Kazuo Ishiguro "When We Were Orphans"

Nagu mitmes oma teiseski romaanis (näiteks "The Remains Of The Day", "The Artist Of The Floating World", "Never Let Me Go"), uurib ka selles 2000. aastal ilmunud teoses Ishiguro mineviku mõju olevikule, mäletamise mehhanisme ja moonutatud mälestusi. Seepärast on raske käesolevat romaani puhtalt detektiivilooks pidada, kuigi ühe inimeste kadumise juhtumi lahendamise ümber kogu sündmustik keerleb.

20. sajandi alguse Shanghais kasvab üles inglise poiss Cristopher Banks, kelle isa tegeleb oopiumikaubandusega, samas kui pereema sellise äri südamest hukka mõistab. Kui Cristopher on 9-aastane, kaob esiteks jäljetult ta isa ning peagi ka ema. Poiss saadetakse elama oma tädi juurde Inglismaale, kus ta seab oma sihiks suureks kasvades tippklassi detektiiviks saada ning lapsepõlve jäänud müsteerium lahendada. Mis puutub detektiiviks saamisesse, siis see tal ka õnnestub ja üsna suurejooneliselt. Lisaks murrab ta sisse Londoni eliidi seltsiellu ning kujuneb lugupeetud ja kuulsaks härrasmeheks. Oma vanemaid pole ta aga unustanud ning 1930ndate lõpus reisib ta saladuse lahendamise eesmärgil tagasi Shanghaisse, kus parasjagu möllab Hiina ja Jaapani vaheline sõda. Aeg on aga mööda läinud ja vihjeid, millest kinni hakata, pole kusagilt võtta. Ainus, kes teda aidata paistab saavat, on kunagine tippdetektiiv, kellest aja jooksul paraku oopiumisõltlane on saanud. Midagi saab Cristopher talt siiski teada ning sellele ning enda lünklikule mälule toetudes asub ta oma vanemaid taga otsima. Mis ta lõpuks teada saab, pole aga sugugi see, mida ta ootas.

Hetke seisuga on mulle meeldinud iga teine Ishiguro teos, mida ma lugenud olen, see jäi paraku nende hulka, mis ei meeldinud. Võib-olla häiris mind peategelase isik, tema ajutine närvilisus ja enesekontrolli kaotamine... Samuti polnud lahendatav krimilugu teab mis intrigeeriv. Küll aga meeldis mulle, kuidas Ishiguro kirjeldas Cristopheri meenutusi ja püüdeid oma kauges minevikus surkides midagi üles leida. Ta polnud kunagi kindel, kas asjad ikka olid nii, nagu ta mäletas ja kas ta mingeid sõnu kellelegi kolmandale ekslikult ei omistanud, kuigi tihtipeale polnud sel õieti vahet, kes mida ja millal täpselt ütles. Nagu teisigi Ishiguro teoseid lugedes, oli mul tunne, nagu kogu aeg oleks õhus väike kahetsus, allaandmine ja kuidas kogu jutustust võiks saata üks pikk ja sügav ohe.