Monday, December 25, 2017

Andrus Kasemaa "Ajapüüdja. Mälestusi Kokora mailt"

Andrus Kasemaa on oma teostes kirjutanud Poeedirahu leskedest ja nende kaduvast maailmast, nüüd siis teos, mille kohta võib vist öelda, et siin nimetatakse asju ja inimesi nende õigete nimedega. "Ajapüüdjas" on ligi viiekümne inimese mälestused, mis annavad kokku ülevaate 20. sajandist Kokoral ja selle ümbruses Tartu- ja Jõgevamaal. Ega sellises vanavaras või selle kogumises pole midagi uudset ja mingis mõttes on need lihtsalt kõikuva huvitavusastmega tavaliste inimeste meenutused, aga kuidagi on minu meelest Kasemaal õnnestunud kokku panna miski, mis on suurem kui selle osade summa. Võib-olla on see tänu õhinapõhisusele ja austusele selle koha ja nende inimeste vastu. Paljud mälestused tundusid olevat nii usalduslikus õhkkonnas jagatud, et mul on lausa imelik neid siin tsiteerida, olgugi et need on nüüd ju ometi kõigile lugemiseks raamatusse raiutud.

Enim köitsid mind vanemate inimeste meenutused II maailmasõja eelsest ajast. Neis oli palju argielulist, sellist, millest kirjutasid Frykman ja Löfgren "Kultuurses inimeses" (ja ilmselt ka Pärdi "Eesti argielus", mis mul küll pool aastat pooleli on). Lugesin koerustest, ehalkäimisest, aluspüksata naistest, kuramaažist, hügieenioludest, tööst ja puhkusest, kooliskäimisest ja mängudest. Millegipärast oli tollast aega palju lihtsam ette kujutada ja uskuda, samas kui nõukogude aja kirjeldused tunduvad ikka üsna ulmelised. Võib-olla hästi nagu ei tahtnudki uskuda seda nõukaaja värki, sest eri inimeste mälestusi kõrvutades tuli hästi esile, mille hinnaga mõnel suhteliselt mõnus elu oli (eks ikka teiste arvelt, kelle elustandard pärast sõda rängalt langenud oli). Lugesin raamatu kujundaja Margus Kiisi artiklist, et raamatust jäid koostaja enda soovil viimasel hetkel välja ta enda mälestused 1990ndate Kokorast. Kahju, aga teisest küljest loodan, et need leiavad edaspidi millenagi avaldamist.

Suskasin lugedes lehtede vahele mitukümmend järjehoidjat ja kirjutasin kokku seitse lehekülge katkendeid välja, kõige jagamisest säästan teid, kuid mõnda palakest tahaks siiski edasi rääkida. Eraldi sektsiooni väärib Armilde Põldma, värvikaim jutustaja ja lihtsalt sümpaatse suhtumisega inimene, kes vist ka koostaja lemmik oli - tema mälestused võtavad enda alla umbes kuuendiku kogumikust.

