpakas puaᵉt, et ei või kielt teiss lõugõs oeda – nii kipakas paat, et ei või keelt teises lõuapooles hoida (hoia keel keset suud, muidu läheb paat ümber)
upsitama – hoorama
sasjapärast sa miolõ sedäsi ütlesid? – mispärarast sa mulle niimoodi ütlesid?
luualasti – ihualasti
limps – (märg ja) pehme
sasja imed nendest rätikuotsõst, lähtvad limsuks – mis sa imed neist rätikuotsadest, lähevad pehmeks
juunus – ulakas
kört piäb jõlusast itsis olõma – seelik peab ilusasti puhevil olema
õmbu – õunapuu

Saturday, October 01, 2016

Lionel Shriver "Suur vend"

Varraku sari "Moodne aeg" on üks päris kenasti sisse töötatud kaubamärk. Kui ma olen raamatukogus ja ei ole kindel, mida endaga koju viia, sirvin sageli suvalisi "Moodsa aja" raamatuid, mille ma nende selja järgi kiiresti ära tunnen. On kuidagi selline tunne, et nende peale võib kindel olla. Ometi olen ma rohkem kui ühel korral neis pettunud. Või noh, mis pettumused need ka olnud on, rohkem nagu sellised it's not you, it's me sorti kogemused. Lihtsalt raamatud, mis pole mulle meeldinud ega sobinud. Nende hulka lisandus nüüd Lionel Shriveri "Suur vend", kuigi tuleb tõdeda, et see raamat tekitas rohkem it's not me, it's you laadis tundeid.

Shriver kirjutab Pandorast, kellele tuleb külla ta džässmuusikust vend Edison, kes kõigi üllatuseks on vahepeal eriti paksuks läinud. Kohe nii paksuks, et keegi perest ei söanda sellest alguses juttugi teha. Tekib küsimus, mis juhtunud on ja mis edasi saab. Vend just eriti sümpaatne tüüp pole, naise mehel on närvid läbi ja kõigil asjaosalistel on üleüldiselt ebamugav selles olukorras olla. Poole raamatu peal saabub moment, mil Pandora peab otsustama, kuidas olukord lahendada. Sinnamaani oli raamat minu meelest igati tipptopp, lobe ajaviitekirjandus, mis ka mingisuguseid mõtteid tekitas. Aga raamatu teine pool... see tekitas minust umbusku. Kõige hullem oli aga teose lõpp. Tekitas tunde, et kirjanik tegi mulle tünga või vedas mind alt. Läksin raamatu esimese poole õnge ja investeerisin oma aega ka teise poole lugemisse, aga kas see oli ikka seda väärt... 

Huvitav oli, kui keeruliselt minategelane Pandora oma sisekõnet pidas (ei olegi vist tähtis, et ma lugesin raamatut eesti, mitte inglise keeles). Olgu, ta oli inglise keelt ülikoolis õppinud, kuid pärast seda toiduainetööstuses ja nukutehases töötanud. Kuidagi keeruline oli ette kujutada sellist inimest nii muuseas väga harvu sõnu ja keerulisi lauseid kasutamas. Rohkem kui ühel korral võtsin eesti keele seletava sõnaraamatu lahti, et mõne sõna tähendust kontrollida. Ei mäleta, millal ma viimati tänapäeva ilukirjandust lugedes sellise probleemiga silmitsi seisin.

Friday, September 02, 2016

Margit Härma "Köögiviljarikkad road ehk kuidas küpsetada Trooja hobust"

