Monday, November 20, 2017

Richard Carlson "Don't Sweat the Small Stuff... and It's All Small Stuff"

Olen üldiselt seda meelt, et mis puudutab lihtsa inimese elus ette tulevaid probleeme, siis ilukirjanduses on kõik need juba lahendatud ning seepärast pole põhjust eneseabiraamatuid lugeda. Millegipärast ma vahel väga harva siiski teen seda. Seekord oli asi selles, et ma olin kole väsinud, aga puhkuseni oli veel paar pikka nädalat, ja see väsimus väljendus tavapärasest veel hullemas muretsemises. Iga kord, kui midagi valesti läks või mu plaanidest hälbis, viis see mind jaburalt pikaks ajaks täiesti endast välja. Siis meenuski raamat "Don't Sweat the Small Stuff... and It's All Small Stuff" ja üsna kiitvate arvustuste tõttu otsustasin sellega õnne proovida.

Raamat koosneb sajast soovitusest, mida leheküljel või paaril pikemalt lahti seletatakse. Enamik on minu meelest täiesti ratsionaalsed ettepanekud, mida iga kainemõistuslik inimene isegi teab, aga see ei tähenda, et kõigil neid muidugi alati järgida õnnestuks (tegelikult paljude nõuannete teene oligi üldse tähelepanu juhtida mingitele nõmedatele nähtustele ja käitumismallidele). Üks soovitus oli kuidagi jumalaga seotud ja mõne nõuandega ma ei nõustuks, aga üldiselt pole minu meelest midagi kobiseda. Võib-olla võinuks rohkem olla juttu käitumise muutmisest ja vähem mõtete muutmisest, sest ma usun, et tegude üle on inimestel rohkem kontrolli kui mõtete üle, aga võib-olla autor arvab teisiti.

Kujutan ette, et on ka inimesi, kelle meelest see raamat pehmosust ja amööblust kultiveerib, ja võib-olla kisub siin meelelaad tõesti vahel natuke liiga leplikuks (mis seal salata, paar korda tuli mulgi lugedes "Vahitorn" silme ette). Ma aga probleemi ei näe, sest vaevalt keegi kõigi nende nõuannete järgi käituda tahab või suudab. Küll aga meenus lugedes nii mõnigi tuttav, kellel võiks selle lugemisest hulk tulu tõusta... Aga kuidagi taktitundetu tundub seda kellelegi kinkida. Igatahes jagan teiega mõnda nõuannet, mis mind kõnetas.
  • Kõik on lihtsam ja pingevabam, kui loobud tühiasjades oma õiguse tagaajamisest.
  • Tee head, aga ära kaaguta sellest - ei midagi uut, aga mulle meeldis autori märkus selle kohta, et heateost teistele rääkides lahjendad oma rõõmu, kui jätad selle aga enda teada, on rõõmu, milles püherdada, rohkem. Mõtlesin, et nii vist on tõesti.
  • Suhtu inimestesse antropoloogilise huviga, muutumata seejuures üleolevaks.
  • Pole mõtet hellitada lootust, et kunagi kõik asjad tehtud saavad. Ei saa ja õigupoolest pole enamikku asju nagunii vaja teha. Kuna mul on viimastel aastatel olnud nii palju kohustusi, mis mind justkui takistavad näiteks sõpradega rohkem suhtlemast, siis kulus ära selle peale mõtlemine.
  • Hooplemise asemel kuula teist inimest. Lugesin ja jäin mõtlema, et tõesti, nii tihti näeb elus selliseid vestlusi, kus keegi räägib mingist oma kogemusest, mispeale kasutavad teised võimalust ja asuvad järjepanu seda mingi oma kogemusega üle trumpama. Kuidagi nii nõme ja labane.
  • Ära kultiveeri endas kõrget stressitaluvust, sest mida kõrgem see on, seda rohkem stressi sa endale kaela kutsud.
  • Choose your battles wisely. Mõtle hästi järele, mille pärast on mõtet närvi minna või tõmblema hakata. Neid asju pole palju.
  • Teadvusta oma meeleolusid, nii häid kui ka halbu, ja nende mõju sulle ja su otsustele.
  • Kui sa ei mäleta, kelle kord on prügi välja viia, vii ise prügi välja.
  • Ära otsi inimestes vigu, mida nad sinu meelest parandada võiksid.
  • Ära veena end oma puudujääkides ("don't argue for your limitations"). Näiteks mulle tundub, et ma olen küll olnud suur muretseja oma elus, aga võib-olla ma ei peaks kõigi probleemidega silmitsi seistes endale kinnitama, et ma muretseja olen. Äkki on sellest saanud self-fulfilling prophecy? Äkki ma muretsen harjumusest?
  • Loe raamatuid, mis väljendavad seisukohti, millega sa ei nõustu. Õpi sellest midagi.
  • Lepi sellega, et plaanid muutuvad.
  • Mind your own business.
  • Remember, one hundred years from now, all new people.
Ma ei saanud teada, kuidas vähem muretseda, aga sain vihjeid, kuidas tühiasjade pärast mitte närvi minna ning kuidas teiste inimeste käitumismotiive paremini mõista. Kulub ära seegi.