Mälestusi argielust
Vanasti käisid vanad inimesed, pikad undrukud seljas, ja neil ei olnud üldse pükse. Vanamutid käisid kõik. Ja lapsed kah. Sabad laiali, muudkui lähed. Üks aasta, kui kartuliväljal olin, seal oli üks kohalik külanaene ja soristas. Ma võtsin oma vahet, vaatan - eideke kummardab, ise korjab kartulit, tagasti alati vesi jookseb. Ma seisin ja kohe vahtisin. Siis alati võttis kartulit ja ise läks ja vett lendas. Tal ei olnud üldse pükse jalas. Suured särgid, jatkudega ärakudutud, kõvad siuksed jatkud. Ülevalt oli natuke teistmoodu. Altpoolt olid takust. Karu Roosil oli kah, mäletan, kui need kuivasid, jatkudega särgid olid kõik nööridel. Nüüd on sellised ebemed, et ära üldse enam ligigi mine. Kõik on siidist ja pehmed, ripuvad, et  neid jalgu panna. Pidudel nendega tantsid, siis pudeneb nõnna, et.... (lk 225, A. Põldma, 1926-2014)
Mu vanaema ju aluspükse ei kandnud. Kunagi läinud vanaema Tartusse kirikusse, nii kange häda. Tartu linnas ju ei saa igale poole nagu maal, et lähed põõsasse. Ja ega vetsusid ka ei olnud nii palju. Ja siis oli püksi teinud, ühesõnaga oli püksid ära määrinud. Siis oli koju tulnud ja püksid nurka visanud, et tema enam pükse jalga ei pane. Tal ei olnud jah pükse. Talvel ka ei olnud. (lk 290, Nella Karro, s 1958)
Mul on nii meeles, kui Mardioja Endli isa suri ära, olid nii suured lumevallid, et täitsa telefonipostideni lükati lahti. ja põllu pealt oli mitmest kohast aetud, ei saanud enam lahti lükata. Alma, Eedi lesk, ütles, et paneme ta aita, külmub ära, kui kevadel lumi ära sulab, siis viime surnuaeda. Vanasti olevat nii siin-seal tehtud ka. Ma ei mäleta aastat, aga õudne lumi oli. Ja kui surnut viisid, siis Peatskivil oli Mesipuu Elmar traktorist, tema läks traktoriga ees ja auto tema järel. Hirmus tuisk. (lk 368, Helju Raudjärv)
Lapsepõlvepiltide pealt on näha, kuidas maal jõukusega oli. Väiksest peast olid ilusad riided seljas, esimeses klassis ka, aga pärast nägime välja parajad räbalapundid. Põletasin need klassipildid 16-17-aastasena ära, sest häbenesin. Minu esimene ülikond oli kodukootud riidest, mustjashall ja triip sees. Bendroti Elmar õmbles. Kuuendas klassis käisin päevast päeva ühtede ja samade pükstega. Ema oli Tartu turult saanud osta ühed kantud meestepüksid. Neist ta õmbles mulle säärevarjud. Hea libe kangas oli. Õhtul panin porised püksid kuivama, hommikul sai pori nüri noaga maha kaapida, siis sai jälle kooli minna. (lk 100, K. Kalvi, s 1942) 
[Jutt on ajast 1980ndate lõpus.] Väljamõisa õues oli meil tiik, kaevu meil ju ei olnud. Sinna tiigile käisin siis, suur kõht ees, sest ootasin last, ema voodipesu suuremast ära loputamas. Pidin pesema kõigi pesu: Salme, isa, ema pesu, mehe pesu ja mu kahe lapse pestu, kes käisid Alatskivil algkoolis. Kaevu aga ei olnud. Salmel oli toas suur 200-liitrine vaat. Ma ei tea, mis vaat see oli, aga sulailmaga veeretasin ma õue peal lumepalle, külmakraadidega tassisin suuri lumekamakaid ja vedasin selle suure vaadi iga päev lund täis, et vett saada ja pesu pesta, ema linu loputada. Mäletan, kuidas need suured lumetükid olid mul suure kõhu otsas. Kõht oli suur ja lumetükk oli veel suurem. (lk 283, Ü. Lätte) 
Naljakaid mälestusi
