1947. aasta 15 augustil kuulutatakse välja Indias iseseisvus ja sama kuupäeva keskköö paiku sünnib Indias 1001 uut ilmakodanikku. Kõige täpseimaks saabujaks neist lastest osutub Saleem Sinai, kes tänu oma suurepärasele ajastusele saab nii ajalehe esikaanele kui ka õnnitlustega kirja peaministrilt endalt. Saleemi sünnihetk osutub aga maagilisemaks, kui esialgu võib tunduda, nimelt kõik need 1001 inimlast, kes sündisid kodumaa iseseisvumise kesköötunnil omavad üliinimlikke võimeid - mõni suudab läbi peeglite kõndida, teine on lihtsalt nii ilus, et teda on valus vaadata, kolmas oskab nõiduda, mõni teine on jälle väga tugev jne. Mida lähemale keskööle sünnihetk, seda võimsamad on võimed.
Saleem, kes kannatab kroonilise nohu all, avastab küllaltki traagiliste sündmuste käigus endale tatti peaaegu ajusse tõmmates, et tal on telepaatilised võimed ning, et tema on just see, kes suudab kõik need kesköö lapsed oma peas kokku kutsuda ja omavahel suhtlema panna. Saleem aga pole piisavalt enesekindel ega tugev, et juhtida seda kaootilist kesköö laste konverentsi ning ajapikku laguneb nii tema unistus ühtse eesmärgi nimel töötavast imelaste jõugust kui ka nõukogu ise. Samas pole sellest lugu, sest segase poliitilise olukorra tõttu toimunud pommituste käigus kaotab ta oma mälu ja fantastilise võime ning kogu see maagiline maailm on tema jaoks kauge unenägu. Saatus aga korvab mingil määral tema kaotuse, andes talle suurepärase haistmismeele, tänu millele on ta hinnatud jäljeajajaks sõjaväes. Alandliku koerana naudib ta mälestustest puhast ja mõttevaba elu kuni ühel hetkel voolavad temasse tagasi keelatud armastus oma õe vastu, kes ei ole tegelikult ta õde, joodikust isa, kes ei ole tegelikult ta isa, abielurikkujast ema, kes ei ole tegelikult ta ema, teised kesköö lapsed ja kogu eelnevalt elatud elu, mis ei ole tegelikult tema elu, vaid oleks pidanud kuuluma kellelegi teisele.
Olgugi, et keskseks teemaks on antud teoses maagilised kesköö lapsed, kuulub neile sisuliselt üpriski väike osa teosest. Selleks, et nendeni jõuda räägib Saleem meile kogu oma loo alustades sellest, kuidas ta välismaal õppinud ja tänu sellele pidevalt usu ja kultuuriküsimuste käes vaevlev vanaisa Aadam Aziz, kohtub läbi voodilinasse lõigatud augu tükk haaval oma tulevase kaasaga. Lugeja saab teada kõik ta ema perekonna kohta - kes kellele ja kuidas mehele/naisele pandi, millised keelatud armastused ja poliitilised põgenikud end nende maja keldris varjasid ja kuidas kellegi kibestumus välja kujunes. Sealt edasi jõuame Saleemi vanemate prakitilise ja kiretu abieluni, Saleemi endani ja tema õeni, kellest saab Lääne Pakistani lemmiklaulik.
Olgugi, et peakangelase sündimine kannab endas mingit jätkusuutlikkust ja lubadust paremale tulevikule, kujuneb tema elu koos Indias teravneva poliitilise olukorraga üheks üpriski suureks pettumuseks. Hoolimata sünnipoolest kaasa antud võimetest, ei suuda ta end tõestada hea poja, kesköö laste juhi, korraliku inimese ning isegi mitte keskpärase abikaasana. Kõigi tema väärt kavatsuste kiuste tundub, et hea elu tema jaoks on sama võimatu kui harmooniline ja rahulik ühiskond iseseisvas Indias.
Vaatamata sellele, et esimesed 20 lehekülge antud Rushdie teosest oli mul raske saada võitu pikkadest, lohisevatest ja keerulistest lausetest, oli see meeldejääv lugemiselamus. Rushdie on väga osav ning teravkeelne sõnaseadja ja mul on jäänud mulje, et see inimeste isiklike ajalugude kirjeldamine on talle omapärane joon. Vähemalt nende kahe raamatu puhul, mida talt lugenud olen (teine on "Mauri viimne ohe") võin sellise järelduse teha. Pealegi on tema tegelaskujud enamuses üpriski ekstrentrilised või siis niisama väga huvitava elusaatusega. Samas oli mul kohati tunne, et mõnest asjast on kuidagi rutakalt ja pealiskaudselt kirjutatud või siis liiga kiirelt üle mindud. Eks ole ju natuke raske ka kõike väga detailselt kirjeldada, kui kätte on võetud selline mastaapne ülesanne nagu ühe inimese kõigi lähisugulaste elusaatuste kirjeldamine... ja seda kõigest sissejuhatuseks peategelase enda saatusekäikudest jutustamiseks. Samas jällegi ei oska ma põhjendada või seletada, mis sügavamat sügavust või konsentreeritumat teemat ma sealt ka tahtsin või ootasin. Ma ei tea, see on vist veits põhjendamatu ilkumine ka minu poolt praegu, sest tegelikult mulle ju kõik meeldis.
Igatahes ma arvan, et tean nüüd miks ta nii mitu Bookeri auhinda saanud on. Hääletaksin ka tema poolt, kui keegi mult häält küsiks.
Marek on ka "Midnight's Children'ist" kirjutanud. Lugeda saab seda siit.
Postita kommentaar
0 Kommentaarid