Kokaraamatutega on selline imelik lugu, et mida suurejoonelisem teos, seda vähem kasu mul sellest on, aga kasu on ainus põhjus, miks ma neid üldse loen – mitte ilusad pildid või oma kokaoskuste parendamine. Näiteks on üks mu lemmikuid Nigel Slateri "Real Cooking", kus on sellised retseptid nagu "Kartulipuder" või "Ahjukana". Kas tõesti peab selleks raamatu ostma, et teada saada, et kana tasub enne ahjupanemist paksult võiga kokku määrida või et kui ahjukana on sööjate vahel ära jaotatud, siis kõlbab üle jäänud kontidest puljongit keeta? Tegelikult küll, vähemalt minu meelest. Nagunii ükski pikk retsept meelde ei jää ja sageli ei raatsi ka kõiki komponente soetada, kui neist vaid törtsu või raasu vaja on. Nii et eelistan ammutada ideid, mitte retsepte. (Millegipärast meenus praegu söögiga seotud nipp Harper's Bazaaris ilmunud Diana Vreelandi nõuanderubriigist "Why don't you?": "Rinse your blond child’s hair in dead champagne to keep its gold as they do in France?")

Selles valguses on Margit Härma köögiviljarohkete toitude retseptiraamat päris tore leid. Raamatu sihtrühma kuuluvad inimesed, kes vabatahtlikult köögivilju ei söö. Mina nende hulka ei kuulu, aga sel pole muidugi mingit tähtsust. Ma tahtsin lihtsalt uusi toiduideid, sest viimasel ajal on kodune menüü kuidagi üksluiseks kiskunud. Härma raamat tuletas mulle meelde, et suvikõrvits on toorelt väga maitsev (mm, kuue küüslauguküünega suvikõrvitsatzatziki pani kogu korteri lõhnama, kui külmkapi ukse avasin). Pakkus salatiretsepti, milles kalkun oli hakkliha kujul (oli päris maitsev). Soovitas pikkpoisi peale panna peekonit (miks ma seda enne pole teinud!?) ja sisse riivida suvikõrvitsat (tõesti, miks mitte). Nii et praktiliselt pool nädalat sõin Margit Härma retseptide järgi tehtud roogi ja olin rahul. Kindlasti tahaks veel proovida kõrvitsakooki ja Jamaika-teemalist hernesuppi.

Kuigi raamat koosneb idee poolest kolmest osast (road, kus köögiviljad on peidetud olekus; road, kus köögivilju on palju ja neid ei peideta; köögiviljaroad, mis on autori pere lemmikud), siis lugedes ei teinud ma neil õieti mingit vahet. Ei saanud nagu aru, millises raamatu osas ma parasjagu olin.  Retseptide vahele on pikitud paarisleheküljed eri köögiviljadest koos Tervise Arengu Instituudi kommentaariga. Too õhtu, kui raamatu omandasin, mõtlesime raamatust inspireerituna koos tavaliste köögiviljade ja lihaga ahju lükata ka ühe bataadi. Mulle hüüti köögist: "Vaata, mis seal raamatus bataadi kohta kirjutatud on. Kaua see ahjus peab olema?" Bataadi kohta olid eraldi leheküljed küll olemas, aga sealt sai teada naljakaid fakte ajaloost ja muud säärast, praktilist nõu mitte eriti, kuigi ma oleks tahtnud (aga ju siis autor tahtis teisiti). Peale selle eeldasin, et nende paarislehtede kandis on selle käsitletud köögivilja teemalised retseptid, aga ei olnudki. Üks kriitikanool veel: retseptide juhendite osa jättis kohati läbimõtlemata mulje. Ei saanud hästi aru, mis täpselt mõeldud oli (nt lõppes mingi supiteo kirjeldus nii, et tuli lisada kana, kontrollida maitsestust ja voilà, aga ma ei saanud aru, kas see kana saab nii ruttu valmis või tuleb see kuumtöödelduna supile lisada). Samas on need retseptid valdavalt nii lihtsad, et kui enne natuke süüa oled teinud, piisab koostisainete lugemisest, et aru saada, mida nendega peale hakata.

Positiivsel noodil lõpetamiseks (sest see raamat väärib seda) soovin veel esile tõsta raamatu ilu. Fotode autor on Hele-Mai Alamaa, kujundaja ja illustraator Lilli-Krõõt Repnau. Sellist raamatut sirvides jääb täiesti arusaamatuks, miks keegi peaks tahtma köögivilju mitte süüa.