Kolhoosiajal käis mõisas rändkino. [---] Ükskord ei tahtnud generaator [elektrit Kokoral polnud, selleks oli siis diiselgeneraatorit vaja] jälle käima minna, kari mehi oli siis ninapidi seal ümber, et mis viga. Hulk rahvast koos, kõik tahtsid kino näha, aga elektrit ei saadud kuidagi. Astus siis ligi ka üks vanamees, kes hobusevankrist keerulisemat masinat polnud elu sees ligidalt näinud ja ütles tähtsalt kusagilt kuuldud ja kõrva taha pandud lause: "Mis tal muud on, kui karbuss jupsib". Sellest sai tõeline hitt paljudeks aastateks: kui keegi iganes mingi asjaga jändas ja närvitses, siis leidus ikka keegi möödamineja, kes elutargalt õpetas: "Mis tal muud on, kui karbuss jupsib". Selle lausega tuli ettevaatlik ja piisavalt kärme ka olla, kui ikka see masinavärgiga jändaja juba piisavalt tige oli, siis võis ka üle turja saada. (lk 96, K. Kalvi, s 1942)
Üks lugu lammastega oli veel selline, et olime kõik kusagil kodust ära. See oli veel enne kolhoosiaega. Kui tagasi tulime, olid kõik lambad viimseni hoovi peal pikali maas, surnud ilmselt. Kahju kui palju! Kõik lambad koolend ja suvine aeg kah, mis sa teed selle ilmatu hulga lihaga. Isa läks tõi toast pussi, et katsub, äkki õnnestub veel veri välja lasta. Võttis jäära esimesna, aga see polnudki päris surnud, mökitas vastu, kui isa hakkas kõri läbi lõikama. Ja lähemal uurimisel selgus, et kogu kari oli elus. Ja veel põhjalikum uurimine tuvastas, et lambad olid juua täis, purjus. Eks nad olid küüni ukse ette pandud puu maha ajanud ja küüni nuuskima läinud. Küünis oli puskar käärinud - oli see kõrgete kulakumaksude aeg, kui isa ajas puskarit. Praak oli juba hea kange ja selle olid nad ühiselt ära joonud ning olid nüüd nagu üks mees lihtsalt purupurjus. Ja eks oligi nii, et mõne aja pärast võtsid kõik jalad alla, jäär ees, lambad riburada järele. Aga pohmell oli neil küll pikk ja vaevarikas: paar päeva ei tahtnud ükski lammas süüa, kogunesid keset õue suure vahtra alla varju, lamasid või seisid, pea jalge vahel rippu, ainult vett larpisid hirmsasti. Ma olen mõelnud, et ei tea, kas lammas on selles suhtes targem kui inimene, et järgmine kord, kui meskile ligi oleks pääsenud, kas oleks ka ennast purju joonud või ei oleks mitte. Inimesed üldiselt küll sellisest asjast ei võta õppust, ei tea, kas loomad oleks võtnud. (lk 98, K. Kalvi, s 1942)
Kolhoosirahvas oli Väljamõisa põldudel. Mina olin seal allpool Lauga heinamaa peal, teine brigaad töölisi oli siin tallide juures põldude peal, vist meie heinamaade peal. Suured naljamehed olid Kiisku Edgar ja Õunapi Ats. Kuusiku Edgar palus Salme Markuselt seelikut. Salme siis andiski Kuusiku Edgarile selle selga. Ega ta ei tõmmanud seda talt seljast, ta küsis. Ats oli siis pükstega poiss ja Edgar seelikuga naene. Hüplesid seal heinamaal kõppadi-kõppadi üles-alla, jälle pikali maas, selga jälle, jalad olid püsti, teine oli seljas. Mehed tegid omavahel vigureid. Mõisarahvas ehk brigaadi rahvas vaadanud, et aru ei saa, poiss ja tüdruk hüplevad seal, tõmbavad üksühte, ajavad taga, Edgar oli Salme undrukuga tüdruk ja Ats oli pükstega poiss, jooksid ja hüplesid seal, panevad jalad püsti heinamaa peal, jälle üles ja jälle hüplevad, üksühte ajavad taga. No olid need alles naljamehed! Suu kogu aeg käis neil, igasugust paksu plära tuli neil seealt välja. Padakõrves riputasid kusilasi vanamuttidele jalge peale. Nad olid kõik reas seal sedaviisi, vaipade peal magasid, vanad inimesed. Aga meie, noored, ei tahtnud magada. Mina istusin vankri peal, poisid käisid metsas, Aga metsa all oli suur kusilaste pesa. Korjasid oksad kusilasi täis ja läksid lasid paljaste säärte peale. (lk 192, A. Põldma, 1926-2014)
