2011: retrospektiiv

Eelmise aasta alguses liitusin saidiga Goodreads, mis on sisuliselt nagu kirjanduse last.fm. Teed aga linnukesi, mida lugenud oled, mida parasjagu loed, mida tahaks lugeda jne. Väga hea koht, kus aega surnuks lüüa ühesõnaga. Seal sai seada omale eesmärgi, mitu teost sel aastal läbi tahaksid lugeda. Panin siis 2011. aasta sihiks 35 raamatut ehk ligi poole rohkem, kui 2010. aastal läbi lugeda suutsin. Tegelikuks skooriks kujunes 30 raamatut, lisaks vadja keele sõnaraamatu 7. köide, mida ma tööl korduvalt läbi lugesin, aga see vist ei lähe arvesse.

Kuidagi iseenesest jagunes loetu järgmistesse kategooriatesse.

Ammu ootel olnud lugemisvara

Marjane Satrapi "Persepolis". Praeguseks juba aastaid tagasi käisin kinos "Persepolist" vaatamas, aga kuna räägiti prantsuse keeles, mida ma üldse ei oska ja subtiitrid olid ungari keeles, millest ma tollal ka eriti aru ei saanud, jäi kogu lugu pehmelt öeldes segaseks. Nüüd sain siis lõpuks teada, mis tegelikult toimus. "Persepolis" on koomiksi vormis lugu iraanlanna Marjane Satrapi lapsepõlvest ja täiskasvanuks saamisest, taustaks elu Iraanis, mis enne 1979. aasta Islamirevolutsiooni oli monarhistliku korraga, peale seda aga islamivabariik. 1980-1988 toimus veel Iraani-Iraagi sõda, nii et madistamist oli kõvasti. Selle sõjakaose eest saatsid Marjane vabameelsed ja sotsialistlikud vanemad ta teismelisena Viini Prantsuse lütseumi. Pärast seda Marjane küll naases Iraani, kuid alates 1992. aastast elab ta püsivalt välismaal. Niisiis palju kaugete maade ajalugu ja poliitikat, aga samas selline klassikaline suureks saamise lugu armumiste, eneseotsingute, narko ja pidudega, millega ta enim Viinis kokku puutus. Pärast läks veel Iraanis kunstiülikooli ja mis kõik veel. Tore raamat. Hariv, naljakas, nukker, visuaalselt nauditav.

Art Spiegelman "Maus". Esimene suurte inimeste koomiks mille ma elus läbi olen lugenud. Jutustab juutide igapäevaelust Teises maailmasõjas, peategelaseks autori isa. Ei saa muidugi mööda ka koonduslaagritest. Kui suurema osa ajast on jutustajaks isa, siis vahepeal saab jutustaja rolli keegi kolmas ja kaadrisse tulevad stseenid sellest, kuidas poeg oma isa lugu kirja paneb. Kaanepilti seletab asjaolu, et teoses on juutidel hiirte nägu, sakslastel kasside ja poolakatel sigade. Meeldis väga.

Yann Martel "Pii elu". Hindu poiss hüüdnimega Pi asub pere ja suure karja loomaaialoomadega laevateele üle Vaikse ookeani. Laev läheb põhja ja päästepaati jääb Pi jagama tiigriga. Nii nad seal siis 227 päeva silmitsi veedavad. Palju targutamist usu, filosoofia, elu jne teemadel. Ammu ihkasin seda raamatut lugeda ja lõpuks pettusin nii koledasti. Tüütu sonimine ja lõpus oli liiga nummi õpetlik iva.

Mikael Niemi "Popmuusika a la Vittula". Selle teose järgi on tehtud film, mille järgi omakorda sai nime üks baar Budapestis, kus asub ainus laud maailmas, mille peal ma tantsinud olen. Hõkk. Piisavalt hea põhjus raamatu vastu huvi tundmiseks, kas pole. Raamat näikse paljudele meeldivat, kuid miks, sellest ma aru ei saanud. Lugesin seda kevadel, nii et ega ma eriti sisust enam midagi ei mäleta, olid väiksed poisid, kes kasvasid suuremaks, elasid Rootsi põhjaosas, kus räägiti ka soome keelt (või oli see hoopis meä keel seal?). Tegid bändi ja ajasid ilmselt tüdrukuid taga. Kogu aeg oli mingi skandinaavia huumor, millest ma kunagi aru pole saanud ja ei saanud seekordki.