Friday, November 03, 2017

"Pent Nurmekund – keeletark ja õpetaja" (koostanud Ott Kurs, toimetanud Tõnu Tender)

Polüglott Pent Nurmekunnast olen ma kunagi juba lugenud ning siingi kirjutanud. Lõpuks jõudsin ka kolme aasta vanuse monumentaalteoseni, millesse on kokku pandud 150 lk elulugu, 30 lk bibliograafiat ja 360 lk  mälestusi-meenutusi keeletarga lähikondsetelt ja muidu tuttavatelt. Ootused olid suured ja latt kõrgel, sest mõtlesin, et nii harukordsest inimesest saab kirjutada ainult ülipõnevalt ning kui seda veel ligi 600 leheküljel teha, siis enam palju paremaks minna ei saa.

Paraku pidin pettuma, kuigi raamatule näpuga näitamise asemel arvaks pigem, et asi oli minus ja mu ootustes. Lootsin faktide tagamaade lahkamist ja üleüldiselt midagi analüüsivamat, aga sain vastupidist – palju külmaks jätvaid fakte ja vähe analüüsi. Eriti raamatu esimeses osas, kus antakse ülevaade Nurmekunna elust. Detailsed andmed selle kohta, mis kuupäevadel kui mitu üliõpilast mingi keele loengus käis – no olgu nii, aga...  Oleks tahtnud rohkem lugeda vastuseid küsimustele miks ja kuidas, mitte kes, mis ja millal. Peab muide mainima, et raamatu esimene osa kattus suuresti omapärase teosega ""Ühe miljonäri lugu" Nurmekunna-nimelise Germanistika Sihtasutuse mälestus- ja tänuraamat", millele ma juba postituse alguses viitasin. Võib-olla on need eelteadmised süüdi mu praegustes leigetes tunnetes. Igatahes nüüd, kui olen mõlemat lugenud, tundub, et piisanuks sellest esimesestki.

Ka meenutustest lootsin leida rohkem arutlevust ja mõtiskelu, selle asemel sai igast teisest meenutesest teada, mis aastal Nurmekund Tartu Ülikoolis orientalistikakabineti asutas (1955). Peale selle tundus, et sõna said ka need meenutajad, kel tegelikult midagi väga lisada polnudki. Võib-olla on see siiski hea, kui eesmärk oli kirja panna kõik, mis vähegi võimalik, kuniks neid meenutajaid üldse on veel, aga ei saa öelda, et see iga kord kuigi huvitav oleks olnud. Olgu küll mainitud, et näiteks Anu Saluääre ja Franco Rossi meenutused olid üle keskmise kenad lugeda.

Seoses meenutajatega jäi mulle ka arusaamatuks, miks nende tutvustamisele nii palju lehekülgi kulutati. Iga meenutuse lõpus oli nimelt ülevaade meenutajast endast, aga minu meelest võinuks enamiku puhul piirduda palju lühemate tekstidega. Kas see on ikka õige aeg ja koht, et üles loetleda kellegi loodusteadlase kõik tähtsamad vetikateemalised publikatsioonid? Mina kahtlesin selles, eriti kui veel kui ülevaade meenutajast tundus juba põhjalikum kui selle inimese mälestused Nurmekunnast endast (see hädaldus ei kehti küll selle vetikateadlase kohta, kui ma õigesti mäletan).

See raamat tegi mind kurvaks. Õudne hädaorg on see eluke ikka ja mis ta veel okupatsiooni ajal oli, eriti kui sattusid veel poliitilistel põhjustel ebasoosingusse jne. Et Nurmekund väga kesise eluga leppis ja muidu ka heas mõttes lihtne inimene paistis olevat, tegi asja kuidagi veel hirmsamaks. Samas mõjus Nurmekunnale tehtud ülekohtu kirjeldus veidi erapoolikult, sest sellest nagu ei saanudki eriti aru, miks siis Linnart Mälli ja Nurmekunna suhted 1970ndatel tuksi läksid ja miks see orientalistikakabinet senisel kujul siis ikka täpselt ära kaotati ja keemiahoonest Tiigi tänavale aeti. (Vt ka Tarmo Kulmari arvustust KJK-s).

Tahtsin Nurmekunnast rohkem teada saada, aga pärast ligi 600 lk lugemist oli tunne, et ei saanudki õieti targemaks. Aga ma panen siia kirja ühe Kabiri luuletuse Andres Ehini tõlkes, need olid vist mu lemmikread kogu raamatust.
Inimese ihu sarnaneb üheksa irvakil uksega linnupuuriga
Selles puuris istub lind.
Ei maksa imeks panna, kui lind lendab ära.
Tuleb imestada, et lind püsib selles puuris.
Nurmekund pidas ilukirjanduse lugemist muide ajaraiskamiseks, ta luges igas õpitavas keeles ainult ühe raamatu, mis talle muidugi kohe pähe jäi ja piirduski sellega. Samas kirjutas ta ise mulgi murdes luulet. Mine võta siis kinni.

Sunday, October 22, 2017

Jānis Joņevs "Jelgava 94"

Pubekana muusika kaudu oma identiteeti otsida - see on vist midagi universaalset, vähemalt läänemaailmas. Võib-olla seepärast ei mõjunud Jānis Joņevsi  "Jelgava 94" kuidagi spetsiifiliselt lätilikult - 90ndate läti teismelised vaimustusid grungest ja metalist üsna samamoodi kui tollased eestlased või vististi ükskõik mis muu maalased. Selles mõttes peaksin ma seda raamatut õnnestunult üldistusjõuliseks: asenda aga 90ndad mingi muu ajastuga ja metal mingi muu parasjagu aktuaalse žanriga ning teose pädevus säilib. 