Tõnissaar oli kolhoosiesimeees. Kord seisis laua ääres ja lasi puuksu. Ütles siis, et oh, oleks ma teand, et häbi teeb, ei oleks kodont kaasagi võtnud. (lk 227, A. Põldma, 1926-2014)
Üleloomulikke mälestusi
Kratt oli, kes teise talus vilja varastas, ta moondas ennast ära. Mees oli pikali maas, hing läks porikärbse näol ära välja. Varastas vilja, vilja varastati vanasti hirmsasti. Tuli viljakoormaga koju, tahtis hing sisse minna, aga ei saa. Naabrimees teadis, ja keeras mehe teistpidi. Porikärbes tahtis kehasse minna, aga ei saanud. Otsis igalt poolt, aga ei saanud. Mehe nina oli teisipidi. Ja ei olema saanudki. Naabrimees keeras jälle õigetpidi, siis sai taas hing sisse minna. Naabrimees ütles, et kui ma oleks tahtnud, siis porikärbes poleks enam sisse saanud minna. (lk 207-208, A. Põldma, 1926-2014)
Küla peal Pahkil surnud mehel naene ära. Naene iga öö karjub, et too mulle mu kingad, too mulle mu kingad. Mees rääkind teadjatele inimestele küla peal, et mida tegema peab, et naene juba ära maetud. Talle öeldud, et vaata, kui külast sureb mõni inimene ära, siis võta need naese kingad ja vii sellele surnule ja pane kirstu ja ütle, kellele viid. Surigi külast keegi inimene ära ja tema viinud kingad sinna kirstu. Eks ta omastele pidi kõnelema, et selline lugu on. Pannud kirstu, siis jätnud järele, naene enam ei käinud. See surnu viis talle siis kingad. (lk 209, A. Põldma, 1926-2014)
Tal oli selline pikakarvaline piimakohvipruun terava ninaga koer Kärt, kelle ta oli kodu juurest tee pealt leidnud, arvas, et ehk on marjulised koera metsas ära kaotanud. Ja nagu see koer meid nägi, kukkus kohe hirmsasti telgede taga haukuma, et kasvõi kallale. Salme, äge nagu ta oli, võttis süstiku kätte ja koputas sellega nii kõvasti vastu kangastelgi, et need värisesid. Ma mõtlesin, et lööb nüüd süstiku kangastelgede külge katki, ja hõikas koerale, et kas sa jääd vaid või ma annan sulle hea keretäie tappa. Koer ütles jämeda jõrinaga: "No anna, anna." Me panime Meelisega laginal naerma. Ütlesin ka Salmele, et kas sa kuulsid, mis koer sulle ütles, Salme vastas, et kuulis küll. (lk 279, Ü. Lätte)
Nipet-näpet

Mis mulle veel meeldis ja silma hakkas, olid jutu sees nii muuseas poetatud lausekesed, mis mõjusid kuidagi ajatult, väga inimlikult ja nii tuttavalt: 
Kui olime õega väiksed, me omavahel läbi ei saanud. Ikka tülitsesime alatasa. Hiljem saime väga hästi läbi. Tema oli minust kuus aastat vanem. Talvel mängisime nukkudega, käisime kelgutamas ümber maja, suvel jalutasime niisama. Palju oli lauamänge: "Trilma", "Reis ümber maailma", "Tsirkus". Sai niisama nurgast nurka vedeletud see päev. Mu üks esimene mälestuski on taoline, kus ma seisan, kelk käes, sauna juures. Ei teagi, millal esimest korda silmad pähe sain ja hakkasin ükskord mõtlema. (lk 27, L. Karro, s 1933)
Või elad pika elu ära, näed ja koged sõdu ja surma ja rõõmu ja kõike, aga ka seda, et keegi pillas 70 aastat tagasi kriitilise kommentaari selle kohta, kuidas sa salatisse kartulit hakkisid (just paar päeva tagasi hakkisin ise Kokora naaberkülas rosolje jaoks kartulit ja peeti ning mõtlesin siis sellele):
