Jevgeni Griškovets "Särk"

Lugesin Jeanette Wintersoni, kes "Taaga" sissejuhatuses kurdab:

"Inimolevusi kui massi on nüüdsel ajal haaranud kohutav lembus nähtuse järele, mida nimetatakse tõsieluks, olgu see siis tõsielutelevisioon või mannetu belletristika, mis kõlbab ainult madalatasemelise dokumentaalfilmi pähe, paremal juhul võivad tulemuseks olla ka faktidel põhinevad programmid ja biograafiad ning "elulähedased" lookesed, mis võtavad enda alla ruumi, mida vanasti tavatses täita kujutlusvõime.

Säärane ilming viitab hirmule siseelu ees nind hirmule suursugususe, poeetilisuse, mittemateriaalsuse, endassesüüvimise ees."

Kuna enne "Taaka" olin lugenud Jaak Jõerüüdi memuaar-päeviklikku teost "Muutlik", tundsin end kohe süüdi (kuigi raamat oli hea!) ja hakkasin mõtlema, et tõepoolest, ka mina olen viimasel ajal liialt pärisasjade lõksu jäänud, kuigi taustal on kogu aeg tunda andnud igatsus väljamõeldiste järele. Appi tõttas Griškovetsi "Särk", mille kohta oli võrdlemisi palju head kuulda olnud ja Griškovetsi kõnekeelne kirjutamismaneer oli mälu järgi mulle juba kunagi meeltmööda olnud. Tuli välja, et just sellist teost mulle parasjagu vaja oligi - kaasahaarava süžeega hoogsat ilukirjandust.

Sanja on arhitekt vanuses 30+, Moskvasse kolinud väikelinlane, lahutatud ja hetkel eriti armunud. Talle sõidab kodulinnast külla hea sõber Maks, kellega tuleb jooma hakata. Autor kajastab nende kahe seiklusi ühe ööpäeva jooksul, sekka Sanja unenäolised sõjarännakud, mis alguses närvidele käisid, siis üsna meeldivad tundusid, kuid lõpuks ära tüütasid. Toimuvad sellised konkreetsed sündmused, nagu objektil ehitajatega mölisemine, taksosõidud ja erinevate lõbustusasutuste külastamine koos Maksiga, kuid taustal annavad endast tunda kolm asja: Tema, kellesse Sanja täiesti lollakalt armunud on (kuigi ega armumine tohigi mingi ratsionaalne seisund olla); salapärane jälitav Mercedes; särk, mille krae vahele juuksuris käies karvad pudenesid ja mis end seetõttu unustada ei lase ning millele jäädvustuvad plekid pajatavad loo sellest, mis Sanjaga sel päeval toimus.

Peategelane on Tema pärast täiesti arust ära, elevil nagu väike tüdruk ja mõtleb peale teist kohtamist, kuidas ja millal öelda Talle, et armastab Teda (vahel tundub, et armastus vene kirjanduses on midagi hoopis muud, kui armastus, mille definitsiooni võiksin leida "Eesti keele seletavast sõnaraamatust"). Teine erinevus kohaliku ja Vene elu vahel: tundub, et Moskva arhitektid ei tee päris sama tööd kui näiteks Tallinna arhitektid. Ma pole selle valdkonnaga muidugi eriti kursis, aga pole küll kunagi kuulnud, et meil siin arhitektid malgaga mööda objekte ja ehitussoojakuid peaks käima, et töömehi manitseda ja neid tööle sundida. (Selleks pidavat objektijuhid olema, uurisin vennalt järele.)

Lugedes oli vahepeal tunne justkui vaataksin filmi, sündmused tulid nii selgelt silme ette nagu Sašal ta enda ettekujutused. Suurlinnatuled ja taksodega mööda Moskvat kruiisimine on kuidagi selline pigem filmilik kui raamatulik temaatika. Ainult et filmina ma seda lugu ilmselt ei naudiks eriti, sest noh, see oleks film... Raamatuna aga väga tore turbolugemine, minu meelest ei mingi meta- ega kõrgkunst või mis iganes, aga ükskõik. Eriti lahedad olid mõned argiseikade kirjeldused, mille sõnastamisele pole ise enne mõelda osanudki. Panen siia katkendi ühest sellisest:

"Helikopterid! Need saavad purjus inimese kätte isegi kõige varjatumast paigast, isegi täielikust vaikusest ja mingi paradiisinurgakese hurmast, need tungivad kõige kaitsetumatesse ja varjatumatesse eravaldustesse. Nende eest on võimatu peitu pugeda!

/---/

Või lähed koju purjuspäi ja väsinuna pärast seda, kui oled pikalt vestelnud ja... veel vestelnud. Kodus on vaikne, puhas, jahe. Suvi! Avatud rõduukse ees õõtsuvad kardinad. Kiidad end selle eest, et ei toonud kedagi endaga kaasa... Mõtled, et pesed end homme, et võtad homme dušši; nüüd aga tuleb kohe magama heita. Ja sa viskad riided otse põrandale ning kukud jahedasse ja värskesse voodisse... Kuid kohe kui su kukal puudutab patja, lendavad tuppa läbi rõduukse, õhuakna, kardinaid maha kiskudes - helikopterid.

Ja kui silmad avada, siis parem ei hakka.... Enam ei hakka! Silmi ei õnnestu kaua lahti hoida... ja helikopterid teevad uue pealelennu... See tähendab, et hommikul ootab sind kannatus ja selles kannatuses oled sa üksi." (lk 150-151)

Loterii