Muusikaskeene sõbralik-humoristlik kirjeldus ongi selle raamatu trump, ülejäänu valmistas mulle aga vaat et muljetavaldava pettumuse. Praktiliselt kõik tüübid peale minategelase Jānise olid minu meelest ülipealiskaudsed nagu mingid kriipsujukud. Nimesid käis läbi kümnete kaupa, aga enamikul tegelastel oli väga raske vahet teha, sest neil ei olnud justkui mingit iseloomu, nad ei tekitanud minus endi kohta mingisugust arvamust, nad jätsid mind lihtsalt täiesti külmaks. Kuna ma alles lugesin Jan Guillou psühholoogiliselt väga pinevat "Kurjust", mille tegelased olid umbes sama vanad, oli kontrast kohe eriti suur. Ma saan aru, et selle raamatu põhitähelepanu oli muusikal, selle ühendaval jõul, selle sees täiskasvanumaks kasvamisel, yada-yada-yada, aga kui enamiku tegelaste kohta sain ma teada põhimõtteliselt ainult nime, ta lemmikbändi ja juuste pikkuse, siis sellest jäi mulle kuidagi väheks. Võib-olla kui iga tsiteeritud laul mulle nooruspõlvest mõne mälestuse meelde oleks toonud, arvaksin ma teisiti ja võib-olla saanuks ma neist tegelastestki siis rohkem aimu, ei tea. Nii aga polnud ja minu jaoks oli tulemuseks suhteliselt tore, aga tõenäoliselt kergesti meelest ja veel kiiremini südamest minev lugemiselamus.

Saturday, September 23, 2017

Jan Guillou "Kurjus"

Teisipäev
23:30. Mõtlesin enne magamaminekut heita pilk raamatusse, mille raamatukogust koju olin toonud. Et kas paistab ka hea lugemine olevat.
00:58. Olin kogemata 89. leheküljeni lugenud, aga kuna järgmine hommik pidin ometi tööle minema, sundisin end raamatut käest panema ja tuld kustutama.
01:00. Panin tule uuesti põlema ja lugesin edasi, sest ei suutnud südame tagudes uinuda.
01:33. Sain lõpuks uinutud.

Kolmapäev
Lugesin hommikusöögi kõrvale, tööle kõndides, paar lauset töölgi, rongiga sõites ja jälle poole ööni koduski.

Neljapäev
Jõudsin plaanitust hulga hiljem tööle, sest lugesin hommikul kodus raamatut. Lõpuni jäi siiski veel 15 lehekülge. Nendega maiustasin pärast õhtusööki.

---
Vot selline raamatuneelamiselamus. Kulus marjaks ära "Gödel Escher Bachi" lugemise vahele. Tahtsin ka kirjutada, et kulus lõdvestuseks ära, aga see oleks vale olnud. "Kurjus" oli õige pingelise süžeega, vägivaldne peale selle, nii et lõtvusest tunduks kohatu rääkida.

Niisiis. 1950ndate lõpp Rootsis. Umbes 14-aastane koolipoiss Erik visatakse koolist välja ja tal ei jää muud üle, kui minna kaheks aastaks kodunt eemale Stjärnsbergi internaatkooli. Kool on õige peen ja enamik õpilasi on tähtsate papade-mammadega ennasttäis tüübid. Stjärnsbergis valitseb traditsioonide kohaselt "seltsimehelik vaim", mis tähendab sisuliselt seda, et vanemad õpilased valitsevad nooremate üle ja õpetajad ega direktor ei sekku õpilastevahelistesse arveteklaarimistesse. On rangelt paika pandud võimuhierarhiad, nõukogud ja tähtsad tiitlid. Seltsimehelik kasvatus ei väljendu aga üksteisele džentelmenlike lauakommete õpetamises või muus seesuguses, pigem käib üks pidev vägivallatsemine ja ikka nii, et verd lendab, silmad sinatavad ja ninaluud krõmpsuvad. Kohalikku haiglasse sattudes nimetatakse seda muidugi trepist alla kukkumiseks. Võiks öelda, et veidral kombel paistab enamus sellise korraldusega rahul olevat. Keda praegu piinatakse, saab varsti ju ometi teisi piinata ning kuidas muidu mingit korda majas hoida. Kuigi tegelikult polegi see millegipärast kuigivõrd veider või ootamatu.

Kuidas siis Erikul sellises keskkonnas läheb? Iseenesest võiks ta kõik ülbikud vaeseomaks peksta, sest ta on ühtaegu tugev ja osav lööma, kuid samas ka kogenud valu taluma, kuna internaatkoolini sai ta tuima regulaarsusega kodus isalt nüpeldada. Aga Erik ei ole loll ja minu meelest ei olnud temas ka kurjust. Õieti oli ta oma klassis lõpuks paremuselt teine õpilane, priimus number üks oli aga Eriku toanaaber ja parim sõber Pierre, prillidega pontsakas poiss, kelle ellujäämistaktika nägi ette võimalikult silmatorkamatuks jäämist. Nii nad seal siis püüdsid süsteemiga võidelda, kord Gandhi-stiilis vägivallatu vastupanuga, siis jälle toore jõu või kavalate alandustega. Pierre'il polnud kogemust vägivallaga ja tal oli sellega seotud alandamise ja hirmumehhanisme raskem mõista kui Erikul, kes sellega seni igapäevaselt kokku oli puutunud (ja kes tänu sellele ka osavam manipuleerija oli). 

