Kazuo Ishiguro "The Remains of the Day"

Alguses ma mõtlesin, kuidas üks jaapanlane nii hästi 20. sajandi esimese poole Inglismaast kirjutada oskab, aga pärast väikest uuringut selgus, et Ishiguro elas Jaapanis vaid kuuel esimesel eluaastal ning emigreerus perega siis Inglismaale. Millega ma muidugi ei taha väita, nagu iga Inglismaa elanik nii hästi kirjutada võiks. Teos on muideks winner of the 1989 Booker Prize.
Aga nüüd raamatust endast. Süžee on üsna lihtne selles mõttes, et pole mingeid tegelikkuse ja väljemõeldu segunemist, arusaamatuid hüppeid ajas ja ruumis vms. Tegevuse aegruumiks on Teise maailmasõja järgne Inglismaa. Stevens on ülemteener, kes oli kolmkümmend aastat pühendunud lord Darlingtoni teenimisele. Aga Darlington suri ära ja nüüd on ta ülemuseks ameeriklane Mr. Farraday, kelle kommetega harjumine vanakooli ülemteenrile paras pähkel on. Näiteks ei oska Stevens Mr. Farraday aasimistele kuidagi vastata ja on seadnud omale konkreetse plaani, mille järgi ta seda kunsti harjutab ja omandada püüab. Seda probleemi kirjeldavad lõigud oli ühed mu lemmikud :) Novat, tegelikult on sündmuste käik selline, et Mr. Farraday pakub Stevensile võimalust minna ja teha üks nädalane ringsõit Inglismaal. Puhkuse mõttes või nii. Muuhulgas näeb plaan ette ka kohtumist Miss Kentoniga, kes kunagi Stevensi kolleeg oli. Reisist kujuneb tagasivaade oma minevikule, märksõnadeks dignity, greatness, lost causes & lost love. Stevens oli alati olnud ülimalt väärikas ning pühendunud oma ameti esindaja ning väljus sellest rollist vaid neil harvil hetkil, kui ta üksi oli. Lord Darlington oli talle autoriteet, keda ta imetles ning kelle heaks ta ka oma isikliku heaolu ohverdas, sest ülemteenri roll välistas armastusavaldused Miss Kentoni aadressil. Seda kurvem, et ühel hetkel saab Stevens teada, mismoodi Lord Darlingtoni sõdade vahelisel ajal natside poolt ninapidi veeti ja ära kasutati. Selline õnnetu lugu siis ja ega lõppki õnnelikum pole, otsad jäävad lahtiseks ja ühtki lahendust näha pole.
Pole ammu midagi sellist lugenud, mis nii palju meeldinud oleks. Esiteks see keel. Ei tea, kas eestikeelne tõlge ka nii võluv oli, aga see inglise keel oli lihtsalt nii kosutavalt peen ja viimistletud, ei mingeid primitiivseid lihtlauseid ega roppusi. Ma ei tea, kas see toon, millega minategelane Stevensil rääkida lasti, tundus ainult mulle vahel veidi irooniline või oligi Ishiguro nii mõelnud... Aga kogu see nukrus, mis esimesest leheküljest viimaseni teost läbis, oli lihtsalt ilus. Pühendada kogu oma elu kellegi teenimisele ja siis vastu näppe saada..Jajah, see on väljamõeldis ja ilukirjandus, aga ikkagi :) Soovitan kõigile, kes ainult postmodernismist ei huvitu.