Kunagi oli ülikoolis saksa keele tunnis jutuks, kui hea ja oluline on palju lugeda. Tütarlaps, kellest tänaseks päevaks on saanud kirjanduskriitik, ütles midagi sellist, et säherdune lähenemine on tobe, kuna maailmas on nii palju halbu raamatuid ja miks ometi nende lugemist kõrgelt hindama peaks. Andestatagu mulle mu mälu täpsusetus, aga igatahes tuleb mulle see juhtum meelde iga kord, kui mõnda halba raamatut loen (selliste tõdemuste sagedustihedus mõjub juba natuke alarmeerivalt). "No Time For Goodbye" oli üks järjekordsest jubedusest, mida ma arusaamatuil põhjusil lugema asusin. Sõbranna oli purjus peaga ühele oma külalisele selle teose teemoonaks kotti kaasa pistnud ja kuna ma kõnealuse külalisega igapäevaselt raamaturiiuleid jagan, jäi see mulle kuidagi näppu.
Raamatukaasi kaunistavad sellised lööklaused nagu "A high-speed emotional roller coaster. The surprises will leave you breathless." jms. Kuigi ma ei ole absoluutselt põnevike huviline ega otsi kirjandusest hingamisvaevusi ega tivoli-tüüpi peapööritust, asusin asja kallale. Tuleb välja, et Kanadas elab endine Toronto Stari ajakirjanik Linwood Barclay, kes on lisaks kõnealusele teosele maha saanud raamatutega "Bad Move", "Bad Guys", "Lone Wolf" ja "Stone Rain". Näib, nagu oleks kasutatud pealkirjageneraatorit, mis paneb kokku suvalise kombinatsiooni omadus- ja nimisõnadest.
Kuid asja juurde. NTFG peategelane on pereema Cynthia, kelle üldjoontes rööbastel elu varjutab traumaatiline lapsepõlvekogemus - kui ta 14-aastaselt oma elu esimese pohmakaga ärkas, oli maja tühi ja nii isa, ema kui ka vanem vend olid kadunud kui tina tuhka. Möödunud on 25 aastat, kuid siiani ei tea keegi, mis küll ometi juhtus. Küll aga hakkavad aset leidma seletamatud sündmused, mis ammuse draamaga kummaliselt haakuvat näivad. Kord murtakse neile majja sisse, siis tehakse Cynthiale anonüümseid telefonikõnesid, inimesi tapetakse ja nii edasi. Minategelasele, Cynthia abikaasale Terryle tundub, et naine hakkab ehk lihtsalt mõistust kaotama, aga oh ei, kaugel sellest... Ja nii siis lõpuks tõde tükkhaaval selgubki.
Kuidagi suur kiusatus on iniseda ja kurta, kuidas teos ei mõjunud kirvena minus jäätanud mere jaoks ega pakkunud midagi uut (ega vana head) oma vormiltki, aga samas pean tunnistama, et ma ei jäänud seda lugedes kordagi magama (isegi mitte Tartu-Tallinn rongis) ja 468 lehekülge said pea mõne istumisega vuhinal läbitud. Jah, too Terry mõjus küll kohati tüütult, kuna vahepeal tundus, et autor on ta ametiks valinud inglise keele õpetaja vaid seepärast, et saaks aeg-ajalt diipe kirjanikke mainida ning selle läbi ennast haritumana tunda. Nojah, nii hästi ei läinud. Pean nentima, et päris esimestel lehekülgedel ma loo lõpplahendust ära ei arvanud, aga vaatamata ootamatutele pööretele mõjus loo lõpp veidi plassilt. Lugedes jäi vahepeal mulje, et kirjanik Linwood on võtnud eesmärgiks vähemalt iga viie lehekülje järel šokeerida lugejat millegi nii dramaatilisega nagu siin telekas näidatakse:
Ma ei tea, kas NTFG-st on tehtud ekraniseering, aga sellel põhinev film sobiks just teleekraanile, ehtima näiteks Kanal 2 hilisõhtust programmi. Selle raamatu lugemine oli igatahes sama ajuvaba tegevus kui lamades ja mugides mõne suvalise telekapõneviku passimine, aga vähemalt sain GoodReadsis uue linnukese kirja panna ning olen nüüd ühe raamatu võrra lähemal oma eesmärgile lugeda tänavu 35 raamatut! (Oh seda soovmõtlemist küll.) Aga ikkagi ei saa lahti sellest häirivast tundest, et seekord olin oma eluaega lugedes asjatult kulutanud...
Postita kommentaar
0 Kommentaarid