Kuigi raamatu läbiv teema oli kurjus ja selle kehastajad, siis mulle pakkusid enim huvi kaks teist teemat. Esiteks see, kuidas inimesed on tihti kinni mingites käitumismustrites. Neid võib teadvustada või mitte, aga kuidagi läheb nii, et mingit sorti olukordi lahendatakse alati ühtmoodi, isegi kui see pole eriti hea viis neid lahendada (ja õigupoolest ei pruugi üldse miski lahenedagi). Erik arvas iga kord keskkonda vahetades, et nüüd on vägivallaga kõik, enam ei pea ta sellega tegelema ega kellelegi tappa andma. Millegipärast kippus aga teistmoodi minema. Nagu mingi sõltuvus. Meenusid mingid olukorrad enda elust, millele ma visa järjekindlusega ühtmoodi reageerinud olen, et siis ainult pärast mõista, et astusin jälle samasse ämbrisse. Ju võib seda nähtust tõlgendada ka nii, et enda eest ikka pääsu pole, põgene, kuhu tahad. Teine teema, mille üle raamat mõtlema pani, oli see, kuidas lapsena võib tunduda, et täiskasvanuks saades muutub kõik - nagu lapseiga ja täiskasvanuiga oleks kaks erinevat elu ja 18 saades alustatakse puhtalt lehelt elu otsast peale. Kuigi täiskasvanud on kindlasti palju osavamad igasugu tunge ja vastuvõetamatut käitumist maha suruma kui lapsed, siis on täiskasvanutes vist ikkagi rohkem last, kui lapsed arvata võivad... ja ma ei pea silmas mingit rõõmu ja helgust, vaid ikka mingit negatiivset taaka.

Kui ma suusõnaliselt seda raamatut kodus kirjeldasin, kõlas see üsna tõsiseltvõetamatult ja totakalt, kuigi minu meelest oli tegu päris hea noortekaga, hästi kirjutatuga peale kõige muu. Ma ei uurinud küll üldse, kas raamatus kirjeldatu oli 1950ndate Rootsis realistlik või mitte, kohati tundus kirjutatu ikka natuke ekstreemseks minevat, aga mine tea. Aga võib-olla pole see ka üldse oluline.

Thursday, September 21, 2017

Tove Jansson "Suveraamat"

Täiskasvanud lugejale mõeldud "Suveraamatus" suurt midagi ei toimu, on lihtsalt suvi ühel väiksel saarel, kus kaks kanget, üks vanaema ja ta lapselaps, hängivad, loodust jälgivad ja vahepeal juttu veeretavad. Kõlab kuidagi... potentsiaalselt tüütult või igavalt, aga tegelikult polnudki seda sugugi mitte. Oli vaat et ootamatugi. Näiteks ei mäleta ma, et oleksin kunagi enne ilukirjanduses kohanud vanaema, kes raamatu jooksul korduvalt oksendab. Vanaema ja lapselaps tegelevad raamatus kuidagi üldinimlike asjadega, mitte vanaemade-asjade ja laste-asjadega: näitavad iseloomu, vaidlevad, arutavad maailma asju, seisavad hirmudega silmitsi, seiklevad, tujutsevad... Tahtmata päris suuresõnaliseks minna, võib "Suveraamatu" kohta vist öelda, et see raamat on seest suurem kui väljast - vähemalt kindlasti suurem, kui see ludri pisieksemplar, mille ma raamatukogust sain ja mis mu käes kurva krõbinaga ära lagunes.

Wednesday, August 23, 2017

Aleksandra Mizielińska ja Daniel Mizieliński "Kaardid"

Olen paari kuu jooksul endale hankinud vist vähemalt sama palju hiigelsuuri pildiraamatuid kui kogu senise elu jooksul kokku. Esiteks Piotr Socha "Mesilased", siis Aleksandra Mizielińska ja Daniel Mizieliński "Maa all / Vee all" ungarikeelse väljaande (eesti keeles seda veel polegi) ja nüüd sama perekond Mizieliński "Kaardid". Kõik need on lasteraamatud, aga minu arvates sobivad need vaatamiseks-lugemiseks ka täiskasvanutele, kuna ma usun, et igaühes neist on suuremas koguses selliseidki teadmisi, mida keskmine täiskasvanu ei tea või vähemalt ei mäleta enam hästi.