Pärast [leeri]õnnistamist tulime koju, seal olid tädid ja onud koos, ristiema ja ristiisad. Katsime söögilaua. Tegin rosoljet. Kartulid said veel nii suured, et tädi ütles, et pannud siis juba terved kartulid. (lk 119, L. Jõgi, 1931-2013) 
Tegelikult üldse - kui veider, kui tühised äpardused inimestel meeles võivad püsida:
Bussipeatuses, nagu sellistes bussipeatustes ikka, tualetti polnud. Ükskord tulime vanaemaga bussi pealt ja mul oli kange pissihäda. Olin siis väike tüdruk, koolini oli ikka mõni aasta aega. Läksime Karu Roosi juurde. Selgus, et Roosil ei ole kemmergut, asja toimetati laudas. Mul olid jalas punased trikotaažist viigipüksid. Alt laienevad, nagu tollal moes oli. Mul õnnestus püksisääre alumine ots talla alla lasta ja siis, püksid ikka talla all, lehmakoogi sisse astuda. Olin üsna õnnetu. Täitsa kummaline, kuidas just äpardused meelde kipuvad jääma. Aga kui ma poleks pükse ära määrinud, siis ma vast ei teakski, et Karu Roosiga kohtunud olen. (lk 105, A. Sard, s 1970)
Mäletan, et Voorel olime võistlustel. Olime pikkade dressipükstega. Mul pidid püksid maha kukkuma, kui kohale jõudsin. (lk 277, A. Ernits, s 1924)
Armilde Põldma (1926-2014) mälestusi
Kas ema sundis rohima ka? - Mina ei rohinud kedagi, Igavene ulakas ja koerust tegin. Ronisin jälle sinna lambanina otsa visse korjama, jalad laiali, ühe oksa peal ja teise oksa peal, väga ei ole midagi nagu teha ka. Ja istusin.
Isake oli nagu pääsuke, tegi pesa meile siia õlekõrtest, vedas neid nokaga. Mäletan, kuidas ta vedas metsast hobesega palke, istutas puid elule. Nüüd ei ole neid enam kedagi alles. Heinaküün, mis meil see aasta suure lumise talve ajal kokku kukkus, oli kord tindisuitsutussaun Kallastel. isa ostis selle ära ja pan siia meile üles.
Meil oli majal alguses õlekatus. Mäletan seda, nad lõhkusid ära, panid sindlikatuse. Venna pani peale eterniidi.
Kui ma sündisin, siis elasime kõik ühes toas: ema-isa, mu väike õde, vennakene. Vanaema käis meid ikka vahel Tedrekülast hoidmas. Tagumises kahes toas olid kolikambrid, seal olid ema kudumislaud ja isa kruupink, kus ta tünne tegi, sinan pandi ka lambanahad. Kui mina sündisin, siis meie talus ei olnud veel välikempsu. (lk 165) 
Mõni tegi käsitööd koolis. Kes märkas teha, see tegi. Mina olin nunnu. Paberist mullikesei tegin, kliister oli tehtud majahoidjal ja siis me plätserdasime. Aga mulle ei antud, sest ma nii nunnu olin. Mulle ei antud nii palju lehti ja nii ilusaid kui teistele anti. Ma ei tea, kas ma siis tõesti nii molu olin või. Said aru, et ma ju niisugune nunnu olen, et ei märka teha. Märkan küll! (lk 167)
See lugu juhtunud ka, et mõisahärra ajanud kord mu vanaema taga, aga vanaema jooksnud täkutalli, jooksnud hobese kõhu alla ja mõelnud ise, et enne las löögu hobene mind surnuks, aga saksale ka panna ei anna. (lk 174)
Mina ei teinud kedagi tööd. Teinekord aeti üles ja pidin karja minema, aga ega ma üksi ei tahtnud minna. Loomi oli nii palju, ei mina jõudnud nende järele vaadata. Läksin siis, kui venna ka tuli. Ema ütles, et mine, ole nii kaua, kuni Lilli kuseb, siis tule koju tagasi. Ma ütlesin, et Lilli juba kuses. Meid ei sunnitud tööd tegema, alles kolhoosis hakkasin tööd tegema. (lk 174)