Õpetlik lugemisvara

Allen Carr "The Easy Way to Stop Smoking". Arvestades seda, millist joont me oma blogis siin teadlikult või mitte nii teadlikult ajanud oleme, on üsna mage nentida, et mind enim mõjutanud teos aastal 2011 oli eneseabiraamat. Eelmise aasta jaanuariks olin ma paar aastat suitsetanud, aga selleks ajaks tahtsin juba, et ma ei suitsetaks, aga samas tahtsin suitsetada. Tundus päris loogiline tunne tol hetkel. Muidugi olin ma skeptiline, kui mulle seda raamatut soovitati. Netist loetud ülistuslaul tundus ka kahtlane. Aga lugesin selle ühe hingetõmbega läbi ja peale seda ei suitsetanud täpselt kümme kuud (enne oli keskmine taks pool pakki päevas). Siis tegin ühe suitsu ja poolteist kuud peale seda veel ühe, aga see viimane oli ikka tõeliselt rõve, nii et edaspidi olen tublim. Kirjandusega pole Carri üllitisel muidugi midagi pistmist, aga see on ükskõik, sest see mõjus, tehes mulle selgeks, et 1) kui ma hakkan uuesti mittesuitsetajaks, ei tahagi ma suitsu, sest ükski mittesuitsetaja ei taha; 2) suitsetamise mahajätmisega ei kaota ma mitte midagi. Kes kunagi suitsetanud pole, võib sääraste probleemide ja kahtluste olemasolu nagunii idiootsuseks pidada, aga suitsetajana oli tõesti selline tunne, et maha jättes jään kindlasti paljust ilma. Tuleb välja, et see ei olnud tõsi. Carr ise suri muide kopsuvähki. Igatahes soovitan tungivalt suitsetajatele, kes nagu tahaks, aga nagu ei tahaks ka maha jätta.

Michael Tomasello "Why We Cooperate". See on põhimõtteliselt üks artikkel (või oli see loeng?), mis on vormistatud raamatuna. Tomasello on psühholoog, kes tahab tõestada, et soov koostööd teha on kaasasündinud. Kui lapsed kasvavad, hakkab nende instinktiivset abivalmidust mõjutama aga kultuur, mis alati ei soosi altruismi ja koostööd. Tomasello enda kirjutatust on ehk huvitamad kommentaarid teistelt teadlastelt, mis ta artiklile järgnevad. Kogu see kupatus võib olla põnev kellegi jaoks, keda erutab evolutsiooniline või käitumispsühholoogia või midagi muud sellest valdkonnast.

Ruth Binney "Maitseraamat". Lühike ja mitte eriti õpetlik tegelikult. Sain teada, et spargli ja artišokiga vein üldiselt ei sobi, artišoki puhul oli vist lausa nii öeldud, et parimal juhul on see veini raiskamine.

Karin Hallas-Murula "Tallinn Architecture 1900-2010". Sisu vastab pealkirjas lubatule. Palju pilte, aga ka õpetlikku juttu. Kui siiani olin mitmest hoonest mööda minnes vaid spekuleerinud, mis otstarbel see kunagi ehitati, siis nüüd olen targem. Nii tore see raamat siiski polnud, et ma ise seda osta oleks raatsinud (praegu Rahva Raamatus 23.58€).