"Kaardid" on sisuliselt pildiatlas, mille iga leheküljepaar on pühendatud ühele riigile. Ühe maailmajao riikide kaartidele eelneb ka topeltlehekülg maailmajao üldisemat sorti kaardiga. Nagu kiire tehe näitab, ei mahu sellise ülesehitusega 113-leheküljelisesse raamatusse kõigi maailma riikide kaardid ja 195 riigi asemel on siin esindatud 47. Minus ei tekita see asjaolu mingeid tundeid, see tundub ainult loomulik, Amazonist arvustusi lugedes (raske öelda, kuidas ma sinna sattusin) paistis mõni aga õige pettunud olevat, et asjalood just sedapsi on. Amazoni arvustuste lugemine juhtis mu tähelepanu aga tegelikult veelgi mitmele mõõdukalt huvitavale asjaolule. Näiteks lugesin:
Ireland and Israel aren't in this book, but neither are Norway, Portugal, Denmark, Latvia, Lithuania, Estonia, Ukraine, Turkey and several other European countries, along with every central American country, all nations in the Caribbean, the Philippines, South and North Korea, Indonesia, most of Africa.
Tekkis küsimus, kas raamatus esindatud riigid sõltuvad sellest, kus raamat välja on antud, sest näiteks minu eestikeelses eksemplaris on Eesti, Läti, Leedu ja Ukraina olemas. (Mis muide Ukrainasse puutub, siis Krimmi juures on ära mainitud, et Venemaa selle 2014. aastal okupeeris!) Kes kui palju solvub, kui tema kodumaa lasteatlasest välja on jäetud, on muidugi omaette teema, millest samuti Amazoni arvustustest mõtteainet leiab. Huvitav on veel see, et iga riik on endale saanud kaks lehekülge, mille tulemusel on Fidži sisuliselt sama põhjalikult kirjeldatud kui USA või Venemaa. Ja kõige lõpuks võib mõtiskleda selle üle, miks riikide valik nõnda Euroopa-keskne on (ma ise panustaksin põhjuseid valides autorite päritolule ega heidaks seda neile üldse ette).

Iga riigi lehekülgedelt saab teada selle pealinna, kohaliku(d) keele(d), rahvaarvu, pindala ja ühe kohaliku poisi- ja ühe tüdrukunime. Kaardid ise on kaetud pildikeste ja nappide fraasikestega, mis illustreerivad midagi riigile iseloomulikku: toitu, kuulsaid inimesi, loomi, kultuuri jmt. Soome kaardil on muuhulgas näiteks kujutatud pisikesi paljaid saunalisi, kellele keegi Amazoni arvustaja riided selga pidi joonistama, sest muidu ei saanud sellist cartoon porni lastele näidata ("Won't somebody please think of the children!", eksole). Võib vist öelda, et see raamat on kirju nagu maailm ise.

Mingis mõttes on kõik riigikaardid esitatud kontekstivabalt, sest kuigi maailmajagude kaartidelt saab teada, kus mis asub, siis üksikute riikide lehekülgedel pole riigi piiridest väljapoole jäävad alad teiste riikide kohanimedega varustatud. Näed näiteks Tansaania piire, aga mis selle naaberriigid on, ei saagi teada. Naaberriikide territooriume on kasutatud hoopis Tansaania kohta info kujutamiseks, sest kõik ei mahu Tansaania enda peale ära. Lugedes see mind ei häirinud, aga nüüd hakkasin mõtlema, et nii on ju raske kogu maailma pilti kokku panna, kui iga riik nagu mingi omaette saar on.

Illustratsioonid on nunnud, vahvad ja paksu paberiga kuidagi kokkusobivalt luitunud ilmega. Mulle meeldib selle raamatu stiil ja visuaalne üldmulje, aga pilte lähedalt uurides tabas mind millegipärast vahepeal pettumus (mis mind millegipärast omakorda endas pettuma pani). Mõni loom nägi kuidagi opakas välja ja inimesed olid tihtipeale kuidagi üldise ja liiga sarnase näoga. Ei oska seda pildiasja tegelikult adekvaatselt kommenteerida, kuna olen elus üsna vähe pildiraamatuid vaadanud. Lihtsalt tunne oli selline.

Viimasena pean mainima, et mul oli plaanis raamatus esitatud fakte kontrollida, aga ma ei viitsinud, sest toimetaja tundus usaldusväärne ja midagi kahtlast mulle seni silma pole jäänud. Nii et ilus, õpetlik JA kvaliteetne. Kui midagi veel tahta, siis seda, et mul oleks raamatut kellelegi kinkida. Kuna laste sünnipäevadele mul eriti asja pole, võivad mu täiskasvanud sõbrad end nüüd lahkesti ohustatuna tunda.

Tuesday, August 01, 2017

Viktor Suvorov "Akvaarium"

Jätkan teostega sarjast "Andmebaaside õppejõu P. Raspeli soovitusi ilu- ja aimekirjanduse vallast". Eelmine, minu jaoks esimene lugemiselamus sellest seeriast oli Joel F. Harringtoni "Ustav timukas", mille lugemisest kujunes mu jaoks üks viimaste aastate põnevaimaid populaarteaduslikke elamusi. Järgmisena võtsin ette Viktor Suvorovi, kodanikunimega Vladimir Rezuni biograafilis-ilukirjandusliku teose "Akvaarium".

Alustuseks pean tunnistama, et minu jaoks on väga keeruline sõjaväest kirjutada. Seda oskan ma küll pakkuda, et marssal on tähtsam kui leitnant, aga kas major on tähtsam kui polkovnik või vastupidi - sellest ei tea ma küll midagi. Sama häda on igasuguste staapide, roodude ja pataljonidega, mida ma kuidagi suuruse järjekorda seada ei suuda. Sõjaväesõnavarast on aga täna raske mööda hiilida, sest "Akvaarium" räägib Viktor Suvorovi tõusust tankipataljoni roodukomandörist NSVL-i luurepeavalitsuse (GRU) Genfi residentuuri töötajaks. Ühesõnaga lihtsa inimese keeles tankistist spiooniks.