Mina olin rohkem omaette vennaga. Kuigi vend ka eriti minuga ei tahtnud mängida. Väljamõisa lapsi ma ei tundnud, teiste lastega ei seltsinud. Hiljem, koolis käies juba, siis ma sõbrustasin Laine Aasmäega. Koolis istusime temaga ühen. Tema vedas mind hiljem, kui suured olime, igale poole, ja kutsus ikka pidudele. Pärast ise mõtlesin kodo voodis, et oli mul sinna vaja minna. Aga kui oled noor, siis muudkui lähed. (lk 175)
Suuremana juba tahtsin igale poole minna. Tahtsin näha hirmsasti seda ilusat ilma, autoga sõita, eriti meeldis kihutada. Kui midagi jälle kuskil oli, siis mina läksin nagu nipsti. Ema ei tahtnud enam kuskile käia. Igal pool sain hakkama, kui keegi kallale tuli, siis panin piuga vasta nägu. Mina ei lasknud endale kellelgi liiga teha. (lk 184)
Mina ei olnud selline uhhahaa, hihhii ka ei olnud. Olin selline nunnumolu. Kolhoosis käisin, siis andsin küll tappa mis hirmus. Ema mul oli kodone inimene, tema ei läind kuhugi siit kodost. Mitte kunagi. Kord ta rääkis, et kümme aastat ei ole suurt teed näinud. Mina tahtsin hirmsasti käia, kui kolhoosi aeg oli. Jälle oli kangesti hea meel, kui sai kuhugi minna. (lk 186)
Neid oli, kes sakslastega käisid. Kallastel andsid nad mingit tuivankat, mis naesed segi tegi. Üks tüdruk oli Kallastel, ma isegi mäletan, käis mu kõrval, rääkis, karjus nii kõvasti, et kõik küla helises, minul oli nii hirmus inetu ja häbi, et kole. Oli saanud sõja ajal rohtu, tuivankat, mis ta segi tegi ja näed, jäigi selliseks vigaseks. Mina ei tea, mis see oli, nad kutsusid tuivanka. Mis neil Saksa sõduritel oli, tahtmise rohtu. Eks nad siis seda jõmpjahti tegid. (lk 187) 
Räägi matusekommetest. - Hobestega viidi. Üks vanamutt seisnud kepi najal tee ääres, pulm läinud mööda, vanamutt arvannud, et matus läheb, öelnud, et jaa, näe, seda teed peame me kõik käima, ja ise värisenud. (lk 212)
Palal pandi inimesed torude sisse, kui mõisas tappa anti. Pea torude sisse, siis ei kostu kisa välja, kellele taheti vitsa anda. Üks pikk toru oli, pea topiti sinna sisse ja röökisid, aga perse oli väljas. Palal tehti niimoodi. (lk 213)
Üks selline lugu oli, et ühele naesele sündis laps, kel olid kahed riistad, üks tillukene ja siis seal juures see teine ka. Ema siis pole märganud nime panna, pannud Jakobmari. Kui poisid käisid minu juurde ja ma ei andnud, siis nad ütlesid ka minule, et kas sa oled Jakobmari või. Eks see oli nali. Noorelt on ju kõik hirmus nali. Kuidas see tuleb, mina ei märka seda. (lk 214)
Kodo on seal, kus toetad selja vastu majaseina ja vaatad päikseloojangut. (lk 221)
Ega elu pole meelakkumine, igal ajal on karu kahe pojaga ees. (lk 223)
Talvel lumi ja külm, suvel sääsed ja poesid, üldse rahu ei saa. (lk 231, A. Kasemaa Mildet tsiteerides)
"Tilleniksu või platoonilist." Kord üks tsaariaegne vanamees ajas Väljamõisas Mildele ligi. Kutsus saani nurga peale ja ütles, et kas teeme tilleniksu või platoonilist. Platooniline oli lapseta, tilleniks lapsega. (lk 231, A. Kasemaa Mildet tsiteerides)
Ausalt öeldes olen üllatunud, et see raamat on nii märkamatuks jäänud. Leidsin vaid kujundaja  Margus Kiisi artikli Postimehes ja see oli kõik. Osta seda raamatut ka eriti kuskilt ei saa. Tundub ebaõiglane!

0 kommentaari:

Post a Comment