Monday, October 13, 2008

Mari Tarand "Ajapildi sees"

Millegipärast pole mulle kunagi märkimisväärselt huvi pakkunud (auto)biograafiad või mälestusteraamatud. Loetuist ainsana meenuvad hetkel üks päris õudne Iris Murdochi biograafia (A. N. Wilson "Iris Murdoch as I Knew Her") ja Vaino Vahingu "Päevaraamat I", mida vast ka kõnealusesse žanri pista võiks. Mõlemaid mainitud teoseid iseloomustab minu meelest üldiselt viltussuine künism (Wilsoni teos oli muidugi lihtviisiliselt jõle ja labane) ning selliselt pinnalt tulnuna mõjuvad Mari Tarandi südamlikud mälupildid Juhan Viidingu lapsepõlvest ja noorukieast äärmiselt liigutavalt. Usutavasti oleks luuletaja kõurikuaastaist ning perekonna raskustest võimalik ka piinlikkusttekitavalt inetult ja jultunult kirjutada, kuid otse loomulikult midagi sellist Juhani vanem õde siia kirja pole pannud. Mari Tarand meenutab armastavalt ja hellasõnaliselt perekonna suvesid erinevates Eesti otsades, õhkkondi nende Tallinna kesklinna korterites ja Juhani vaevalist teed suureks inimeseks kasvamisel. Kõige selle tausta moodustab Viidingute kodus valitsenud sügavalt vaimne olustik, milles olulisimal kohal oli alati luule. Enim nautisin selle mälestusteraamatu juures selle subjektiivsust - autori eesmärgiks polnud esitleda mitte Tõde, mis oleks kinnitatud kõigi asjaosaliste tunnistustega, vaid edastada oma mälule toetuv nägemus minevikust. Pole ammu kokku puutunud nii osavalt ja empaatiliselt kirja pandud armsusega.

0 kommentaari:

Post a Comment