See oli juba enne raamatu lugemist teada, et Suvorov põgenes 1978. aastal Suurbritanniasse, nii et selles mõttes mingit ootamatut lõppu raamatul pole, aga see polegi ehk kuigi oluline. Nagu raamatu tagakaaski lubas, seisneb raamatu võlu ennekõike luuresüsteemi osaliste vaheliste suhete psühholoogia kirjeldamises. Hulk inimesi töötab NSVL-ile huvipakkuva info kättesaamise nimel ja hulk teisi töötleb seda, et hulk kolmandaid selle põhjal mingeid otsuseid vastu saaksid võtta (ju see info töötlemise aspekt meie õppejõule nii meeltmööda oligi). Samal ajal käivad tagatubades igasugused võimumängud ja nii, nagu saabunud info põhjal tulevikku ennustatakse, tuleb ka oma süsteemi inimesi analüüsida ja nende motiive, eesmärke ja strateegiat ära arvata, et siis vastavalt enda tegemisi planeerida. Sekka muidugi palju viinajoomist, natuke spioonitarkust ja pedagoogilistel eesmärkidel konnadel naha üle kõrvade tõmbamist (sõna otseses mõttes).

Kuigi raamat põhineb suuresti tõestisündinud lool, on selles omajagu väljemõeldisi ja moonutusi, aga kuna igasugune luuremaailm on minu jaoks ilmselgelt täiesti tundmatu ala, on mul täiesti ükskõik, mis kirjutatust tõele vastas. Ei hakka ma ka kusagilt kontrollima, mis võis ja mis ei võinud toimuda. Võimalik, et oleksin sattunud mingisse vandenõuteooriate keerisesse. Aga üldiselt oli muidugi tore lugemine ja taas sai kinnitust tõsiasi, et aeg-ajalt on kena sukelduda teemadesse, millega harilikult igasugune kontakt puudub. Ainult et selle kirjaniku pioneerilikult uljas, kuid samas kuidagi tundlev stiil hakkas üsna varakult natuke närvidele käima. Siin teile üks näide stiilist ja kaks näidet mõtteteradest. Rohkem kohti ei jõudnudki lugedes ära märkida, ei saanud lihtsalt mahti, sest lugemine edenes väga jõudsasti.
"Palavus. Tolm. Liiv krigiseb hammaste all. Stepp laiub silmapiirist silmapiirini. Päike on hele, pimestab julmalt ja ükskõikselt silmi, justnagu uurija lamp ülekuulamisel. Haruharva on kusagil värdjalik, stepitormidest räsitud puuniru, rikkudes hirmutavat üksluisust.
Hea inimene, sülita, löö risti ette ja mine koju tagasi. Siin pole sul midagi teha. Kuid meie, patused, läheme aga edasi, sinna, kus kõrbenud stepp katkeb räpase Inguli järsul kaldal, sinna, kus väriseva terendusena on kuhjunud valvetornid."
"Ainult laisad on haiged. Kas on raske minna kord kuus metsa ja panna piir kõigile haigustele? Mina leian sellise aja alati, isegi kõige tihedamal juglestamise ajal, kui kusagilt ei paista ühtki valguskiirt. Enne ja nüüdki.
Olen kaugel mägedes. Tean, et siin pole kedagi. Ma oskan seda kontrollida. Ei, mind ei oota ees ei peidikud ega kohtumised. Sipelgad. Suured, pruunid metsasipelgad. Siin on nende kuninglik linnriik. Mändide all päikselisel välul. Ma võtan riidest lahti ja heidan sipelgapessa nagu külma vette."
"Kõige koletumaid kuritegusid on inimkonna ajaloos sooritanud need inimesed, kes ei joonud viina, ei suitsetanud, ei murdnud truudust ja kes söötsid peost oravaid."

PS Tundub, et siiski õnnestus sõjaväesõnavara vältida!

Tuesday, July 18, 2017

Al Sweigart "Automate the Boring Stuff with Python"

Eks ta natuke kurb ole - rühkida poolküpses eas kaks aastat kõrgkoolis IT süsteemide arendajaks õppida, et siis aru saada, et professionaalsel tasemel programmeerimine oleks mulle pigem karistus kui kutsumus. Kui mind üldse miski kutsub, siis on see sellisel tasemel programmeerimine, nagu Al Sweigert oma imetoredas teoses "Automate the Boring Stuff with Python" (jep, netis ka täiesti tasuta loetav!) õpetab. Raamat teeb täpselt seda, mida pealkiri lubab: õpetab nõmedaid ja rutiinseid tegevusi Pythoni programmeerimiskeeles automatiseerima.