Paul Ariste "Ferdinand Johann Wiedemann"

Andrea Mayr "Language and Power: An Introduction to Institutional Discourse". Lugemist alustasin 2010. aastal, lõpetasin siis 2011. aastal ja mullu jäigi see ainsaks lõpuni loetud keeleteaduslikuks raamatuks. Palju oli juttu diskursuse analüüsist, suurem osa näidetest meediast. Lootsin midagi huvitavamat (või on asi hoopis minus?). 2011. aastal alustasin terve virna muude lingvistiliselt harivate teostega, aga hea, kui need 2013. aastakski läbi saan.

Eesti päritolu lugemisvara

Margus Tamm "Unesnõiduja". Lühijutud. Puänte ei mäleta eriti olevat olnud. Argised vested lapsepõlvest, kunstimaailmast jms. Olen sõnatu, lihtsalt ei oska midagi tarka öelda. Nautisin väga. Midagi sisukamat lugege parem siit või siit.

Jaak Jõerüüt "Muutlik". Jõerüüt oli Riias Eesti suursaadik ja sellest ta siis päeviku vormis kirjutabki. Kronoloogiliselt on kõik sissekanded segamini (või lihtsalt vastupidises järjekorras? Kes seda enam mäletab.), aga see ei sega. Läti on Eestis kuidagi nii ebaatraktiivne teema, millest rääkida või kirjutada, aga kuna ma tean mitut meeldivat lätlast, siis oli kuidagi armas kohe lugeda, et mõnel eestlasel Lätiga isiklikumat sorti suhe on. Ega iga suursaadiku mõttemõlgutused kindlasti põnevad lugeda ei ole, aga kuna selle teose autoris on ühendatud diplomaat ja luuletaja, on tulemus üsna nauditav.

Jaak Jõerüüt "Armastuse laiad, kõrged hooned". Ainus loetud luuleraamat aastal 2011. Minu maitse jaoks liiga pikad ja proosalikud luuletused, kui õigesti mäletan.

Maarja Kangro "Ahvid ja solidaarsus". Novellikogu, millest on palju juttu olnud. Tahaks kohe öelda, et loetu põhjal jäi autorist mulje kui munadega naisest. Heas mõttes.

Jan Kaus "Hetk". Nagu "Sügisball" paarkümmend aastat hiljem. Tänu sellele ka minu jaoks tuttavam Tallinn. Õnneks pole mul veel nii palju aastaid turjal, et kõigega end veel samastama oleks hakanud. Aga "Hetke" ma küll enam kunagi uuesti ei loe, "Sügisballi" aga võib-olla tõesti! Sisukamat teavet teose kohta saab siit.

Mari Saat "Lasnamäe lunastaja". Märt Väljataga nimetas "Lasnamäe lunastajat" kristlikuks romaaniks. Ja tõepoolest. Peategelane on hilisimmigrandist Lasnamäel elav venelanna, kes kaotab oma hästi tasustatud töökoha tehases ja peab juhtumis samal ajal leidma raha, et lasta ravida teismelise tütre haruldast lõualuuprobleemi. Lahenduseks kujuneb prostitutsioon.

Lauri Sommer "Kolm yksiklast". Kolm lugu: setu teadjanaisest, Nick Drake'ist ja Uku Masingust. Kõik kirjutatud väga empaatiliselt.

Eskapistlik lugemisvara

Guillermo Martínez "Märkamatud mõrvad". Argentiinlasest matemaatikatudeng läheb Oxfordi õppima ja kohe hakkavad mõrvad toimuma. Nojah. Vahepeal juttu igasugustest matemaatilistest asjadest, aga üldiselt päris keskpärane lugu.

M. C. Beaton "Klatšimoori surm", "Vembumehe surm", "Kõlvatu naise surm". Kui teleka vaatamine on liiga labane, aga mõelda ei jaksa ja midagi teha ei viitsi, on paras aeg haarata M. C. Beatoni järele! Neid on toredasti kajastanud loterii ja Bukahooliku blogi.

