Mulle meeldib lugeda lasteraamatuid, mis erinevad neist, mida ma lapsena lugesin või mida mulle ette loeti. Minu mäletamist mööda ei tegeletud neis igapäevaste ebameeldivate olukordadega, mis päriselus ette tulevad. Tänapäeva lasteraamatutes on seda rohkem. Meenub Anti Saare "Kuidas meil asjad käivad", milles näiteks isa veits kauaks õlut jooma jäi, nii et ema hommikul üsna pahane oli (õigluse huvides olgu mainitud, et seal oli mingi situatsioon ka napsutava emaga).
Ulf Nilssoni kirjutatud ja Eva Erikssoni illustreeritud "Vanaema raha" tegeleb lapse vaatenurgast dementsuse teemaga. Raamat algab lühikese eessõnaga, milles räägib autor lugejale oma kogemusest dementsete lähedastega. Teose peategelane on koolieelikust poisslaps, kes vahel vanaema hoida on. Ükskord juhtus aga, et vanaema käitus kuidagi imelikult. Miks vanaema mind enam ära ei tunne? Miks ta selline imelik on? Ma tahan, et ta oleks jälle normaalne. Aga ei, vanaemal katus sõidab ning tal tuleb mõte kõik raha pangast ära võtta, sest ega neid ei saa usaldada seal! Kõik tahavad vanaema raha endale! Raha väljavõtmisel ja kodus ära peitmisel aitab teda kuueaastane lapselaps, kelle vaatenurgast raamat kirja on pandud. Laps on veidi segaduses, aga püüab teha kõik, et vanaema aidata.
Lõpp hea, kõik hea, kuid mulle jäi arusaamatuks, kuidas penitsilliiniga dementsust ravida saab. Nimelt selgus lõpuks, et vanaemal oli "nakkus" ja pärast penitsilliinikuuri pidi kõik jälle hästi olema. Ma ei tea, kas mingid bakterhaigused võimendavad dementsust või mitte, aga minu andmetel on dementsus surmaga lõppev haigus, mida ei ravi püssi- ega ussirohi. Aga no las see olla. Rääkigem hoopis raamatu illustratsioonidest. Need on sellised vormilt helged ja klassikalised, aga sisult natuke vindiga. Pastelsed maastikud, numpsik vanaema, armas poisike ja nii edasi, aga samas kujutatakse selliseid veidi ootamatuid stseene nagu segaduses vanaema uksepiida najal ukseaugus vaakumas, juuksed harali peas või näiteks mantli ja kaabuga voodisse magama jäänud vanaema, kõrval segaduses vibuga poiss. Samas on kogu teos ikkagi pigem positiivne ja naljakaski. Ega ma ei kujuta ettegi, et sellistest asjadest lastele teisiti rääkida saab. Kahjuks puuduvad mul andmed selle kohta, mida raamatu sihtgrupp teosest arvab.
Postita kommentaar
0 Kommentaarid