Tõenäoliselt on enamikul arvutikasutajatest ette tulnud mingit nüri klõpsimist: failide ümberorganiseerimist, tabelitega jändamist, massilist kopeerimist ja kleepimist jne. Kui mingit sellist ühelaadset tegevust juba korda kümme tegema pead, võiks selle arutu toksimise asemel valmis kirjutada väikse programmikese, mis selle töö sinu eest ära teeb. Muidugi, kui on vaja pilte töödelda, pole vaja ise Photoshopi valmis programmeerida, juttu on sellistest tegevustest, mis on hästi suvalised ja liiga spetsiifilised, et nende jaoks mingi programm kohe kusagilt alla laadida. Näiteks kirjutasin ma programmi, mis võtab sisendiks Klassikaraadio "Fantaasia" saatejuhi nime, kammib läbi saate kodulehe eri vaated ja väljastab lõpuks loendi kõigist selle saatejuhi mängitud lugudest. Seda oli mul vaja selleks, et nendest lugudest omakorda Spotify playlist teha. Tihti kasutan Pythonit ka Exceli tabelitega opereerimiseks, sest Exceli enda võimalustega olen ma halvasti kursis ja pole kuidagi soovi sellega tegelda ka. Hiljuti kirjutasin veel programmi, millele söödan sisse loetelu huvipakkuvatest, kuid reeglina välja laenutatud teostest Tallinna keskraamatukogus, ja programm käib siis mõne tunni tagant vaatamas, kas miskit on ehk tagastatud. Kui on, saadab mulle meili. (Selle kirjutasin ma valmis enne, kui teada sain, et tänapäeval saab keskraamatukogus end ka järjekorda panna...) Oli ka plaan kirjutada väike klots, mis mind Maanteeameti e-teeninduses sisselogituna hoiaks ja teavituse saadaks, kui sõidueksamil mingi varasem aeg vabaneb, aga see tundus natuke lubamatu olevat.

Kas eelneva ärategemiseks peab raamatut lugema? Ilmselt mitte, võib ka lihtsalt guugeldada "python scrape html library", aga ma kahtlustan, et kui programmeerida ei oska, ei tule selle fraasigi peale, olgugi, et valmisprogramm on pärast võib-olla ainult 15 rida pikk. Võib ka lihtsalt Pythoni dokumentatsiooni lugeda, aga seegi pole minu meelest eriti põnev väljavaade, kui eesmärk on lihtsalt kiiresti mingi väike käkk valmis kirjutada, et oma eluga siis edasi minna. "Automate the Boring Stuff with Python" sisaldab suhteliselt vähe juttu programmeerimise kui sellise ja Pythoni eripärade kohta - ometi siiski piisavalt, et enam-vähem aimu saada, mis värk on. Samuti pole väga juttu best practice'itest, optimaalsetest viisidest asjade ärategemiseks või koodi ilust. Rõhk on peatükkidel, millest igaüks õpetab samm-sammu haaval, kuidas lahendada mingit elulist probleemi programmeerimisega, olgu selleks siis Exceli tabelite või Wordi failidega möllamine, kaustade ümbernimetamine, piltide muutmine vmt. Üks asi on nende koodijuppide kirjutamine, teine asi aga see, et kui midagi sellist pole enne teinud, ei pruugi üldse aimatagi, kuidas ja kui lihtsalt oma elukest kergemaks saaks programmeerida. Lisaks on see kõik eriti imelihtne just Pythonis. Ma olen kõige rohkem Javat õppinud, aga ma ei oskaks küll kuskilt otsast pihta hakata, kui ma nüüd Javaga tahaks Klassikaraadio kodulehte scrape'ida või oma Exceli tabelitega hullata.

Ühesõnaga tehke endale teene: lugege paar tundi seda raamatut ja ärge raisake edaspidi väärtuslikku eluaega nürile arvutitoksimisele. Selleks ei pea programmeerijaks hakkama, piisab täiesti natukese kurssiviimisega. Isegi kui alguses läheb koodi kirjutamisele hulk aega, on programmeerides veedetud aeg palju põnevamalt ja arendavamalt veedetud kui sama pikad tunnid täis ajuvaba kopeerimist-kleepimist.

Monday, July 17, 2017

Margaret Atwood "Orüks ja Ruik"

Atwoodi düstoopia "Orüks ja Ruik" tuletas kogetud elamuse poolest millegipärast meelde Andy Weiri "Marslast". Kui "Marslases" käis pidev füüsikaülesannete lahendamine, siis "Orüksis ja Ruigas" oli selle vasteks geenitehnoloogiaga seotu. Kuna ma kummastki valdkonnast midagi ei tea, lasin loetul end kaasa viia ja uskusin pimesi keerulisi termineid, meetodeid, tehnoloogiaid ja teooriaid, mida autorid mulle ette söötsid. Sellega nende raamatute ühisosa, tõsi küll, piirduski. "Marslane" oli ju mäletatavasti optimistlik ja energiline, "Orüks ja Ruik" aga masendav, sest kujutatud lähitulevik mõjus häirivalt võimalikuna. Lugesin EPL-ist mingit vana arvustust, mille autor kirjutas: "Kurjusest ja maailmahukust rääkiv “Orüks ja Ruik” on viieline raamat, miinuse saab see vaid kurjuse puudumise pärast. Raamatus on seda kurjust nii et tapab, ülemääragi, aga see ei lähe südamesse ega tekita meelelahutuskirjanduseks nimetatavale kirjanduslaadile omaselt masendust." No ma ei tea. Kas ei ole masendav, et kui ikka maailm omadega pekki läheb, on selle taga tõenäoliselt inimesed ja nende teod ja otsused, mitte mingi väline pauk, suur õnnetu juhus või miski muu säärane, mille peale võiks vaid mühatada ja käsi laiutada?

