Wednesday, December 28, 2011

Winfried Georg Sebald "Väljarändajad"

Viimase paari kvartali jooksul olen sundinud end lugema keeleteaduslikku kirjandust, suutmata alustatud raamatutest kolmandikkugi lõpetada. Statistika nauditavate uurimuste lugemise kohta on veel masendavam. Lohutuseks olen premeerinud end eskapistliku meelelahutusega (M. C. Beaton ftw!), mille lugemine on sama lihtne kui teleka vaatamine, aga kuna see on ikkagi lugemine, pole justkui põhjust süümelda. Igatahes selle kahetsusrohke lugemiselu keskel lasin endale augu pähe rääkida ühel W. G. Sebaldi paadunud austajal ja muretsesin omale raamatukogust "Väljarändajad".

Selgus, et Sebald on üks järjekordne kirjanik, kes on ülioluline ja kelle eksistentsi kohta mul eelnevalt igasugused andmed puudusid. Ta sündis 1944. aastal Saksamaal, kuid peale õpinguid Šveitsis asus elama Inglismaale, töötades Manchesteri Ülikoolis ja hiljem East Anglia Ülikoolis saksa kirjanduse õppejõuna. Loomedebüüdi tegi 1988. aastal ja alates sellest pühendaski end kirjandusteadusest rohkem kirjutamisele endale. Paraku hukkus Sebald oma loomevõime tipus 2001. aastal autoõnnetuses.

"Väljarändajad" ilmus 1993. aastal ja käsitleb teemasid, mis läbivad kogu Sebaldi loomingut selle algusest lõpuni: mälu ja mälestused. Kõlab päris hägusa sonimisena, aga ärgem tehkem ennatlikke järeldusi. "Väljarändajates" toob autor neljas loos lugejani nelja juudi päritolu emigrandi saatused, taustaks Teise maailmasõja aegne ja järgne Euroopa (ja natuke ka USA). Äkki võib hea lugeja peas helisema hakata holokausti-häirekell, aga ei tasu sedagi karta. Kõike on käsitletud väga delikaatselt ja pigem riivamisi, inimeste lood rulluvad lahti läbi nende lähedaste mälestuste, leitud isiklike asjad ja muu säärase subjektiivse pudi-padi. Lisaks veedab minategelane palju aega ringi reisides, et külastada kõiki kohti, mil oli mingi tähendus kõnealuste emigrantide eluloos. Ühest küljest tundub kõik dokumentaalne ja kui minategija on väga sarnane autoriga, tekib kiusatus kõike tõe pähe võtta, aga see oleks vist kergema vastupanu teed minemine. Päriseluga samastamist soodustab ka kõigi kirjelduste äärmine detailsus ja teksti vahele pistetud sünged mustvalged fotod. Nii et mine võta kinni. Aga ma arvan, et lugemiselamuse seisukohast pole nagunii suurt vahet, kui suurel määral on tegu väljamõeldisega ja kui suurel määral ajalooga. Lõppude lõpuks Sebald sellele ehk tähelepanu juhibki: kui raske on kokku panna tõest minevikku ja kuidas lõpuks peab rahulduma pildiga, mis tekib enda ja teiste mälestustekildude koostöös.

Kardetavasti õnnestus mul sellest teosest ikkagi ebaõiglaselt uinamuina mulje jätta. Enda kaitseks tahaks öelda, et mul läks enamik võhmast teose stiili imetlemisele ja seepärast on kuidagi raske sisu adekvaatselt kirjeldada. Kui oled ikka järjest lugenud mitut krimkat, mille sõnavara näib piirduvat maksimaalselt tuhande sõnaga, on tõeline lust (ja natuke ka ponnistus) sattuda ühtäkki eestikeelse raamatu otsa, mille igal teisel leheküljel on sõna, mille tähendus arusaamatuks jääb. Tiiu Kokla on tõlkijana kauni töö teinud, pole midagi öelda. Sebaldi armastus hirmpikkade lõikude ja jutumärkide ignoreerimise vastu võib vahepeal vaimu võhmale võtta, aga asi on seda väärt. Sellist kummalist kõhedust ja raskust pole ammu lugedes kogenud.

0 kommentaari:

Post a Comment