Linwood Barclay "No Time For Goodbye"

Pettumuslik lugemisvara

Amélie Nothomb "Jahmatus ja värinad". Lugedes oleks tahtnud korduvalt minategelaselt õlgadest haarata, teda raputada ja uurida, kas ta on idioot vä. Nimelt läks belglanna Jaapanisse tõlgina töötama, aga juba esimesel tööpäeval algab ta pöördumatu allakäik karjääriredelil. Võiks lausa öelda, et kukub pea ees karjääriredelilt alla. Tundus, nagu enamuse ajast vahiks ta suurte silmadega ringi, natuke nagu imestaks, aga siis lepiks rõõmsalt sellega, kuidas teda alandatakse. Äkki oli see kõik must huumor? Ma ei tea, aga lõpuks eriti ei huvitanud ka. Mõistlikum ülevaade siin.

Daniel Tammet "Born On A Blue Day". Aspergeri sündroomiga arvu- ja kuupäevageenius pajatab oma elust. Tänan, aga ei. Ta empaatiapuudus ei tekitanud minus mingit empaatiat ja noormehe uskumatud anded polnud ka nii harukordsed, et sellele terve raamat pühendada.

Jeanette Winterson "Taak". Heraklese ja Atlase müüdi ümberveste. Muidu mulle ju Winterson meeldib väga, aga see raamat jättis küll külmaks. Ega ma suurem asi müüdihuviline pole ka vist. Tundub, et toredaim kogemus seoses selle raamatuga oli rahuldus raamatu ostmisest. Hea, et leidub sisukamaidki käsitlusi.

Meeldivad üllatusesinejad

George Orwell "Pariisi ja Londoni heidikud"

W. G. Sebald "Väljarändajad"

P. G. Wodehouse "Suur tänu, Jeeves". Esiteks sattusin vaatama imelist sarja "Jeeves and Wooster", peaosades Stephen Fry ja Hugh Laurie. Milline peen huumor! Millised kaunid arhaismid! "Suur tänu, Jeeves" ilmus 1935. aastal ja oli esimene täispikk romaan kammerteener Jeevesist ja ta tööandjast Bertie Woosterist. Viimane on parajalt juhm, aga elegantne ja heatahtlik päevavargast noorhärra, kes pidevalt mingisse jamasse satub, kust Jeeves ta siis delikaatselt välja aitab. Jeevesi poole pöörduvad ka kõik Bertie tuttavad, kui nad oma peaga lahendust ei suuda leida. Kõik see pilklik kõrgklassi kujutamine, tolleaegne keelepruuk, uhh! No nii mõnna! Mistõttu oli üsna halb mõte raamatut eesti keeles lugeda. Jeevesi lugusid peaks küll ikka originaalis lugema, kui just end poolest naudingust ilma ei taheta jätta.

Wodehouse'ist ja Jeevesi raamatutest on kenasti ja palju informatiivsemalt kirjutanud Bibliofiil.

Raymond Queneau "Stiiliharjutused". Queneau oli üks kahest Oulipo asutajaliikmest (Perec oli ju samuti selles rühmituses) ja käesolev teos on samuti selle kollektiivi tõekspidamiste vaimus kirja pandud. Mul oli koolis tõsiseid raskusi, kui pidi õppima midagi ümber jutustama, aga kui oleks kordki saanud ise valida, millist raamatut jutustada, pidanuks raudselt "Stiiliharjutused" valima. Selles teoses esitab autor 99 variatsiooni ühest ja samast argisest situatsioonist, kasutades erinevaid kõneviise, eri vaatenurke, kirjandusstiile, vormilisi piiranguid jne. Lõpuks oli jutustatav lugu suisa peas, aga vaatamata sellele oli tubli 80% raamatust huvitav ega hakanud kordagi väga häirivalt tüütama.

Asjalikum ülevaade loteriis.

Jevgeni Griškovets "Särk" Tegelikult polnud siinkohal tegu mingi üllatusega, aga ma ei hakanud ühe raamatu pärast eraldi rubriiki välja mõtlema.

Andke andeks mulle mu kirjavead ja vahelejäänud sõnad, sest ma lihtsalt ei jaksa keset ööd seda tekstimassiivi üle lugeda.