Niisiis, düstoopiline lähitulevik. Toimunud on mingisugune biokatastroof ja peategelane Lumemees näib olevat üks vähestest ellujäänud ehtsatest inimestest (kui mitte ainus). Elab puu otsas, sest seal on ta kaitstud agressiivsete värdloomade poolt. Nimelt asusid inimesed mingi aeg agaralt geene tuunima, tulemuseks kõikvõimalikud kasulikud loomakesed roti ja mao ristandist noka ja silmadeta kobarkanani. Inimestegi geene tuuniti, kuidas aga parasjagu vaja oli. Need teadussaavutused tulid muidugi teatava hinnaga: korporatsioonide megavõim, looduskatastroofid, aina elamiskõlbmatumaks muutuv elukeskkond, ühiskondlik kihistumine ja sellega kaasnev käärimine (eks igasugu uudseid hüvesid saa ju alati ainult vähesed valitud nautida). Peale selle panid lõputud võimalused kurje geeniuseid käsi hõõruma ja jumala mängimist ratsionaliseerima. Arvata võib, et head nahka sellest ei tule.

Kuigi raamatu peategelane on justkui Lumemees, on võrdselt olulised ka Orüks ja Ruik, kellele teose pealkirigi viitab. Pean ütlema, et kui ma selle raamatu kohta veel rohkemat kui pealkirja ei teadnud, ei saanud ma üldse aru, mida see tähendab, eriti kuna pealkiri oli eestikeelsel väljaandel suurtähtedes. Igatahes on orüks loom ja ruik lind ning Orüks ja Ruik on kahe teose võtmetegelase nimed. Nagu kahe viimase Atwoodi teose puhul, mida ma hiljuti lugesin ("Teenijanna lugu" ja "Maitsev naine"), on ka "Orüksi ja Ruiga" tegelased mu meelest silmatorkavalt... ükskõikseks jätvad? Ei tekita nad minust erilist hea- ega pahatahtlikkust ja kas ma neile õieti kaasagi elasin? Pigem on tunne, et elasin kaasa raamatus kujutatud inimkonnale, mitte neile mõnele üksikule esile tõstetud tegelasele. Igatahes plaanin ma kiiremas korras raamatukokku minna, et triloogia teine osa, "Uputuse aasta", koju tuua. On kuidagi tahtmine oma mõtetel lasta sel masendavas maailmas edasi aeleda.

Monday, July 10, 2017

Jean-Pierre Minaudier "Grammatika ülistus"

Ajaloolase ja eesti kirjanduse tõlkija Jean-Pierre Minaudier' esseelikul teosel "Grammatika ülistus" õnnestus üks õige kummaline asi: kahtluse alla seada mu keeltearmastus. Ma tõesti armastan keeli, mida kummalisemaid ja haruldasemaid seda enam, aga see raamat oli nii igav lugeda, et hakkasin tõesti mõtlema – äkki mu tunded evidentsiaalsuse ilmingute vastu udmurdi keeles ei olnudki siirad!? Äkki mulle ei meeldinudki lugeda nganassaanikeelseid tekste, mille iga lause rääkis põhjapõtradest!? Kas ma olen viisteist aastat vales elanud?!

Minaudier on ühte pikka teksti pannud kokku kõik põnevad faktid, mis tal kõigi keelte kohta jagada on. Faktidele ja nende valikule pole mul midagi ette heita, aga mulle hakkas vastu kirjapaneku stiil. Laused olid kohati valusalt pikad (ma räägin siin lausetest, mis olid vähemalt lehekülje pikkused) ja tundus, nagu raamatul poleks ei otsa ega äärt, ei algust ega lõppu. Alustati suvalisest kohast ja lõpetati sama suvaliselt. Teos on kirjutatud natuke humoorikas ja üsna värvikas võtmes, sellises, millest kumab läbi autori pea hüsteeriliselt suur grammatikavaimustus (kusjuures minu meelest kumab läbi ka midagi indrekkoffilikku ja mis siin imestada, sest tema oli tõlkija). Üldiselt on see minu meelest nunnu, aga pika peale hakkas natuke tüütama. Erandi teen kirjastuse De Gruyter Moutoni teemalistele naljadele, need meeldisid mulle lõpuni välja.

Sirvisin nüüd kirjutamise kõrvale uuesti raamatut ja mulle hakkas tunduma, et ehk olen ma ülekohtune olnud. Niiviisi tükk siit ja tükk sealt lugedes on raamat kuidagi palju sümpaatsem kui algusest lõpuni ühe ropsuga lugedes. Võib-olla siis õppigegi minu vigadest ja ärge ahnitsege: jätkub kauemaks ja on maitsvamgi!
Tõnu Õnnepalu romaan "Piiririik", millest ei selgugi, kas inimene, kellega peategelane Pariisis koos elab, on mees või naine, osutus prantsuse tõlkijale tõeliseks katsumuseks: kuna eesti keeles grammatilist sugu ei ole, on üsna lihtne ka tegelase soo küsimus lahtiseks jätta; tõlkija Antoine Chalvin aga pidi prantsuskeelses tekstis vältima näiteks kõiki omadussõnu, mille nais- ja meessoovorm on erinevad - ja neid on tõesti väga palju.